2-12-39392
Kohus
Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Haide Rimmel
Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2014.a, Tallinn Tsiviilasja number
2-12-39392
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagi XXXvastu õppelaenu võlgnevuse 1182,33 euro ja intressi 531,49 euro nõudes
Tsiviilasja hind
1713,82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, registrikood 70000740, asukoht Munga 18, 50088 Tartu, e-post [email protected]) Hageja lepinguline esindaja: Hardi X (XXX) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX)
Menetluse liik
Kirjalik lihtmenetlus
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 17.03.2014.a. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on
2-12-39392 selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagiavaldus ning hageja nõue Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu; hageja) esitas 01.10.2012.a Harju Maakohtule hagi XXX(kostja) vastu õppelaenu võlgnevuse 1182,33 euro ja intressi 531,49 euro nõudes. Nimetatud tsiviilasja toimiku sai kohtunik lahendamiseks 20.11.2013.a. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 05.10.2000.a õppelaenu saamiseks AS-iga Eesti Ühispank õppelaenulepingu nr XXX. Lepingu alusel kanti kostja kontole üle 1917,42 eurot (30 000 krooni) kahes võrdses osas 06.10.2000.a ja 15.09.2001.a kuupäevadel. Kostja kohustus tasuma õppelaenusummalt intressi 5% aastas. AS Eesti Ühispank koostas kostjale laenu tagastamise graafiku ning 19.02.2003.a ja 19.05.2003.a kirjadega edastas pank kostjale palve tasuda olemasoleva võlgnevuse. Kuna laenusaaja ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist. Kui riik hagejana on eelnimetatud kohustuse panga ees täitnud, tekib tal Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 362 lg 2 järgi nõudeõigus kogu tema poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. 10.09.2003.a edastas kostja avalduse hagejale maksegraafiku kohaldamiseks. Maksegraafik edastati kostjale 30.09.2003.a kirjaga. 02.05.2005.a saatis hageja kostjale õppelaenuvõlgnevuse teatise, milles informeeris kostjat nõudeõiguse üleminekust AS-lt Eesti Ühispank hagejale ning andis kostjale tähtaja võlgnetava summa tasumiseks. Selle vastusena edastas kostja avalduse maksegraafiku kohaldamiseks ning maksegraafik edastati kostjale 50.05.2007.a kirjaga, mille kostja ka allkirjastas. Sõltuvalt asjaolust, et kostja ei täitnud oma kohustusi, pöördus hageja kohtu poole maksekäsu kiirmenetluse korras 18.07.2011.a. Pärnu Maakohus koostas kohtumääruse 28.12.2011.a seoses võlgniku vastuväitega menetluse lõpetamiseks. Seisuga 28.09.2012.a on hageja nõude suuruseks 1713,82 eurot, mis tuleneb põhivõlast 1182,33 eurost ning ajavahemiku 06.09.2003.a kuni 27.09.2012.a intressist summas 531,49 eurot. Kostja vastus hagile Kostja esitas 10.12.2013.a vastuse hagiavaldusele ja taotlus aegumise kohaldamiseks ning vaheotsuse tegemiseks. Vastuses märgib kostja, et hageja nõue on lepinguline nõue, mille aegumistähtaeg on 3 aastat. Hagiavaldusest küll ei nähtu, millal hageja täitis kohustused panga ees, kuid tulenevalt AS Eesti Ühispank 19.02.2003.a ning 19.03.2003.a nõudekirjadest saab asuda seisukohale, et see on toimunud aastal 2003, st pärast võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist. Järelikult saab ka võlakohustuse sissenõutavaks muutumise hindamisel lähtuda VÕS-ist. Kostja osundab Riigikohtu 22.03.2011.a lahendile nr 3-2-1-178-10, milles kolleegium on asunud seisukohale, et sisuliselt on õppelaen tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress. Haridusseaduse järgsel panga nõude üleminekul riigile ei ole aga tegemist seadusest tuleneva riigi (uue) nõudega laenusaaja vastu, vaid seadusjärgse lepingulise nõude
2-12-39392 ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes (õigusjärglus TsÜS § 6 järgi, eriõigusjärglus). Sellise nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Kostja leiab, et kuna praegusel juhul on pank teavitanud oma 19.05.2003.a kirjaga laenulepingute ülesütlemisest alates 11.06.2003.a, siis muutus kohustus sissenõutavaks juba eelduslikult juunis 2003.a. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud 19.07.2011.a (enam kui 8 aastat hiljem) ning praegune hagiavaldus on menetlusse võetud 21.11.2013.a. Seega oli hageja nõue aegunud juba maksekäsu kiirmenetluse esitamise hetkeks. Ennetamaks hageja vastuväiteid, et antud juhul olid pooled sõlminud maksegraafiku, esitab kostja aegumise vastuväite ka juhuks, kui lähtuda vaid neist maksegraafikutest. Kostja hinnangul on ka sel juhul on nõue aegunud. Maksegraafiku kohaselt pidi viimane osamakse aset leidma 13.12.2007.a. Niisiis muutus hageja nõue sissenõutavaks alates järgmisest päevast, s.o 14.12.2007.a. Seega oleks hagiavalduse esitamise viimaseks kuupäevaks olnud 14.12.2010.a (kostja siinkohal ilmselt ekslikult märkinud 14.08.2010.a). Selleks tähtajaks kohtule hagiavaldust või maksekäsu kiirmenetluse avaldust hageja ei esitanud. Hageja seisukohad kostja vastusele 03.01.2014.a menetlusdokumendis ei ole hageja nõus kostja väitega, et nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg-test 1 ja 4 tuleneb, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja leiab, et käesoleval juhul on piisavad asjaolud, mis annavad aluse lugeda kostja tegevust tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Kostja on soovinud õigusvastast tagajärge ning ta on käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt.
2-12-39392 laenu tagasimaksmiseks perioodiliste maksetena. Hageja poolt esitatud põhinõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled esmajoones selle üle, kas hagi on aegunud. Kostja on 10.12.2013.a hagi vastuses õigesti viidanud Riigikohtu lahendile, milles riigikohus on õppelaenulepingust tuleneva nõude aegumise puhul märkinud, et tegemist on tehingust tuleneva nõude aegumisega (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.03.2011.a lahend asjas nr 32-1-178-10, p 27). Seega kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 näeb ette erisuse, mille kohaselt TsÜS § 146 lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 147 lg 1 lisab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Esmalt tuvastab kohus hageja nõude sissenõutavaks muutumise aja ning seejärel kontrollib hageja nõude võimalikku aegumist kolmeaastasest tähtajast lähtuvalt. Kui kohus peaks tuvastama hageja nõude aegumise TsÜS § 146 lg 1 alusel, siis peab kohus järgmisena võtma seisukoha hageja poolt esitatud kümneaastase hagi aegumise tähtaja kohaldamiseks.
2-12-39392 Samas on AS Eesti Ühispank koostanud teatise kostja võlgnevuse osas ka hilisemal 19.05.2003.a kuupäeval (tl 11). Nimetatud teatise kohaselt AS Eesti Ühispank lõpetab laenulepingu enne tähtaega kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 11.06.2003.a. VÕS § 186 p 6 kohaselt võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. Võttes arvesse, et lepingu ülesütlemise eelduseks on kehtiva võlasuhte olemasolu, siis puudub võlausaldajal võimalus eelneva kehtiva ülesütlemise korral lepingut uuesti üles öelda. Nõustuda ei saa ka kostja poolt 10.12.2013.a hagiavalduse vastuses avaldatud seisukohaga, et hageja tagasinõue muutus sissenõutavaks sel hetkel, kui ta tasus pangale kostja õppelaenuvõlgnevuse (tl 42). Kohus on käesolevalt tuvastanud, et krediidiasutus on hagejale õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 21 lg 1 alusel esitanud nõude laenusaaja kohustuse täitmiseks 30.06.2003.a kuupäeval (tl 24). Alates 10.03.2003.a kehtinud haridusseaduse (HaS) § 362 lg 1 kohaselt ui laenusaaja ei ole käesoleva seaduse § 364 lõigetes 1 ja 2 määratud tähtaja jooksul asunud laenu tagasimaksmisele ning tema või tema käendajad ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, tekib krediidiasutusel õigus nõuda riigilt laenusaaja või tema käendaja kohustuse täitmist laenule antud riigitagatise ulatuses. HaS § 362 lg 2 sätestab, et kui riik on käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja suhtes kogu tema poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Kohus juhib siinkohal tähelepanu sellele, et eelnevalt tsiteeritud seadusesätted näevad ette, et õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Seega ei ole tegemist seadusest tuleneva riigi (uue) nõudega laenusaaja vastu, vaid seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st eriõigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes (vt ka Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.03.2011.a lahend asjas nr 3-2-1-178-10, p 23). Võttes arvesse eeltoodut, märgib kohus kohtuotsuse vahekokkuvõttena, et õppelaenulepingust tulenev nõue oli ka hageja jaoks sissenõutavaks muutunud 15.03.2003.a kuupäeval. Seega võib TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevat tähtaega hakata lugema eelnimetatud kuupäevast alates.
2-12-39392 vaidlustanud. Eelneva valguses katkes aegumisetähtaeg esmalt 2003.a maksegraafiku koostamisega. Riigikohus on oma lahendis märkinud, et lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul ei ole tegemist enam korduvate kohustusega ja sel juhul algab aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 12.11.2008.a lahend asjas nr 3-2-1-95-08, p 11). Võttes siiski arvesse, et pooled on 2003.a ja 2007.a kokkulepete alusel võlgnevuse tasumises kokku leppinud perioodiliste osamaksetena, siis kuulub 2003.a ja 2007.a kokkulepetes kindlaks määratud osamaksete aegumise osas kohtu hinnangul kohaldamisele TsÜS § 154. Selle sätte kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuna kostja on 2003.a maksegraafiku raames viimase osamakse tasunud 20.05.2004.a kuupäeval (tl 19), siis võib aegumistähtaja sellele eelnenud osamaksete osas TsÜS § 158 lg 2 alusel katkenuks lugeda. Võttes arvesse TsÜS §-s 154 sätestatut, hakkasid 2003.a maksegraafiku 2003.a ja 2004.a osamaksed aeguma alates 01.01.2005.a. 2003.a maksegraafiku järgi oli kostjal viimase osamakse tasumise kohustus 06.07.2006.a (tl 16), kuid kuna pooled sõlmisid 2007.a uue kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks, siis võib asuda seisukohale, et enne 2007.a sõlmitud kokkulepet hageja nõue aegunud ei olnud. Kohus on eelnevalt leidnud, et sarnaselt eelnevalt kokku sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppele ei ole kohtul võimalik tuvastada täpset 2007.a kokkuleppe sõlmimise kuupäeva. 29.05.2007.a on hageja juures registreeritud kostjapoolne avaldus õppelaenu võlgnevuse tasumiseks ja maksegraafiku koostamiseks. Hageja on kostjale 30.05.2007.a edastanud kokkuleppe, mille palus kostjal allkirjastatuna tagastada hiljemalt 13.06.2007.a. Sama 13.06.2007.a kuupäeva kannab ka 2007.a kokkuleppe maksegraafikujärgne esimese osamakse tasumise tähtpäev (tl 22). Seega võib kohtu hinnangul aegumistähtaja 2007.a kokkuleppe sõlmimise tõttu taaskord katkenuks lugeda 13.06.2007.a kuupäeval. Kuna 2007.a maksegraafiku järgi oli kõikide osamaksete tasumise tähtpäevaks 2007.a kuupäevad (viimane osamakse 13.12.2007.a), siis lähtudes TsÜS §-s 154 sätestatust asub kohus seisukohale, et hageja 2007.a kokkuleppes tunnustatud õppelaenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2008.a kell 0:00. Arvestades kolmeaastast aegumistähtaega lõppes tähtaeg 31.12.2010.a kuupäeval kell 24:00. Kohtu hinnangul ei esine eelkäsitletud ajavahemikes aluseid aegumistähtaja peatumiseks. Kostja on 10.12.2013.a menetlusdokumendis õigesti viidanud eelpool mainitud Riigikohtu lahendile, milles kolleegium leidis, et aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes kostjatele korduvate kirjade saatmine, kui kostja sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei ole (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.03.2011.a lahend asjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Kohus selgitab, et tõendamiskoormis aegumistähtaja peatumise või katkemise osas lasub hagejal ning antud juhul hageja sellekohaseid väiteid esitanud ei ole.
2-12-39392 kostjapoolse käsitlusega tõendamiskoormise jaotusest kõnesolevas küsimuses ning leiab, et kostjapoolset tahtlust peab tõendama hageja. Hageja märgib, et pärast maksegraafiku sõlmimist ei ole isik tasunud mitte ühtegi osamakset. Kostja ei ole ka hagejaga ühendust võtnud ning selgitanud, et tal tekkisid ootamatud probleemid ning ta ei saa lubatud maksegraafikut täita või on mingi muu põhjendus sellele. See näitab selgelt, et juba maksegraafiku sõlmimise ajal oli isik pahatahtlik ning tal ei olnud juba sellel hetkel kavatsust reaalselt oma võlgnevust tasuda. Teiseks pöörab hageja tähelepanu sellele, et kostja soovitud maksegraafik oli suhteliselt tavapäratu. Nimelt soovis kostja esitatud avalduse kohaselt (hagiavalduse lisa nr 8) tasuda võlgnevuse osamaksetena kuni 3000 krooni kuus. Sellise kuumaksega graafiku soovimine on suhteliselt tavapäratu, mis tähendab seda, et võlgnevus tasutakse ära lühiajaliselt suurte osamaksetena. See omakorda tähendab seda, et kostjal ei saanud olla väga keeruline majanduslik olukord, kui ta oli valmis nii suurt summat igakuiselt tasuma. Seda enam tekitab vastuolu kostja tahteavaldustes see, miks ei makstud ühtegi osamakset, või vähemalt mingit osagi osamaksest, näitamaks, et on olemas tahe võlgnevus tasuda. Seega on tegemist kostja kui kohustuse rikkuja pettusliku tahtega teist poolt kahjustada. Kohtu hinnangul ei anna eeltoodud hageja seisukohad alust arvata, et kostjal oli õppelaenulepingu kui ka hilisemate kokkulepete sõlmimisel pettuslik tahe võlausaldajat heade kommete vastaselt kahjustada. Kohus leiab, et asjakohane on kostja seisukoht selles, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei anna alust üksnes see, et võlgnik kohustust ei täitnud (tl 61). Samale seisukohale on varasemalt jõudnud ka Riigikohus oma lahendis (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 17.03.2009.a lahend asjas nr 3-2-1-15-09, p 14; vt ka Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 16.09.2009.a lahend asjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Kohus leiab, et käesoleval juhul on tõendatud, et kostja on vähemalt 2003.a kokkulepitud maksegraafiku alusel hagejale võlgnevust tasunud. 2007.a maksegraafiku alusel hagejale osamaksete mittetasumine ei ole aga kostja terviklikku käitumist kõnesolevas võlasuhtes arvesse võttes siiski piisavaks argumendiks kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Lisaks ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendust leidnud kostjapoolne tahtlus kohustuse rikkumisel muu õigusvastase tagajärje soovimiseks. Hageja leiab, et kuna maksegraafiku allkirjastamise hetke ja esimese osamakse tasumise ajaline vahe oli väga lühike, siis oli väga ebatõenäoline, et selle ajaga oleks võlgniku tahe või majanduslik olukord täielikult muutunud. Kohus möönab, et 3000 kroonise osamaksega maksegraafikuga võlgnevuse tasumise kokkuleppe sõlmimine on kuigivõrd tavapäratu, kuid kostja varasemat käitumist hinnates ei ole 2007.a maksegraafiku sõlmimise puhul kostja tahtlus siiski tõendatud. Kohus ei nõustu hagejapoolse käsitlusega sellest, et kostjapoolne käitumine kõnesolevas võlasuhtes oleks käsitletav kohustatud isiku poolt oma kohustuse tahtlik rikkumine tegevusetusena. Antud juhul on pooltevaheline 2007.a kokkulepe oma olemuselt võlgnikupoolset sooritust nõudev tehing. Hageja on viidanud juba mainitud Riigikohtulahendile, milles kolleegium leidis, et kui võlgnik soovib õigusvastase tagajärje saabumist, siis võib taoline tegu olla kas aktiivne või passiivne. Kolleegium selgitas, et esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 16.09.2009.a lahend asjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Võlgniku raha tasumise nõude puhul ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et osamakse tasumata jätmine oleks automaatselt käsitletav kui heade kommete vastane tegevusetus. Taoline seisukoht oleks sisuliselt vastuolus samas Riigikohtu lahendis avaldatud seisukohaga, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Tsiviilasjas esitatud materjalide põhjal ei saa kõnesolevas võlasuhtes kostjale tegevusetust ette heita. Antud juhul on kostja huvi tundnud oma kohustuse täitmise vastu ning esitanud
2-12-39392 hagejale ettepanekuid võlgnevuse tasumiseks. Kohtu hinnangul ei ole hagejapoolsed vastuväited aegumise kohaldamiseks usutavad olukorras, kus hagejal on olnud VÕS § 108 lg 1 alusel võimalus 2007.a kokkuleppe täitmisnõude esitamiseks. Hageja on oma õigust tsiviilasja nr 2-11-33095 raames asunud varasemalt ära kasutama, kuid ei ole siiski pidanud vajalikuks tsiviilasja menetluse jätkamist hagimenetluse korras. Kohus on eelnimetatud tsiviilasjas 04.01.2012.a tehtud määrusega jätnud hageja hagiavalduse käiguta (tl 31-32) ning puuduste kõrvaldamata jätmisel selle menetlusse võtmisest keeldunud (tl 29-30). Antud juhul ei ole veenvad hagejapoolsed väited kümneaastase aegumistähtaja kohaldamise vajalikkuse kohta, seda eriti olukorras, kus hageja on varasemas kohtumenetluses üritanud kohustada kostjat võlgnevus tasuda loobudes ise vaidluse lahendamise võimalusest. Kuna hageja ei ole kostja tahtlusele viitavaid asjaolusid piisavalt tõendanud ja usutavaks teinud, siis puudub alus kohaldada hageja nõude osas TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaega. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja tsiviilasja nr 2-1133095 raames esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnevuse sissenõudmiseks 18.07.2011.a (tl 23-25). Võttes arvesse, et kohus on eelnevalt tuvastanud kümneaastase aegumistähtaja mittekohaldumise, siis lõppes aegumistähtaeg 31.12.2010.a kuupäeval kell 0:00, TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatu järgi. Ühes põhinõudega on kohtu hinnangul samal kuupäeval aegunud ka hageja intressinõue. Seega nõustub kohus kostjaga selles, et hageja nõuded oli aegunud juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkeks. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagiavaldus aegumise tõttu rahuldamisele ei kuulu. Kohus teeb kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 2 käesolevaga lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
/allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.