Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Hageja hinnangul on kostja viidatud tüüptingimuse punkt 62 tüüptingimus, mis oli VÕS § 37 lg 3 järgi üllatuslik. Õigust kindlustushüvitisele on selle punktiga oluliselt piiratud ja on rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu oluliselt kindlustusvõtja kahjuks. Mõistlikule isikule ei ole ettenähtav, et peidetud võtmete varguse korral ning sõiduki hävimisel välistab kindlustusandja enda täitmise kohustuse. Tüüptingimus punkt 62 on tühine ja kohaldub punkt 99, mille järgi kuulub kahju hüvitamisele hoolimata sellest, et kindlustusobjekti juhil puudus õnnetuse toimumise ajal kehtiv juhtimisõigus. Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise 17 970 eurot. Lisaks põhinõudele esitas hageja kostja vastu viivisenõude. Kindlustuslepingu üldtingimuste punkti 72 järgi oli kindlustusandja kohustatud maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte enam kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Seega piiras kostja viivise suurust, milline kokkulepe on VÕS § 451 järgi tühine. Riigikohus on leidnud, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks hageja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Kuivõrd kostja keeldus hüvitise maksmisest 24.08.2012, algab sellest päevast viivise arvestus. 10% hüvitise summast on 1797 eurot. Kindlustuslepingu üldtingimuste punktis 72 toodud määra järgi on ühe päeva eest arvestatav viivis 17,97 eurot. Hagiavalduse esitamise ajaks oleks selle määra järgne viivis 3594 eurot, mis ületab 10% piiri. Seadusjärgse viivise määra järgi oleks päevaviivise suuruseks 3,88 eurot, seega oleks hagiavalduse esitamise ajaks viivise summaks 778, 99 euro, mis ei ületa 10% määra. Hageja palus viivise välja mõista kas seadusjärgses või kindlustustingimuste punktis 72 toodud määras, kui seadusjärgne viivis ületab otsuse tegemise päevaks 1797 eurot. 18.03.2013 täpsustas hageja viivisenõuet ja märkis, et seadusjärgse viivise määra järgi on viivise summa päevas 3,815 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. 19.08.2012 kella 19 paiku Saaremaal toimunud juhtum oli kostja juures registreeritud kaskokahjuna. Sõiduki suhtes kehtis sõidukikindlustuse leping (08.04.2012– 07.04.2013). Kindlustatud riskideks olid õnnetusjuhtum, tulekahju, vandalism ja vargus. Lepingu tingimusteks olid kindlustuse üldtingimused ÜU20021 ja sõidukikindlustuse tingimused TS20101. R J il ei olnud õnnetuse toimumise ajal vastava kategooria sõiduki juhtumisõigust ning võtmed oli ta võtnud omavoliliselt T O a taskust. Kindlustustingimuste punkti 98 järgi ei olnud kindlustusandjal kohustust hüvitada kahju, kui sõidukijuhil puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigus. Punkti 99 järgi eeltoodud välistust ei kohaldata, kui kindlustus-objekt oli varastatud või röövitud ja selle kohta on esitatud avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks. Kostja hinnangul ei vasta antud juhtum varguse tunnustele. TS20101 punkt 62 sätestab, et vargus või röövimine ei ole kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda. Kostja keeldus hüvitise maksmisest just nimetatud punkti alusel. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et tegemist on tühise tüüptingimusega. Tegu ei olnud T O ale tundmatu isiku sissemurdmisega ruumidesse, vaid talle tuttava isiku R J iga, kes oli T O a poolt teadlikult ja usalduse alusel tema eluruumidesse lubatud, kuid kes usaldust kuritarvitas, võttes riidekapist pükste taskust sõiduki võtmed. Just sellel põhjusel, et niisugusel juhtumil kindlustusandja kehtestatud ohutusnõuded ei rakendu ja kindlustusvõtja võtab endale täiendava riisiko, on kirjutatud tingimuste punkti 62 sisse kirjeldatud välistus. Tingimuste punkt 62 on sõnastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Kostja ei oleks ilma selle välistuseta lepingut sõlminud. Kindlustusleping sõlmiti kindlustusmaakleri vahendusel. Kindlustusteatisel oli selge viide kostja tingimustele ning võimalusele nendega tutvuda.

Kostja väitel on kindlustustingimustes eristatud selgelt võtmete äravõtmist no võõra isiku poolt ja „siseringi“ kuuluva tuttava isiku poolt. Sõiduki ebaseadusliku kasutamise risk on võõra ja tuttava isiku puhul oluliselt erinev. Kindlustusrisk erineb oluliselt ka sel puhul, kui võtmed võetakse salaja. Võõral isikul tuleb võtmete varastamiseks pääseda paika, kus võtmeid hoitakse. Võõral isikul on võtmeid varastada oluliselt keerulisem. Hageja väide, et R J oli T O a külaliste tuttav, kes koos nendega peole tuli, ei ole tõene. T O ja R J tundsid teineteist varem, mõlemad on kantud äriregistrisse OÜ Astares juhatuse liikmetena. Eesti kindlustuspraktikas on tavapärane, et sõidukikindlustuse lepingu alusel ei maksta hüvitist, kui sõidukit kasutab ebaseaduslikult isik, kellel oli võimalus võtmetele vabalt ligi pääseda. ERGO Insurance SE tingimuste järgi ei hüvitata kahju, kui sõiduk varastati võtme abil, mille kindlustusvõtja oli jätnud sõidukisse või kui võti oli väljunud enne kindlustusjuhtumit kindlustusvõtja valdusest (v.a röövimine). Kostja kindlustuse üldtingimuste punkti 52 kohaselt pidi kindlustusvõtja käituma heaperemehelikult ja erilise hoolikusega, et vältida kahjuliku tagajärje tekkimist. Sõidukikindlustuse tingimuste punkti 131 järgi tuli võtmeid hoida kohas ja viisil, mille puhul ei saa võtmeid jõudu kasutamata või vägivallaga ähvardamata ära võtta. VÕS § 444 keelab kindlustusriski suurendamise ilma kindlustusandja nõusolekuta. Sõiduki valdaja saab täiel määral kontrollida seda, kus ja kuidas ta võtmeid hoiab. Kostja hinnangul ei ole tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tüüptingimustega on tegemist, kui teine lepingupool ei ole võimeline mõjutama lepingu sisu. Asjaolu, et lepingupool ei ole avaldanud soovi muuta teise poole poolt ettevalmistatud sõnastust, ei tähenda, et tegemist oleks tüüptingimusega. Käesoleval juhul oli kindlustusvõtjaks AS Nordea Finance Estonia, kelle põhitegevusalaks oli kapitalirendiga tegelemine ja kes on professionaalne krediidiasutus. Nimetatud isikut iseloomustab kõrgetasemeline võime juriidilisi dokumente detailideni mõista. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 151,78 eurot, millest 17 970 on põhinõue ja 1181,78 eurot otsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis, ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates otsuse tegemisele järgnevast päevast (22.06.2013) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) AS Nordea Finance Estonia ja kostja vahel oli sõlmitud sõiduki vabatahtliku kindlustuse leping sõiduauto Honda CR-V kindlustamiseks registrimärgiga 254BDS; 2) kindlustusleping kehtis 08.04.2012 kuni 07.04.2013; 3) kindlustuslepingu järgi olid kindlustatud riskideks õnnetusjuhtum, tulekahju, vandalism ja vargus; 4) kindlustuslepingu osaks olid sõidukikindlustuse tingimused TS20101; 5) sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 p 55 järgi loeti varguseks kindlustusobjekti ebaseaduslikku äravõtmist kolmanda isiku poolt, sõltumata sellest, kas äravõtmise eesmärk oli asja ainult kasutada või asi omandada; 6) sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 p 62 kohaselt ei olnud vargus või röövimine kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda (nt isik, kellele võtmed või puldid olid hoiule antud, perekonnaliikmed, töökaaslased, peokaaslased, sõbrad, tuttavad jms); 7) sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 p 98 järgi ei olnud kindlustusandjal kohustust

hüvitada kahju, kui kindlustusobjekti juhil puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal õigusaktiga ette nähtud Eesti Vabariigis kehtiv vastava kategooria juhtimisõigus, kehtiv vastava kategooria juhtimisõigust tõendav dokument (juhiluba) või kui vastava kategooria juhtimisõigus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal peatatud; 8) sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 p 99 kohaselt ei kohaldatud p-s 98 toodud välistust, kui kindlustusobjekt oli varastatud või röövitud ja selle kohta oli esitatud avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks; 9) sõidukikindlustuse lepingu järgi oli omavastutus 191 eurot; 10) kindlustatud sõidukit kasutas peamiselt hageja töötaja T O ; 11) 19.08.2012 võttis R J omavoliliselt sõiduki võtmed T O a magamistoas suletud kapis asuvate pükste taskust selleks, et sõidukit kasutada; 12) R J il puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus ning tal puudus sõiduki kasutamiseks T O a luba; 13) R J põhjustas sõidukit juhtides 19.08.2012 Saaremaal Lümanda vallas Jõgeda külas liiklusõnnetuse, sest ta sõitis kindlustatud sõidukiga teelt välja; 14) liiklusõnnetuse tagajärjel kindlustatud sõiduk hävis; 15) liiklusõnnetuse tõttu lõpetati hageja ja AS-i Nordea Finance Estonia vahel liisinguleping ning hageja kohustus tasuma liisinguandjale sõiduki jääkmaksumuse; 16) AS Nordea Finance Estonia AS ja hageja sõlmisid nõude loovutamise lepingu, millega hagejale loovutati kindlustuslepingust tulenev nõue kostja vastu; 17) R J i tegevuse suhtes alustati kriminaalmenetlust, mis lõpetati süü väiksuse tõttu; 18) kostja keeldus 24.08.2012 kirjaga kindlustushüvitise maksmisest sõidukikindlustustingimuste punktide 62, 98 ja 99 alusel; 19) hagejale tekkinud kahju suuruseks on 17 970 eurot. Eeltoodud asjaolude pinnalt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigust keelduda hüvitise maksmisest sõidukikindlustuse tingimuste punkti 62 alusel ning kas tegemist võib olla tühise tüüptingimusega. Kohus leidis, et kostja viidatud tüüptingimuste punkt 62 on tühine. VÕS § 37 lg 1 näeb ette, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Sisuliselt ei vaidle pooled käesolevas asjas selle üle, et sõidukikindlustuse lepingu lahutamatuks osaks olid tüüptingimustena sõidukikindlustuse tingimused TS20101. Asjas kogutud tõenditest (kindlustusteatis, tl 28-29) nähtub, et sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga 254BDS, suhtes oli sõlmitud sõidukindlustuse leping kehtivusega 08.04.2012–07.04.2013. Omavastutuse suurus oli 191 eurot ning kindlustusjuhtumitena oli mh kindlustatud sõiduki ärandamine ja vargus. Kindlustusvõtja oli sõiduki omanik AS Nordea Finance Estonia, hageja oli poliisil märgitud kui liisinguvõtja. Kindlustusteatises oli kohaldatavate tingimustena märgitud sõidukikindlustuse tingimused TS20101 (tl 10-27) ja kindlustuse üldtingimused ÜU20021. Kostja keeldus hüvitise maksmisest 24.08.2012 teatisega (tl 41-42), viidates tingimuste punktidele 99, 98 ja 62. VÕS § 39 lg-st 1 nähtub, et tüüptingimuse tõlgendamisel ei lähtuta, erinevalt VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtetest, poolte ühisest tegelikust tahtest, sest tingimuse sisu on kujunenud ainult ühe poole tahte alusel. Samuti ei lähtuta tüüptingimuse tõlgendamisel mitte konkreetse lepingupoole võimest tingimust mõista, vaid lepingupoolega sarnase mõistliku isiku mõistmisest samadel asjaoludel. Seega ei ole vaidlusaluse tüüptingimuse tõlgendamisel kohtu hinnangul asjakohased kostja väited selle kohta, et kindlustusvõtja näol oli tegemist professionaalse liisinguettevõttega. Vaidlus puudub ka selles, et kindlustusvõtja sõiduki omanikuna ise kindlustuslepingut ei sõlminud, vaid lepingu sõlmis ja kindlustusmakseid tasus hageja.

Kostja on väitnud, et ta ei oleks kindlustuslepingut ilma vaidlusaluse tüüptingimuseta sõlminud, kuid selle väite tõendamiseks VÕS § 41 mõistes ei ole kostja ühtegi tõendit esitanud. Sisuliselt on väide jäänud põhistamata ning kostja ei ole selgitanud, milliseid täiendavaid kulusid või tagajärgi selliseid tüüptingimusi mittesisaldavate lepingute sõlmimine oleks tema jaoks kaasa toonud. Maakohtu hinnangul rikub vaidlusalune tüüptingimuste punkt 62 kindlustuslepingu poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ebamõistlikult kindlustusvõtja kahjuks ja kahjustab seetõttu kindlustusvõtjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 1 mõistes. Tüüptingimuse lepingusse lisamine on toonud kaasa VÕS-is sätestatud põhimõtetest kõrvalekaldumise viisil, kus lepingu eesmärgi saavutamine on muutunud küsitavaks. Seetõttu on tüüptingimus ehk sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 punkt 62 tühine. Sõidukikindlustuse tingimuste punkt 62 nägi ette, et vargus või röövimine ei ole kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda (nt isik, kellele võtmed või puldid olid hoiule antud, perekonnaliikmed, töökaaslased, peokaaslased, sõbrad, tuttavad jms). Seega välistab vaidlusalune tüüptingimuse kindlustusandja vastutuse siis, kui kuriteo paneb toime isik, kes on kindlustusvõtjale või sõiduki kasutajale mistahes viisil tuttav ning seda sõltumata sõiduki valdaja enda tegevusest, kuriteo toimepaneku viisist ja muudest sellega seotud asjaoludest. Karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 1 kohaselt on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil kvalifitseeritav vargusena ning seda sõltumata sellest, kas varguse ohver kurjategijat isiklikult tundis või kas ta võis kurjategijal võimaldada eelnevalt mistahes ettekäändel või põhjusel siseneda oma eluruumidesse. KarS § 215 lg 1 järgi on võõra asja omavoliline ajutine kasutamine samuti kvalifitseeritav asja omavolilise kasutamisena ehk kuriteona sõltumata sellest, kas kuriteo ohver tundis kurjategijat või mitte. Seega ei näe seadus ette, et võõra vallasasja vargus või selle omavoliline kasutamine oleks karistatav vaid siis, kui sellise teo paneb toime kannatanule täiesti võõras isik ning mitte nö tema siseringi kuuluv isik. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 16.11.2012 määrusest (tl 38-39) nähtub, et R J pani 19.08.2012 kella 19.00 paiku toime KarS § 215 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, kui ta võttis omavoliliselt Saaremaal Lümanda vallas Marie talu hoovist ajutise kasutamise eesmärgil hageja kasutuses oleva sõiduauto Honda CR-V registrimärgiga XXXXX. Omamata vastava kategooria sõiduki juhtimisõigust, sõitis ta samal päeval kella 19.05 ajal teelt välja ja rullus sõidukiga üle katuse. KarS § 215 lg 1 järgi inkrimineeritud teo toimepanekut R J tunnistas. Kriminaalmenetlus lõpetati, sest tema süü ei olnud suur. T O a avaldusest hagejale 22.08.2012 nähtub, et R J oli tema külaline Saaremaal Marie talus (tl 40). R J võttis ilma T O a nõusolekuta tema auto võtmed ning ärandas auto. Võtmed asusid magamistoas suletud kapis pükste taskus. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sõiduki vargus oli kindlustuslepingu kohaselt riskina kindlustatud. Sõidukikindlustuse tingimuste punkti 55 järgi loeti varguseks kindlustusobjekti ebaseaduslikku äravõtmist kolmanda isiku poolt sõltumata sellest, kas äravõtmise eesmärk oli asja ainult kasutada või asi omandada. Vaidlus puudub ka selles, et R J il puudus vajalik sõiduki juhtimisõigus, kuid sõidukit ei andnud selle seaduslik kasutaja talle üle vabatahtlikult. Kindlustusobjekti varguse korral oli kindlustusandjal tüüptingimuste punkti 99 alusel kohustus tekkinud kahju hüvitada, kui õnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudus sõiduki juhtimisõigus. VÕS § 422 lg 1 koosmõjust § 423 lg-tega 1 ja 2 tulenevalt on kindlustusandjal üldjuhul kindlustusjuhtumi saabumisel kohustus täita oma lepingust tulenev kohustus, seega maksta välja kindlustushüvitis. Kindlustusandja vabanemist lepingu täitmise kohustusest reguleerib VÕS § 452. Vaidlus puudub selle üle, et antud juhul kindlustusvõtja ega kindlustatud isik ei põhjustanud

kindlustusjuhtumi toimumist tahtlikult. Vaidlus puudub ka selles, et kindlustusvõtja, kindlustatu ja/või sõiduki valdaja ei ole jätnud kindlustusandja suhtes süüliselt enne kindlustusjuhtumi toimumist ühtegi kohustust täitmata. Riigikohus on analoogilist vaidlust lahendades (kus sõiduki võtmed läksid sõiduki kasutaja valdusest välja ilma jõudu kasutamata või vägivallaga ähvardamata) leidnud, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli kindlustusjuhtumi toimumisele mõju (nr 3-2-1-76-07, p 19). Tüüptingimust hinnates tuleb VÕS § 7 abil välja selgitada see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline tingimus olnud ootuspärane. Autot varguse vastu kindlustades ei pidanud kindlustusvõtja eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina varguse alati, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku esindaja valduses (samas, p 21). Käesolevas asjas leidis kohus, et kindlustustingimused ei seadnud sõiduki kasutajale mistahes täiendavaid kohustusi võtmete hoidmisele ning kindlustusandja ei ole eile toonud ühtegi kohustust, mida sõiduki valdaja oleks võtmete hoidmisel süüliselt rikkunud ning mis omakorda oleks kaasa toonud kindlustusjuhtumi toimumise ehk sõiduki varguse. Kindlustusandja on sõltumata kindlustatu või kindlustusvõtja tegevusest välistanud hüvitise maksmise varguse korral alati siis, kui varguse paneb toime isik, keda kindlustusvõtja või kindlustatu tunneb, vaatamata sellele, et vastava isiku tegu on kvalifitseeritav kuriteona. Selline tingimus ei ole mõistlikule kindlustusvõtjale ootuspärane, rikub ebamõistlikult kindlustusvõtja õigusi ning on vastuolus VÕS § 452 lg 2 p-s 1 toodud põhimõttega. Kostja väiteid selle kohta, et võõral isikul on keerulisem võtmeid varastada ning tuttavate isikute enda eluruumi lubamisel võtab kindlustusvõtja endale täiendava riski, ei ole asjakohased. Ühestki õigusaktist ei tulene, et isik peab alati vastutama kõigi oma tuttavate või lähedaste isikute käitumise eest. Üheltki kindlustusvõtjalt ei saa kohtu hinnangul mõistlikult eeldada, et ta suhtleb kodus, tööl või muudes oludes ainult nende isikutega, kelle puhul ta saab täiesti kindel olla mistahes kuritegelike plaanide või kavatsuste puudumises. Ka kindlustusvõtjale tundmatud isikud võivad kasutada erinevaid ettekäändeid selleks, et temaga tutvuda, tema elukohta siseneda ja panna seejärel toime kuritegu. Teiste inimeste enda elukohta sisse lubamisel ei saa eeldada, et kindlustusvõtja võtab enda kanda mistahes sellest tulenevad riskid. Kostja ei ole ise välja toonud ühtegi konkreetset kindlustusvõtja kohustust seoses võtmete hoidmise või muuga, mida sõiduki valdaja oleks antud juhul süüliselt rikkunud. Sarnasel juhtumil on Riigikohus leidnud, et näiteks hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oleks pidanud hoiduma (nr 3-2-1-133-12, p 25). Maakohus ei pidanud asjakohaseks kostja väidet, mille järgi on tegemist Eestis tavapärase kindlustustingimusega. Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille järgi ei saa ebakohane praktika prevaleerida seaduses sätestatu üle. Eeltoodu põhjal asus maakohus seisukohale, et sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 punkt 62 on tühine, mistõttu puudus kostjal õiguslik alus keelduda selle sätte alusel hüvitise maksmisest. Hageja kindlustushüvitise nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele. Kuivõrd kostja ei esitanud vastuväiteid hüvitise suuruse kohta, tuleb kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitisena välja mõista 17 970 eurot. Lisaks põhinõudele esitas hageja kohtule viivisenõude. Kostja ei esitanud hageja viivisenõudele ega selle arvestusele eraldiseisvaid vastuväiteid.

VÕS § 451 näeb ette, et kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral, on tühine. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu kindlustuse üldtingimuste (tl 10-13) punkt 72 nägi ette, et kui kindlustusandja viivitab oma kohustuste täitmisega, on kindlustusandja kohustatud maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Seega ei ole kostja viivise maksmise kohustust välistanud, kuid on seda piiranud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas (alates 15.04.2013 kehtivas redaktsioonis). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Riigikohus on avaldanud seisukohta, et tüüptingimuse säte, mille järgi on viivise määr 0,1%, kuid kokku mitte üle 10% kindlustushüvitisest, on osaliselt vastuolus VÕS §-ga 451 (nr 3-2-1-178-12, p 25). Sellest sättest tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine. Seega saab tüüptingimustes toodud määras arvutada viivist kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise järgi saaks kindlustusvõtja vähem raha, kui seadusjärgse viivise järgi arvutades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Seega tuleb viivise arvutamisel vastavaid summasid võrrelda. Hageja palus viivise kostjalt välja mõista kohtulahendi tegemise päevani kindla summana ning edasi TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest. Hagiavalduse esitamise päevaks ehk 12.03.2013 oleks lepingujärgse määra alusel arvutatav viivis juba ületanud kindlustushüvitise summa ning oleks olnud vähemalt 1797 eurot. Seega tuleb esmalt arvutada, milline oleks sissenõutavaks muutuv viivise summa kohtuotsuse tegemise päeva seisuga, kui selle arvutamisel kasutada seadusjärgset viivise määra. Seadusjärgse määra alusel arvestades oleks sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 24.08.2012–14.04.2013 ehk kokku 233 päeva eest (mil kehtis VÕS § 113 lg 1 varasem redaktsioon) olnud 888, 90 eurot (233 x 3,815). Viivis alates 15.04.2013 kuni kohtulahendi tegemise päevani 21.06.2013 ehk kokku 68 päeva eest oleks 292, 88 eurot (68 x 4,307). Kogumis on seadusjärgse viivisemäära alusel kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa 1181,78 eurot, mis jääb alla lepingujärgse viivise summa 1797 eurot. Lisaks hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele palus hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Riigikohus on leidnud, et tõlgendus, mille kohaselt saaks arvutada viivist määras 0,1% kuni 10%-ni kindlustushüvitisest ja seejärel edasi juba seadusjärgses määras, on ebaõige, sest selline tõlgendus tooks kaasa viivise karistusliku iseloomu (nr 3-2-1-178-12, p 25). TsMS § 133 lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 133 lg 2 järgi liidetakse TsMS § 367 järgse kõrvalnõude puhul hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Juhul kui kohus arvestaks viivist seadusjärgses määras, lisanduks ühe aasta eest viivisena 365 x 4,307 = 1572,06 eurot. Liites antud summa hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summale seadusjärgse määra järgi, on tulemuseks 2753,84 eurot, mis on suurem lepingujärgse määra alusel

arvutatud ning sissenõutavaks muutunud viivise summast 1797 eurot. Arvestades Riigikohtu seisukohta, tuleb hagejale tagada viivis vähemalt seadusjärgses määras. Kuivõrd hageja on esitanud lisaks sissenõutavaks muutunud viivise nõudele tulevikku suunatud viivise nõude, tuleb võrrelda võimalikku viivise nõuet mõlema määra alusel. Lepingujärgse määra alusel hageja tulevikku suunatud viivisenõuet enam esitada ei saaks, sest tema poolt saadav viivis on piiritletud 1797 euroga. Seadusjärgse määra alusel arvutades oleks hagejal võimalik kogumis saada viivisena 2753,84 eurot, mis on suurem summa. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse viivise ehk VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisena 1181,78 eurot. Kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast alates tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 17 970 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Koos kaebusega esitas kostja ka täiendavad tõendid. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta ega ole otsuses andnud hinnangut kostja 07.06.2013 (kaebuses märgitud ekslikult 07.05.2013) täiendavas seisukohas esitatud vastuväitele, et tegemist ei olnud tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 tähenduses, mistõttu tüüptingimuste tühisust käsitlevad sätted ei ole asjakohased. Kostja jääb selles osas oma varasemalt esitatud väidete juurde, märkides täiendavalt, et antud juhul teavitas kindlustusandja kindlustusmaaklerit, kelle vahendusel AS-ga Nordea Finance Estonia kindlustusleping sõlmiti, kindlustustingimuste muutumisest ja uute sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 kasutuselevõtmisest 01.10.2010 e-kirjaga ja sai kindlustusmaaklerilt e-kirjaga samal päeval vastuvõtukinnituse. Eeltoodu põhjal võib väita, et kindlustustingimused olid poolte vahel eelnevalt läbi räägitud ja tegemist ei ole tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Juhul, kui ringkonnakohus siiski leiab, et tegemist on tüüptingimustega, ei nõustu kostja maakohtu seisukohaga, et sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 punkt 62 on tüüptingimusena tühine, kuna kahjustab kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Kostja on endiselt seisukohal, et kõnealuses punktis sätestatud välistuse rakendamine on õiglane ja põhjendatud ning et kindlustusandjal on õigus piiritleda, millises ulatuses riski kindlustatakse. Selle väite osas jääb kostja oma varasemalt avaldatu juurde. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Kaebusele lisatud tõendid palub hageja jätta vastu võtmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda Harju Maakohtu otsust tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna kohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ta hagi rahuldamise motiive. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus ei kohaldanud seadust ebaõigesti kui leidis, et kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 näol on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt

välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuste kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega tuleneb seadusest põhimõte, mille kohaselt tuleb tüüptingimuseks lugeda kõik sellised lepingutingimused, mis on lepingu koosseisu võetud muul põhjusel kui lepingupoole initsiatiivil. Kui pooltevaheline leping vastab oma väliste tunnuste poolest tüüptingimuste lepingu tunnustele, kehtib seaduse kohaselt eeldus, et vastavad tingimused on tüüptingimused, millele kohaldatakse tüüptingimuste regulatsiooni, kusjuures tingimuste kasutajal on võimalik tõendada vastupidist. Kostja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et tingimuste punkti 62 puhul ei ole tegemist tüüptingimusega. Maakohtu sellekohane hinnang vastab kohtu kasutada olnud tõenditele. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega AS Nordea Finance Estonia „jõulisusest“. Lepingutingimuste sisu mõjutamise võimaluse puudumine ei tähenda tingimuse kasutaja intellektuaalset ega majanduslikku üleolekut või võimu. VÕS § 35 lg 1 võimaldab lugeda tüüptingimuseks igasuguseid tingimusi, mille sisu ei ole teine lepingupool võimeline mõjutama, sõltumata selle põhjusest. Tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks on oluline, et antud tingimused on kindlustusandja poolt välja töötatud. Vaidlusaluseid tingimusi kasutatakse standardselt, nendega saab tutvuda internetis, need on kõigile kättesaadavad. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, nagu oleks AS Nordea Finance Estonia saanud mõjutada lepingutingimuse sisu, mistõttu ei ole ka kostja väited kindlustusvõtja professionaalsuse kohta asjakohased. Seadusest tulenev tüüptingimuste regulatsioon kohaldub ka oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute suhtes. Ka seetõttu ei oma antud juhul tähtsust, et kindlustusvõtja näol oli tegemist professionaalse liisinguettevõttega, pealegi puudub vaidlus, et AS Nordea Finance Estonia ei sõlminud kindlustuslepingut ise, vaid selle sõlmis ja makseid tasus hageja kui liisinguvõtja. Ka oleks kostja käsitlus tingimuste võimalikust mõjutamisest vastuolus tema enda väitega, mille kohaselt ei oleks ta lepingut ilma vaidlusaluse punktita sõlminud (tl 74). Maakohus märkis õigesti, et tüüptingimuse tõlgendamisel ei lähtuta poolte ühisest tegelikust tahtest, sest tingimuse sisu on kujunenud vaid ühe lepingupoole tahte alusel, ega ka konkreetse lepingupoole võimest tingimust mõista, vaid lepingupoolega sarnase mõistliku isiku mõistmisest samadel asjaoludel. Mõistlikule isikule ei ole ettenähtav, et võtmete varguse korral ja sõiduki hävimisel oleks kindlustusandja vastutus välistatud, kui vastava kuriteo toimepanijaks osutub kindlustusvõtjale (temaga võrdsustatud isikule) tuntud isik. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusalune tüüptingimuste punkt 62 rikub kindlustuslepingu poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu, kahjustades kindlustusvõtjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 1 mõistes. Kohtul ei olnud alust pidada kõnealuses punktis sätestatud välistust õiglaseks ega põhjendatuks, nagu seda hindab kostja. Nimetatud tüüptingimuse lepingusse lisamine on toonud kaasa VÕS-is sätestatud põhimõtetest kõrvalekaldumise, mistõttu on lepingu eesmärgi saavutamine muutunud küsitavaks. Seetõttu on tüüptingimus ehk sõidukikindlustuse tingimuste TS20101 punkt 62 tühine. Kindlustustingimuste punkti 62 tühisuse korral tuli kindlustusandjal hüvitis välja maksta (tingimuste punkti 99 järgi kuulub kahju hüvitamisele hoolimata sellest, et kindlustusobjekti juhil puudus õnnetuse toimumise ajal kehtiv juhtimisõigus).

Tõendite vastuvõtmise taotluse lahendamine Apellant on lisanud kaebusele tõendid: 15.04.2010 sõlmitud kolmepoolne koostööleping ja selle 17.05.2010 eestikeelne lisa 2 (kindlustustoodete pakkumise leping) ning kostja 01.10.2010 teavitus kindlustusmaaklerile uute sõidukindlustuse tingimuste kasutusele võtmisest alates 01.10.2010, samuti kostjale 07.11.2011 adresseeritud AS IIZI Kindlustusmaakler teade aktsiaseltsi

jagunemise kohta. Uute tõendite esitamist põhjendab apellant sellega, et maakohus ei ole otsuses andnud hinnangut kostja vastuväidetele, et tegemist ei olnud tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 tähenduses, vaid et kindlustusvõtja sai mõjutada lepingu sisu. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus (TsMS § 633 lg 5). Sellist põhjust ei ole apellant nimetanud. Apellant ei ole märkinud, mis takistas tal tõendeid varem esitada, mistõttu jätab ringkonnakohus kaebusele lisatud tõendid tähelepanuta. Kui pool uue tõendi esitamise lubatavust kaebuses ei põhjenda, jätab kohus tõendi tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ü. Jänes

K. Paal

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.