AS Viru Keemia Grupp hagi Schwartzmeer und Ostsee Versicherungs - Aktiengesellschaft Sovag vastu kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suuruse määramiseks
Hagihind
1 988 963, 77 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hageja: AS Viru Keemia Grupp (RK xxx, Järveküla tee 14, 30328 Kohtla-Järve) Hageja lepingulised esindajad: Vandeadvokaat Toomas Tamme; Vandeadvokaat Veiko Viisiileht (Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid, Liivalaia 45, 10145 Tallinn; e-post: [email protected]; [email protected]) Kostja: Schwartzmeer und Ostsee Versicherungs –AG Sovag (Schwanenvik 37, D-22087 Hamburg, Germany; epost: [email protected]) Kostja lepinguline esindaja: Vandeadvokaat Valdo Lips (Advokaadibüroo Borenius, Kawe Plaza, Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn; menetlusdokumendid: [email protected]; e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Tuvastada, et 01.04.2008.a AS-i Viru Keemia Grupp ja Schwartzmeer und Ostsee Versicherungs Aktiengesellschaft Sovag vahel sõlmitud kindlustuskokkuleppe poliisilt nr V10976905 nähtuv vahekohtu kokkulepe on kehtiv.
2.Jätta AS Viru Keemia Grupp hagi Schwartzmeer und Ostsee Versicherungs Aktiengesellschaft Sovag vastu kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suuruse määramiseks ning hüvitise ja viivise väljamõistmiseks läbi vaatamata.
Poolte menetluskulud jätta hageja – AS-i Viru Keemia Grupp kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. I HAGEJA NÕUDE ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA TAOTLUS VAHEKOHTUKOKKULEPPE KEHTETUKS TUNNISTAMISEKS
1.AS Viru Keemia Grupp (edaspidi VKG) esitas 11.06.2013 Viru Maakohtule hagi Schwartzmeer und Ostsee Versicherungs – Aktiengesellschaft Sovag (edaspidi Sovag) vastu 14.03.2009.a toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suuruse tuvastamiseks ja kostjalt soodustatud isiku SEB Pank AS kasuks kindlustuslepingu täitmisena kindlustushüvitise ja täitmise kohustusega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks. Hageja palub tunnistada kehtetuks ja mittekohalduvaks 01.04.2008.a kindlustuspoliisilt nr V10976905 nähtuv vahekohtu kokkulepe (I kd, tl 37-39) ning menetleda tsiviilasja Viru Maakohtus.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid VKG kui kindlustusvõtja ja Sovag kui kindlustusandja 01.04.2008.a kindlustuskokkuleppe, mille kohta on väljastatud kindlustuspoliis nr V10976905 kehtivusega 01.04.2008-31.03.2009.a. Kokkuleppe osaks on poliisil märgitud Sovagi üldtingimused „All risks corporate insurance. Insurance Terms and Conditions” ja „General Terms and Gonditions of Contract” (edaspidi GT) . Kindlustussuhtele kohalduv õigus ja jurisdiktsioon on poliisil ja GT p 15 märgitu kohaselt Eesti õigus.
3.14.03.2009.a toimus VKG-le kuuluval kinnistul asunud ja VKG Resins AS-i poolt opereeritud hoones tulekahju, mille tulemusena hävis hoone katus ning suures osas hoone konstruktsioonid ja selles asunud seadmed ning materjalid (kindlustusjuhtum). Pooltel puudub vaidlus selles, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga pooltevahelise õigussuhte ning kohalduva õiguse tähenduses. Vaidlus on selles, et Sovag ei ole siiani hüvitatava kahju kindlaksmääramiseks vajalikke toiminguid lõpetanud, viidates seejuures
viivituse põhjusena VKG väidetavale viivitusele andmete esitamisel. VKG on kõik vajalikud andmed tähtaegselt edastanud. Sovag ei ole rahuldanud ka VKG korduvaid nõudeid kindlustusvõtja avansi maksmiseks, leides, et kinnitust leidnud kahjusumma ei ületa poliisil sätestatud omavastutusmäära. Samuti on poolte vahel vaidlus selles, milline kahju kuulub hüvitamisele (kas taastamisväärtus või turuväärtus) ning milline on hoone ja seadmete amortisatsioonimäär. Hageja leiab, et on möödunud igasugune mõistlik aeg Sovagi poolt hagejale tekkinud kahju kindlaksmääramiseks ja hüvitise väljamaksmiseks või sellest keeldumiseks.
4.Hageja vaidlustab vahekohtu kokkuleppe kehtivuse ning leiab, et hagi kuulub läbivaatamisele Viru Maakohtus. Poliisil on kohtualluvuse määramise osas üldsõnaliselt sätestatud, et vaidlus lahendatakse vahekohtus kostja asukohariigis, kui pooled ei lepi eelnevalt kokku teisiti. Hageja leiab, et selline kokkulepe on ebaselge ja sisutühi ning seetõttu kehtetu. Hageja viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas 3-2-1-38-02, milles Riigikohus rõhutas, et vahekohtu kokkulepe peab olema üheselt mõistetav ja selge, sest sellega jätab pool end ilma võimalusest pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtusse üldkorras. Hageja leiab, et poliisile märgitust ei ole mõistlikult võimalik aru saada, millisesse vahekohtusse peaks hageja pöörduma (Sovagi asukohariigis Saksamaal on vahekohtuid väga palju). Samuti ei ole mõistetav, milline menetlusõiguslik regulatsioon, reglement vms peaks kohalduma. Hageja arvates kuulub antud juhul kohaldamisele GT p 10.3, mille kohaselt on kindlustusvõtja õigustatud valima kohtusse pöördumiseks, kas oma asukohajärgse kohtu, kindlustusandja peakontori asukohajärgse kohtu Saksamaal või kindlustusjuhtumi toimumise asukohajärgse kohtu Eestis.
5.Hageja ei nõustu kostja positsiooniga ja taotleb vaheotsuse tegemist, millega tuvastada 01.04.2008.a kindlustuspoliisile märgitud ebaselge vahekohut puudutav kokkulepe kehtetuks ja mittekohalduvaks ning menetleda asja Viru Maakohtus. Hageja leiab, et: poliisil kohtualluvuse osas märgitu ei kujuta endast vahekohtu kokkulepet TsMS § 717 ega kohtualluvuse kokkulepet TsMS § 71 tähenduses. Pooled on soovinud kohaldada omavahelisele õigussuhtele Eesti Vabariigi õigust ning kohtuvaidluse juhuks märkinud kohtud, kuhu kindlustusvõtja on õigustatud pöörduma (GT p 10.3). Poliisilt nähtuvat ei saa pidada prioriteediks GT-s sisalduva kokkuleppe osas. eksisteerivad selged asjaolud, mis seavad kahtluse alla poolte soovi kasutada kindlat vahekohut kõigi omavaheliste vaidluste lahendamiseks. Vahekohtu otsuste tunnustamist ja täitmist reguleeriva New Yorgi konventsiooni e välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art 2 p 2 sätestab mõiste „kirjalik leping”, mis kujutab endast vahekohtu kokkulepet, millele pooled on alla kirjutanud. Art 2 p 1 kohaselt peab tegu olema kirjaliku lepinguga. Õiguskirjanduses leitakse, et vahekohtu kokkuleppe olemasolu tuleb hinnata kui tavalise lepingu olemasolu. Sealjuures ei tohi eksisteerida asjaolusid, mis võiksid kahtluse alla seada poolte soovi sõlmida kokkulepe kindla vahekohtu kasutamiseks. poliisis viidatud klausel vahekohtu kokkuleppe kohta on lakooniline, selles ei ole välja toodud konkreetselt, milline vahekohus peaks vaidluse lahendama ega ka täiendavaid
tingimusi vaidluse lahendamise osas, ei ole märgitud õiguskaitsevahendeid vahekohtu menetluse läbiviimisel.
poolte
õiguseid
ega
poliisile on märgitud, et poliisile kohaldatakse ja seda tõlgendatakse vastavalt Eesti seadusandlusele, järelikult on selline olnud poolte tahe lepingu sõlmimisel ning vastavalt poolte tahtele tuleb kohaldamisele Eesti õigus tervikuna. Mõistlikult on arusaadav, et kindlustuslepingut sõlmides ei soovinud hageja sellise poliisilt nähtuva lakoonilise sätte alusel allutada kõik kindlustusvaidlused Saksamaa vahekohtule. Kuna VKG näol on tegu kindlustusvõtjaga, on selge, et ta soovib vaidlused, mis puudutavad võimalikke kindlustusjuhtumeid, mis leiavad aset VKG vara suhtes Eesti territooriumil, viiakse läbi Eesti kohtus. Isegi juhul, kui poliisis märgitud klausel kujutaks endast kokkulepet allutada vaidlused vahekohtule, ei oma see kokkulepe juriidilist jõudu, kuna on vastuolus Brüssel I määruse art 13. Kui pooled poleks kokku leppinud kohtualluvuses, siis Brüssel I määruse järgi on pädevus asja lahendada Eesti kohtul (Brüssel I määruse art 9 (1) b alusel) . Igal juhul ei kuulu vaidlus lahendamisele Saksamaal,
II KOSTJA VASTUVÄITED
6.Kostja ei nõustu hageja väidetega ja leiab, et sõlmitud vahekohtu kokkulepe on kehtiv. Kostja taotleb vaheotsuse tegemist ja hagi läbivaatamata jätmist, sest poolte vahel on vaidluse lahendamiseks sõlmitud kehtiv vahekohtu kokkulepe (TsMS § 423 lg 1 p 6). Kostja palub vaheotsusega tunnustada, et pooltevaheline vahekohtu kokkulepe on kehtiv. Alternatiivselt taotleb kostja jätta hagi läbivaatamata seetõttu, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule.
7.Kostja peab vajalikuks esmalt leida vastus leida küsimusele, mis riigi õigust tuleb kohaldada vahekohtu kokkuleppele (vt REÕS § 1). Kostja leiab, et kuigi poliisile kohaldatakse ja seda tõlgendatakse vastavalt Eesti seadusandlusele, tuleb arvestada seda, et vahekohtu kokkulepe on iseseisev kokkulepe, mille rakendamine on sõltumatu nn põhilepingus kokkulepitust (vt TsMS § 717 lg 2, § 730 lg 1, § 751 lg 5 ja Riigikohtu 15.04.2004.a otsus ts asjas 3-2-134-04 p 20). Kostja leiab, et vahekohtu kokkuleppe osas tuleb ka iseseisvalt leida vastus küsimusele, kas vahekohtu kokkuleppele kehtib Eesti või Saksa õigus. Siinkohal peab kostja vajalikuks nentida, et nii Eesti kui Saksa õiguse kohaselt on vaidlusalune vahekohtu kokkulepe kehtiv. Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud vahekohtu kokkuleppele kehtib Saksa õigus, sest pooled on kokku leppinud, et vaidlus lahendatakse kostja asukohariigis st Saksamaal. Poliisil on küll märgitud, et poliisile kohaldatakse ja seda tõlgendatakse vastavalt Eesti seadusandlusele, kuid see kokkulepe hõlmab üksnes materiaalõiguse küsimusi. Kostja järeldab, et kui pooled on kokku leppinud vaidluse lahendamise toimumise riigi, siis rakendatakse selles riigis kehtivat menetlusõigust, seega antud juhul saksa menetlusõigust. Kostja rõhutab, et ka Eesti õiguse järgi on poolte sõlmitud vahekohtu kokkulepe kehtiv. Vahekohtu kokkulepe on tühine TsMS § 718 sätestatud juhtudel. Antud juhul ei ole tegemist ühegi nimetatud sättes loetletud juhuga. Isegi kui eeldada, et vahekohtu kokkulepe on tühine, siis on igal juhul pooled leppinud kokku selles, et vaidlus tuleb lahendada Saksamaa kohtus, mistõttu taotleb kostja alternatiivina jätta hagi läbivaatamata
seetõttu, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei ole Eesti kohus pooltevahelist vaidlust lahendama.
pädev
8.Kostja hinnangul on hageja seisukohad vastuolulised: - hagiavalduses märkis hageja seda, et poolte vahel sõlmitud vahekohtu kokkulepe on kehtetu, sest hagejal ei ole võimaik aru saada, millisesse vahekohtusse peaks pöörduma. - 24.01.2014 esitatud menetlusdokumendis on aga hageja väitnud, et pooled ei olegi justkui vahekohtu kokkulepet sõlminud ning pooled on kohtualluvuse küsimused reguleerinud hoopis lepingu üldtingimustes. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kohtualluvuse ja -pädevuse osas tuleb rakendada pooltevahelise lepingu üldtingimustes GT p 10.3 sätestatut. Lepingu (nagu ka seaduse) tõlgendamise üldiste reeglite järgi tuleb alati lähtuda nn erinormist, st juhul, kui pooled on kokku leppinud eritingimuses võrreldes üldtingimusega, tuleb kohaldada eritingimust. Poliisis märgitu on poolte vahel kokkulepitud eritingimus. Seega kuna poolte vahel oli kokku lepitud, et poolte vahelised vaidlused alluvad vahekohtule Saksamaal, siis kostja üldtingimustes sätestatu poolte õigussuhtes rakendamisele ei kuulu Kostja rõhutab, et arvestades poolte käitumist, ei ole poolte vahel sõlmitud lepingut võimalik tõlgendada teisiti kui pooled on sõlminu kehtiva kokkuleppe selle kohta, et pooltevahelise vaidlused tuleb lahendada Saksamaa vahekohtus. Brüssel I määrus ei välista vahekohtu kokkuleppe sõlmimist ega Saksamaa kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimist. Hageja leiab ebaõigesti, et art 13 sätestatud alust antud juhul ei esine. Esineb juba Brüssel I määruse art 3 lg 5 sätestatud alus (vt ka art 14)
III
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 lõike 1 järgi menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seega on tsiviilmenetluse eesmärgiks tsiviilkäibes osalejate subjektiivsete õiguste kindlakstegemine ja kaitse. Kehtiv vahekohtu kokkulepe välistab asja menetlemise üldkohtus. TsMS § 371 lg 1 p 8 kohaselt keeldub kohus hagi menetlusse võtmast kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust. Käesolevas tsiviilasjas on VKG vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivuse ning leidnud, et hagi kuulub läbivaatamisele Viru Maakohtus. Maakohus võttis 16.08.2013.a .hagiavalduse menetlusse Riigikohus on 02. novembri 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-07 märkinud, et TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust. Samas lahendis leidis Riigikohus, et juhul kui hageja vaidlustab vahekohtu kokkulepet ja hagiavaldus võetakse menetlusse, siis oleks otstarbekas vaidlus vahekohtu kokkuleppe
kehtivuse üle lahendada vaheotsusega. Kuigi TsMS § 449 ei sätesta sellisel juhul otseselt vaheotsuse tegemise võimalust, on kolleegiumi arvates menetlusökonoomia kaalutlusel võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 449 lg 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral ( p. 11). Eeltoodust ja TsMS § 449 lg 3 tulenevalt võib kohus teha vahekohtu kokkuleppe kehtetuks ja mittekohalduvaks tunnistamise taotluse osas vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Vahekohtu kokkuleppe kehtetuse tuvastamise korral, teeb kohus vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kostja taotleb vaheotsuse tegemist ja hagi läbivaatamata jätmist, sest poolte vahel on vaidluse lahendamiseks sõlmitud kehtiv vahekohtu kokkulepe Hageja taotleb vaheotsuse tegemist, millega tuvastada 01.04.2008.a kindlustuspoliisile märgitud ebaselge vahekohut puudutav kokkulepe kehtetuks ja mittekohalduvaks ning menetleda asja kindlustusvõtja asukohajärgses üldkohtus (Viru Maakohtus) vastavalt GT p 10.3 .
10.Kindlustuspoliisil nr V1097690S on sätestatud: „Vahekohus Käesolevast kindlustusest tulenevate vaidluste tekkimisel leiab arbitraažikohus aset kostja riigis, kes on kohustatud oma lepingust tulenevaid kohustusi täitma, välja arvatud juhul kui pooled ei ole eelnevalt teisiti kokku leppinud.” (vt I kd tl 37) Pooled vaidlevad selle üle, millise riigi (kas Eesti või Saksa) õigus kohaldub vahekohtuklauslile. GT p 15 kohaselt kohaldatakse kõikidele kindlustuslepingutele Eesti õigust. Vastavalt poliisile märgitule, kohaldatakse poliisile ja seda tõlgendatakse vastavalt Eesti seadusandlusele. Hageja märgib, et kuna pooled leppisid kokku Eesti õiguse kohaldamises, siis kohaldub Eesti õigus muuhulgas ka vahekohut puudutavale sättele. Kostja leiab, et vahekohtu kokkulepet tuleb käsitleda iseseisvana ja kuigi poliisil märgitu järgi kohaldatakse poliisile ja seda tõlgendatakse vastavalt Eesti seadusandlusele, hõlmab see kokkulepe üksnes materiaalõiguse küsimusi. Õige on kostja seisukoht selles, et vahekohtu kokkulepet tuleb käsitleda iseseisvana. Rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse põhimõtet väljendab 10.06.1958.a sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York`i konventsiooni art 2 p 3. Sama põhimõtet on kinnitanud Riigikohus 15.04.2002.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-04. Konkreetsed nõuded vahekohtuklausli sisule määrab õigus, mida vastavalt asjaoludele kohus või vahekohus peab klauslile kohaldama. Tulenevalt vahekohtumenetluse privaatautonoomia põhimõttest lähtutakse klauslile kohalduva õiguse määratlemisel sellest, kuidas on pooled kokku leppinud. Juhul, kui pooled ei ole nimetatud küsimuses eraldi kokku leppinud, kohaldub klauslile õigus, mida pooled on otsustanud kohaldada põhilepingule (vt M. Torga „Vahekohtuklausli kehtetuse alused rahvusvahelistes kaubanduslepingutes“, Juridica VI /2007 lk 389).
Eeltoodu põhjal leiab kohus, et klausli sisule kohaldub ja seda tuleb tõlgendada vastavalt Eesti õigusele. Vahekohtumenetlusele kohaldub selle riigi õigus, kus vahekohtumenetlus aset leiab (ehk kostja asukohariigi õigus).
11.Rahvusvahelise kaubandusalase arbitraaži mudelseaduse UNCITRAL Model Law on International Commercial Arbitration (kättesaadav www.uncitral.org/uncitral/en uncitral_text/arbitration/1985Model_arbitration.html) on üle võtnud nii Eesti Vabariik kui Saksamaa Liitvabariik (vt Status). See tähendab, et Eesti ja Saksa õiguse vahekohtu kokkulepet reguleerivad sätted on vähemalt väga sarnased. Mudelseaduse vahekohtu kokkuleppe (art 7 lg 1) sõnastus on sama, mis TsMS § 717 lg 1. TsMS § 717 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled või muu võlasuhte osalised anda nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tuleneva vaidluse vahekohtu lahendada. Analoogiliselt sätestab Saksa tsiviilprotsessi koodeksi (Zivilprozessordnung e. ZPO) § 1029. Vastavalt TsMS § 735 algab vahekohtumenetlus päeval, kui kostja saab kätte vahekohtus vaidluse lahendamiseks esitatud hagiavalduse. Sarnaselt sätestab Saksa ZPO § 1044. Kumbki pool ei ole vaidlust vahekohtusse veel esitatud ja vahekohtu kokkulepe näeb ette, et vaidlus lahendatakse kostja asukoha järgi, seega ei ole võimalik käesoleval hetkel määratleda, kas vahekohtumenetlusele kohaldatakse Saksa või Eesti õigust. Lähtudes klausli sõnastusest, kui vahekohtusse pöörduks praegune hageja ehk VKG, kohalduks vahekohtumenetlusele kostja Sovagi asukohajärgse riigi e Saksa õigus; kui vahekohtusse pöörduja oleks Sovag, kohalduks vahekohtumenetlusele VKG asukohajärgne e Eesti õigus. Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et mõlemad riigid on oma regulatsiooni rajanud UNCITRAL-i näidisseadusele, järelikult on üldmudel sarnane, mistõttu ei ole õiguse eristamisel ka põhimõttelist tähtsust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kokkulepe, milles arbitraažimenetluse koht oleneb sellest, kumb pool on kostja, ei mõjuta vahekohtuklausli selgust ega kehtivust. Sama seisukohta on väljendanud Saksa Ülemkohus Bundesgerichtshof 27.02.1969.a. otsuses asjas nr KZR 3/68.
12.TsMS § 717 lg 2 järgi võib vahekohtu kokkuleppe sõlmida iseseisva kokkuleppena või lepingu osaks oleva eristatava tingimusena. Ka ZPO § 1029 lg 2 järgi võib arbitraažikokkuleppe sõlmida nii iseseisva lepinguna (arbitraažileping) või lepingu klausli vormis (nn arbitraažiklausel). Käesolevas vaidluses ei ole pooled sõlminud vahekohtu kokkulepet iseseisva lepinguna, vaid vormistanud selle nn klauslina. Ka see viidatud asjaolu ei mõjuta kohtu hinnangul kokkulepitu kehtivust ega selgust. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse alused sätestab TsMS § 718. TsMS § 718 lg 2 loetletud vahekohtu kokkulepe tühisuse eeldused käesolevas kaasuses samuti täidetud ei ole
13.Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York ́i 1958.a konventsiooni art 2 p 3 sätestab: Kui ühe lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille suhtes poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses, siis laseb see kohus neil ühe poole taotlusel pöörduda
vahekohtu poole, kui ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita. Hageja põhiargumendid, miks tema arvates vahekohtu kokkulepe ei kehti ning poliisil märgitud klausel ei kujuta endast vahekohtu kokkulepet TsMS § 717 ega kohtualluvuse kokkulepet TsMS § 71 tähenduses on järgmised: kokkulepe ei ole selge ning on lakooniline ja sisutühi - ei ole mõistlikult võimalik aru saada, millisesse vahekohtusse peaks hageja pöörduma, milline menetlusõiguslik regulatsioon, reglement vms peaks kohalduma. pooled on soovinud kohaldada omavahelisele õigussuhtele Eesti Vabariigi õigust ning kohtuvaidluse juhuks märkinud kohtud, kuhu kindlustusvõtja on õigustatud pöörduma (GT p 10.3) eksisteerivad asjaolud, mis võiksid kahtluse alla seada poolte soovi sõlmida kokkulepe kindla vahekohtu kasutamiseks. Lähtuvalt lepinguõiguses valitsevast poolte privaatautonoomia põhimõttest on lepingupooled reeglina vabad omavahelisi õigussuhteid kujundama. Vahekohtuklausli puhul on tegemist tavalise kokkuleppega kahe isiku vahel, mistõttu rakenduvad sellele üleüldised lepingu sõlmimise põhimõtted. Riigikohus on leidnud, et vahekohtu kokkuleppe korral tuleb kontrollida tehingu kehtetuse eeldusi, muuhulgas vorminõuet, lähtudes seejuures muuhulgas 10.06.1958.a sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New Yorgi konventsiooni art-st 2 (Riigikohtu 15.04.2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-04 p 20). Art 2 tõlgenduse osas on Šveitsi Ülemkohus Bundesgericht on 25.10.2010 .a otsuses asjas nr 4 A 279/2010 leidnud, et esmalt tuleb kindlaks teha, kas asjaomane lepingu säte väljendab poolte tahet anda lepingust tulenevad vaidlused vahekohtu lahendada. Kui see on nii, tuleb järgmiseks kindlaks teha, kas vahekohtu kokkulepe on piisavalt selge määratlemaks vahekohut, kes peab vahekohtumenetluse läbi viima. Selle hindamisel, kas pooled leppisid kokku vaidluste lahendamise vahekohtus, tuleb vahekohtu kokkulepet tõlgendada lähtudes üldistest tahteavalduse tõlgendamise reeglitest, mille alusel saab kindlaks teha poolte tegeliku tahte. Küsimust, kas sõlmiti vahekohtu kokkulepe, tuleb tõlgendada kitsendavalt, kuna vahekohtu valimisel on mitmeid tagajärgi (kulukas, edasikaebeõigus piiratud). Kui kohus on jõudnud järeldusele, et pooled tõesti sõlmisid vahekohtu kokkuleppe, tuleb kokkulepet tõlgendada nii, et see jääks võimalikult kehtima, nii, et ebatäpne viide vahekohtule ei tooks kaasa vahekohtu kokkuleppe kehtetust.
Kindlustuspoliisil nr V10976905 on vahekohtu kokkulepet mainitud kahes punktis:
1) kindlustuse tingimused: arbitraaži punktis lepitakse kokku; 2) vahekohus: käesolevast kindlustusest tulenevate vaidluste tekkimisel leiab arbitraažikohus aset kostja riigis, kes on kohustatud oma lepingust tulenevaid kohustusi täitma, välja arvatud juhul kui pooled ei ole eelnevalt leppinud kokku teisiti Tõlgendades sellest esimest ehk ....kindlustuse tingimusi......, järeldab kohus, et kindlustuslepingut sooviti sõlmida muuhulgas ainult siis, kui sõlmitakse ka vahekohtu kokkulepe. Mõlema vahekohut puudutava poliisi sätte koosmõjus on kohtu arvates selge, et poolte tahe oli sõlmida vahekohtu kokkulepe.
Klausli sõnastusest, poolte käitumisest ja esitatud tõenditest ei ole kohtu hinnangul võimalik mõistlikult järeldada, et pooled ei soovinud end siduda vahekohtu kokkuleppega või ei mõistnud selle sisu.
Vahekohtuklausel on vormistatud kirjalikult.
Vahekohtuklausli kirjaliku nõude sätestavad New York`i 1958.a arbitraažikonventsiooni art 2 lg 1 kui ka UNCITRAL rahvusvahelise kaubandusliku vahekohtu mudelseaduse art 7 lg 2, samas nt Euroopa Vahekohtu konventsioon annab küll eelise kirjalikus vormis sõlmitud klauslitele, kuid põhimõtteliselt tunnustab ka muus vormis sõlmitud klausleid kui neid lubavad liikmesriigid. Ka Eestis TsMS § 719 lg 1 ja TsÜS § 79 on otsustatud kirjaliku vorminõude laiendava tõlgendamise kasuks Tulenevalt TsMS § 719 lg 1 peab vahekohtu kokkulepe olema sõlmitud kirjalikku taasesitatavas vormis. TsÜS § 79 mõttes tähendab kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, et vahekohtukokkulepe peaks olema sõlmitud küll püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Kuna pooled on vahekohtuklausli kirjalikult vormistanud, omab see kohtu hinnnagul tugevat tõenduslikku tähendust poole jaoks, kes leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv (käesoleval juhul kostja). Kirjalik vormistus iseenesest eeldab kohtu arvates seda, et lepingupooled mõtlevad põhjalikult läbi tagajärjed, mille sõlmitav kokkulepe võib endaga kaasa tuua. Kirjaliku vorminõude eelistuse eesmärk on just tagada kindlus selles, et pooled tõepoolest soovivad olla allutatud vahekohtumenetlusele. Vahekohtu kokkulepet vaidlustav pool ei ole millegagi tõendanud, et tema tegelik soov ei olnud siduda end vahekohtu kokkuleppega, et ei mõistnud kokkuleppe tagagjärgi või talle loodi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kuna VKG kui antud õigussuhtes kindlustusvõtja, on sellest tulenevalt ka kindlustussuhte nõrgem pool. Hageja näol ei ole tegemist tarbijaga, vaid kasumliku suurettevõttega. Lisaks eelöeldule on muuhulgas kindlustusvõtjal õigus ja võimalus kindlustusandjat valida. Kohtu hinnagul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, mis võiksid kahtluse alla seada poolte soovi siduda end vahekohtu kokkuleppega. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Väide, et sellised asjaolud eksisteerivad, on paljasõnaline.
16.Hageja märgib, et vahekohtu kokkulepe ei ole piisavalt selge. Hageja väitel ei ole võimalik poliisil märgitust mõistlikult aru saada, millisesse vahekohtusse peaks hageja pöörduma (Sovagi asukohariigis Saksamaal on vahekohtuid väga palju) Samuti ei ole mõistetav, milline menetlusõiguslik regulatsioon, reglement vms peaks kohalduma. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on märkinud, et kokkulepe vaidluse üleandmise kohta arbitraažikohtu lahendada peab olema selge, sest sellega jätab pool end ilma võimalusest pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtusse (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-02).
Põhjendamatu on kohtu arvates “selgust” antud kontekstis tõlgendada selliselt (sedavõrd kitsalt), et peab olema määratletud konkreetne vahekohus ja protseduurireeglid. Kohus rõhutab, et viite puudumine vaidlust lahendavale organile või reglemendile ei ole iseenesest selliseks veaks, mis tooks kaasa klausli kehtetuse. Klauslis on selgelt märgitud, et asja on pädev lahendama lepingut täitma kohustatud poole asukohajärgne vahekohus (antud juhul Sovagi asukohajärgne, aga võinuks ka olla vastupidi). Termin “arbitraažikohus” ei pea kohtu arvates viitama olemasolevale alalisele arbitraažikohtule. Saksa vahekohtu regulatsioon nt võimaldab nn ad hoc arbitraaži, mille korral moodustatakse vahekohus teatud kindla vaidluse lahendamiseks siis, kui vaidlus on tekkinud. Eesti vahekohtu, samamoodi ka Saksa regulatsioon näeb ette protseduurireeglid, mh vahekohtunike arvu kindlaksmääramise, valiku protseduuri, vahekohtu tegutsemise reeglid jne. Eeltoodu kinnitab ilmselgelt, et vahekohut saab moodustada ja vahekohus saab vaidluse lahendada olenemata sellest, et pooled ei ole kokku leppinud konkreetse vahekohtu kasutamises. Kui väita, et kehtiv on ainult selline kokkulepe, milles on kindlaks määratud kasutatav vahekohus, protseduuur jne, siis puuduks vajadus kehtestada seda õigusaktidega (menetlusseadustikega).
17.New York`i konventsiooni art 2 p 3 tähenduses väidab hageja, et vahekohtu kokkulepet ei ole võimalik täita (st ei ole võimalik aru saada, millisesse vahekohtusse peaks hageja pöörduma, milline menetlusõiguslik regulatsioon, reglement vms peaks kohalduma). Rahvusvahelises kohtupraktikas on suhtutud klauslite tõlgendamisse liberaalselt ning leitud, et teatud juhul piisab kehtivaks kokkuleppeks ka sellest, kui klauslis sisaldub sõna “arbitraaž”. Tuginedes New York`i konventsiooniga seotud erinevate riikide kohtulahendites (vt newyorkconvention1958.org) art 2 p 3 tõlgendustele, leiab kohus, et vahekohtu kokkuleppe mittekehtivuseks peab olema väga tõsine alus (poolele ei tohi anda võimalust vahekohtu kokkuleppest kõrvale hiilida). Asjaolu, et konkreetset vahekohut pole kindlaks määratud, ei too kaasa vahekohtu kokkuleppe kehtetust. Eelneva kinnituseks on Ameerika Ühendriikide U.S Bankruptcy Court; District on Connecticut 26.09.2012.a otsuses asjas nr 06-50421 leidnud, et konkreetse kohtu puudumine vahekohtu kokkuleppes ei ole oluline, sest selle saab kindlaks määrata seaduse alusel. Ameerika Ühendriigid, U.S. District Court; Southern District of New York on 10.09.2012.a otsuses asjas nr 12 Civ. 3483 (DLC) märkis kohus, et kui poolte valdav tahe oli anda vaidlused lahendada, siis olematu vahekohtu valimine ei muuda vahekohtu kokkulepet mittetoimivaks. Eeltoodust järeldab kohus, et konkreetse vahekohtu mittenimetamine poliisil ei muuda kokkulepet kehtetuks ega ka selgusetuks. Õiguskirjanduses märgitakse, et lähtudes vahekohtu soosimise põhimõttest, tõlgendavad kohtud niinimetatud segaseid arbitraažiklausleid praktikas võimaluse korral maksimaalselt laiendavalt. Seda eeldusel, et tahe vahekohtu poole pöörduda on muidu ebaselgest klauslist
selgelt tuletatav. (J.D.M.Lew, L.A. Mistelis, S.M.Kröll Comparative International Commercial Arbitration.Kluwer Law International 2003, lk. 151)
18.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et millegagi ei ole tõendatud seda, et poliisil kirjalikult vormistatud kokkulepe ei vasta poolte tegelikule tahtele kindlustuslepingu sõlmimise hetkel. Lisaks kokkuleppe kirjalikule vormile on pooled määratlenud, et vahekohtus lahendatakse kõik kindlustuslepingutest tulenevad vaidlused. Seega on pooled kindlaks määranud lahendatavad õigussuhted. Asjaolu, et märgitud ei ole konkreetset vahekohut, ei muuda kokkulepet ebaselgeks ja kehtetuks. Käesoleval juhul on pooled määratlenud vahekohtu sõltuvalt sellest, kes on kostjaks. Juhuks, kui vahekohtus on kostjaks Sovag, ei ole konkreetse vahekohtu määratlemisel ka vajadust, sest saksa vahekohtu regulatsioon näeb ette võimaluse moodustada vahekohus ka konkreetse vaidluse tarbeks. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et vahekohtu kokkulepe ei ole selge ning ei kehti. Kohus tuvastab, et 01.04.2008.a AS-i Viru Keemia Grupp ja Schwartzmeer und Ostsee Versicherungs - Aktiengesellschaft Sovag vahel sõlmitud kindlustuskokkuleppe poliisilt nr V10976905 nähtuv vahekohtu kokkuleppe on kehtiv.
19.Tulenevalt TsMS § 449 lg 3 sätestatust, on käesolev kohtuotsus lõppotsus ning kohus tsiviilasja edasi ei menetle. Hagi jääb TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Menetluskulude jaotus
20.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud rahalise suuruse (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsusega tuvastas kohus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse, seega lahend tehti hageja –AS VKG kahjuks. Poolte menetluskulud jäävad AS VKG kanda. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.