2-12-48867/52 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 23.11.2012 esitas O. K. M. Dr F. (hageja) Harju Maakohtule hagi A. R. (kostja) vastu. Arvestades hagiavalduses ja 20.05.2013 esitatud hagi suurendamise avalduses märgitut, palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 61 104,77 eurot ja viivised alates otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 16.03.2005 kostjalt XXXXXX asuva kinnistu. Kinnistu ei vastanud müügilepingu tingimustele ning detailplaneeringule. Müügilepingu kohaselt pidid kõik kommunikatsioonid asuma väljaspool hageja krundi piire. Kostja oli aga kinnistule õigusvastaselt paigutanud maa-aluse elektrikaabli ja veetrassi. Kostja ei taganud hageja kinnistule ka vee olemasolu, sest veetrass asub vales kohas ning liitumispunkt on välja ehitamata. Vastavalt detailplaneeringu eskiisile pidi hageja krundi kõrval asuma juurdepääsutee 80m pikkune teelõik. Selle teelõigu kasutamiseks on hageja kasuks seatud teeservituut. Teeservituuti aga teostada ei saa, kuna juurdepääsutee on 80m pikkuses välja ehitamata. Lisaks on sellele teelõigule paigaldatud palkgaraaž ja heitvete septik, mis takistavad liiklemist teeservituudi alal. Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-6123 kohustati kostjat välja ehitama hageja kinnistu vajalikud kommunikatsioonid (elekter ja vesi) kuni hageja kinnistu piirini, välja ehitama puuduva juurdepääsutee 80 m ulatuses piki hageja kinnistu edela-loode piiri vastavalt detailplaneeringule, mitte tegema hagejale takistusi teeservituudi teostamisel ülalmärgitud teelõigul, lõpetama hageja omandi rikkumine ja kõrvaldama hageja kinnistult maa-aluse veetrassi ja elektrikaabli omal kulul ning võimaldama vee hageja kinnistule kostjale kuuluvast pumbajaamast. Kostja ei ole Tallinna Ringkonnakohtu otsust täitma asunud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Maa-aluse elektrikaabli ümberpaigutamine koos projekteerimistasuga maksab 13 048,45 eurot. Veetrassi ümbertõstmine ja liitumiskoha väljaehitamine maksab 17 088 eurot ning veetrassi väljaehitamise tööprojekti koostamine 1440 eurot. Puurkaevu rajamise maksumus on 17 971,20 eurot. Juurdepääsutee projekteerimine maksab 1200 eurot ja selle ehitamine 6693,12 eurot. Puitgaraaži demonteerimine maksab 2880 eurot ja heitvete septiku süsteemi demonteerimine 784 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda. Kostja ei saanud koheselt kohtuotsusega pandud kohustusi täitma asuda, kuna enamus töid eeldasid teatud ettevalmistavaid tegevusi ja rahalisi vahendeid. Kostja on tellinud tööprojekti elektrikaabli ja kilbi ümbertõstmiseks. Hageja esitatud pakkumust elektrikaabli ümbertõstmiseks summas 13 048,45 eurot ei saa kostja aktsepteerida selle liiga kõrge hinna

tõttu. Kostja on saanud ELTEL NETWORKS AS-ilt hinnapakkumise nimetatud tööle summas 1980 eurot. Ebamõistlik on kulutus 1440 eurot edela-loode 80m teelõigu tehnilise projekti koostamiseks ja veetrassi ümbertõstmiseks. Kostjal on olemas põhiprojekt veetrassi ümbertõstmise kohta ja samuti on vaidlusalune teelõik hageja kinnistuga piirnevalt 40m ulatuses välja ehitatud vastavalt detailplaneeringule. Kostjale on väljastatud ehitusluba. Kostja on liitumispunkti välja ehitanud. Puurkaevu rajamise maksumuse hüvitamise nõue on alusetu, kuna kohtuotsusega kohustati kostjat võimaldama vett hageja kinnistule kostjale kuuluvast pumbajaamast. Kostjat ei kohustatud rajama uut puurkaevu. Kostja kinnistul on puurkaev, mis varustab veega üheksat kinnistut. Arvestades, et kostja on edela-loode piiri 80m pikkusest teelõigust välja ehitanud hageja kinnistuga külgneva teelõigu 40m ulatuses, ei saa pidada põhjendatud kulutuseks 80m teelõigu ehitamise maksumust summas 6693,12 eurot. Kostja hinnangul on põhjendamatud ka puitgaraaži ja heitvee septiku demonteerimise kulud. Kosja on esitanud Harku Vallavalitsusele detailplaneeringu muutmise taotluse muuhulgas vaidlusaluse teelõigu asukoha muutmiseks. Seni kuni detailplaneeringu menetlus ei ole lõppenud, ei ole õige käsitleda ehitise ja rajatise demonteerimise maksumust kahjuna. Maakohtu otsus 30.10.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 27 960,53 eurot ja viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Asja materjalidest nähtuvalt müüs kostja 16.03.2005 hagejale XXXXXX asuva kinnistu (registriosa nr 86913). Lepingu p 3.1.8 kohaselt kinnitas müüja, et kõik lepingu esemele vajalikud kommunikatsioonid (vesi, elekter) on välja ehitatud kuni lepingu eseme piirini, samuti on välja ehitatud juurdepääsuteed. Lepingu p-s 3.1.10 võttis müüja endale kohustuse garanteerida temale kuuluvast pumbajaamast ostjale vee. 21.11.2003 on sõlmitud reaalservituudi seadmise leping, millega kostja koormas tema omandis oleva XXXXXX kinnistu teeservituudiga muuhulgas ka praeguseks hagejale kuuluva kinnistu igakordse omaniku kasuks. Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2009 otsusest nähtuvalt tuvastati tsiviilasjas nr 2-06-6123, et kostja on rikkunud müügilepingut järgnevalt: veetrass ja elektriliin asuvad hageja kinnistu piires; hagejale ei ole tagatud kostja kinnistul asuvast pumbajaamast vee saamine ja välja ei ole ehitatud juurdepääsutee kinnistu edela-loode poolses küljes. Lisaks tuvastati, et hageja ei saa teostada kinnistu edela-loode osas teeservituuti. Kohus tugines otsuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-tele 1 ja 2 ning märkis seoses elektrikaabli ümberpaigaldamise kulude hüvitamise nõudega, et asja materjalidest nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et elektrikaabel kuulub Elektrilevi OÜ-le. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega peab elektrikaabli ümbertõstmiseks olema

Elektrilevi OÜ nõusolek. Hageja on esitanud hageja ja Elektrilevi OÜ vahelise lepingu projekti, mille kohaselt läheb elektrikaabli ümbertõstmine koos projekteerimisega maksma 13 048,45 eurot (I kd lk 54-56). Kostja on esitanud Eltel Networks AS hinnapakkumise summas 1980 eurot (I kd lk 174). Selle pakkumuse kohta on aga Elektrilevi OÜ teatanud, et sellise hinnaga ei ole võimalik vajalikke töid nõuetekohaselt teostada (II kd lk 17). Samuti on kostja esitanud D. R. , Elektrilevi OÜ ja Elwo AS-i vahelise koostöölepingu elektrikaabli ümbertõstmiseks summas 5699 eurot (käibemaksuta) (II kd lk 131-133), kuid sellel puuduvad allkirjad. Seega ei ole kostja tõendanud, et töid saaks teha hageja nõutust odavamalt. Eeltoodule tuginedes leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista elektrikaabli ümbertõstmise maksumus 13 048,45 eurot. Veetrassi ümbertõstmise ja liitumiskoha väljaehitamise maksumuse hüvitamise nõude osas leidis kohus, et kostja ehitatud liitumispunkti asukoht ei vasta hageja kinnistu asendiplaanile. Kostja on ehitanud liitumispunkti mitu meetrit eemale kohast, kus peaks olema projektijärgne liitumispunkt (II kd lk 85-87). Selleks, et hageja saaks oma veetorustiku sellega ühendada, peaks hageja oma veetorustiku ümber ehitama. Sellisel viisil ehitatud veetrassi ei saa pidada lepingule vastavaks. Samuti on tõendamata see, et kostja on hageja kinnistul asuva veetrassi sealt kõrvaldanud. Eeltoodule tuginedes on hageja õigustatud nõudma veetrassi ümbertõstmise ja liitumiskoha väljaehitamise maksumuse hüvitamist, samuti tööprojekti maksumuse hüvitamist. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud OÜ RK Keila Puurtööd 06.02.2012 hinnapakkumise veetrassi ümbertõstmiseks ja liitumiskoha väljaehitamiseks koos projekteerimisega summas 3642 eurot (I kd lk 88), AS EG Ehitus 15.05.2013 pakkumise veetrassi ümbertõstmiseks ja liitumiskoha väljaehitamiseks summas 24 480 eurot (II kd lk 48) ja OÜ Watercom 17.05.2013 pakkumise veetrassi ümbertõstmiseks ja liitumiskoha väljaehitamiseks summas 9696 eurot (II kd lk 51). Hageja on nõude arvutamisel lähtunud kahe viimase hinnapakkumise keskmisest põhjendusega, et OÜ RK Keila Puurtööd hinnapakkumine ei vasta aja möödudes muutunud hinnatasemele. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega. Ainuüksi kahe viimase hinnapakkumise võrdlemine näitab, et töö maksumus sõltub eelkõige sellest, millise hinnaga äriühing oma teenust müüb. Kaks viimast hinnapakkumist on esitatud üksnes kahepäevase vahega, kuid nende hind erineb üle kahe korra. Selle kohta, et OÜ RK Keila Puurtööd pakkumine oleks aja möödudes kallinenud, ei ole hageja tõendeid esitanud. Ei ole ka usutav, et OÜ RK Keila Puurtööd töö maksumus on selle aja jooksul mitu korda tõusnud. Kuna vaidlusalused tööd saab teha oluliselt odavamalt, kui hageja nõutu, luges kohus kahju suuruseks 3642 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista veetrassi ümbertõstmise ja liitumiskoha väljaehitamise maksumus koos projekteerimistasuga kogusummas 3642 eurot. Kohus leidis, et hageja nõue puurkaevu rajamise maksumuse hüvitamiseks summas 17 971,20 eurot ei ole põhjendatud. Kohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja veetrassi ümbertõstmise ja liitumispunkti väljaehitamise maksumuse. Kahjuhüvitis asendab kohustuse (s.o veetrassi ümbertõstmise ja liitumispunkti väljaehitamise) täitmist. Hagejal on väljamõistetud kahjuhüvitisega võimalik veetrass ümber tõsta ning liitumispunkt välja ehitada ning saada seeläbi vett kostjale kuuluvast puurkaevust. Seoses hageja nõudega juurdepääsutee projekteerimise maksumuse 1200 eurot, tee ehitamise maksumuse 6693,12 eurot, puitgaraaži demonteerimise maksumuse 2880 eurot ja heitvete septiku süsteemi demonteerimise maksumuse 784 eurot hüvitamiseks märkis kohus, et 21.11.2003 servituudi seadmise lepingu p 5.1.6 kohaselt kohustus kostja organiseerima hiljemalt 01.01.2004 teealuspõhja ehitamise ja hiljemalt 01.05.2004 tee katmise killustikuga (fraktsiooniga kuni 20 mm). Kostja ei ole tõendanud, et 40m teelõigul oleks aluspõhi ning et

tee oleks kaetud killustikuga. Hageja esitatud fotodelt nähtub, et teel aluspõhja ei ole, samuti ei ole tee kaetud killustikuga (II kd lk 21, 22). Seega ei ole teelõik ka 40m ulatuses välja ehitatud vastavalt servituudi seadmise lepingule. Asjaolu, et algatatud on detailplaneeringu muudatus teelõigu asukoha muutmiseks, ei muuda servituudi seadmise lepingu rikkumist olematuks. Lisaks ei ole detailplaneeringut vastavas osas ka muudetud. Eeltoodule tuginedes leidis kohus, et hageja on õigustatud nõudma 80m teelõigu projekteerimise ja ehitamise maksumuse hüvitamist. OÜ Reaalprojekt 10.01.2012 hinnapakkumise kohaselt maksab teelõigu tehnilise projekti koostamine 1200 eurot (I kd lk 84). Tallinna Teede AS-i 13.05.2013 hinnapakkumise kohaselt maksab teelõigu ehitamine 6646,08 eurot (II kd lk 61). Kohus leidis, et nimetatud summad tuleb kostjalt välja mõista. Asja materjalidest nähtub, et hageja kasuks seatud teeservituudi teostamist takistavad teele ehitatud palkgaraaž ja heitvete septik (I kd lk 33, 35). Kuna kostja ei ole neid kõrvaldanud, siis on hagejal õigus nõuda ka nende kõrvaldamise maksumuse hüvitamist. Tallinna Teede AS-i 13.05.2013 hinnapakkumise kohaselt maksab palkgaraaži demonteerimine 2640 eurot (II kd lk 61). FIE P. K. hinnapakkumise kohaselt maksab heitvete septiku demonteerimine 784 eurot (I kd lk 93). Kohtu hinnangul on põhjendatud need summad kostjalt välja mõista. Hageja viivisenõude rahuldamisel tugines kohus VÕS § 113 lg-le 1, § 94 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367. Apellatsioonkaebus 29.11.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 30.10.2013 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti palus kostja võtta vastu AS Elwo poolt kostjale väljastatud arve tehtud elektrikaabli ümbertõstmise tööde eest, mida kostjal ei olnud võimalik Harju Maakohtus esitada, kuna varasemalt talle arvet ei väljastatud. Kostja on seisukohal, et Harju Maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 230 lg-t 1, § 436 lg-t 3, § 438 lg-t 1, § 442 lg-t 8, VÕS §-i 115, §-i 127 ja § 140 lg-t 1. Samuti on otsusega mindud vastuollu kehtiva Riigikohtu praktikaga. Nimetatud normide rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Kostja hinnangul on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud kostja olulised seisukohad analüüsimata ja tõendid hindamata. Maakohus on jätnud arvestamata asjaolu, et kostja ei ole ehitanud elektri- ja veetrassi teadlikult ja tahtlikult hageja maale ning kinnistut ostes oli hageja kinnistu seisukorrast teadlik. Kostja ei ole teadlikult ja tahtlikult rikkunud kinnistu müügilepingut. Kostja esitas kohtule detailplaneeringu muutmise taotluse ja eskiisi (I kd tl 178-180), millega oleks muudetud tee asukohta. Kõik naabrid, välja arvatud hageja, olid tee asukoha muutmisega nõus. Detailplaneeringu muutmisel oleks võimalik lihtsamini ja odavamalt tagada hagejale juurdepääsutee piki hageja kinnitu edela-loode piiri, seda enam, et kostja on asunud eksimust kõrvaldama ning on rajanud veetrassi ning elektrikaabli õigesse kohta. Ajal, mil kostja tegeles oma detailplaneeringu muudatusega ning veetrassi ja elektrikaabli ümbertõstmise asjaajamisega, otsustas hageja protsessi poole pealt anda kohtusse kahju hüvitamise hagi. Hageja on ise oma 14.02.2013 vastuväite p-s 14 selgitanud, et esitades hagi, ei võta hageja endale ei kostja ega kolmandate isikute ees kohustust välja ehitada kommunikatsioonid ja juurdepääsutee. Eeltooduga kinnitab hageja selgelt, et tema eesmärgiks ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2009 otsuse täitmine, vaid raha teenimine kostja arvelt, kuna ta on olnud kõige vastu, mida kostja on välja pakkunud probleemi mõistlikumaks ja odavamaks lahendamiseks. Selline hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja märgib, et Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2009 otsuses ei ole määratud kostjale tähtaega, millal peaks otsus olema täidetud. Seejuures viitab kostja Riigikohtu lahendis nr 32-1-167-12 leitule, mille kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kostja hinnangul ei oleks maakohus tohtinud hagi rahuldada tulenevalt asjaolust, et kostja on asunud ringkonnakohtu otsust täitma koheselt pärast selle jõustumist. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja selgituste ja tõenditega, et ta on asunud ringkonnakohtu otsust täitma ning seda suures osas juba teinud, mistõttu ei saa kostjat lugeda oma kohustust rikkunuks. Samuti ei ole kohus võtnud arvesse asjaolusid, et ringkonnakohtu otsuse täitmine võtab aega tulenevalt detailplaneeringu muutmisest ning projekteeritud veetrassi ja maakaabli ümbertõstmise töid ei saanud teha talvel külmunud pinnase tõttu. Seetõttu ei saa kostjat käsitleda oma kohustusi rikkunuks. Asjaolu, et hageja on nõudnud ringkonnakohtu otsuse täitmist kohtutäituri kaudu, ei tähenda, et oleks möödunud mõistlik tähtaeg ringkonnakohtu otsuse täitmiseks. Samuti ei ole kohus arvestanud kostja 22.12.2012 vastuses toodud selgitusega, mille kohaselt ei ole mõistlik nõuda, et eelnimetatud töid tuleks eraldi teostada, sest kaabel ja veetrass paiknevad pinnases lähestikku ning kaevamise kui kõige mahukama töö saab teostada üheaegselt. Samuti ei ole mõistlik teostada veetrassi ümbertõstmist talvisel ajal pakasega. Kuna kostja plaanis kaevetööd hageja kinnistul veetrassi ja elektrikaabli eemaldamiseks teha üheaegselt, arvestades, et selleks tuleb teha uued ühendused ning vee- ja elektrikatkestused, siis on põhjendatud kostjapoolne tegevus ringkonnakohtu otsuse täitmisel ning kostjat ei saa lugeda viivitanuks oma kohustuste täitmisel. Viidates TsMS § 442 lg-le 8 märgib kostja, et kohus ei ole arvestanud kostja poolt esitatud veetrassi ning elektrikaabli ja kilbi projekte ega põhjendanud, miks need projektid ei ole kohased ringkonnakohtu otsuse täitmisel. Kostja on tänaseks mõlema projekti alusel teostanud tööd, kus veetrassi puhul on Ehita OÜ tööd ka üle andnud ning Elwo AS on teostanud elektrikaabli ümbertõstmise töö. Teha jääb veel vaid kilbi ümbertõstmine ja ühendamine. Seoses maakohtu poolt leituga, et kostja on esitanud Deiw Rahumägi, Elektrilevi OÜ ja Elwo AS-i vahelise koostöölepingu elektrikaabli ümbertõstmiseks summas 5699 eurot (käibemaksuta) (II kd lk 131-133), millel puuduvad allkirjad, märgib kostja, et ta on selgitanud, et tulenevalt Elektrilevi OÜ asjaajamisest ei olnud kostjal kohtule esitada allkirjastatud lepingut, mille alusel on tegelikkuses Elwo AS teostanud tööd ning tõstnud ümber maakaabli vastavalt Clougrupp OÜ projektile. Seda, et tööd on teostatud, tõendas kostja Elektrilevi OÜ ja Elwo AS-i vahelise koostöölepinguga (II kd tl 131-133) ning fotodega (II kd tl 72-74). Olukorras, kus uus elektrikaabel on paigaldatud ning paigaldamist ootab veel vaid elektrikilp, on kohus vääralt hinnanud tõendeid ja kostja selgitusi, mõistes hageja kasuks välja hüvitise, millega hageja rikastub, kuna suurem osa elektritöödest on juba tehtud. Kohus on jätnud hindamata EST Inseneribüroo OÜ veetrassi ümbertõstmise projekti (I kd tl 166-170) ning Ehita OÜ tööde üleandmise-vastuvõtmise akti teostatud veetrassi ümbertõstmise tööde kohta (II kd tl 62), mis tõendavad selgelt, et kostja on täitnud ringkonnakohtu otsuse. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta ja hindamata, et OÜ RK Keila Puurtööd pakkumine hinnaga 3642 eurot sisaldas endas projekteerimist, veetrassi

ümbertõstmist, liitumiskoha väljaehitust ja vana veetrassi kõrvaldamist (I kd lk 88). Kuna kostja on vastavalt Harku valla poolt 05.03.2012 väljastatud ehitusloale teostanud EST Inseneribüroo OÜ projekti alusel veetrassi ümbertõstmise ning liitumispunkti rajamise, siis on see hageja nõue ilmselgelt alusetult rahuldatud. Seda tõendab ka OÜ Ehita tööde üleandmisevastuvõtmise akt teostatud veetrassi ümbertõstmise tööde kohta (II kd tl 62). Kostja hinnangul näitab ringkonnakohtu otsuse punkt, mille kohaselt kohustus kostja välja ehitama hageja kinnistu vajalikud kommunikatsioonid (elekter ja vesi) kuni kinnistu piirini, et ei ole määratletud, kus pidi asetsema vee liitumispunkt, millele hageja vastu vaidleb. Sellest tulenevalt ei ole OÜ RK Keila Puurtööd pakkumine hinnaga 3642 eurot kohane tõend, millega võiks üldse seostada väidetavat hageja kahju, kuna veetrass ja liitumispunkt on ümber tõstetud Harku valla ehitusloa alusel. Kuna vee uus liitumispunkt on välja ehitatud kinnitu piiril, siis ei ole hagejal selles osas kahju tekkinud. Kostja leiab, et ehitusloa välja andmisega on Harku vald muutnud detailplaneeringut veetrassi ja liitumispunkti osas. Väljastatud ehitusluba kinnitab, et Harku Vallavalitsus on pidanud kostja rajatud liitumispunkti asukohta õigeks. Samuti rõhutab kostja, et hageja ei ole oma kinnistule rajanud veetorustikku, mida ta peaks nüüd väidetavalt ümber ehitama. Ka ei ole hageja esitanud kohtule vastavaid tõendeid. Kuna hagejale on tagatud müügilepingu ja ringkonnakohtu otsuse kohane veega liitumine, rikastub hageja tema kasuks kohtu poolt välja mõistetud hüvitise arvel. Skeemid ja pildid (II kd, tl 85-87), millele toetudes on kohus rahuldanud veetrassi ümbertõstmise kahjunõude, ei oma mingit puutumust kostjapoolse kohustuse täitmisega. Nimetatud joonised on hageja enda poolt tellitud ja tehtud oma kinnistu siseselt hoonete asukohtade ja teede määratlemiseks. Isegi kui eksisteeriks teoreetiline võimalus, et kostja rajatud liitumispunkt ei vasta kinnistu müügilepingule või ringkonnakohtu otsusele, on maakohtu otsus väär, kuna ei ole arvesse võetud, et on rajatud uus veetrass. Ringkonnakohtu otsuses märgitu, mille kohaselt kohustub kostja välja ehitama puuduva juurdepääsutee 80m ulatuses piki hageja kinnitu edela-loode piiri vastavalt detailplaneeringule, ei tähenda, et kostja ei täidaks ringkonnakohtu otsust juhul kui tal õnnestub detailplaneeringut muuta 80m tee rajamise mõistlikumaks lahendamiseks. Ringkonnakohtu otsus ei sisalda detailplaneeringu muutmise keeldu. Ka hageja on kinnitanud, et asjaolu, et tee on 40 meetri ulatuses välja ehitatud, ongi juba ringkonnakohtu otsuse täitma asumine. Samuti on hageja poolt esitatud fotodelt näha, et hageja kinnitu edela-loode piiril on rajatud 40m pikkuselt tee aluspõhi ning ootab killustikuga katmist, kui trasside ümbertõstmisega seonduvad kaevetööd saavad tehtud. Kohus on jätnud alusetult arvesse võtmata ja hindamata kostja 30.04.2013 vastuses esitatud väite, et ta korraldab ise garaaži demonteerimise, mistõttu ei olnud vajalik mõista kostjalt välja 2640 eurot garaaži demonteerimise hinda (II kd lk 61). Kostja märgib, et tee rajamine on viibinud seoses detailplaneeringu muutmisega ning kaevetööde teostamisega veetrassi elektrikaabli eemaldamiseks hageja kinnistult, mida tuleks teha samaaegselt tee rajamisega. Tuginedes VÕS § 127 lg-le 3, märgib kostja, et kohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, kas kinnistu müügilepingu sõlmimisel oli kostja jaoks ettenähtav võimalik kahju hagejale. Kostja peab maakohtu poolt väljamõistetud hüvitist, mis on sisuliselt kinnistu müügihind, äärmiselt ebaõiglaseks ja leiab, et hageja rikastub selle arvelt. Viidates VÕS § 127 lg 4 mõtet käsitlevale Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-45-08, märgib kostja, et kohus on jätnud hindamata põhjusliku seose hageja väidetava kahju ja tegeliku olukorra vahel. Arvestades, et kostja on suures osas täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2009 otsuse vastavalt võimalustele, mis on olnud seotud asjaajamisega, siis ei ole maakohtu poolt välja mõistetud hüvitis 27 960,53

eurot põhjuslikus seoses kostja kohustuste täimistega. Samuti märgib kostja, et maakohus ei ole isegi kaalunud võimalust vähendada hageja poolt nõutud kahjuhüvitist (VÕS § 140 lg 1), mida oleks tulnud teha siis kui kohus leidis, et kostja on oma kohustusi rikkunud. Siinkohal peab kostja oluliseks asjaolu, et hageja ostis kinnistu sellises olukorras, kus kommunikatsioonid, tee ja liitumispunktid olid tema maal, millega hageja oli eelnevalt tutvunud, et kostja on asunud oma kohustusi täima ning kohustused on suures osas täidetud ja et hageja on ise oma 14.02.2013 vastuväite p-s 14 selgitanud, et ta ei võta hagi esitades endale ei kostja ega kolmandate isikute ees kohustust välja ehitada kommunikatsioonid ja juurdepääsutee. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 30.10.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses, ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kostja ei ole maakohtus esitanud TsMS § 333 kohaselt vastuväiteid kohtu tegevusele ning seetõttu ei või kostja ka TsMS § 652 lg 6 alusel apellatsiooniastmes sellele asjaolule tugineda. Apellatsioonkaebuses kordab apellant juba maakohtule esitatud menetlusdokumentides väljendatud seisukohti. Kõigile neile on maakohus andnud põhjaliku hinnangu. Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et maakohus on jätnud arvestamata asjaolu, et kostja ei ole ehitanud elektri- ja veetrassi teadlikult ja tahtlikult hageja maale ning kinnistut ostes oli hageja kinnistu seisukorrast teadlik. Kostja ei ole teadlikult ja tahtlikult rikkunud kinnistu müügilepingut. Kolleegiumi arvates ei oma nimetatud asjaolu tähtsust, kuna kahju hüvitamise nõue põhineb asjaolul, mille kohaselt ei ole kostja täitnud mõistliku aja jooksul Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2009. otsust. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Vastavalt VÕS § 115 lg-le 2 võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2009 otsuses ei ole määratud kostjale tähtaega, millal peaks otsus olema täidetud ja seetõttu puudub alus hagi rahuldamiseks. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. TsMS § 461 lg 1 kohaselt täidetakse kohtuotsus pärast jõustumist, välja arvatud juhul, kui kohtuotsus kuulub viivitamatule täitmisele. Hagiavalduse kohaselt algatas kohtutäitur 2009. detsembris täitemenetluse. Kostja sai täitedokumendi kätte 22.09.2010. Kuna kostja kohtuotsust täitma ei asunud, siis koostas kohtutäitur 30.08.2011 sunniraha määramise hoiatuse ja kohustas veel kord kohtuotsust täitma. Kuna nimetatud meede tulemust ei andnud, siis kohustas kohtutäitur 29.05.2012 taas