Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 65 927.74 euro tasumise eest. 12.01.2010 saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust ja nõudis kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt, andes tasumiseks täiendava tähtaja. 08.02.2011 saadetud kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest, paludes tasuda kostjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise päevaks ei ole kostja võlgnevusi tasunud ega kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada liisinguvõtja kohustus hagejale 8 982.12 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt müüdi liisinguvara alla turuhinna; sõidukil ei olnud käivitamisega probleeme, kuna OÜ XXX esindaja sõitis iseseisvalt sõidukiga üleandmiskohast ära; hageja ei teavitanud kostjat sõiduki müükipanekust ega hinna alandamisest, kostja soovis sõiduki välja osta, kuid hageja keeldus sellest; kostjale jäävad arusaamatuks arved lisateenuste ja kindlustuse eest; lisakulutused ja sõidukite vahendustasu on põhjendamatud ja ülemäära suured. Kohtuotsuse põhjendused Vaidlust ei ole, et hageja ja liisinguvõtja vahel olid sõlmitud liisinguleping, mille esemeks oli maastur Mercedes Benz ML 320 CDI 4-MATIC, 3.0, ehitusaasta: 2008, et hageja ütles lepingu maksete tasumata jätmise tõttu ennetähtaegselt üles ning, et liisinguvara on võõrandatud. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et nende vahel on sõlmitud käendusleping, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Pooltel on vaidlus selle üle, kas liisinguvara müügihind vastas vara väärtusele hagejale üleandmise ajal, kas hageja teavitas kostjat sõiduki müükipanekust ja hinna alandamisest, ning kindlustusarvete ja hagejale hüvitatavate lisakulude üle. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 4, § 108 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Liisinguvõtjale 12.01.2010 saadetud teatisega nr 200.103-030/2184 ja Eesti Posti väljastusteadetega on tõendatud, et hageja saatis lepingu ülesütlemise kohta liisinguvõtjale 12.01.2010 teatise, milles informeeris liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 01.02.2010. Teatise kohaselt oli liisinguvõtja lepingust tulenev võlgnevus 73 442,83 EEK. Hageja tuginedes lepingute üldtingimuste punktile 7.1.3 ütles lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles 02.02.2010. Õiendiga vara müügi ja nõude maksumuse kohta on tõendatud, et vara jääkmaksumus oli 31 391,93 eurot (käibemaksuta).

Jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustusmaksed, rikkus liisinguvõtja lepingutest ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 455 lõike 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja. Punkti 6.3.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2. (sisaldub ka lepingu eritingimuste punktis 10) kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Lepingu punkti 5.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest trahvi kuni 192,00 eurot. Üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt oli kostjal 1 kohustus esitada hagejale kindlustuspoliisi originaaleksemplar 7 päeva jooksul selle jõustumisest, uuendama tähtaegselt kindlustuslepingut ning sellest tulenevalt esitama hagejale uue kindlustuspoliisi originaaleksemplari 7 päeva jooksul. Lepingu ja selle juurde kuuluva maksegraafikuga ning arvetega perioodi eest 06.07.2009 kuni 27.12.2010 on tõendatud, et liisinguvõtja jättis hagejale tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel esitatud arved laenu põhiosa ja intressi, kaskokindlustusmaksete ning liikluskindlustusmaksete eest, millele lisandus trahv kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest, kokku 6 211.65 eurot. Hageja arvestas lepingu punkti 5.1 alusel tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas. Viivisvõlgnevus 610,54 eurot on tõendatud kohtule esitatud viivisarvetega perioodil 06.07.2009 kuni 11.01.2010. Haginõude 24.04.2013 täpsustuse kohaselt ei uuendanud liisinguvõtja alates 01.08.2009 enam kaskokindlustuse lepingut ega esitanud perioodi 01.08.2009-31.07.2010 kohta kehtivat kindlustuspoliisi, mistõttu oleks liisinguese jäänud kindlustuskaitseta. Sellega rikkus liisinguvõtja liisingulepingu üldtingimuste punktist 6.3 tulenevaid kohustusi. Kindlustuskaitse olemasolu tagamiseks oli hageja sunnitud kaskokindlustuslepingu ise sõlmima ning tasuma kaskokindlustusmakseid liisinguvõtja eest. 05.10.2009 ja 07.10.2010 sundkasko koondarvetega koos maksekorralduse, selgituse ja kindlustusarvega, liisinguvõtjale esitatud liikluskindlustusarvetega nr 71298083 ja nr 71499487

ning liisinguarvetega perioodist 16.09.2009-30.12.2010, millel kajastub lisaks osamaksele ja intressile ka viide lisateenusele, on eelnimetatud hagiavalduse väide ja hageja tehtud kulutused tõendatud. Arvetel märgitud lisateenus tähendab igakuised hageja poolt tasutud kaskokindlustuse makseid, mille hageja tasus liisinguvõtja eest. Hagiavalduse kohaselt on liisinguvõtjale 05.08.2009 koostatud arve nr 8552000181 191,73 euro trahvi määramise kohta lepingu rikkumise eest ning põhineb lepingu punktil 5.2, mille kohaselt oli hagejal õigus nõuda liisinguvõtjalt leppetrahvi kuni 192 EUR liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.1 nägi ette liisinguvõtja kohustuse esitada liisinguandjale kindlustuspoliisi originaaleksemplar seitsme päeva jooksul selle jõustumisest. Liisinguvõtja kohustus vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama ning esitama uuendatud kindlustuspoliisi originaaleksemplari liisinguandjale hiljemalt seitsme päeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Kehtiva kindlustuspoliisi esitamata jätmisega perioodi 01.08.2009-31.07.2010 kohta rikkus liisinguvõtja liisingulepingu üldtingimuste punkti 6.1, mistõttu oli hagejal õigus nõuda liisingulepingu punkti 5.2 alusel leppetrahvi. Hagiavalduse 24.04.2013 täienduse kohaselt ei tasunud liisinguvõtja talle esitatud liikluskindlustusarveid, kuigi vastav kohustus tulenes liisinguvõtjale pooltevahelisest kokkuleppest (liisingulepingu üldtingimust punkt 6.3). Liikluskindlustuse summad sisaldusid Swedbank P&C Insurance AS (endise nimega Swedbank Varakindlustus AS) poolt hagejale esitatud koondarvetes 11.09.2009 nr 100015908 ja 08.09.2010 nr 100021086. Hageja selgitas avalduses, et koondarved sisaldasid paljude liisinguvõtjate poolt tasumata jäänud liikluskindlustusmakseid, mille hageja tasus liisinguvõtjate eest. Hagiavaldusele lisatud tõenditega - koondarvetega 11.09.2009 nr 100015908 ja 08.09.2010 nr 100021086 ning maksekorraldustega nr 26252 ja nr 28224 on tõendatud, et hageja on tasunud muuhulgas liisinguvõtja eest kaks liisingumakset perioodi 01.08.2009 – 31.07.2010 eest 5619 EEK/ 359,12 eurot ja perioodi 01.08.2010 – 31.07.2011 eest 4666 EEK/ 298,21 eurot. Liikluskindlustusmakse nõue põhineb lepingu üldtingimuste punktil 6.3.2 ja VÕS § 455 lõigetel 1 ja 2. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Hageja tugineb hagi õiguslikus põhistuses lepingute üldtingimuste punktile 3.7. mille kohaselt, juhul kui hageja, tuginedes lepingute üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning võõrandab vara, on kostja kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Punkti 7.4. kohaselt vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingute ülesütlemise ja vara võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel kostja poolt lepingute ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti

Lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus, võttes arvesse analoogilistes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (tsiviilasjad nr 3-2-1-5211, 3-2-1-182-12, 3-2-1-184-12), asub seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7, 7.4 ja 7.4.1 on tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Riigikohus on leidnud, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandusvõi kutsetegevuses. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1, mille kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale varade võõrandamisest tekkinud kahjud (st varade võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale varade omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh varade valduse üle võtmine, varade hoidmine, varade müügikõlblikuks seadminehagejale hinnavahe, kui liisingulepingu ülesütlemisel on vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, on tühised, kuna need on liisinguvõtjat ja kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Seega kohaldab kohus lepingu tühiste üldtingimuste asemel VÕS § 367 lg-t 3. Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Vara müügiaktiga on tõendatud, et sõiduk anti müüki 09.12.2010 ja müüdi 13.01.2011 hinnaga 585 000,00 krooni (käibemaksuga), sõiduki müügihind ilma käibemaksuta on 487 500 krooni/ 31156,93 eurot. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et sõidukil olid visuaalsete puudustena märgitud – tagastange konksu kate puudub, auto ei käivitu, toodud puksiiriga Tabasalust. 14.12.2010 kirjaga nr 200.127-030 on tõendatud, et liisinguvõtja seaduslikule esindajale teatati sõiduki müüki suunamisest hinnaga 599 000 (käibemaksuga). 19.11.2013 ekspert Rein Mündi ekspertiisiaktiga nr 13-176 on tõendatud, et ekspert hindas sama sõiduki harilikuks väärtuseks 2010. aasta detsembris 610 000,00 krooni ehk 38 986 eurot (käibemaksuga), ilma käibemaksuta on sõiduki väärtus seega 32 488,33 eurot.

Kuna sõiduki müügihind erineb eksperthinnangus märgitud sõiduki turuväärtusest 1331,4 euro võrra, mis moodustab ca 4% müügihinnast, siis peab kohus seda lubatavaks kõrvalekaldeks ning müügihinda sõiduki väärtuseks liisinguandjale üleandmise ajal. Seega tuleb hageja kulutuste arvutamisel lähtuda sõiduki käibemaksuta müügihinnast 31 156,93 eurot. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt vara tagastamise ja realiseerimisega kantud kulusid kokku 1458,25 eurot (käibemaksuta), mis seisnesid sõiduki tagastus- ja vahendusteenuse kasutamises. Lepingu üldtingimuste punkti 7.5. järgi pidi liisinguvõtja andma hagejale lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtjale 12.01.2010 saadetud teatises lepingute ülesütlemise kohta kohustas hageja liisinguvõtjat tagastama vara XXXAS kasutatud liisinguautode müügiplatsile aadressil Mustamäe tee 6 Tallinnas. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga 01.12.2010 on tõendatud, et sõiduki andis 01.12.2010 üle XXXOÜ-le OÜ XXX esindaja XXX. Järelikult ei viinud liisinguvõtja sõidukit XXXAS-i kasutatud liisinguautode müügiplatsile aadressil Mustamäe tee 6 Tallinnas, nagu ta teatise kohaselt tegema pidi. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. OÜ XXX arvest 2010/12/07 nähtuvalt esitas ta hagejale vara tagastus-ja transporditeenuse eest arve 3316,67 krooni/ 211,97 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud 17.12.2010 maksekorraldusega 87772. Kuna hageja kasutas vara tagasi saamiseks Tabasalust tagastus- ja transporditeenust pakkuva koostööpartneri OÜ XXX teenust, siis tuleb eelnimetatud kulu 211,97 eurot (käibemaksuta) lugeda põhjendatuks ja tõendatuks. Asjaolu, et OÜ XXX arvetelt ei nähtu, milles tagastusteenus seisnes, ei välista nõude rahuldamist. XXXOÜ arvest 1101033 13.01.2011 nähtuvalt esitas ta hagejale sõiduki vahendustasu eest arve 1246,28 eurot (käibemaksuta), mis moodustab 4% müügihinnast 31 156,93 eurot. Arve on hageja tasunud 19.01.2011 maksekorraldusega nr 50545. Vahendustasu 4% müügihinnast ei ole ülemäära suur ning kohus peab sellist vahendustasu määra tavapäraseks ja mõistlikuks. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõidukite võõrandamine, siis oli sõiduki müügiks vahendusteenuse sisseostmine vastavat teenust osutavalt äriühingult vajalik ja põhjendatud. Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et hageja on kandnud põhjendatult vara tagastamise ja realiseerimisega seotud lisakulusid kokku 1458.25 eurot. Kohus on seisukohal, et eelpool toodud kulud on liisinguandjale põhjustanud liisingulepingu ülesütlemine, mistõttu on need lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, mille peab liisinguvõtja hüvitama. Kohus, tuginedes eelpool tuvastatud hageja kuludele, mis ta kandis seoses liisingueseme soetamise ja finantseerimisega, liisinguesemete väärtustele ning hageja põhjendatud lisakuludele leiab, et hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 40 139.05 eurot, mis koosnes vara jääkmaksumusest 31 391.93 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 6 211.65 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 1 458.25 eurot (käibemaksuta), liikluskindlustus maksete võlgnevusest 466.68 eurot ning viivisarvete võlgnevusest 610.54 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 31 156.93 eurot (käibemaksuta). Seega on lepingust 1 tulenev liisinguandja võlgnevus hageja ees 40 139.05– 31 156.93 = 8 982.12 eurot.

Hagiavalduse täpsustuse kohaselt kustutas hageja kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 7.4 vara käibemaksuta müügihinna (31 156,93 eurot) arvelt esmalt käibemaksuta tagastamise- ja realiseerimise kulud, seejärel debitoorse võlgnevuse ja liikluskindlustuse võlgnevuse ning osaliselt vara jääkmaksumuse: 31 156,93 – 1458,25 – 6211,65 – 466,68 – 23 020,35.Tasumata jäi 8371,58 eurot vara jääkmaksumusest ning kogu viivise võlgnevus 610,54 eurot, s.o kokku 8982,12 eurot. Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 5.1 nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,25% päevas. Seega tuleb kostjalt välja mõista lisaks põhivõlale ka viivis 0,25% päevas 610,54 eurot. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Käenduslepinguga nr 01106154L on tõendatud, et pooled sõlmisid 01.08.2008 lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 65 927,74 euro tasumise eest. Käenduslepingutes on kostja vastutuse piirmäärad suuremad käesolevas hagis esitatud nõuetest, mistõttu vastutab kostja mõlemast lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest täies ulatuses. 12.01.2010 teatisest nähtuvalt saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas kostjat lepingutest 1 ja 2 tulenevate võlgnevuste olemasolust ning nõudis kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt. 08.02.2011 saadetud kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest, paludes tasuda kostjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja võlgnevust ei tasunud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus kokku 8 982.12 eurot. Menetluskulude jaotus Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb Eesti Vabariigi ja poolte menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude

täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.