Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. märts 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-10314
Tsiviilasi
Tatjana Purgase hagi Maxima Eesti OÜ vastu tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
6000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 4. detsembri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maxima Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Maxima Eesti OÜ (rk: 10765896), esindaja Jelizaveta Rastorgujeva Vastustaja (hageja): Tatjana Purgas (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Kalju Kutsar
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 4. detsembri 2013 otsus menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta
menetluskuludest maakohtus 30% ulatuses Maxima Eesti OÜ kanda ja 70% ulatuses Tatjana Purgase kanda.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada Tatjana Purgase hagi osaliselt ja välja mõista Maxima
Eesti
OÜ-lt
Tatjana
Purgase
kasuks
mittevaralise kahju hüvitis 6000 (kuus tuhat) eurot.“ Jätta menetluskuludest maakohtus 30% Maxima Eesti Oü kanda ja 70% Tatjana Purgase kanda.
5.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Maxima Eesti OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tatjana Purgas esitas 04.03.2013 maakohtule Maxima Eesti OÜ vastu hagi, paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 20 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt kukkus hageja 23.08.2012 kostja Valgas Jaama pst 2B asuvas kaupluses libedale, õliga määrdunud põrandale. Valga Haiglas tuvastati hagejal mõlema käe kodarluu murrud. Paremale käele tehti operatsioon. Kuni 17.10.2012 viibis hageja haiguslehel. Alates 15.10.2012 on hagejal tuvastatud püsiv töövõime kaotus 40%. Hageja vigastused on tingitud kostja töötajate, kes ei koristanud õigeaegselt põrandat ega hoiatanud ostjaid ohust, hooletusest. Kostja hüvitas hagejale materiaalse kahju (saamata jäänud töötasu, rikutud riiete maksumus, ravimikulud) summas 820,45 eurot. Kostja põhjustas hagejale ka mittevaralist kahju. Hageja pidi taluma tugevat valu, läbima kauakestva ravi ja tema
harjumuspärane eluviis oli pikka aega häiritud. Hageja ei olnud suuteline enda eest hoolitsema, rikutud olid puhkuseplaanid, kavandatud ulatuses jäi pidamata 60. juubel. Hageja elukvaliteet on oluliselt langenud, ta pole enam võimeline tegelema aiandusega, käsitööga, sõitma jalgrattaga.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja viitas kolmanda isiku (kaupluse klient, kellel õlipudel purunes) süüle ohtliku olukorra tekkimises ja leidis, et kostja ei ole rikkunud seadusest tulenevat kohustust tagada kaupluses ohutus. Koristaja jõudis kohale õliloiku koristama paari minuti jooksul. Kostjal ei olnud võimalik hageja kukkumist ning tervisekahjustuse tekkimist mõistlikult ära hoida. Materiaalse kahju korvamine hagejale ei tähenda kostja poolt süü tunnistamist, vaid oli tingitud eesmärgist väljendada hagejale kui kliendile kaastunnet seoses äärmiselt ebameeldiva juhtumiga. Kostja ei ole õigusvastast tegu toime pannud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 4. detsembri 2013 otsusega hagi osaliselt ja mõistis Maxima Eesti OÜ-lt välja T. Purgase kasuks 6000 eurot. Samuti mõistis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kostjalt välja hagejale tema esinduskulud hagi rahuldatud osa, s.o 30% ulatuses, ja riigilõivu 425 eurot riigituludesse. Kostja menetluskulud jättis maakohus kostja enda kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et hageja sai 23.08.2012 kostjale kuuluvas kaupluses kehavigastusi. Kohus leidis, et kostja on süüdi hagejale tervisekahjustuse tekkimises, sest kostja ei näidanud üles piisavat operatiivsust hagejal tekkinud tervisekahju ärahoidmiseks. Süüna on käsitatav ka tegevusetus. Kõik tunnistajad väitsid, et õlipudeli kaupluse põrandale maha kukkudes tuli koristaja kohale umbes viie minuti pärast. Valve seadmine libisemisohu vältimiseks ajaks, mil koristajat veel kohal ei olnud, ei ole tõendatud. Valve seati alles pärast hageja ja veel ühe naisisiku õli sees libisemist ning vigastada saamist. Tunnistaja A.L võis küll pärast õlipudeli mahakukkumist kassapidajale öelda, et ta hoiataks inimesi, kuid kuna ta ise läks koristajat kutsuma, ei saanud ta näha, kas kassapidaja tema korraldusele jätkuvalt reageeris ja katkestusteta õliloiku valvas, et keegi sinna sisse ei astuks. Tunnistaja D.R nägi, et kassiir ja turvatöötaja suunasid inimesi loiku astumise eest ja sinna astumise eest kaitsti seda kohta kätega, kuid millal selline tõrjumine toimuma hakkas, tunnistaja öelda ei tea. Tema nägi sündmust alates sellest ajast, kui kannatanu oli juba viga saanud. Koristaja, tunnistaja M.T tunnistas, et müüja piiras ala kuni ta pesi. Varasema piiramise kohta ei tea koristaja tunnistusi anda, kuna tema läks kohale siis, kui õnnetus oli juba juhtunud. Tunnistaja M.M, kes töötas alal, kust õliloik nähtav oli, nägi, et kassapidaja märkas pudeli kukkumist ja mainis paarile külastajale, et nad vaataks ette. Õliloigu piiramise kohta ta tunnistust ei andnud. Ka tunnistaja M.M ei tea, et kaupluse personalist oleks keegi õliloigu eest hoiatanud. Tunnistaja A.M sisenes kauplusesse, kui hageja oli juba pikali. Õliloigule, mis oli suurem kui arvutiekraan, midagi ette ei olnud lükatud. Seega ei võtnud kostja töötajad vajalikul momendil kasutusele operatiivseid abinõusid, et kahju tekkimist vältida. Õliloigu piiramine koheselt selle tekkimise avastamisel oleks kahju tekkimise välistanud. Moraalse kahju summa arvutamisel arvestas kohus alljärgnevaga: - hageja pidi kannatama valu, eriti perioodil 23.08.–17.10.2012, mil ta oli haiguslehel; - hageja vajas umbes kahe kuu jooksul (alates 23. augustist kuni ca töövõimetuslehe lõppemiseni) ööpäevaringset kõrvalabi. Hageja ei saanud end ise riietada, kõrvalabita süüa, tualetti kasutada. Igapäevatoimingud koduses majapidamises jäid tema poolt tegemata; - hageja ei saanud kasutada planeeritud puhkust ja tähistada oma juubelisünnipäeva;
- hageja ei ole pikka aega saanud tegeleda aiandusega, käsitööga, tema kodune toiduvalmistamine on piiratud, kuna ta ei saa noaga hakkida; - hageja ei saa sõita jalgrattaga; - hageja peab käsi masseerima, nendele salvi panema, võtma valuvaigisteid. Sotsiaalkindlustusamet on tunnistanud hageja kahel korral 40% ulatuses töövõime kaotanuks (15.10.2012–31.10.2013 ja 31.10.2013–01.04.2015). Hagejale vajaliku kõrvalabi suurust perioodil, mil ta oli haiguslehel, saab hinnata hooldustöötaja ööpäevaringse palgaga. Haiguslehel ehk kõige raskemas abitusseisundis oleku aeg kestis ca 2 kuud. Hooldustöötaja palk on teadaolevalt miinimumpalk. Ühe kuu hooldaja palk 24-tunnise tööaja puhul on (3×320) 960 eurot, kahe kuu palk (2×960) 1920 eurot. Valuaistingute talumist ja seda, kui palju peab hageja tulevikus vigastuse tõttu oma harjumustest loobuma, on raske kindla summana hinnata. Arvestada tuleb ka sellega, et ajapikku traumajärgsed tüsistused taanduvad. Õnnetuse juhtumist ei saanud hageja 23.08.2012 ise ära hoida. Ta ei saanud võimalikku ohtu tajuda, sest kaupluse töötajad ei andnud selleks operatiivset märguannet. Kohus määras hageja moraalse kahju suuruseks 6000 eurot, millest ca 1/3 moodustab hooldustöötaja arvestatav töötasu, juhul kui selle töö pididki ära tegema hageja pereliikmed tasuta. Kohus arvestas varasemat moraalse kahju väljamõistmise kohtupraktikat Eestis.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Maxima Eesti OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
4.detsembri 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole deliktilise vastutuse koosseisu eeldused täidetud. Kostja tegi kõik mõistlikult vajaliku ja võimaliku kahju tekkimise ärahoidmiseks, st kostja ei ole rikkunud käibekohustust. Seega ei vastuta kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg 1 järgi hagejal kahju tekkimise eest. Käibekohustuse sisuks on antud juhul mõistlikult vajalike ja sobilike meetmete tarvitusele võtmine, et kaitsta kaupluse külastajaid libastumisest põrandale sattunud vedeliku tõttu. Kostja süü puudumine on tõendatud tunnistajate M.M, M.M, M.T, A.L, D.R ja A.P ütlustega. Tunnistaja A.L selgitas, et enne kui hageja jõudis kukkuda, palus ta oma kolleege libedat ala valvata ja ise jooksis koristajat otsima; viivitamatult pärast pudeli purunemist hakkas kliente libastumisohust hoiatama kassapidaja – noormees, ning kui sündmuskohale jõudis turvatöötaja, siis valvasid nad libedat ala kahekesi. Koristaja M.T ütluste järgi: „müüja [st noormees – kassapidaja] piiras selle koha kuni ma pesen, ta hakkas kätega seda kohta piirama, sest inimesed käisid seal ja koristasin kõik ära.“ Kohtu järeldus, et valve seadmine toimus alles pärast hageja ja veel ühe naise õli sees libisemist ning vigastada saamist, on seega vastuolus tunnistajate ütlustega. Asjaolu, et keegi teine isik kukkus samal põhjusel, ei ole samuti tõendatud. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata ka tunnistaja D.R ütlused hoiatamise kohta ning seadis põhjendamatult kahtluse alla asjaolu, kas kostja töötajad valvasid õliloiku katkestusteta. Kogu sündmus kestis väga lühikest aega – kõik tunnistajad on väitnud, et koristaja tuli kohale umbes viis minutit pärast õlipudeli maha kukkumist. Tunnistaja D.R ei saanudki anda ütlusi hoiatamise täpse alguse ja kestuse kohta, kuna ta oli hõivatud hageja abistamisega, samuti tuleb arvestada, et D.R istus teises kassas, sündmuskohast kaugel, mistõttu ta ei saanud kõiki asjaolusid näha. Tunnistajad M.M ja M.M selgitasid, et tegid kaupluses tööd, tutvustasid LHV pensionifonde. Nende ülesandeks ei olnud jälgida sündmuskohta ega kostja töötajate käitumist. Nimetatud tunnistajate ütlustest ei saa
järeldada, et kostja töötajad ei näidanud üles piisavat operatiivsust hageja tervisekahju ärahoidmiseks. Arvestades tunnistajate kirjeldatud hoiatamise viisi, oleks tähelepanelik isik sarnases olukorras ohtu märganud. Tunnistajad A.L ja D.R mainisid, et teised kliendid käitusid ettevaatlikult ning läksid eemalt, kus libedat vedelikku ei olnud. Seega oleks ka hageja saanud vältida kukkumist ja tervisekahjustuse tekkimist; 2) sisustas kohus kostja käibekohustuse valesti. Üldise käibekohustuse rikkumine tähendab hooletut käitumist (VÕS § 104 lg 3). Hooletuse tuvastamise käigus otsitakse vastust küsimusele, mida oleks olnud mõistlik nõuda isikult selleks, et ta ei oleks asetleidnud olukorras kahju põhjustanud (P. Varul, V. Kõve, I. Kull, M. Käerdi, Juura 2011, III osa, kommentaar § 1050 juurde). Ka Riigikohus on käibekohustust sisustanud mõistlikkuse kriteeriumist lähtuvalt (3-2-1-73-13, p 10, 11; 3-2-1-161-12, p 12). Kostja võttis tarvitusele taolistes olukordades tavapärased mõistlikud meetmed kahju ennetamiseks. On iseenesestmõistetav, et õliloigu piiramisega alustamine võttis kostja töötajatel mitu minutit. Kauplus asub suures hoones, mille müügisaal on 1800 ruutmeetrit. Töötajad reageerisid juhtunule sellise kiirusega, mis on inimvõimeid arvestades võimalik (jätsid muud tööülesanded kõrvale ja asusid tegelema juhtunuga). Kahe töötaja libastumisohtlikus tsoonis kohaleolek ning külastajate suuline hoiatamine ja ümbersuunamine oli antud juhul kõige efektiivsem abinõu. Samuti oli otstarbekas otsus minna koheselt koristajat otsima. Loigu piiramine ostukäruga ei oleks olnud efektiivne abinõu, kuna ostukäru ei püsiks paigal ning samuti ei oleks kaupluse külastajad pruukinud aru saada, et ostukäru on pandud libeda ala kaitseks. Vahendid loigu piiramiseks oleks tulnud tuua kaupluse abiruumidest. Kuna libastumisohtliku olukorra likvideerimiseks oli vaja vedelik lihtsalt ära koristada, oli kostja töötajate käitumine mõistlik ja väga operatiivne; 3) ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Mittevaralise kahju hüvitamist õigustavad hingelised üleelamised ei ole tõendanud. Tekkinud kahju peab olema tõsine. Kohus ei selgita, milliste tõendite alusel on ta kohtuotsuses nimetatud asjaolud (et hageja ei saa sõita jalgrattaga, peab käsi masseerima, nendele salvi panema, võtma valuvaigisteid jne) tuvastanud. Asjas ei ole esitatud psühhiaatri või neuroloogi tõendit hagejal üleelatuga seoses tekkinud reaktsioonide ja kestvate tervisehäirete kohta. Hageja töövõimet puudutavad dokumendid ei tõenda mittevaralise kahju väljamõistmist õigustavat hingelist valu ja kannatusi eelkõige põhjusel, et hageja näol on tegemist pensioniikka jõudmas oleva isikuga. Töövõime kaotusega seotud üleelamistega saab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet toetada noor või keskealine inimene. Ka ei ole välja selgitatud, kas hageja töövõime kaotuse ainukeseks põhjuseks on kaupluses juhtunud õnnetus. Sotsiaalkindlustusameti 15.10.2013 otsuses on märgitud töövõime kaotuse põhjuseks üldhaigestumine; 4) on mittevaraline kahju hagejale juba hüvitatud rahas ja heastatud ka teiste vahenditega. Kostja maksis hea tahte väljendusena hagejale 820,45 eurot toetust ning pärast õnnetust osutasid kostja töötajad hagejale esmaabi ja kaupluse juhataja vabandas hageja ees; 5) on väljamõistetud summa põhjendamatu ja ebamõistlikult suur. Kohus peab hüvitise suuruse määramisel arvestama kõiki juhtumi asjaolusid (VÕS § 140 lg 1). VÕS § 134 lg 5 järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on pidanud hüvitise suuruse määramisel oluliseks tekitatud mittevaralise kahju ulatust, iseloomu ja olulisust, kahju tekitamise asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitiste suurust teistes samasugustes kohtuasjades (3-2-1-105-01; 3-2-1-123-97; 3-2-1-1-01). Kohus ei ole võtnud arvesse eelmises punktis nimetatud olulisi asjaolusid ega teinud kindlaks kostja süü astet.
Isegi kui pereliikmed abistasid hagejat, siis asjaolu, et sellega seoses on hagejal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist õigustavad kannatused ja hingeline valu, on kaheldav. Põhjendades mittevaralise kahju hüvitise suurust hooldustöötaja töötasu suurusega, kohus sisuliselt kompenseerib hagejale hooldustöötaja teenuse kulusid, mida ei ole hagetud. Mittevaralist kahju ei saa põhjendada kompensatsiooniga pereliikmete osutatud abi eest ning varalise kahju ja kulutustega. Mittevaralise kahju eesmärgiks on kompenseerida isikule füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128). Hinnata tuleb tervisekahjustuse kahjulikke tagajärgi, mis ei ole hüvitatavad varalise kahjuna. Kohus mainib, et arvestas kohtupraktikat, kuid ei viita ühelegi kohtuotsusele, mille asjaolud langeksid kokku antud juhtumi asjaoludega. Riigikohtus on määratlenud mittevaralise kahju hüvitamise eesmärki järgnevalt: „Moraalne kahju selles tähenduses väljendab seega ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest“ (3-2-1-105-01) ning „Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni“ (3-2-1-18-13, p 29). Nimetatud eesmärke ja juhtumi asjaolusid arvestades ei ole 6000 euro suurune hüvitis kohane ja õiglane ning suunab kohtupraktika tavakäibes kehtiva hoolsuskohustuse sisu moonutamisele, käibes osalevatelt isikutelt ebamõistlikult kõrge hoolsusstandardi eeldamisele ja alusetute kahjuhüvitisnõuete esitamisele.
5.T.P vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) vastutab kaupluse ruumide korrasoleku ja külastajate ohutuse eest ruumide kasutaja, kellel on üldine käibekohustus. Tunnistajate M.M ja M.M ütlustest nähtub, et viisaka inimesena koristas pudeli pillanud isik põrandalt suuremad killud ning teatas toimunust kaupluse personalile. Üldise käibekohustusega seotud küsimusi on Riigikohus analüüsinud tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13 ja selles esitatud põhimõtted on kohaldatavad ka kostja suhtes. Kostja vastutuse hindamise seisukohalt ei ole oluline, kas koristustöödega alustati 5 või 10 minuti möödudes. Hageja kukkus pärast seda, kui õli oli põrandale valgunud, ning enne koristaja saabumist. Kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud kostja töötajate selgitustest nähtuvalt puudusid neil juhendid taolises olukorras tegutsemiseks. Seetõttu toimiti oma parema äranägemise kohaselt ja tunnistaja A.L läks koristajat otsima. Väidetavalt olevat külastajaid ka ohust hoiatatud, kuid kostja ei suutnud tõendada, kes konkreetselt seda tegi. Isegi kui taoline hoiatamine toimus, oli see ilmselt ebapiisav, kuna nii hageja kui ka veel üks naisterahvas seda ei märganud ning kukkusid õliloigus. Ainuüksi kahe inimese järjestikune kukkumine libeda põranda tõttu viitab sellele, et kostja ei täitnud kohaselt üldist käibekohustust. Arutlused selle üle, miks ei olnud võimalik piirata ohtlikku kohta käepäraste vahenditega, ei vabasta kostjat vastutusest, kuid annavad tunnistust sellest, et kostja töötajad ei ole valmis tagama külastajate ohutust; 2) on Riigikohtu seisukoha järgi mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (3-2-1-85-08; 3-2-1-73-13). Riigikohus on märkinud (3-2-1-54-07, p 13), et VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Hageja on tõendanud, et kukkumise tagajärjel tuvastati tal vasaku käe küünarluu tüüpilise koha murd ja parema käe küünarluu tüüpilise koha killustunud liigesesisene murd ulatusliku dorsaalkaldega. Vigastused vajasid pikaajalist ravi ja operatsioone, hageja kaotas pikaks ajaks töövõime ning vajas abi kõige tavalisemate igapäevaste toimingute tegemisel (riietumine, söömine jms). Juhul, kui
kostja on veendunud, et mõlema käe küünarluude murrud ei põhjusta valu ning võimaldavad edukalt toime tulla, siis pidanuks kostja esitama tõendid, mis taolist seisukohta kinnitaksid; 3) on arusaamatu apellandi väide, et hagejale on mittevaraline kahju juba hüvitatud. Kostja hüvitas hagejale otsese varalise kahju. Väidetav hageja eest hoolitsemine ja vabandamine ei ole käsitletavad hüvitusena tekitatud mittevaralise kahju eest; 4) puuduvad põhjused kahelda kohtu määratud hüvitise suuruses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb menetluskulude jaotuse osas uue otsuse. TsMS § 173 lg 1 esimeses lauses sätestatust tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka juhul, kui menetlusosalised seda ei taotle. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldas maakohtus hageja nõude 30% ulatuses (s.t hagis nõutud 20 000 euro asemel mõistis maakohus kostjalt välja mittevaralise kahju 6000 eurot). Maakohtu otsusest nähtuvalt jaotas maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Sellisel juhul jäävad poolte menetluskulud 30% ulatuses kostja ja 70% ulatuses hageja kanda. Samas on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda, kuna see on vastuolus TsMS § 163 lg-s 1 sätestatuga. Kuivõrd menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub pärast kohtulahendi jõustumist (TsMS § 174 jj), siis on ebaõige ka see maakohtu seisukoht, et kostjalt tuleb välja mõista hageja menetluskulud 30% ulatuses. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamiselt. Nimetatud sättest tulenevalt puudus maakohtul alus mõista kostjalt välja riigilõiv hagi rahuldatult osalt ning seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus, millega mõisteti Maxima Eesti OÜ-lt riigi tuludesse riigilõiv 425 eurot. Maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tuleb sõnastada järgimiselt: „Jätta menetluskuludest maakohtus 30% Maxima Eesti OÜ kanda ja 70% Tatjana Purgase kanda.“
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu
4.detsembri 2013 otsus, millega rahuldati hageja nõue osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju 6000 eurot, on seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus oma otsuses kõiki maakohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
8.Hageja nõue kostjalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks põhineb delikti üldkoosseisul põhineval vastutusel, mille kohaselt vastutab teisele isikule kahju tekitanud isik tekitatud kahju hüvitamise eest juhul, kui kahju tekitati õigusvastase süülise teoga (VÕS § 1043). Tõendamiskoormus on §-st 1043 tulenevate nõuete puhul jagatud järgmiselt: hageja peab tõendama objektiivse teokoosseisu (tegu või tegevusetus, mis põhjustas kannatanule kahju) ja õigusvastasuse ning kostja süü puudumise. Apellant on apellatsioonkaebuses esitanud järgmised vastuväited: 1) mittevaraline kahju ei ole tõendatud, 2) apellant ei ole kahju tekitamises süüdi ning 3) väljamõistetud kahju hüvitis on põhjendamatult suur.
8.1.Mittevaralise kahju tõendamine. VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Vastavalt VÕS § 134 lg-le 2 isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Eelmärgitud sätetest tulenevalt on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Seega kui kannatanu on tõendanud tervisekahjustuse tekitamise kahju tekitaja poolt, siis mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse. Hageja on esitanud mittevaralise kahju tõendamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi väljavõtte haigusloost (t.l 5-7) ning sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 113040-1 (t.l 8) ja nr 1026799 (t.l 67) osalise töövõimetuse kohta. Nimetatud tõenditest nähtuvalt kukkus hageja kostja kaupluses ning tal tuvastati tervisekahjustus (mõlema käe küünarluude murrud). Kostja ei ole nimetatud tõenditele ning hageja väitele, et tervisekahjustus põhjustas hagejale valu ega võimaldanud tal igapäevaselt tavapärasel viisil toime tulla, maakohtus vastuväiteid esitanud. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et mittevaralise kahju tõendamiseks oleks hageja pidanud esitama psühhiaatri või neuroloogi tõendi, ei ole asjakohane. Samuti ei ole asjakohane apellandi seisukoht, et töövõime kaotusega seotud üleelamistega seoses saab mittevaralist kahju nõuda üksnes noor või keskealine isik, kuid mitte 59-aastane hageja.
8.2.Kostja süü. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud sättest tuleneb õigusvastase teo toimepanija süü presumptsioon, mis tähendab õigusvastaselt kahju tekitanud isiku poolse käibes vajaliku hoolsuse (VÕS § 104 lg 3) rikkumise eeldamist. Üldine käibekohustus tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel kahjustada. Maakohus leidis, et kostja peab hagejale mittevaralise kahju eest hüvitist maksma, kuna ta rikkus oma tegevusetusega temal lasuvat üldist käibekohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase järeldusega ning apellandi väide, et ta tegi kõik mõistliku selleks, et asetleidnud olukorras kahju ära hoida, ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtuvalt kukkus hageja kostja kaupluses seetõttu, et kaupluse põrandale sattunud õli oli muutnud põranda väga libedaks. Seega sai hageja tervisekahjustuse kostja loodud ohu tagajärjel. Maakohus on hinnanud õigesti esitatud tõendeid (sh tunnistajate ütlusi) ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et kostja ei teinud endast kõike sõltuvalt, et hagejale tekkinud tervisekahju ära hoida. Tunnistaja A.M ütlustest nähtuvalt oleks põrandale sattunud õli peale saanud lükata näiteks ostukäru. Samuti on tunnistaja A.M kinnitanud, et kaupluses olnud inimesi keegi põrandal olevast õlilombist ei hoiatanud. Tunnistaja A.P ütluste kohaselt otsiti koristajat 5 minutit. Koristaja saabus algul masinaga, millega ei saanud koristada. Seejärel läks koristaja lapi järele. Tunnistaja nägi veel teise inimese kukkumist. Kauplusesse saabuvaid inimesi ei hoiatatud. Tunnistaja M.T ütlustest nähtuvalt üks kaupluse müüja piiras libedat kohta, kuni ta pesi põrandat. Põrandal oli väga libe vedelik ning ta suutis ise ennast vaevu püsti hoida.
Samuti nägi tunnistaja veel ühe teise inimese kukkumist. Tunnistaja A.L ütluste kohaselt inimesi hoiatati, kuis see inimene, kes kukkus, ei saanud vist hoiatusest aru. Nimetatud tunnistajate ütlustest nähtub, et kostja töötajatel puudus konkreetne kava taolises olukorras tegutsemiseks. Süü puudumise seisukohalt ei ole oluline see, mitme minuti jooksul alustasid kostja töötajad põrandal oleva õlilombi koristamisega, vaid see, kas kostja töötajad tegid kõik mõistlikult vajaliku selleks, et õlilombi koristamiseni ei ohustaks see kaupluse külastajaid. Ringkonnakohus leiab, et kostja käibekohustuse hulka kuulub kohustus tagada kaupluse külastajate ohutus ning antud juhul oli kostjal võimalik selline olukord tagada (näiteks lükata õlilaigule ostukäru või piirata õlilomp kuni koristaja saabumiseni). Seega oli kostjal võimalik kahju tekkimine välistada. Apellant on apellatsioonkaebuses märkinud, et kaupluse külastajate poole isiklik pöördumine, nende suuline hoiatamine ja ohukohast ümbersuunamine oli antud juhul kõige efektiivsem abinõu kahju vältimiseks. Samas ei ole apellant põhjendanud, miks konkreetsel juhul selliseid abinõusid kasutusele ei võetud.
8.3.Kahjuhüvitise suurus. Vastavalt VÕS § 134 lg-le 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on 20.06.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13 märkinud, et hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kahju suuruse kindlakstegemisel diskretsiooni piire ületanud ning apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust kostjalt väljamõistetud kahju suurust vähendada. Hageja füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi iseloomustab eelkõige tervisekahjustuse raskus ja ulatus. Nii nähtub asja materjalidest, et hagejal diagnoositi kukkumise tagajärjel vasaku käe küünarluu tüüpilise koha murd ja parema käe küünarluu tüüpilise koha killustunud liigesesisena murd ulatusliku dorsaalkaldega ning hageja mõlemad käed pandi kipslahasele. Hageja vajas tervisekahjustuse tõttu pikaajalist järelravi ja operatsiooni ning talle on määratud töövõimetus kuni 01.04.2015. Tervisekahjustuse tõttu ei olnud hageja suuteline pikemat aega enda eest hoolitsema ja tegema igapäevaseid toiminguid. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja hüvitanud hagejale varalise kahju ning mittevaralise kahju hüvitise määramisel on maakohus sellega arvestanud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt rahuldati hageja mittevaralise kahju nõue 30% ulatuses. Apellandi väide, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 6000 eurot sisaldab endas ka varalist kahju, on ebaõige. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud muu hulgas sellega, et hageja vajas ca 2 kuud kõrvalabi. Kuivõrd kõrvalabi vajadus oli põhjustatud hageja füüsilisest ja hingelisest valust ning kannatustest, siis hageja eeldatava „valu suuruse“ hindamisel on üheks võimaluseks võrrelda seda hooldustöötaja palgaga perioodil, kui hageja vajas kõrvalabi. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kasutanud hooldustöötaja abi või kellelegi hooldamise eest tasu maksnud. Maakohtu otsuses on muu hulgas märgitud, et kohus arvestab otsuse tegemisel mittevaralise kahju väljamõistmise kohtupraktikat Eesti Vabariigi kohtute poolt. Nimetatud maakohtu seisukohast on apellant teinud ebaõige järelduse, et maakohus oleks pidanud sellise juhul viitama konkreetsetele kohtulahenditele. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu sellele, et Riigikohtu 2009. aasta kohtupraktika analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ (kõige hilisem vastav analüüs) on jõutud
järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. aastal välja hüvise vahemikus 20 000-50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt, 100 000-300 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tekkinud tervisekahjustust tuleb selles liigituses lugeda raskemate hulka ning maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahjuhüvitise suurus on kooskõlas nimetatud analüüsi järeldustega. Hageja enda hooletust esitatud tõenditest ei nähtu.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.