2.Mõista kostjalt XXXAS-lt (registrikood XXX) hageja XXXAS (registrikood XXX) kasuks välja 19 151 (üheksateist tuhat ükssada viiskümmend üks) eurot ja 78 senti, millest 17 970 eurot on põhinõue ja 1181,78 eurot on kohtuotsuse tegemise päevaks (21.06.2013.a) sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Mõista kostjalt XXXAS-lt (registrikood XXX) hageja XXXAS (registrikood XXX) kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast (22.06.2013.a) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude summalt 17 970 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja XXXAS kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt oli Nordea Finance Estonia AS ja kostja vahel sõlmitud sõiduki vabatahtliku kindlustuse leping sõiduauto Honda CR-V kohta registrimärgiga XXX ehitusaastaga 2011. Nordea Finance Estonia AS ja hageja sõlmisid nõude loovutamise lepingu, millega hagejale loovutati kindlustuslepingust tulenev nõue.
2.Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olid sõidukikindlustuse tingimused XXX. Selle punkt 54 nägi ette, et kindlustusjuhtumiks on kindlustusobjekti ootamatu ja ettenägematu valduse kaotus varguse või röövimise korral, samuti kindlustusobjekti ootamatu ja ettenägematu kahjustumine või hävimine varguse, röövimise või nende tegude katsete käigus. Punkti 55 järgi loeti varguseks kindlustusobjekti ebaseaduslikku äravõtmist kolmanda isiku poolt sõltumata sellest, kas äravõtmise eesmärk oli asja ainult kasutada või seda omandada.
3.Sõiduk oli liisingulepingu alusel hageja valduses, kes tasus igakuiselt kindlustusmakseid. Sõiduk hävis liiklusõnnetuse tagajärjel. Liisinguleping lõpetati ning hageja kohustus tasuma liisinguandjale sõiduki jääkmaksumuse. Sõidukit kasutas peamiseks hageja töötaja XXX. Kindlustusteatise järgi oli kindlustusväärtuseks sõiduki turuväärtus kindlustusjuhtumi ajal. Hageja viitas VÕS § 479 lõikele 1 ja lõikele 2 ning rõhutas, et sõiduk on asendatav vallasasi. Kahjustamata sõiduki keskmiseks turuväärtuseks on 25 041 eurot. Kasutuskõlbmatu sõiduk võõrandati hinnaga 6880 eurot (ilma käibemaksuta), millest maha arvatavad müügikulud on ligikaudu paarsada eurot. Omavastutus oli 191 eurot. Hagejale tekkis kahju 17 970 eurot (25 041 – 6880 – 191).
4.19.08.2012.a võttis XXX omavoliliselt sõiduki võtmed XXX taskust, et sõidukit kasutada. Samas puudus tal vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus ning tal ei olnud sõiduki kasutamiseks XXX luba. Püksid, milliste taskus asusid võtmed, olid riietekapis, need olid kõrvaliste isikute eest peidetud. XXX sai sõiduki valduse õigusvastaselt ning tema tegevuse osas viidi läbi ka kriminaalmenetlus, mis lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise ja süü väiksuse tõttu.
5.XXX põhjustas sõidukit juhtides liiklusõnnetuse, sest ta sõitis teelt välja Jõgeda külas, Lümanda vallas Saaremaal. Liiklusõnnetuse tagajärjel muutus sõiduk kasutuskõlbmatuks. Kostjale esitati teade kindlustusjuhtumi toimumise kohta ning nõue kindlustushüvitise väljamaksmiseks. Kostja keeldus 24.08.2012.a kirjaga kindlustushüvitise maksmisest. Kostja keeldus kindlustustingimuste punktide 62, 98 ja 99 alusel. Kostja leidis, et vargus või röövimine ei ole kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda (nt isik, kellele võtmed või puldid olid hoiule antud, perekonnaliikmed, töökaaslased, peokaaslased, sõbrad, tuttavad jms). Samuti leidis kostja, et tal ei ole kohustust hüvitada kahju, kui sõiduki juhil puudus kehtiv juhtimisõigus liiklusõnnetuse toimumise ajal. Eeltoodud välistusi ei oleks kohaldatud, kui kindlustusobjekt oleks olnud varastatud või röövitud ja selle kohta on esitatud avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks.
6.Hageja leidis, et kostjal puudus alus hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Vaidlust ei ole
selles, et kindlustusjuhtum leidis aset, sest toimus liiklusõnnetus, mille tõttu muutus sõiduk kasutuskõlbmatuks. XXX suhtes viidi läbi kriminaalmenetlus ning tuvastati kuriteo toimepanek. XXX soovis sõidukit ajutiselt kasutada, mis oli kaetud risk. Hageja leidis, et kostja viidatud tüüptingimuse punkt 62 on tüüptingimus, mis oli VÕS § 37 lg 3 järgi üllatuslik. Õigust kindlustushüvitisele on selle punktiga oluliselt piiratud ja on rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu oluliselt kindlustusvõtja kahjuks. Mõistlikule isikule ei ole ettenähtav, et peidetud võtmete varguse korral ning sõiduki hävimisel välistab kindlustusandja enda täitmise kohustuse. Tüüptingimus p 62 on tühine ja kohaldub p 99, mille järgi kuulub kahju hüvitamisele hoolimata sellest, et kindlustusobjekti juhil puudus õnnetuse toimumise ajal kehtiv juhtimisõigus. Hageja palus kostjalt välja mõista kindlustushüvitise summas 17 970 eurot.
7.Lisaks põhinõudele esitas hageja kostja vastu viivisenõude. Kindlustuslepingu üldtingimuste punkti 72 järgi oli kindlustusandja kohustatud maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte enam kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Kostja seega piiras viivise suurust, milline kokkulepe on VÕS § 451 järgi tühine. Riigikohus on leidnud, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks hageja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Kuivõrd kostja keeldus hüvitise maksmisest 24.08.2012.a, algab sellest päevast viivise arvestus.
8.10% hüvitise summast on 1 797 eurot. Kindlustuslepingu üldtingimuste punktis 72 toodud määra järgi on ühe päeva eest arvestatav viivis 17,97 eurot. Hagiavalduse esitamise ajaks oleks selle määra järgne viivis 3594 eurot, mis ületab 10% piiri. Seadusejärgse viivise määra järgi oleks ühes päevas viivise summa 3,88 eurot ning hagiavalduse esitamise ajaks oleks viivise summa 778,99 eurot. Selline viivise summa ei ületaks 10% määra. Hageja palus viivise välja mõista kas seadusjärgses määras või kindlustustingimuste punktis 72 toodud määras, kui seadusjärgne viivis ületab kohtuotsuse tegemise päevaks summat 1797 eurot.
9.18.03.2013.a hageja täpsustas viivise nõuet ja märkis, et seadusjärgse viivise määra järgi on viivise summa päevas 3,815 eurot.
10.Täiendavates seisukohtades leidis hageja, et kostja ei ole usutavalt põhistanud, miks on tüüptingimuse p 62 kehtiv. Tüüptingimuse punktiga 62 jätab kindlustusandja endale lubamatu diskretsiooni- ja tõlgendusruumi selle kohta, mida ta loeb varguseks ja röövimiseks. Keskmise mõistliku kindlustusvõtja jaoks on arusaadav ja ootuspärane, et kui sõidukit enda valdusesse saades või seda kasutades on toime pandud kuritegu, on tegemist kindlustusjuhtumiga. Autovõtmed olid kapis pükste taskus ja hageja oli kasutusele võtnud kohased meetmed välistamaks võtmete sattumise kolmandate isikute valdusesse. Kostja käsitlusega nõustumisel võttis hageja endale külaliste kutsumisega täiendava riisiko ja kindlustusandja saab paljudel juhtumitel väita, et tegu ei ole kindlustusjuhtumiga. Nii tekiks olukord, kus kindlustuslepingu üks eesmärk ei ole realiseerunud.
11.Hageja arvates oleks õiguspärane ja mitteüllatuslik, kui kindlustusjuhtum loetakse saabunuks siis, kui sõiduki enda valdusesse saamisel on kolmas isik toime pannud kuriteo. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et XXX pani toime kuriteo. Alusetu on väita, et kindlustusrisk ehk varguse toimumine ei olnud realiseerunud.
12.XXX jaoks oli XXX tema külaliste tuttav, kes oli teistega koos XXX sünnipäeva peole tulnud. XXX ei andnud XXX informatsiooni selle kohta, kus sõiduki võtmed asuvad. XXX nägi õuel seisvat sõidukit ning joobesoleku tõttu tekkis tal soov seda kasutada. Selleks otsis ta sõiduki võtmeid tubadest, kappidest ja sahtlitest, kuni tal õnnestus need leida. Keegi ei andnud XXX sõiduki valdust vabatahtlikult.
13.12.06.2013.a esitatud seisukohtades ei nõustunud hageja sellega, et kindlustuslepingu tingimused ei ole tüüptingimused. Need tingimused olid VÕS § 35 lg 1 järgi eelnevalt välja töötatud, need olid üleval veebis ja tavapärase praktika järgi teatas kostja, kus saab tingimustega tutvuda. Kostja ei ole tõendanud oma väidet nagu oleks Nordea Finance Estonia AS saanud mõjutada tingimuse sisu. Tüüptingimuste regulatsioon kohaldub ka oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatele isikutele, mistõttu tuleb kostja väited kindlustusvõtja professionaalsuse kohta jätta tähelepanuta.
14.Hageja kindlustas end varguse riski vastu, mis hõlmas sõiduki valduse ebaseaduslikku saamist selle kasutamise eesmärgil. XXX soovis eelduslikult vaid sõidukit kasutada, millise riski vastu oli hageja end kindlustanud. Analoogilisi vastuväiteid esitas kostja Riigikohtu menetluses olnud asjas 3-2-1-76-08, kus tüüptingimus tühiseks tunnistati. Kirjeldatud juhtumil varastati sõiduki võtmed kindlustusvõtja jope taskust, mis asus kontoriruumide tagumises toas. Kirjeldatud juhtumil tuvastati samuti varguse toimepanek. Samas kaasuses väitis kostja, et kindlustusvõtja ei käitunud heaperemehelikult. Antud kaasuses on kostja väitnud, et XXX pääses võtmetele vabalt ligi.
15.Viimane kostja väide ei ole tõene. Sõiduki võtmed olid peidetud. Kostja lähenemine, mille kohaselt on kindlustusvõtja kindlustusriski suurendanud, on ebamõistlik. Sellisel juhul peaks igasugune külaliste kutsumine olema kindlustusriski suurendamine, mis annab kindlustusandjale alust hüvitise maksmisest keeldumiseks. Tüüptingimuste tühistust ei mõjuta see, kas XXX ja XXX olid varasemast asjast tuttavad. Kostja viited teiste seltside praktikale ei ole asjakohased, sest kindlustusandjate kindlustusvõtjaid kahjustav praktika ei saa prevaleerida seaduse üle.
KOSTJA VASTUVÄITED
16.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja nõustus, et 19.08.2012.a kella 19 paiku toimus Saaremaal, Lümanda vallas Jõgela külas liiklusõnnetus, kus XXX sõitis Nordea Finance Estonia AS-le kuuluva sõidukiga Honda CR-V (registrimärgiga XXX) teelt välja. Juhtum oli kostja juures registreeritud kaskokahjuna. Sõiduki suhtes oli hageja 26.03.2012.a sõlminud sõidukikindlustuse lepingu kehtivusega 08.04.2012.a kuni 07.04.2013.a. Kindlustatud riskideks olid õnnetusjuhtum, tulekahju, vandalism ja vargus. Lepingu tingimusteks olid kindlustuse üldtingimused ÜU20021 ja sõidukikindlustuse tingimused XXX.
17.XXX ei olnud õnnetuse toimumise ajal vastava kategooria sõiduki juhtumisõigust ning võtmed oli ta võtnud omavoliliselt XXX taskust. Kindlustustingimuste p 98 järgi ei olnud kindlustusandjal kohustust hüvitada kahju, kui sõidukijuhil puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigus. Punktis 99 oli ette nähtud, et eeltoodud välistust ei kohaldata, kui kindlustusobjekt oli varastatud või röövitud ja selle kohta on esitatud avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks. Kostja leidis, et antud juhtum siiski ei vastanud varguse tunnustele.
18.XXX punkt 62 sätestab, et vargus või röövimine ei ole kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda. Kostja keeldus hüvitise maksmisest just nimetatud punkti alusel.
19.Kostja ei nõustunud hageja väitega, et tegemist on tühise tüüptingimusega. Tegu ei olnud XXX tundmatu isiku sissemurdmisega, vaid talle tuttava isiku XXX, kes oli XXX poolt teadlikult ja usalduse alusel tema eluruumidesse lubatud, kuid kes usaldust kuritarvitas võttes riidekapist pükste taskust sõiduki võtmed. Just sellel põhjusel, et niisugusel juhtumil kindlustusandja kehtestatud ohutusnõuded ei rakendu ja kindlustusvõtja võtab endale täiendava
riisiko, on kirjutatud tingimuste punkti 62 sisse kirjeldatud välistus. Tingimuste p 62 on sõnastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Kostja ei oleks ilma selle välistuseta lepingut sõlminud.
20.Kindlustusleping sõlmiti kindlustusmaakleri vahendusel. Kindlustusteatisel oli selge viide kostja tingimustele ning võimalusele nendega tutvuda.
21.07.06.2013.a leidis kostja, et tema tingimustes on eristatud selgelt võtmete äravõtmist no võõra isiku poolt ja „siseringi“ kuuluva tuttava isiku poolt. Sõiduki ebaseadusliku kasutamise risk on võõra ja tuttava isiku puhul oluliselt erinev. Kindlustusrisk erineb oluliselt ka sel puhul, kui võtmed võetakse salaja. Võõral isikul tuleb võtmete varastamiseks pääseda paiga, kus võtmeid hoitakse. Võõral isikul on võtmeid keeruline varastada, kui need asuvad eluruumis, kus samal ajal viibib pererahvas.
22.Tuttaval isikul on võtmete äravõtmine oluliselt lihtsam. Tal on võimalik ilma kahtlust äratamata viibida ruumides, kus võtmeid hoitakse ning varitseda hetkel, mil võtmete äravõtmine on võimalik. Hageja väide, et XXX oli XXX külaliste tuttav, kes koos nendega peole tuli, ei ole tõene. XXX ja XXX on mõlemad kantud äriregistrisse XXXOÜ juhatuse liikmetena ning seega tundsid teineteist varem.
23.Eesti kindlustuspraktikas on tavapärane, et sõidukikindlustuse lepingu alusel ei maksta hüvitist, kui sõidukit kasutab ebaseaduslikult isik, kellel oli võimalus võtmetele vabalt ligi pääseda. ERGO Insurance SE tingimuste järgi ei hüvitata kahju, kui sõiduk varastati võtme abil, mille kindlustusvõtja oli jätnud sõidukisse või kui võti oli väljunud enne kindlustusjuhtumit kindlustusvõtja valdusest (va röövimine).
24.Kindlustuse üldtingimuste p 52 kohaselt pidi kindlustusvõtja käituma heaperemehelikult ja erilise hoolikusega, et vältida kahjuliku tagajärje tekkimist. Sõidukikindlustuse tingimuste p 131 järgi tuli võtmeid hoida kohas ja viisil, mille puhul ei saa võtmeid jõudu kasutamata või vägivallaga ähvardamata ära võtta. VÕS § 444 keelab kindlustusriski suurendamise ilma kindlustusandja nõusolekuta.
25.Sõiduki valdaja saab täiel määral kontrollida seda, kus ja kuidas ta võtmeid hoiab. Tegemist oli väga väärtusliku esemega, mis ei kuulunud sõiduki valdajale. Valdaja pidi erilise hoolikkusega seisma selle eest, et võtmed ei satuks õigustamatu isiku kätte. Lubades XXX oma ruumides vabalt liikuda, võttis sõiduki valdaja täiendava riski, mida kostja ei kindlustanud.
26.Kindlustusvõtjaks oli Nordea Finance Estonia AS, kelle põhitegevusalaks oli kapitalirendiga tegelemine ja kes on professionaalne krediidiasutus. Nimetatud isikut iseloomustab väga kõrgel tasemel analüüsivõime ja võime juriidilisi dokumente detailideni mõista. Kindlustusvõtja oleks kindlustustingimusi mõistnud just sellisel viisil, et kindlustusandjal ei ole hüvitamise kohustust.
KOHTU PÕHJENDUSED
27.Arvestades hageja ja kostja seisukohti ning hinnanud kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
28.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) Nordea Finance Estonia AS ja kostja vahel oli sõlmitud sõiduki vabatahtliku kindlustuse leping sõiduauto Honda CR-V kindlustamiseks registrimärgiga XXX;
2) kindlustusleping kehtis 08.04.2012.a kuni 07.04.2013.a; 3) kindlustuslepingu järgi olid kindlustatud riskideks õnnetusjuhtum, tulekahju, vandalism ja vargus; 4) kindlustuslepingu osaks olid sõidukikindlustuse tingimused XXX; 5) sõidukikindlustuse tingimuste XXX punkti 55 järgi loeti varguseks kindlustusobjekti ebaseaduslikku äravõtmist kolmanda isiku poolt, sõltumata sellest, kas äravõtmise eesmärk oli asja ainult kasutada või asi omandada; 6) sõidukikindlustuse tingimuste XXX punkti 62 kohaselt ei olnud vargus või röövimine kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda (nt isik, kellele võtmed või puldid olid hoiule antud, perekonnaliikmed, töökaaslased, peokaaslased, sõbrad, tuttavad jms); 7) sõidukikindlustuse tingimuste XXX punkti 98 järgi ei olnud kindlustusandjal kohustust hüvitada kahju, kui kindlustusobjekti juhil puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal õigusaktiga ette nähtud Eesti Vabariigis kehtiv vastava kategooria juhtimisõigus, kehtiv vastava kategooria juhtimisõigust tõendav dokument (juhiluba) või kui vastava kategooria juhtimisõigus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal peatatud; 8) sõidukikindlustuse tingimuste XXX punkti 99 kohaselt ei kohaldatud punktis 98 toodud välistust, kui kindlustusobjekt oli varastatud või röövitud ja selle kohta oli esitatud avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks; 9) sõidukikindlustuse lepingu järgi oli omavastutus 191 eurot; 10) kindlustatud sõidukit kasutas peamiselt hageja töötaja XXX; 11) 19.08.2012.a võttis XXX omavoliliselt sõiduki võtmed XXX magamistoas suletud kapis asuvate pükste taskust selleks, et sõidukit kasutada; 12) XXX puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus ning tal puudus sõiduki kasutamiseks XXX luba; 13) XXX põhjustas sõidukit juhtides 19.08.2012.a Jõgeda külas, Lümanda vallas Saaremaal liiklusõnnetuse, sest ta sõitis kindlustatud sõidukiga teelt välja; 14) liiklusõnnetuse tagajärjel kindlustatud sõiduk hävis; 15) liiklusõnnetuse tõttu lõpetati hageja ja Nordea Finance Estonia AS vahel liisinguleping ning hageja kohustus tasuma liisinguandjale sõiduki jääkmaksumuse; 16) Nordea Finance Estonia AS ja hageja sõlmisid nõude loovutamise lepingu, millega hagejale loovutati kindlustuslepingust tulenev nõue kostja vastu; 17) XXX tegevuse suhtes alustati kriminaalmenetlust, mis lõpetati süü väiksuse tõttu; 18) kostja keeldus 24.08.2012.a kirjaga kindlustushüvitise maksmisest sõidukikindlustustingimuste punktide 62, 98 ja 99 alusel; 19) hagejale tekkinud kahju suurus on 17 970 eurot.
29.Eeltoodud asjaolude pinnalt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigust keelduda hüvitise maksmisest sõidukikindlustuse tingimuste punkti 62 alusel ning kas tegemist võib olla tühise tüüptingimusega.
30.Hageja leidis, et kostjal puudus alus hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Kriminaalmenetluses tuvastati, et XXX pani toime kuriteo ning tema soov sõidukit ajutiselt kasutada oli vargusena kindlustusriskina kindlustatud. Tüüptingimuste punkt 62 on üllatuslik ja tühine. Kindlustusvõtja õigust hüvitist saada on selle punktiga oluliselt piiratud ja rikutud on poolte õiguste ning kohustuste vahelist tasakaalu lepingus. Mõistlikule isikule ei ole ettenähtav, et peidetud võtmete varguse korral ning sõiduki hävimisel välistab kindlustusandja enda täitmise kohustuse. Mõistliku isiku jaoks on ootuspärane, et kuriteo toimepanekul on tegu kindlustusjuhtumiga. Kostja käsitluse puhul oleks mistahes külaliste kutsumine riski suurendamine ning analoogilisi juhtumeid on Riigikohus juba varasemalt menetlenud kostja kahjuks.
31.Kostja ei nõustunud, et tegu on tühise tüüptingimusega. Tegu ei olnud XXX tundmatu isiku sissemurdmisega, vaid talle tuttava isiku XXX, kes oli XXX poolt teadlikult ja usalduse alusel tema eluruumidesse lubatud, kuid kes usaldust kuritarvitas. Tüüptingimuste punkt 62 on sõnastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt ning kostja ei oleks ilma selle välistuseta lepingut sõlmida. Kindlustusvõtjal oli võimalus sõidukikindlustuse tingimustega tutvuda. Tingimuste punkt 62 eristab selgelt võtmete äravõtmist võõra ja nö siseringi kuuluva isiku poolt. Võõral isikul on võtmeid keeruline varastada, sest tal tuleb esmalt pääseda paika, kus võtmeid hoitakse. Tuttaval isikul on võimalik ruumides viibida ilma kahtlusteta. XXX ja XXX tundsid teineteist varem. Kuivõrd XXX võimaldas XXX oma ruumides vabalt liikuda, võttis ta täiendava riski, mida kostja ei kindlustanud. Kostja rakendatud tüüptingimus on Eesti kindlustuspraktikas tavapärane. Kindlustusvõtja Nordea Finance Estonia AS on professionaalne liisinguandja, kes oleks tüüptingimuse sisust õigesti aru saanud.
32.Kohus leiab, et kostja viidatud tüüptingimuste punkt 62 on tühine. VÕS § 37 lg 1 näeb ette, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.
33.Sisuliselt ei vaidle pooled käesolevas asjas selle üle, et sõidukikindlustuse lepingu lahutamatuks osaks olid tüüptingimustena sõidukikindlustuse tingimused XXX ning sealhulgas vaidlusalune punkt 62. Asjas kogutud tõenditest (kindlustusteatis, toimiku lk 28-29) nähtub, et sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga XXX, suhtes oli sõlmitud sõidukindlustuse leping kehtivusega 08.04.2012.a kuni 07.04.2013.a. Omavastutuse suurus oli 191 eurot ning kindlustusjuhtumitena oli muuhulgas kindlustatud sõiduki ärandamine ja vargus. Kindlustusvõtja oli sõiduki omanik Nordea Finance Estonia AS ning hageja oli poliisil märgitud kui liisinguvõtja. Kindlustusteatises oli kohaldatavate tingimustena märgitud sõidukikindlustuse tingimused XXX (toimiku lk 10-27) ja kindlustuse üldtingimused ÜU20021. Kostja keeldus hüvitise maksmisest oma 24.08.2012.a teatisega (toimiku lk 41-42), viidates sõidukikindlustuse tingimuste punktidele 99, 98 ja 62.
34.VÕS § 39 lg 1 näeb ette, et tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seega nähtub seadusest, et tüüptingimuse tõlgendamisel ei lähtuta erinevalt VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtetest poolte ühisest tegelikust tahtest, sest tingimuse sisu on kujunenud ainult ühe poole tahte alusel. Samuti ei lähtuta tüüptingimuse tõlgendamisel mitte konkreetse lepingupoole võimest tingimust mõista, vaid lähtutakse lepingupoolega sarnase mõistliku isiku mõistmisest samadel asjaoludel. Seega ei ole vaidlusaluse tüüptingimuse tõlgendamisel kohtu hinnangul asjakohased kostja väited selle kohta, et kindlustusvõtja näol oli tegemist professionaalse liisinguettevõttega. Vaidlus puudub ka selle üle, et kindlustusvõtja sõiduki omanikuna ise kindlustuslepingut ei sõlminud, vaid lepingu sõlmis ja kindlustusmakseid tasus hageja.
35.VÕS § 41 näeb ette, et kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kostja on käesolevas asjas väitnud, et ta ei oleks kindlustuslepingut ilma vaidlusaluse tüüptingimuseta sõlminud, kuid selle väite tõendamiseks ei ole kostja ühtegi tõendit esitanud. Sisuliselt on see väide jäänud põhistamata ning kostja ei ole selgitanud, milliseid täiendavaid kulusid või tagajärgi selliseid tüüptingimusi mittesisaldavate lepingute sõlmimine oleks tema jaoks kaasa toonud.
42.VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt
ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Kohus leiab, et vaidlusalune tüüptingimuste punkt 62 rikub kindlustuslepingu õiguste ja kohustuste tasakaalu ebamõistlikult kindlustusvõtja kahjuks ning kahjustab seetõttu kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Tüüptingimuse lepingusse lisamine on toonud kaasa võlaõigusseaduses sätestatud põhimõtetest kõrvalekaldumise viisil, kus lepingu eesmärgi saavutamine on muutunud küsitavaks. Seetõttu on tüüptingimus ehk sõidukikindlustuse tingimuste XXX p 62 tühine.
43.Sõidukikindlustuse tingimuste punkt 62 nägi ette, et vargus või röövimine ei ole kindlustusjuhtum, kui selle pani toime isik, kellel oli ilma jõudu kasutamata või vägivalla kasutamisega ähvardamata võimalus kindlustusobjekti võtmetele või pultidele ligi pääseda (nt isik, kellele võtmed või puldid olid hoiule antud, perekonnaliikmed, töökaaslased, peokaaslased, sõbrad, tuttavad jms). Seega välistab vaidlusalune tüüptingimuse kindlustusandja vastutuse siis, kui kuriteo paneb toime isik, kes on kindlustusvõtjale või sõiduki kasutajale mistahes viisil tuttav ning seda sõltumata sõiduki valdaja enda tegevusest, kuriteo toimepaneku viisist ja muudest sellega seotud asjaoludest.
44.Karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 1 kohaselt on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil kvalifitseeritav vargusena ning seda sõltumata sellest, kas varguse ohver kurjategijat isiklikult tundis või kas ta võis kurjategijal võimaldada eelnevalt mistahes ettekäändel või põhjusel siseneda oma eluruumidesse. KarS § 215 lg 1 järgi on võõra asja omavoliline ajutine kasutamine samuti kvalifitseeritav asja omavolilise kasutamisena ehk kuriteona sõltumata sellest, kas kuriteo ohver tundis kurjategijat või mitte. Seega ei näe seadus ette, et võõra vallasasja vargus või selle omavoliline kasutamine oleks karistatav vaid siis, kui sellise teo paneb toime kannatanule täiesti võõras isik ning mitte nö tema siseringi kuuluv isik.
45.Lääne Ringkonnaprokuratuuri 16.11.2012.a määrusest (toimiku lk 38-39) nähtub, et XXXpani 19.08.2012.a kella 19.00 paiku toime KarS § 215 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, kui ta võttis omavoliliselt Saaremaal Lümanda vallas XXX talu hoovist ajutise kasutamise eesmärgil hageja kasutuses oleva sõidukauto Honda CR-V registrimärgiga XXX. Omamata vastava kategooria sõiduki juhtimisõigust, sõitis ta samal päeval kella 19.05 ajal teelt välja ja rullus sõidukiga üle katuse. KarS § 215 lg 1 järgi inkrimineeritud teo toimepanekut XXX tunnistas. Kriminaalmenetlus lõpetati, sest tema süü ei olnud suur. XXX avaldusest hagejale 22.08.2012.a (toimiku lk 40) nähtub, et XXX oli tema külaline Saaremaal XXX talus. XXX võttis ilma XXX nõusolekuta tema auto võtmed ning ärandas auto. Võtmed asusid magamistoas suletud kapis pükste taskus.
46.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sõiduki vargus oli kindlustuslepingu kohaselt riskina kindlustatud. Sõidukikindlustuse tingimuste punkti 55 järgi loeti varguseks kindlustusobjekti ebaseaduslikku äravõtmist kolmanda isiku poolt sõltumata sellest, kas äravõtmise eesmärk oli asja ainult kasutada või asi omandada. Vaidlus puudub ka selles, et XXX puudus vajalik sõiduki juhtimisõigus, kuid sõidukit ei andnud selle seaduslik kasutaja talle üle vabatahtlikult. Kindlustusobjekti varguse korral oli kindlustusandjal tüüptingimuste punkti 99 alusel kohustus tekkinud kahju hüvitada, kui õnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudus sõiduki juhtimisõigus.
47.VÕS § 422 lg 1 näeb ette, et kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma
kindlustusandjale kindlustusmakseid. Vastavalt VÕS § 423 lõikele 1 on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. VÕS § 423 lg 2 järgi on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Seega on kindlustusandjal üldjuhul kindlustusjuhtumi saabumisel kohustus täita oma lepingust tulenev kohustus ega maksta välja kindlustushüvitis.
48.Kindlustusandja vabanemist lepingu täitmise kohustusest reguleerib VÕS § 452. VÕS § 452 lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Vaidlus puudub selle üle, et antud juhul kindlustusvõtja ega kindlustatud isik ei põhjustanud kindlustusjuhtumi toimumist tahtlikult.
49.VÕS § 452 lg 2 p 1 sätestab, et kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust. Vaidlus puudub selle üle, et kindlustusvõtja, kindlustatu ja/või sõiduki valdaja ei ole jätnud kindlustusandja suhtes süüliselt enne kindlustusjuhtumi toimumist ühtegi kohustust täitmata.
50.Riigikohus on analoogilist vaidlust lahendades (kus sõiduki võtmed läksid sõiduki kasutaja valdusest samuti välja ilma jõudu kasutamata või vägivallaga ähvardamata) leidnud, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli kindlustusjuhtumi toimumisele mõju (RK TKo 3-2-176-07, p 19). Tüüptingimust hinnates tuleb VÕS § 7 abil välja selgitada see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline tingimus olnud ootuspärane. Autot varguse vastu kindlustades ei pidanud kindlustusvõtja eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina varguse alati, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku esindaja valduses (samas, p 21).
51.Käesolevas asjas leiab kohus, et kindlustustingimused ei seadnud sõiduki kasutajale mistahes täiendavaid kohustusi võtmete hoidmisele ning kindlustusandja ei ole eile toonud ühtegi kohustust, mida sõiduki valdaja oleks võtmete hoidmisel süüliselt rikkunud ning mis omakorda oleks kaasa toonud kindlustusjuhtumi toimumise ehk sõiduki varguse. Kindlustusandja on sõltumata kindlustatu või kindlustusvõtja tegevusest välistanud hüvitise maksmise varguse korral alati siis, kui varguse paneb toime isik, keda kindlustusvõtja või kindlustatu tunneb, vaatamata sellele, et vastava isiku tegu on kvalifitseeritav kuriteona. Selline tingimus ei ole mõistlikule kindlustusvõtjale ootuspärane, rikub ebamõistlikult kindlustusvõtja õigusi ning on vastuolus VÕS § 452 lg 2 punktis 1 toodud põhimõttega.
52.Kostja väiteid selle kohta, et võõral isikul on keerulisem võtmeid varastada ning tuttavate isikute enda eluruumi lubamisel võtab kindlustusvõtja endale täiendava riski, ei ole kohtu hinnangul asjakohased. Ühestki õigusaktist ei tulene, et isik peab alati vastutama kõigi oma tuttavate või lähedaste isikute käitumuse eest. Üheltki kindlustusvõtjalt ei saa kohtu hinnangul mõistlikult eeldada, et ta suhtleb kodus, tööl või muudes oludes ainult nende isikutega, kelle puhul ta saab täiesti kindel olla mistahes kuritegelike plaanide või kavatsuste puudumises. Ka kindlustusvõtjale tundmatud isikud võivad kasutada erinevaid ettekäändeid selleks, et temaga tutvuda, tema elukohta siseneda ja panna seejärel toime kuritegu. Teiste inimeste enda elukohta sisse lubamisel ei saa eeldada, et kindlustusvõtja võtab enda kanda mistahes sellest tulenevad riskid. Kostja ei ole ise välja toonud ühtegi konkreetset kindlustusvõtja kohustust võtmete hoidmise või millegi muuga seoses, mida sõiduki valdaja oleks antud juhul süüliselt rikkunud.
Sarnasel juhtumil on Riigikohus leidnud, et näiteks hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oleks pidanud hoiduma (RK TKo 3-2-1133-12, p 25).
53.Samuti ei loe kohus asjakohaseks kostja väidet, mille järgi on tegemist Eestis tavapärase kindlustustingimusega. Kohus nõustub hagejaga seisukohaga, mille järgi ei saa ebakohane praktika prevaleerida seaduses nõutu üle.
54.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et sõidukikindlustuse tingimuste XXX punkt 62 on tühine, mistõttu kostjal puudus õiguslik alus keelduda hüvitise maksmisest antud sätte alusel. Hageja kindlustushüvitise nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele. Kuivõrd kostja ei esitanud vastuväiteid hüvitise suuruse kohta, tuleb kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitisena välja mõista 17 970 eurot.
55.Lisaks põhinõudele esitas hageja kohtule viivisenõude. Hageja tõi välja, et kindlustuslepingu üldtingimuste punkti 72 järgi oli kindlustusandja kohustatud maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte enam kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Kostja seega piiras viivise suurust, milline kokkulepe on VÕS § 451 järgi tühine. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks hageja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Kuivõrd kostja keeldus hüvitise maksmisest 24.08.2012.a, algab sellest päevast viivise arvestus.
56.10% hüvitise summast on 1 797 eurot. Kindlustuslepingu üldtingimuste punktis 72 toodud määra järgi on ühe päeva eest arvestatav viivis 17,97 eurot. Hagiavalduse esitamise ajaks oleks selle määra järgne viivis 3594 eurot, mis ületab 10% piiri. Seadusejärgse viivise määra järgi oleks ühes päevas viivise summa 3,815 eurot ning hagiavalduse esitamise ajaks ei ületaks viivise summa 10% määra. Hageja palus viivise välja mõista kas seadusjärgses määras või kindlustustingimuste punktis 72 toodud määras, kui seadusjärgne viivis ületab kohtuotsuse tegemise päevaks summat 1797 eurot. Kostja ei esitanud hageja viivise nõudele ega selle arvestusele eraldiseisvaid vastuväiteid.
57.VÕS § 451 näeb ette, et kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral, on tühine. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu kindlustuse üldtingimuste (toimiku lk 10-13) punkt 72 nägi ette, et kui kindlustusandja viivitab oma kohustuste täitmisega, on kindlustusandja kohustatud maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kui mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Seega ei ole kostja mitte välistanud enda viivise maksmise kohustuse, vaid on seda piiranud võrreldes kindlustushüvitise suurusega.
58.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (redaktsioonis, mis jõustus alates 15.04.2013.a). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
59.Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuse säte, mille järgi on viivise määr 0,1%, kuid kokku
mitte üle 10% kindlustushüvitisest, on osaliselt vastuolus VÕS §-ga 451. Sellest sättest tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine. Seega saab tüüptingimustes toodud määras arvutada viivist kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise järgi saaks kindlustusvõtja vähem raha, kui seadusjärgse viivise järgi arvutades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Seega tuleb viivise arvutamisel vastavaid summasid võrrelda (RK TKo 3-2-1-178-12, p 25).
60.Hageja palus viivise kostjalt välja mõista kohtulahendi tegemise päevani kindla summana ning edasi TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest. Hagiavalduse esitamise päevaks ehk 12.03.2013.a oleks lepingujärgse määra alusel arvutatav viivis juba ületanud kindlustushüvitise summa ning oleks olnud vähemalt 1797 eurot. Seega tuleb esmalt arvutada, milline oleks sissenõutavaks muutuv viivise summa kohtuotsuse tegemise päeva seisuga, kui selle arvutamisel kasutada seadusjärgset viivise määra.
61.Seadusjärgse määra alusel arvestades oleks sissenõutavaks muutunud viivise summa olnud viivitamise eest ajavahemikus 24.08.2012.a kuni 14.04.2013.a ehk kokku 233 päeva eest (mil kehtis VÕS § 113 lg 1 eelmises redaktsioonis) olnud 233 x 3,815 = 888,90 eurot. Viivitamise eest alates 15.04.2013.a (mil jõustus VÕS § 113 lg 1 uus redaktsioon) kuni kohtulahendi tegemise päevani 21.06.2013.a ehk kokku 68 päeva eest oleks viivis olnud 68 x 4,307 = 292,88 eurot. Kogumis on seadusjärgse viivisemäära alusel kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa 1181,78 eurot, mis jääb alla lepingujärgse viivise summa 1797 eurot.
62.Lisaks hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele palus hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Riigikohus on leidnud, et tõlgendus, mille kohaselt saaks arvutada viivist määras 0,1% kuni 10%-ni kindlustushüvitisest ja seejärel edasi juba seadusjärgses määras, on ebaõige, sest selline tõlgendus tooks kaasa viivise karistusliku iseloomu (RK TKo 3-2-1-178-12, p 25).
63.TsMS § 133 lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 133 lg 2 järgi liidetakse TsMS § 367 järgse kõrvalnõude puhul hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Juhul, kui kohus arvestaks viivist seadusjärgses määras, lisanduks ühe aasta eest viivisena 365 x 4,307 = 1 572,06 eurot. Liites antud summa hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summale seadusjärgse määra järgi, on tulemuseks 2 753,84 eurot, mis on suurem lepingujärgse määra alusel arvutatud ning sissenõutavaks muutunud viivise summast 1797 eurot. Arvestades Riigikohtu seisukohta, leiab kohus, et hagejale tuleb tagada viivis vähemalt seadusjärgses määras. Kuivõrd hageja on esitanud lisaks sissenõutavaks muutunud viivise nõudele tulevikku suunatud viivise nõude, tuleb võrrelda võimalikku viivise nõuet mõlema määra alusel. Lepingujärgse määra alusel hageja tulevikku suunatud viivisenõuet enam esitada ei saaks, sest tema poolt saadav viivis on piiritletud 1797 euroga. Seadusjärgse määra alusel arvutades oleks hagejal võimalik kogumis saada viivisena 2 753,84 eurot, mis on suurem summa.
64.Eeltoodut kokku võtte leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis seadusjärgses määras ehk VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisena 1181,78 eurot. Kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast alates tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude summalt 17 970 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
65.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/
Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.