Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue AS MiniCredit (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 21.11.2013 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 28.11.2013 hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 127,82 eurot, intressi 31,32 eurot, meeldetuletuste tasu 25,56 eurot, viivise 127,82 eurot ja alates 28.11.2013 1,5% päevas. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on tarbimislaenude pakkumisele orienteeritud äriühing. Poolte vahel lepingu sõlmimine toimub selliselt, et esmalt peab laenu sooviv isik ennast registreerima hageja koduleheküljel ja esitama seejärel taotluse interneti või SMS teel. Enne esmakordset laenu taotlemist peab laenu sooviv isik ennast identifitseerima AS Eesti Post kontorites või hageja esinduses Viru väljak 2, Tallinn. Ka kostja on ennast märgitud viisil identifitseerinud ja kinnitanud, et ta on tutvunud www.minicredit.ee esitatud laenutingimustega ja neist täielikult aru saanud; tingimused vastavad tema tahtele ja ta nõustub nende täitmisega; ta soovib laenu väljastamist laenutaotluses toodud pangakontole; tal puuduvad kehtivad maksehäired ja kõik eelnevalt laenuandja poolt võetud laenud on õigeaegselt tagastatud; ta ei sõlmi lepingut ega esita laenu taotlust tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Pärast registreerimist, laenutaotluse esitamist ja isiku identifitseerimist on pooled sõlminud laenulepingu kooskõlas VÕS § 9 lg 1. Pooltevaheline leping on sõlmitud selliselt, et kostjal on võimalik sõlmitud lepingu alusel korduvalt laenu võtta. Märgitud lepingu alusel on kostjale 29.12.2009 üle kantud tema poolt taotletud laenusumma 2000 Eesti krooni ehk kehtivas vääringus 127,82 eurot kostja poolt taotletud perioodiks 30 päeva. Sellest tulenevalt oli laenusumma ja intresside tasumise tähtajaks 28.01.2010. Kostja ei ole oma kohustusi tähtaegselt täitnud ega laenu tagastanud, samuti pole kostja hagejale teatanud kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele. Kostja vastuväited Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o summas 312,52 eurot ja lisanduva viivise osas. Kohus tuvastas, et kostja esitas 29.12.2009 hagejale laenutaotluse interneti vahendusel hageja kodulehel www.minicredit.ee, sisestades enda kontaktandmed ja kinnitades nõustumist laenulepingu ja selle üldtingimustega (t. lk 23-35). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja kandis 29.12.2009 kostja kontole 2000 Eesti krooni ehk kehtivas vääringus 127,82 eurot. Laenulepingu ja selle üldtingimuste punkti 7.2 kohaselt oli kostjal kohustus tagastada lepingust tulenevad maksed (laenusumma ja intress) hiljemalt 28.01.2010. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. kohus tuvastas, et kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma 2000 Eesti krooni 28.01.2010 tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 31,32 euro väljamõistmist. Poolte vahel sõlmitud lepingu (t. lk 26-35) kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu 30 päevaks intressiga 490 Eesti krooni ehk kehtivas vääringus 31,32 eurot (t.lk 29). VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 31,32 eurot. Meeldetuletuse tasu Hageja taotleb kostjalt meeldetuletuse tasudena 25,56 euro väljamõistmist. Lepingu üldtingimuste p-st 7.4 tuleneb, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse tasu 200 Eesti krooni ehk kehtivas vääringus 12,78 eurot. Hageja on tuletanud võlgnevuse tasumise kohustust kostjale meelde vähemalt neljal korral (t.lk 37). Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla meeldetuletustasude (sissenõudmise kulude) väljamõistmiseks on põhjendatud summas 25,56 eurot. Viivis Hageja nõuab kostjalt 26.11.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt 127,82 eurolt summas 127,82 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 1,5% päevas (547,50% aastas) ja arvestanud viivist võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 29.01.2010 kuni 25.11.2013. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu

sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p 9.1 on tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 1,5% suuruse viivise määra osas (547,50% aastas), sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 547,50% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 29.01.2010 kuni 30.06.2010 oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, alates 01.07.2010 kuni 31.12.2010 8% aastas, alates 01.01.2011 kuni 30.06.2011 oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25 % aastas, 01.01.2012 kuni 30.06.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25 % aastas, 01.07.2012 kuni 31.12.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 8 % aastas, 01.01.2013 kuni 14.04.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 7,75 % aastas, 15.04.2013 kuni 30.06.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,75 % aastas, 01.07.2013 kuni 31.12.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,5% aastas, 01.012014 kuni 28.02.2014 (otsuse tegemise kuupäev) oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata laenusummalt. Kohus esitab oma viivise arvestuse: Perioodi algus 29.01.2010 01.07.2010 01.01.2011 01.07.2011

Perioodi lõpp Viivitatud päevi 30.06.2010

31.12.2010

30.06.2011

31.12.2011

Viivise määr 8% 8% 8% 8,25%

Võlgnetav summa 127,82 € 127,82 € 127,82 € 127,82 €

Viivis kokku 4,29 € 5,15 € 5,07 € 5,32 €

01.01.2012 01.07.2012 01.01.2013 15.04.2013 01.07.2013 01.01.2014

30.06.2012 31.12.2012 14.04.2013 30.06.2013 31.12.2013 28.02.2014

8% 8% 7,75% 8,75% 8,5% 8,25%

127,82 € 127,82 € 127,82 € 127,82 € 127,82 € 127,82 €

5,10 € 5,15 € 2,82 € 2,36 € 5,48 € 1,70 €

Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale 29.01.2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni 28.02.2014 viivisena kokku 42,44 eurot. Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel põhivõlgnevust ületavas osas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kohus selgitas hagejale 28.01.2014 kirjas, et vastavalt Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-162-12 ( p 18 ja 19) ja 3-2-1-87-10, p 12) peab hageja põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama põhivõlgnevust ületavas osas kahju tekkimist. Hageja ei ole põhivõlgnevust ületavas osas kahju tekkimist tõendanud. Kooskõlas eelnevas punktis märgitud viivise määrast mõistab kohus XXXvälja AS-i MiniCredit kasuks alates 01.03.2014 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 127,82 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 85,38 eurot (127,82 põhinõude summa - 42,44 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 70,9% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 70,9% ulatuses kostja ja 29,1% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 lause 1 kohaselt, menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.