Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Maja elamiskõlblikuks muutmiseks tegi hageja kostjale ettepaneku alustada ümberehitustöödega ja kostja nõustus sellega. Hageja tegi oma vahenditega järgmised tööd:

lõppemisest 2012 aastal. Hageja leiab, et pooltel ei olnud kokkulepet maja kasutamise tähtajas ning võib eeldada, et hageja võiski seal elada vähemalt kuni kostja tütrega abielusuhte lõppemiseni. Kuigi tuleb eeldada, et kostjal puudus oma tütrega kokkulepe üüri maksmiseks ning hageja elas seal kostja tütre elukaaslasena tasuta, nähtub ka vastupidise (kostja) tõlgenduse korral, et hageja pidi saama majas elada. Vaidlusküsimuseks on seega asjaolu, kas kostjal on õigus tööde hinnast n.ö üürisumma maha arvestada. Hageja on seisukohal, et võõra isiku kinnisasjal asuva elukoha parenduste hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne elukoha kasutamiseks õigust andva suhte lõppemist. Analoogia korras võib viidata üürilepingu kohta käivale regulatsioonile, millest nähtuvalt parenduste hüvitamist käsitletakse üürisuhte lõppemisel. Kostja vastuväited hagile Kostja ei võta hagi õigeks. Kostja nõustub, et hageja on teinud elamu juures mõningaid remonditöid, kuid mitte kõiki hagis näidatuid. Enamus teostatud töödest on jäänud pooleli või on ebakvaliteetselt tehtud. Lisaks on hageja nõue aegunud, sest tööd tehti aastatel 2006 kuni 2009. Hagi on kohtusse esitatud 02.11.2012. Kostja leiab, et kuna poolte vahel ei ole tegemist käsundita ajaajamisega, siis saab hageja nõude aluseks olla alusetu rikastumine. Alusetu rikastumise järgi saadu tagasinõudmine ei ole kuidagi seotud vaidlusaluses elamus elamisega. Elamu kasutamise lõppemine on seotud hageja ja tema endise abikaasa vaheliste suhetega ja kostjal ei ole sellega puutumust. Hageja nõue on aegunud TsÜS § 151 lg 1 alusel. Kostja ei ole hagejale andnud mingeid korraldusi enda kinnistul asjaajamiseks. Hageja teostas töid enda mugavuseks, enda vajaduste rahuldamiseks. Hageja ei ole kostjale andnud mitte mingisugust eelnevat infot tööde kohta, mida ta kostja kinnistul tegema kavatseb hakata. Ta ei ole enne tööde teostamist, tööde teostamise ajal ega ka hiljem andnud ülevaadet tehtud kulutustest. Maksumuse sai kostja teada alles hagist. Kostja ei ole kunagi tahtnud, et temale kuuluval kinnistul tehakse hagis näidatud töid, kui ta peaks nende tööde eest maksma. Hageja elamusse elama asudes oli kokkulepe, et üüri maksmise asemel teeb ta kinnistul, s.h elamus mõningasi töid ning tööde maksumus tasaarvestatakse üürisummaga. Pooled ei täpsustanud elamu valduse üleandmise ajal, mis töid hageja teeb ja mis on nende tööde maksumus. Hageja pidi kavatsetavatest töödest ja nende maksumusest kostjale täpsemalt teatama enne tööde alustamist, hageja seda kohustust ei täitnud. Sisuliselt oli tegemist suulise üürilepinguga, mille sõlmimiseks oli mõlema poole tahe. Kulutuste hüvitamine võis olla hageja soov, aga ei olnud kostja teadmine, arusaamine ega soov. Hagiavaldusest nähtub, et remont teostati kolme aasta jooksul alates 2006 ja enne hagi esitamist hageja kostjalt mingit raha tööde eest ei nõudnud. Nõue tekkis seoses abielu lahutamisega ja esitati hagina 2012 novembris. Seega asjaajamisele asumisel ei olnud hagejal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Hageja alternatiivnõude puhul, s.o kulutuste hüvitamine VÕS § 1042 alusel, ei ole hageja näidanud, mis see alusetult saadu on. Kostja kinnitusel tal endal ei olnud kavatsust vaidlusalusel kinnistul neid kulutusi teha. Kostjal endal on teine elukoht, ta on eakas pensionär ja tal ei oleks olnud raha juurde- ja ümberehituste tegemiseks. Need ei oleks olnud talle ka kasulikud. Arvestades turuolukorda, ei tõuse elamu turuväärtus kulutuste tegemiseks kulunud summa võrra. 2006 aastal kinnistut müües oleks ta saanud rohkem raha kui nüüd, isegi arvestades hageja teostatud töid. Kostja ei müünud kinnistut üksnes hageja soovile vastu tulles. Tulenevalt VÕS § 1042 lg 2 ei ole hagejal nõudeõigust, kuna ta ei teatanud kostjale enne tööde alustamist, mis töid ta tegema hakkab. Teostatud tööde kohta märgib kostja: 1. WC ei vajanud sellisel kujul kapitaalremonti; varem oli toimiv veega WC, mis ei vajanud põrandakütet, kuna puudus oht vee külmumiseks. 2. Kostjale duširuumi vaja ei olnud. Pealegi on see ehitatud lohakalt ja ei vasta nõuetele (puudulik seinte soojustus ja vale, reguleerimisvõimaluseta küttekeha). 3. Majas oli toimiv

elektrisüsteem mille J. Terna vahetas välja seoses elektri tarbimise suurenemisega (boiler ja põrandaküte). Seda hagejale vaja ei olnud. 4. Maja küljes asuv garaaž ei olnud selline nagu J. Terna on kirjeldanud, selle katus ei lasknud läbi ja sellel oli betoonpõrand, selles sai hoiustada küttepuid ja parkida autot. Ümberehitamine saunaks ei ole kostjale vajalik. 5. Kostjale varjualust vaja ei olnud. Ehitisega tekkis kostjale hoopis kahju, kuna hageja juuris täiesti põhjendamatult välja kõik krundil olnud viljapuud. Neid ta teiste puudega ei asendanud. 6. Freesitud asfalt ja killustik hoovis ei olnud vajalik; hageja tegi seda tema tööauto (veoauto) parematel tingimustel hoidmiseks krundi pinnal. 7. Krundil oli eelnevalt olemas korralik piirdeaed (võrkaed koos jalg- ja autoväravaga) koos hekiga, mida pole tänaseni asendatud. Kui kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt mingit rahalist hüvitust saada, teeb kostja hagejale tasaarvestusavalduse. Kostja soovib hageja nõude tasaarvestada summaga, mida hageja peaks üürina maksma kostjale kinnistu kasutamise eest alates 2006 aastast kuni käesoleva ajani, s.o 6 aasta eest. Kinnisvaraportaali City24 andmetel on majade üürihind ca 6-7 €/m2. Vaidlusalusel kinnistul asuva elamu suuruseks on 323 m2. Keskmiseks minimaalseks üürisummaks oleks 6 €/m2 kuus, kokku 1938 € kuus ja 23 256 € aastas. Üürisumma 6 aasta eest kokku oleks 139 636 €. Isegi arvestades hageja abikaasa osa, jääks hageja osaks tasuda kostjale üüri 69 768 €. Tasaarvestuse nõude aluseks on veel asjaolu, et hageja rikastus alusetult kostja arvel, hoides kokku üüritasu. Hageja peab valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi kostjale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muuhulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. See kehtib ka juhul kui hageja taganeb hagis kirjapandust ning väidab, et poolte vahel ei olnud sõlmitud kinnistu kasutamise kokkulepet üürilepingu vormis selliselt, et üüriks oli teostatavate tööde maksumus. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue käsundita asjaajamise alusel ei ole aegunud. Tegemist ei ole tehinguga, vaid seadusest tuleneva nõudealusega, mille tõttu aegumistähtaeg on TsÜS § 149 kohaselt kümme aastat. Hageja tegi kulutused kostja kinnistule aastatel 2006-2009, mille üle vaidlust ei ole. VÕS § 619 kohaselt Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 624 lg 2 kohaselt Käsundisaaja peab käsundi täitmisel esitama käsundiandjale ka ülevaate käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos selle aluseks olevate tõenditega. VÕS § 1018 lg 1 ja 2 kohaselt Kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. VÕS § 1020 lg 1 ja 3 kohaselt Enne asjaajamisele asumist peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja arvatud juhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik soodustatu või avalikke huve kahjustamata või kui seda ei saa käsundita asjaajajalt mõistlikult oodata. Muus osas kohaldatakse käsundita asjaajaja teatamiskohustusele vastavalt käesoleva seaduse §-s 624 sätestatut. VÕS § 1023 lg 1 ja 3 kohaselt Käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks

ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. VÕS § 1026 lg 2 kohaselt Kui keegi ajab võõraid asju nagu enda omi, kuigi ta teab, et ta ei ole selleks õigustatud, või peab seda teadma, kohaldatakse käesoleva seaduse § 1022 lõigetes 1 ja 5 ning § 1024 lõikes 1 sätestatut. VÕS § 1024 lg 1 kohaselt Kui käsundita asjaajajal puudus käesoleva seaduse § 1018 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks temal nõuda käsundita asjaajamisest tekkinud kulutuste hüvitamist. Ükski hageja tunnistaja, ei I. O, A. T ega A. K, ei ole kohtule tõendanud kostja kui soodustatud isiku poolt hageja tehtud kulutuste heakskiitmist. Tunnistajad, kes kinnistul hageja tellimusel ja korraldamisel töid tegid, ei näinud seal praktiliselt kordagi L. Suigussaart, ei teadnud midagi kulutuste hüvitamise kokkuleppest ja kulutuste tegelikust suurusest. Tunnistaja H. K ütluse kohaselt, kes nägi ühel korral pealt hageja ja kostja konflikti seoses aiamaja ehitamisega,: „Linda ütles, et tema käest ei ole keegi luba küsinud. Jonas ei jäänud vastust võlgu, vaid ütles, et tema oma rahade eest ehitab, mida tahab ja ei taha Linda käest midagi.“ Hageja poolt majas tehtud remont: WC ümberehitus, duširuumi rajamine ja elektrijuhtmestiku vahetus võis teoreetiliselt vastata VÕS §-s 1018 lg 1 p 2 sätestatule, st asjaajamine võis vastata soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, kuid hagejal puudub nõudeõigus, sest täidetud ei ole VÕS §-s 624 lg 2 sätestatud teavitamiskohustus: Käsundisaaja peab käsundi täitmisel esitama käsundiandjale ka ülevaate käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos selle aluseks olevate tõenditega. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja on enne järjekordse remondi- või ehitustöö juurde asumist või hiljemalt selle ajal esitanud soodustatud isikule, so kostjale nö kulutuste eelarve ja on teatanud kavatsusest nõuda kulutuste hüvitamist. Kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal õigust nõuda tehtud kulutuste hüvitamist. Aiamaja ehitus ei ole täiesti ilmselt kooskõlas soodustatud isiku eeldatava tahtega, sest kostja on tõendanud tunnistajate S.T. , K.S. ja H. K ütlustega, et kostja avaldas pahameelt seoses viljapuude mahavõtmisega aias eesmärgil ehitada sellele kohale aiamaja. Objektiivselt puudus aiamaja ehitamiseks ehitusluba. Kohtule ei ole esitatud ühtegi asjaolu, miks peab ehitusloata ehitatud aiamaja, mille rajamiseks võeti maha kõik aias kasvavad viljapuud, vastama kostja huvidele ja eeldatavale tahtele. Tunnistaja H. K ütluste kohaselt see ei vastanudki kostja tahtele. Seega puudub hagejal õiguslik alus nõuda aiamaja ehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamist: puudub soodustatu huvi ja eeldatav tahe, esitatud ei ole ülevaadet käsundi täitmisega seotud kuludest koos kulude aluseks olevate tõenditega. Garaaži katuse katmiseks ja sellesse vee- ja kanalisatsioonitorustiku toomiseks eesmärgil ehitada sinna saun, ei ole hageja tõendanud kostja huvi ja eeldatavat tahet, samuti ei ole hageja käsundita asjaajamisele asumisel teavitanud kostjat eeldatavatest kulutustest. Kinnistu õueala täitmine kruusa, killustiku ja freesasfaldiga ei ole samuti kostja huvides. Kostja kinnistul ei ela, ühegi tunnistaja ütlustest ei nähtunud hädavajadust õueala täimiseks eesmärgiga tagada elumaja säilimine vms. Kostja eeldatavat tahet hageja välja ei selgitanud, kulude kohta teavet kostjale ei esitanud. Sama kehtib heki väljajuurimise, piirdeaia

mahavõtmise ja väravate asendamise kohta. Lisaks eeltoodule puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu ka seetõttu, et VÕS § 1018 lg 2 kohaselt käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Tunnistaja S.T. ütlustest nähtuvalt, mis on kooskõlas ka hageja selgitustega selle kohta, miks ta üldse hakkas töid kinnistul tegema, soovis J. Terna teha mugavamaks enda elamist majas. Tunnistaja K.S. ütluste kohaselt puudus majas pesemisvõimalus, WC töötas, kuid oli vananenud. Seega J. Terna, asudes XXX elamusse elama, oli ise huvitatud sellest, et majas oleks töötav WC, duširuum ja elektrijuhtmestik, mis kannataks välja boileri ja põrandakütte paigaldamisest tingitud lisakoormuse. Ühetki tõendist ja asjaolust ei nähtu, et J. Terna tegutses eesmärgiga olla kasulik L. Suigussaarele. Väljaspool elamut tehtud tööd olid kohtu hinnangul ainult J. Terna huvides, sest kohtule ei ole tõendatud L. Suigussaare huvi rajada ehitusloata aiamaja, täita kinnistu õueala täitematerjaliga, võtta maha piirdeaed ja hekk. Garaaži remontimise ja saunaks ümberehituse vajadus L. Suigussaare huvides on samuti tõendamata. Alternatiivselt on hageja esitanud teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamise nõude VÕS § 1042 alusel. TsÜS § 151 lg 1 1. lause kohaselt Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja tegi kulutused kostja kinnistule aastatel 2006-2009, mille üle vaidlust ei ole. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-107-07 p 17 kohaselt „Kolleegium leiab, et alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara.“ Nõude aegumise algus on põhimõtteliselt seotud selle sissenõutavusega ja sissenõutav on alusetust rikastumisest tulenev nõue alates hetkest, mil vastavad faktilised asjaolud esinesid, st ajast, mil hageja tegi kulutusi võõrale asjale. Eeltoodust tulenevalt aegus käesolevas vaidluses hageja nõue alusetu rikastumise alusel saada kostjalt hüvitist kostja kinnistul tehtud tööde eest, kolme aasta möödumisel kulutuste kandmisest. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Kohus rahuldab kostja taotluse ja jätab hageja nõude saada kostjalt hüvitist tehtud tööde ja kantud kulutuste eest alusetust rikastumisest tuleneval alusel, rahuldamata nõude aegumise tõttu. Kui siiski nõustuda hageja seisukohaga, et hageja nõudeõigus tekkis 2012. aastal, kui hageja lahkus elamast vaidlusaluselt kinnistult, jääb hageja nõue ka sisuliselt rahuldamata. VÕS § 1042 lg 1 ja 2 kohaselt Teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Kulutuste tegijal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui: 1) isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik; 2) kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud; 3) isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu; 4) kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. Hageja nõue jääb rahuldamata, sest J. Terna ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud (VÕS § 1042 lg 2 p 2) ja kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud (VÕS § 1042 lg 2 p 4). Aiamaja pindala on hageja enda väitel 80 m2. Ehitusseaduse § 12 lg 2 kohaselt peab sellise ehitise rajamiseks olema ehitusluba. Ehitusluba ei anna õigust ehitada ilma maaüksuse või ehitise omaniku loata. Kohtule ei ole tõendatud L. Suigussaare luba ehitada temale kuuluvale kinnistule aiamaja. Kinnistu omaniku loata ja ehitusloata püstitatud hoone

ehitamise kulud jäävad ehitaja enda kanda VÕS § 1042 lg 2 p 4 alusel. Ei ole võimatu, et L. Suigussaar ei vaielnud vastu elamus tehtud kulutustele: tualettruumi renoveerimisele ja duširuumi ehitusele ning vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimisele, sest sellega paranesid ka tema tütre ja tütrelaste elamistingimused. L. Suigussaar elamus ei ela ja tehtud parendustest kasu ei saa. VÕS § 1042 kohaldamiseks peavad olema tehtud kulutused kasulikud kinnisasja omanikule. Sellist kasu ei ole hageja kohtule tõendanud. J. Terna tehtud kulutuste tulemusel ei ole suurenenud kostja vara. Ka ettevalmistused garaaži ümberehitamiseks saunaks ei suurendanud kostja vara, samuti õueala täitmine täitematerjaliga ning väravate asendamine ja võrkaia lammutamine. Hageja on esitanud kutselise hindaja R. Lubi arvamuse selle kohta, et hageja nimetatud parenduste mõju kinnistu väärtuse tõusule, sõltuvalt parenduste teostamisele eelnenud seisukorrast, on vahemikus 5-10 %. R. Lubi ei ole käinud kinnistul ning annab hinnangu hageja e-kirjas loetletud tööde alusel. R. Lubile ei ole teatatud, et aiamaja ehitamiseks puudus ehitusluba ja kinnisasja omaniku nõusolek. Kohtutoimiku tl 39-70 on fotod hageja tehtud tööde kohta. Hageja kinnitas, et fotod on õiged. Fotod on kooskõlas hageja seletuse ja tunnistaja S.T. ütlustega selle kohta, et praktiliselt kõik hageja alustatud tööd jäid pooleli: WC seinad on kaetud ainult kipsplaadiga, elektrijuhtmestik on lõpuni paigaldamata ja juhtmed ripuvad lahtiselt, hageja paigaldatud elektriboiler oli kasutatud ja on käesolevaks ajaks välja vahetatud, põrandakütte süsteem on odavaim, võimaldades ainult sisse- ja väljalülitamist, mis ei aita kaasa elektri säästmisele, väravad on ümber tõstetud aiamaja usteks, väravate asemel on ainult karkass, kinnistul puudub piirdeaed jne. Kostja on eakas pensionär. Elamus ei ole varasemalt suuremaid kulutusi tehtud, sest seal elas kostja ema ning hiljem kostja tütar koos lastega. S.T. ütluste kohaselt ei ole perekonnal kunagi liigset raha olnud ning kostja ei ole nõustunud midagi kinni maksma, mida S.T. sel ajal veel elukaaslane J. Terna kinnisasjale kulutas. Kohus on seisukohal, et VÕS § 1042 lg 2 p 2 piirab mõistlikult kinnisasja omaniku kohustust hüvitada tema asjale tehtud parendused, kui kulutuste tegija ei teavita omanikku planeeritavate kulutuste tegemisest ette. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta teavitas L. Suigussaart enne iga töö juurde asumist, mis hinnaga töö tehakse ja kui palju maksavad materjalid. Mõistlik ja põhjendatud on arvata, et kaugsõiduautojuhi sissetulek on oluliselt suurem kui pensionäril, mistõttu hageja ei saa eeldada, et kõik tema poolt tehtud kulutused makstakse kostja poolt kinni ilma eelneva kooskõlastuseta nende kulutuste tegemiseks. Kostja saab anda kulutuste tegemiseks ainult nö teavitatud nõusoleku, st teades täpselt kulutuste mahtu ja nende sissenõudmise aega. Kui selline teavitamine on jäänud tegemata, jääb VÕS § 1042 lg 2 p 2 alusel kulutuste kandmise riisiko kulutuste tegija kanda isegi siis, kui kinnisasja omanik on tehtud kulutuste läbi rikastunud. Ainuüksi tehtud tööde nägemine tütre pere külastamise ajal ei tähenda seda, et hageja on kulutuste tegemisest kostjale kuuluvale kinnisasjale kostjat teavitanud ning kostja on andnud selleks nõusoleku. Hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oli mingi lepinguline suhe seoses elamu kasutamisega eluruumina. XXX elamus elas S. T juba aastaid enne seda, kui hageja sinna elama asus, tulenevalt tunnistaja S.T. ja K.S. ütlustest. Seega majutas S.T. temale L. Suigussaare poolt suulise vara tasuta kasutamise lepingu alusel kasutusse antud elamusse elama hageja. VÕS § 389 kohaselt Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 391 lg 1 ja 2 kohaselt Kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist võib kasutaja nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. Kohus juhib poolte tähelepanu sellele, et objektiivsetest asjaoludest nähtuvalt oli vara tasuta kasutamise lepingu või üürilepingu pool siiski S.T. , sest vara kasutamise lepingu nö ümbervormistamist J. Terna ja L. Suigussaare vahel sõlmitud lepinguks pärast J. Terna

sissekolimist ei ole kohtule tõendatud. VÕS 289 kohaselt Eluruumi üürnikul on õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes üürileandja nõusolekul. Vaidlust ei ole selle üle, et L. Suigussaar andis nõusoleku J. Terna majutamiseks L. Suigussaare tütrele kasutada antud elamusse. Kohtu hinnangul J. Terna ei ole ei üüri- ega vara tasuta kasutamise lepingu pool, vaid lepingu alusel kasutatavasse elamusse majutatud isik. Sellest tulenevalt ei saaks J. Terna esitada kostja vastu üüri- või vara tasuta kasutamise lepingul põhinevaid nõudeid ning kostjal ei oleks seadusest tulenevat alust esitada hageja vastu tasaarvestuse avaldust üüri vm kasutuseelise hüvitamiseks. Kostja vastusest hagile nähtub siiski, et kostja käsitleb J. Ternat suulise üürisuhte poolena nagu ka hageja on hagi täienduses möönnud. Seega sõlmis L. Suigussaar lisaks S.T. ga kehtivale suulisele lepingule/selle lepingu asemel suulise lepingu ka J. Ternaga. Tl 32-37 oleva kostja vastuse kohaselt „Kui hageja elamusse elama asus, oli kokkulepe, et üüri maksmise asemel teeb ta kinnistul, s.h. elamus mõningasi töid ning tööde maksumus tasaarvestatakse üürisummaga. Kumbki pool teineteisele midagi ei maksa. Pooled ei täpsustanud elamu valduse üleandmise ajal, mis töid hageja teeb ja mis on nende tööde maksumus. Kokku lepiti ainult üldpõhimõttes.“ VÕS § 286 lg 1 ja 2 kohaselt Kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamist võib üürnik nõuda üürileandjalt vastavalt käsundita asjaajamise kohta. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud kinnisasja väärtuse olulist suurenemist tema poolt tehtud kulutuste tõttu ning kostja nõusolekut kulutuste tegemiseks ja nende hüvitamiseks. Kohus on analüüsinud R. Lubi hinnangut juba eelnevalt ning on leidnud, et ei saa võtta aluseks tema poolt pakutud kinnisasja väärtuse suurenemise maksimaalset protsenti. Ekspert ei ole saanud avaldada arvamust ehitusloata ehitise tähtsusest kinnistu hinna kujunemisel, temale ei ole näidatud fotosid hageja tehtud töö kvaliteedi kohta. 5 protsendi võrra kinnistu väärtuse suurenemine ei ole kohtu hinnangul asja väärtuse oluline suurenemine. Hageja nõude alusena käsundita asjaajamisele tuginemise osas on kohus võtnud seisukoha eespool. Hageja nõue sellel alusel tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu, alternatiivselt kulutuste tegemisest teavitamata jätmise või seadusevastase tegevuse tõttu. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue jätta rahuldamata ka üürilepingust tuleneva nõude alusel (VÕS § 286). Kostja tasaarvestuse nõue tuleb jätta rahuldamata, sest hagejal puudub nõue kostja vastu. Kostja on järjekindlalt väitnud, et ta lubas hagejal asuda elama kostjale kuuluval kinnistul asuvasse elamusse tingimusel, et kostja teeb seal tavapäraseid hooldus- ja korrastustöid ning pisiremonti (tunnistaja S.T. ütluste kohaselt) ja üüri rahas ei maksa. Kostja ei ole tõendanud, et hageja jättis tööd tegemata. Kohtule esitatud fotodelt on näha korrastatud kinnistu, ühegi tõendiga ei ole tõendatud see, et hageja jättis tegemata tavapärased kinnistu hooldus- ja korrastustööd ning pisiremondi. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.