Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asjaolud ja menetluse käik 07.11.2012 esitas AS SEB Liising Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühing SGA Production vastu võlgnevuse 1484,49 euro (põhinõue 1361,92 eurot ja 122,57 eurot viivis 0,3 % päevas 28.08.2012 kuni 26.09.2012) saamiseks. 15.11.2012 tegi kohus Osaühingule SGA Production makseettepaneku. 30.11.2012 esitas Osaühing SGA Production makseettepanekule vastuväite ning 03.01.2013 lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 07.02.2013 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus AS SEB Liising mõista Osaühingult SGA Production välja 1484,49 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.05.2007 liisingulepingu nr L07106514 (kasutusrent), mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse liisinguvõtja poolt väljavalitud ese NISSAN Navara Double Cab, registrimärgiga 409 MKJ. Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 10.05.2012, mille jooksul kohustus kostja tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. 22.05.2007 sõlmiti hageja kui ostja ja Fakto Auto AS kui müüja vahel liisingueseme müügileping nr L07106514, millega hageja omandas liisingueseme ja tasus liisingueseme eest müüjale 37 266,88 eurot. 10.05.2012 saabus liisingulepingu lõppemise tähtpäev ning liisingueseme jääkmaksumus oli 9474,62 eurot. Liisingulepingu punkti 8.2 kohaselt on lepingu tähtaja saabudes liisinguvõtja kohustatud liisingueseme tagastama liisinguandjale. Liisingulepingu punkti 8.4 kohaselt maksab liisingueseme tagastamisega viivitamise korral liisinguvõtja liisinguandjale liisingueseme kasutamise eest tasu 5000 krooni iga üleandmisega viivitatud kalendripäeva eest. 11.08.2012 liisinguese tagastati, mille kohta koostati üleandmisevastuvõtmise akt. Seoses asjaoluga, et kostja oli pikalt liisingueseme tagastamisega viivituses, esitas hageja 16.08.2012 kostjale arve nr A12212368 summas 1361,92 eurot liisingueseme kasutamise eest perioodil 11.05.2012-10.08.2012. 02.10.2012 sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu nr VOL07106514, mille alusel laekus hageja kontole 9474,62 eurot (käibemaksuta) ning hageja andis kostjale üle liisingueseme omandiõiguse. Hagi esitamise seisuga on kostjal tasumata liisingueseme tagastamisega viivitamise eest arve nr A12212368 alusel 1361,92 eurot ning viivis summas 122,57 eurot. Hageja 23.04.2013 esitatud selgituste kohaselt ei tagastanud kostja liisingueset hagejale perioodil 11.05.2012-10.08.2012, kokku 90 päeva. Arve nr A12212368 nõude kujunemine summas 1361,92 eurot on seotud varasema liisingulepingujärgse maksega. Hageja saatis kostjale 25.04.2012 liisingulepingu tähtpäeva saabudes viimase arve nr A12107109, millega kostja kohustus tasuma hagejale 453,97 eurot. Hageja jagas viimase lepingujärgse tasutud summa 453,97 eurot 30 päevaga ning sai ühe päeva tagastamata liisingueseme maksumuseks 15,13 eurot, mille korrutas võlgnevuses oldud päevade arvuga ehk 90 päevaga, mis andis nõudeks kokku 1361,91 eurot. Kuigi pooled leppisid liisingulepingu allkirjastamisel punktis 8.4 kokku, et liisinguvõtja maksab iga liisingueseme tagastamisega viivitatud päeva eest liisinguandjale 5000 krooni (319,56 eurot), siis

2(6)

tegelikkuses küsib hageja tagastamata päeva eest kostjalt 15,13 eurot. Hageja on seisukohal, et nimetatud arve nr A12212368 tugineb punktile 8.4. Hageja nõude arvutus sisaldab poolte kokkulepitust märkimisväärselt väiksemat osa, mis ei kahjusta kostjat ning on proportsionaalne kostja rikkumisega. Liisingulepingu punkti 6.9 kohaselt, kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingumakse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega, maksab ta iga viivitatud päeva eest liisinguandjale viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summast päevas. Hageja on arvestanud viivist selliselt, et võlgnevuse summa on 1361,92 eurot, päevade arvuks on 30 ning viivise päevamääraks on 0,3%. Arvutuse tulemuseks on viivise võlgnevus 122,57 eurot. Hageja ei nõustu, et liisingulepingu punkt 8.4 on tühine, sest hageja pole kostjalt küsinud liisingueseme tagastamata päevade eest kokku 28 760,40, vaid 1361,92 eurot. Kuna hageja nõuab kostjalt igakuise liisingumakse suurusega sarnast tasu, siis on hageja nõue mõistlik ning hageja nõue kostjat ei kahjusta. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et nõue on ebaselge ning hagist ega nõude alusena viidatud arvest nr A12212368 ei selgu, kuidas on lepingu punktile 8.4 tuginedes nõutav summa saadud. Kostja vaidles vastu viivise nõudele ja leidis, et liisingulepingu punkt 8.4, millele hagiavaldus suures osas tugineb, on VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt tühine, kuna liisingueseme kasutamise eest tasu 5000 krooni ehk 319,56 eurot iga üleandmisega viivitatud kalendripäeva eest on kostjat ebamõistlikult kahjustav hageja tüüptingimus. Kostja hinnangul on tegemist leppetrahviga. Isegi kui lepingu punkt 8.4 ei ole tühine, siis on kohtul võimalik leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja palus leppetrahvi vähendada ja võtta arvesse, et ta soovis tegelikult vaidlusaluse sõiduki välja osta, mis aga takerdus selle taha, et hageja ei nõustunud mingil tingimusel väljastama auto väljaostu arvet ja sõlmima lepingut enne, kui auto jääkmaksumus ette ära tasutud. Kostja leidis, et hageja poolt nimetatud summa nõudmine on ka ebaõiglane. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus hageja arvega nr A12212368 pikendab pooltevahelist kasutusrendi lepingut. Seega oleks õiglane, et selle summa võrra väheneks ka sõiduauto jääkväärtus. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus rahuldas 27.09.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1484,49 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Pooltel on vaidlus selle üle, kas hagejal oli õigus nõuda vastavalt liisingulepingu punktile 8.4 liisingueseme tagastamisega viivitamise eest kasutamise tasu 5000 krooni iga üleandmisega viivitatud kalendripäeva eest. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Liisingulepingu punkti 8.2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud lepingu tähtaja saabudes liisingueseme liisinguandjale tagastama. Liisingulepingu punkt 8.4 sätestab, et liisingueseme tagastamisega viivitamise korral maksab liisinguvõtja liisinguandjale liisingueseme kasutamise eest tasu 5000 krooni iga üleandmisega viivitatud kalendripäeva eest. 16.08.2012 arvega nr A12212368 on tõendatud, et kostjalt nõuti liisingueseme kasutamise eest perioodil 11.05.2012-10.08.2012, kokku 90 päeva, 1361,92 euro tasumist. 25.04.2012 arvega nr A12107109 on tõendatud, et hageja saatis kostjale liisingulepingu tähtpäeva saabudes viimase arve nr A12107109, millega kostja kohustus tasuma hagejale

3(6)

453,97 eurot. Seega on tõendatud hageja väide, et arvel nr A12212368 põhineva nõude summas 1361,92 eurot kujunemine on seotud varasema liisingulepingujärgse maksega, mille hageja jagas kolmekümne päevaga ning sai ühe päeva tagastamata liisingueseme maksumuseks 15,13 eurot, mille korrutas 90 päevaga, mis andis nõudeks kokku 1361,91 eurot. Järelikult nõuab hageja lepingu punkti 8.4 alusel kostjalt iga tagastamata kalendripäeva eest 15,13 eurot, kuigi pooled leppisid liisingulepingu allkirjastamisel kokku, et liisinguvõtja maksab iga liisingueseme tagastamisega viivitatud päeva ees liisinguandjale 319,56 eurot. Kohus nõustub kostjaga selles, et oma sisult on lepingu punktis 8.4 kehtestatud tasu 5000 krooni iga viivitatud kalendripäeva eest leppetrahv. Viidates VÕS § 162 lg-le 1, leidis kohus, et hageja koostatud arve nr A12212368 tugineb liisingulepingu punktile 8.4, kuid ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, sest kasutustasu on arvestatud vastavalt liisingueseme harilikule kasutustasule ja on esitatud mõistlikus suuruses. Kuna liisingueseme igakuise kasutustasu maksmine oli kostjale majanduslikult jõukohane, siis järeldas kohus, et arves nr A12212368 märgitud kasutustasu vastab kostja õigustatud huvile ja majanduslikule seisundile. Seega ei ole kohtul alust kasutustasu täiendavaks vähendamiseks ega liisingulepingu punkti 8.4 tühiseks tunnistamiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. Hageja poolt nimetatud summa nõudmine ei ole ebaõiglane ega hea usu põhimõttega vastuolus, sest kostja ise rikkus pooltevahelist liisingulepingut sellega, et jättis lepingu lõppemisel liisingueseme hagejale viivitamatult tagastamata ja kasutas liisinguandjalt väljaostmata sõidukit enda tarbeks tasuta, mis ei olnud liisingulepingu eesmärk. Kostja ettepanek vähendada selle summa võrra sõiduauto jääkväärtust ei põhine seadusel ega pooltevahelisel lepingul. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 1 ja 108 lg 1 alusel välja mõista 1361,92 eurot. Viidates VÕS § 113 lg-le 1 ja liisingulepingu punktile 6.9, leidis kohus, et hageja on arvestanud kostjale viivist vastavuses poolte sõlmitud lepinguga ja viivise vähendamiseks alust ei ole. Apellatsioonkaebus 21.11.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 27.09.2013 otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Seoses kohtu poolt tuvastatuga, et hageja nõue tugineb just liisingulepingu punktile 8.4, märgib kostja, et tegemist on kostjat ebamõistlikult kahjustava hageja tüüptingimusega. Tuginedes VÕS § 42 lg-le 1, märgib kostja, et vastavalt VÕS §-le 44 ja VÕS § 43 lg 3 p-le 5 on lepingus ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Antud juhul sätestab lepingu punkt 8.4, et liisingueseme tagastamisega viivitamise korral maksab liisinguvõtja liisinguandjale liisingueseme kasutamise eest tasu 5000 krooni (319,56 eurot) iga üleandmisega viivitatud kalendripäeva eest. Sõiduauto kasutamise tasu 319,56 eurot ühe päeva eest on ilmselgelt ülemäära ja põhjendamatult suur. Ükski mõistlik isik ei nõustuks sellist tasu sõiduauto kasutamise eest tasuma. Samuti märgib kostja, et tüüptingimuse punkti tühisuse hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, et hageja nõue oli tegelikult väiksem, kui selles punktis kokkulepitud leppetrahvi määr võimaldanuks nõuda. Analüüsida tulnuks tüüptingimuse punkti sisu, mitte hagiavalduse nõude sisu. Maakohus nõustus küll kostjaga selles, et oma sisult on lepingu punktis 8.4 kehtestatud tasu 5000 krooni iga viivitatud kalendripäeva eest leppetrahv, edasi aga asus kohus VÕS § 162 lg 1 alusel analüüsima, kas kostjalt nõutav leppetrahv on mõistlikus

4(6)

suuruses või mitte ning leidis, et kuna antud asjas ei nõua hageja leppetrahvi mitte 319,56 eurot päevas, vaid 15,13 eurot, siis ei ole kohtul alust kasutustasu täiendavaks vähendamiseks ega liisingulepingu punkti 8.4 tühiseks tunnistamiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. Kohus ei analüüsinud, kas vaidlusalune lepingu punkt 8.4 on tühine või mitte. Enne, kui asuda analüüsima leppetrahvi mõistlikkust, pidanuks kohus võtma selge seisukoha, kas tegemist on tühise tüüptingimuse punktiga või mitte. Kui tegemist on tühise tüüptingimusega, ei ole sellel vastavalt TsÜS § 84 lg 1 algusest peale õiguslikke tagajärgi. See omakorda aga tähendaks, et pooltevahelises lepingus puudus üldse kokkulepe leppetrahvi nõudmiseks. Alles seejärel, kui kohus oleks tuvastanud, et tegemist on kehtiva tüüptingimusega, saanuks kohus arutleda leppetrahvi mõistlikkuse osas. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 42 lg 1 ja § 44 ja TsÜS § 84 lg 1. Kuna kohus ei ole võtnud seisukohta kostja vastuväite osas, kas tegemist on tühise tüüptingimusega, rikkus kohus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8, mis on kaasa toonud ebaõige otsuse, kuna otsuse tegemisel on maakohus tuginenud tühisele lepingupunktile. Isegi kui üldtingimuste punkt 8.4 ei ole tühine, on kohtul võimalik leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada, mida kostja ka palub. Leppetrahvi vähendamisel palub kostja arvestada, et kostja soovis vaidlusalust sõidukit välja osta, mis aga takerdus seetõttu, et hageja ei nõustunud mingil tingimusel väljastama auto väljaostu arvet ja sõlmima lepingut enne, kui auto jääkmaksumus on ära tasutud. See aga tekitas kostjas põhjendatud kartuse, et olulise summa (10 000 eurot) tasumisel ei ole üldse kindel, kas, mida ja millal ta selle raha eest saab. Hageja poolt nimetatud summa nõudmine on ebaõiglane, kuna sisuliselt on tegemist olukorraga, kus hageja arvega nr A12212368 pikendab pooltevahelist kasutusrendi lepingut, mistõttu oleks õiglane, et selle summa võrra väheneks ka sõiduauto jääkväärtus. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ja ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kostja on oma vastuses hagile ja apellatsioonkaebuses leidnud, et vaidlusaluse liisingulepingu punkt 8.4 on tüüptingimus, mis on VÕS § 44 ja 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine, kuna see näeb ette kohustuse rikkumise korral kostja kohustuse maksta tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Asjaolule, et tegemist on tüüptingimusega, ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et oma sisult on pooltevahelise liisingulepingu punkt 8.4 kokkulepe leppetrahvi kohta. VÕS § 39 järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ja kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Hageja ei ole lepingu punkti 8.4 eelpooltoodud tõlgendusele ka vastuväiteid esitanud. Maakohus asus seisukohale, et hageja koostatud arve summale 1361,92 eurot tugineb lepingu punktile 8.4, kuid ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, sest kasutustasu on arvestatud vastavalt liisingueseme harilikule kasutustasule ja on esitatud mõistlikus suuruses ning seetõttu ei ole alust ka lepingu punkti 8.4 tühiseks tunnistamiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, pidades õigesti pooltevahelise liisingulepingu punktis 8.4 sisalduvat tingimust tüüptingimuseks, on siiski ebaõigesti hinnanud tüüptingimuse tühisust VÕS § 42 lg 1 alusel, lähtudes esitatud nõude (15,13 eurot päevas, kokku 1361,92 eurot) suurusest, mitte aga lepingutingimuses sisalduvast, mille järgi oli kokku lepitud kostja kohustus liisingueseme tagastamisega viivitamise korral maksta 5000 krooni (318,56 eurot)

5(6)

iga üleandmisega viivitatud päeva eest. Ringkonnakohus selgitab, et kui hinnatakse tüüptingimuse kehtivust, millega on kokku lepitud leppetrahv kohustuse rikkumise puhuks, tuleb tüüptingimuse kehtivust hinnata n.ö tervikuna, mitte aga osaliselt ehk sõltuvalt sellest, kui suures ulatuses tüüptingimuse kasutaja leppetrahvi nõude esitab. Seega, kui leppetrahvi ette nägev tüüptingimus on tühine teatavas osas, siis on see tühine tervikuna. Võrreldes liisingulepingule lisatud maksegraafiku järgset igakuise makse suurust, mis oli keskmiselt 450 eurot kuus lepingu punktis 8.4 tüüptingimusena kokkulepitud leppetrahvi suurusega 318,56 eurot päevas, tuleb ringkonnakohtu arvates kokkulepitud leppetrahvi hinnata ebamõistlikult suureks ja kostjat kahjustavaks ning seetõttu on lepingu punkt 8.4 VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei ole lepingu punktil 8.4 algusest peale õiguslikke tagajärgi ehk kostjal ei ole kohustust maksta leppetrahvi. VÕS § 44 järgi kui § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses (nagu käesoleval juhul), siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Tingimuse kasutaja võib nimetatud eelduse ümber lükata ja tõendada, et tüüptingimus ei ole kahjustav, kuid käesoleval juhul ei ole hageja nimetatud eelduse ümberlükkamiseks tõendeid esitanud. VÕS § 41 järgi kui tüüptingimus on tühine, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise tüüptingimuseta sõlminud. Hageja ei ole esitanud väidet ega ka tõendeid, et ta ei oleks lepingut ilma tühise tüüptingimuseta sõlminud. Kui tüüptingimus on tühine, siis saab VÕS § 41 järgi kohaldada sellise tingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kuna lepptrahvi osas ei näe võlaõigusseadus ette seadusjärgset leppetrahvi nii nagu intressi või viivise puhul, siis saab hageja leppetrahvi kokkuleppe tühisuse korral nõuda kostjalt liisingueseme tagastamisega viivitamise korral ainult kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Käesoleval juhul ei ole hageja nõuet kahju hüvitamiseks esitanud ja seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et kuna hagi jääb rahuldamata, siis ei ole menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadust vastata apellatsioonkaebuse muudele väidetele. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Margo Klaar

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.