AR hagi OÜ Termia vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 017/2008/4070
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.02.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AR apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
58 982,81 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXX XXX X, XXXXXXX XXXX, XXXXXX
XXXX, XXXXX XXXXX XXXXXXX)
Kostja OÜ Termia (registrikood 10098891, asukoht Räägu 49B, 11311 Tallinn), lepinguline esindaja Jüri Urb
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 25.02.2013 otsus osaliselt hagejalt väljamõistetud tagastatava menetlusabi summa suuruse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista ARlt riigituludesse tagastatava menetlusabina esimese astme kohtu menetluse ja apellatsioonimenetluse osas kokku 3 352,97 eurot. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud AR kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.31.05.2010 esitas AR (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Termia (varasema ärinimega AS Termia, kostja) vastu, milles palus tunnistada täiteasjas nr 027/2008/4070 sundtäitmine lubamatuks ning samuti tunnustada, et täiteasjas puudub kehtiva seaduse kohane täitedokument ja et varasemat täitedokumenti ei ole võimalik täita. Hageja esitas ka alternatiivse taotluse viivisintresside vähendamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja vastu alustatud kostja kui sissenõudja avalduse alusel 22.05.2008 täitemenetlust täiteasjas nr 017/2008/4070. Täitmisteate kohaselt on täitedokument Tallinna notar Liia Aigro 09.08.2001 otsus nr 4121, nõude sisuks võlg. Täitmisteate kättetoimetamise aktile ei ole nimetatud otsust lisatud, kuid täitedokumendiks on ilmselt 09.08.2001 notar Liia Aigro tõestatud hageja ja kostja sõlmitud AS Porkka Eesti aktsiate ostu-müügileping, mille p-st 3.3 tuleneb, et ostja tasub müüjale aktsiate ostuhinna kahes osas – 09.08.2002 ja 09.08.2003. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi hakkas aegumistähtaeg kulgema 09.08.2003, s.o teise ostuhinna tasumise tähtajast arvates ja tähtaeg nõude maksmapanekuks möödus 09.08.2006. Täitmisavalduse esitamise kuupäevana on täitmisteates märgitud 19.05.2008, seega on avaldus täiturile esitatud umbes 2,5 aastat pärast TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega ning sissenõudja nõue on aegunud.
3.Hageja väitel on ta esitanud vaidlusaluses täiteasjas 04.06.2008 kohtutäitur P. Lantini tegevuse peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis rahuldamata. Hageja vaidlustas kohtutäituri otsuse Harju Maakohtus, kuid kohus jättis kaebuse 13.08.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-52155 menetlusse võtmata. Maakohtu määruse jättis Tallinna Ringkonnakohus 14.10.2008 määrusega muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis 08.01.2009 määrusega hageja määruskaebuse menetlusse võtmata. 02.02.2009 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu nõudega tuvastada hageja õigus keelduda 922 880,50 krooni suuruse nõude täitmisest ning täitedokumendi puudumine täiteasjas nr 017/2008/4070 (tsiviilasi nr 2-09-4062). Asjas jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2010 otsus, millega Harju Maakohtu 30.09.2010 otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega jäeti rahuldamata hagi kostja vastu, tuvastamaks, et alustatud täitemenetlus on õigusvastane ja hagejal on õigus keelduda kostja nõude täitmisest. Hageja arvates tuleb eelnimetatud kaebuse ja hagi esitamise tõttu lugeda tema nõude aegumine peatunuks ajavahemikul 04.06.2008 kuni 13.01.2009. Uuesti peatus aegumine alates 02.02.2009.
4.Hageja esitas 04.06.2010 ka hagi tagamise taotluse, milles taotles täiteasjas menetluse peatamist. Harju Maakohus rahuldas 09.08.2010 määrusega taotluse, peatades menetluse täiteasjas nr 017/2008/4070 praeguses asjas tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.
Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta see läbi vaatamata või kohaldada hageja nõude suhtes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel aegumist. Kohtule 30.01.2009 esitatud hagis leidis hageja, et sissenõudja nõue on aegunud, samas taotles ta oma uues, praeguses hagis jälle sundtäitmise lubamatuks tunnistamist aktsiate ostuhinna sissenõudmise aegumise tõttu. Seega on uus hagi esitatud täpselt samadel asjaoludel mis eelminegi, milles on olemas jõustunud kohtuotsus (tsiviilasi nr 2-094062). 23.02.2010 tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse, millega jättis hageja hagi kostja vastu rahuldamata. Seega on nimetatud asjas kohtuotsus jõustunud. Edasine menetluse käik
6.18.05.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata aegumise tõttu, mõistis hagejalt välja riigilõivu 4729,46 eurot riigituludesse ning jättis ülejäänud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Samuti tühistas kohus Harju Maakohtu 09.08.2010 määrusega hagi tagamiseks rakendatud abinõu. Kohus märkis, et arvestades, et tsiviiltäitemenetlust reguleerivad normid on tsiviilkohtumenetluse jätkuna käsitletavad menetlusnormide kogumina, et hageja on vaidlusaluse täiteasja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi esitanud 31.05.2010 ning ei ole rakendussätteid, mis annaks asjassepuutuvatele õigusnormidele tagasiulatuva jõu, tuleb TsMS § 6 järgi praeguses asjas kohaldada enne 05.04.2011 kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) sätteid. Viidates TMS § 221 lg-le 3 märkis kohus, et vaidlusaluses täiteasjas toimetati täitmisteade hagejale kätte 27.05.2008 ning hagi aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema 28.05.2008. Seega pidi hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitama hagi kostja vastu hiljemalt 26.06.2008.
7.Hageja esitas Harju Maakohtu 18.05.2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.12.2011 otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Kassatsioonkaebus
9.15.02.2012 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kaebuse järgi peatus hagi aegumistähtaeg 04.07.2008 kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisel ja 02.02.2009 tuvastushagi esitamisel. Seega on kohtud valesti kohaldanud TsÜS § 160 lg 2 p 4. Kaebus kohtutäituri otsuse peale on eelviidatud sätte tähenduses kaebus kohtueelses menetluses. Hageja hinnangul oleksid kohtud pidanud aegumise hindamisel lähtuma kehtivast täitemenetluse seadustikust, mis lubab hagi esitada kuni täitemenetluse lõpuni.
11.Kostja kohtutäiturile esitatud nõue on aegunud. Leping, milles lepiti kokku kohesele sundtäitmisele allumine, ei ole täitedokument kehtiva TMS § 2 lg 1 mõttes, seega TsÜS § 157 lg 1 ei kohaldu. Selline kokkulepe oli täitedokument enne 01.01.2006 kehtinud TMS järgi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 11 lg 4 sätestab küll, et sellise dokumendi võib
erandina esitada sundtäitmisele, kuid ei sätesta, et selline dokument oleks täitedokument TMS § 2 lg 1 mõttes ning et sellisest dokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg oleks 30 aastat. Hageja taotles maakohtus ka TsMSRS § 11 lg 4 põhiseaduse vastaseks tunnistamist, mida kohtud ei ole analüüsinud. TsMSRS § 11 jõustus alles 04.02.2006, mitte 01.01.2006 koos uue täitemenetluse seadustikuga. Ajavahemikus 01.01.2006 kuni 03.02.2006 tekkis hagejal õiguspärane ootus, et regulatsioon jääb püsima, st et kostja ei saa oma nõuet sundtäitmisele esitada. Vastus kassatsioonkaebusele
12.Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu otsus
13.23.10.2012 otsusega asjas nr 3-2-1-99-12 rahuldas Riigikohus kassatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotuse jättis kohus TsMS § 173 lg 3 järgi maakohtu otsustada.
14.Kolleegium lahendas esmalt kassatsioonkaebuses tõstatatud küsimuse sellest, kas ja kuidas muutis TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise korda ja tuginemist hagi aegumisele 05.04.2011 kehtima hakanud TMS § 221 lg 3 uus redaktsioon.
15.Enne 05.04.2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaselt võis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Alates 05.04.2011 kehtiva TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.
16.Riigikohus on varasemates lahendites leidnud, et TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30päevane hagi esitamise tähtaeg on nõude aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu lahendi nr 32-1-101-07 p 10). Kolleegium jäi selle seisukoha juurde ega nõustunud ringkonnakohtu teistsuguse seisukohaga. Samuti oli kolleegium seisukohal, et alates 05.04.2011 kehtivas TMS § 221 lg-s 3 ei sätestata enam aegumistähtaega, vaid reguleeritud on õigust lõpetav tähtaeg. Seega ei ole seadusandja 05.04.2011 muudatustega pikendanud senist aegumistähtaega, vaid on kehtestanud õigust lõpetava tähtaja, mille järgimist peab kohus kontrollima omal algatusel.
17.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-75-12 p-s 13 jõudnud seisukohale, et TMS § 221 lg 3 alates 05.04.2011 kehtiv redaktsioon kohaldub ka neis tsiviilasjades, milles kohtulahend tehakse pärast 05.04.2011 ning kostja on taotlenud enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni alusel aegumise kohaldamist. Riigikohus põhjendas seda seisukohta järgmiselt: "Riigikohus on 12.11.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08 tehtud määruse p-s 12 leidnud, et seaduse rakendussätte puudumisel tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi, erandiks on aga seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded. Kuigi täitemenetlusõigus ei ole eraõiguse osa, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oma iseloomult tulevikku suunatud kujundushagi (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-60-11 p 21). Seetõttu peab kolleegium võimalikuks alates 05.04.2011 kehtiva TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaldamist. Maakohtu lahendi tegemise ajal ei olnud enam õigusnormi, mis andnuks kohtule alust kohaldada aegumist. Samas ei olnud ära langenud (väidetavad) alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks."
18.Riigikohus jäi selle seisukoha juurde ning leidis, et TMS § 221 lg 3 vale tõlgendamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Samuti märkis Riigikohus, et kuna kumbki
kohus ei ole seni analüüsinud hageja ega kostja muid väiteid, tuleb asi tagasi saata maakohtule.
19.Kuivõrd Riigikohus nõustus kassatsioonkaebuse väitega hagi aegumise kohaldamise ebaõigsuse kohta ning tühistas alama astme kohtute lahendid, langes ära vajadus vastata kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele, sh aegumise peatumise kohta.
20.TsMSRS § 11 lg 4 väidetava ebaõige kohaldamise kohta märkis Riigikohus, et õige on kassatsioonkaebuse väide, et poolte 09.08.2001 sõlmitud notariaalselt tõestatud aktsiate müügileping oli täitedokument enne 01.01.2006 kehtinud TMS tähenduses. Alates 01.01.2006 kehtiva TMS kohaselt ei ole selline leping täitedokument. Siiski nägi seadusandja TsMSRS § 11 lg-s 4 ette ka sellise lepingu korral jätkuva võimaluse esitada see kohtutäiturile sundtäitmiseks. Sisuliselt anti TsMSRS § 11 lg-s 4 seega sellistele lepingutele täitedokumendi staatus ega nähtud ette, et sellisel juhul kehtiksid teistsugused aegumistähtajad, täitmise erikord vms. Lisaks leidis Riigikohus, et ei näe ka TsMSRS § 11 lg 4 põhiseadusega vastuolu seetõttu, et seadusandja ei kehtestanud TsMSRS § 11 lg-t 4 1. jaanuarist 2006, vaid 4. veebruarist 2006. Võlgnikul ei saanud olla õigustatud ootust, et enne 01.01.2006 kehtivalt sõlmitud täitedokument ilma ühegi lisatingimuseta enam ei kehti või et sellest dokumendist tulenevat aegumistähtaega lühendatakse äärmiselt olulisel määral (30 aastalt 3 aastale). Küll võis sissenõudjal olla vastupidine õigustatud ootus, st et kehtivale seadusele vastavat täitedokumenti võimaldataks samadel tingimustel täitmisele esitada ka pärast 01.01.2006. Viimati nimetatud järeldusele on jõudnud Riigikohus ka lahendi nr 3-2-1-42-08 p-s 13. Seega on võimalik sellistest lepingutest tulenevatele nõuetele kohaldada ka TsÜS § 157 lgst 1 tulenevat aegumistähtaega. Maakohtu otsus
21.Harju Maakohus jättis 25.02.2013 otsusega hagi rahuldamata, mõistis hagejalt välja riigilõivu 4729,46 eurot riigituludesse ja jättis ülejäänud menetluskulud hageja kanda. Samuti tühistas kohus 09.08.2010 määrusega hagi tagamiseks rakendatud abinõu. Kohus märkis, et kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 9 peab hageja maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral riigile viivist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses.
22.Kohus märkis, et kohtuistungile hageja ei tulnud. Kohtuistungi kutse sai hageja esindajana kätte vandeadvokaat Kristiina Lee 09.11.2012 (II kd lk 50). 06.02.2013 teatas vandeadvokaat K. Lee kohtule, et kliendileping hageja esindamiseks on lõppenud alates 06.02.2013 ning hagejat on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast. 07.02.2013 edastas hageja kohtule kl 8.39 teate lepingu lõpetamisest advokaadiga alates 06.02.2013. Avalduses teatab hageja, et seoses asjaoluga, et Riigikohus saatis menetluse tagasi esimese astme kohtusse, soovib ta leida endale uue esindaja ja palub määrata mõistliku ajavahemiku pärast uue istungi aja. Kohtule on arusaamatu hageja poolt toodud seos Riigikohtu poolt asja uueks menetlemiseks maakohtule saatmise ja uue esindaja leidmise vahel. Hageja esindaja sai kohtukutse kätte juba 09.11.2012. TsMS § 217 lg 6 järgi loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Seega teadis ka hageja juba 09.11.2012 kohtuistungi toimumisest 07.02.2013. TsMS § 200 lg 1 kohustab menetlusosalist kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Heauskne ei ole üks päev enne istungit lõpetada esindajaga esindusleping selleks, et takistada asja lahendamist ja saada põhjus istungi edasilükkamise taotlemiseks. TsMS § 200 lõike 2 järgi ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. TsMS § 345 kohaselt tuleb menetlusosalisel teatada sellest, et ta ei saa kohtusse ilmuda, õigel ajal ja põhistada kohtusse ilmumise takistust. Hageja poolt esitatud põhjendus istungi edasilükkamiseks ei ole TsMS §-s 422 nimetatud mõjuvaks
põhjuseks. Kooskõlas TsMS § 352 lg 1 võib kohus istungiaega muuta üksnes mõjuval põhjusel. TsMS § 409 lg 1 p 3 järgi võib kohus asja lahendada sisuliselt, kui hageja ei ilmu kohtuistungile ja kohale ilmunud kostja seda taotleb. Eeltoodut arvestades arutas kohus kostja taotlusel asja sisuliselt 07.02.2013 kohtuistungil.
23.Maakohus tugines Riigikohtu 23.10.2012 otsuses avaldatud seisukohale, et enne 05.04.2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaselt võis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Alates 05.04.2011 kehtiva TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Alates 05.04.2011 kehtivas TMS § 221 lg-s 3 ei sätestata enam aegumistähtaega, vaid reguleeritud on õigust lõpetav tähtaeg. Seega ei ole seadusandja 05.04.2011 muudatustega pikendanud senist aegumistähtaega, vaid on kehtestanud õigust lõpetava tähtaja, mille järgimist peab kohus kontrollima omal algatusel. Riigikohtu lahendi nr 32-1-75-12 p-s 13 on väljendatud seisukoht, et TMS § 221 lg 3 alates 05.04.2011 kehtiv redaktsioon kohaldub ka tsiviilasjades, milles kohtulahend tehakse pärast 05.04.2011. Kostja on taotlenud enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni alusel aegumise kohaldamist. See tähendab, et Riigikohtu seisukoha järgi kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi, erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded. Kuigi täitemenetlusõigus ei ole eraõiguse osa, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oma iseloomult tulevikku suunatud kujundushagi. Riigikohus leidis, et seetõttu on võimalik alates 05.04.2011 kehtiva TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaldamine.
24.Kohus märkis, et hageja suhtes täidetakse 22.05.2008 täitmisteate (I kd lk 6) kohaselt Tallinna notar Liia Aigro 09.08.2001 otsust nr 4121 (poolte vahel sõlmitud aktsiate ostumüügileping, I kd lk 8-11). Hageja sai täitmisteate kätte 27.05.2008 postkastist nagu ta hagiavalduses on märkinud. Kohtutäitur on 22.05.2008 koostanud täitmisteate kättetoimetamise akti, milles on kirjas, et täitmisteade on jäetud postkasti 27.05.2008. 09.08.2001 kehtinud TMS § 2 lg 1 p 18 sätestas, et TMS alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. See tähendab, et TMS kohaselt oli täitedokumendiks muuhulgas notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Alates 01.01.2006 kehtiva TMS kohaselt ei ole selline leping täitedokument. Seejuures tugines maakohus Riigikohtu otsuse p-s 14 väljendatud seisukohtadele ning märkis, et TsÜS § 157 lg 1 järgi jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Täitemenetluse alustamise ajal oli aegumistähtajaks 30 aastat. Seega ei ole õige hageja seisukoht, et kostja nõue tema vastu on aegunud ning hageja poolt esitatud aegumise motiivil hagi rahuldada ei saa.
25.Hageja poolt esitatud viiviste vähendamise nõue ei kuulu maakohtu hinnangul rahuldamisele. Kostja väitis 07.02.2013 kohtuistungil, et on esitanud 12.10.2012 kohtutäiturile avalduse viivise vähendamiseks kuni põhinõudeni ning esitas kohtutäiturile esitatud avalduse ärakirja kohtule tõendina (II kd lk 76). Kuna kostja täitemenetluse sissenõudjana on sissenõutava viivise suurust vähendanud kuni põhinõudeni, on kohtupraktika kohaselt viivise suurus mõistlik (Riigikohtu lahend nr 32-1-66-05).
26.Juhindudes TsMS § 386 lg-st 2 leidis kohus, et seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb tühistada hagi tagamine hagi tagamise aluse äralangemise tõttu.
27.Seoses hagejalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmisega märkis kohus, et 29.06.2010 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse menetlusabi saamiseks osaliselt ja vabastas hageja hagiavalduse esitamisel 74 000 kroonise riigilõivu tasumise kohustusest. Määruses on hagejale selgitatud, et vastavalt TsMS § 190 lg 2 kannab pool, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi kohtukulude tasumisel. Seega tuleb hagejalt välja mõista tasumisele kuulunud riigilõiv riigi kasuks 4729,46 euro suuruses. Apellatsioonkaebus
28.04.04.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 25.02.2013 otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
29.Kaebuse kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 217 lg-t 2, § 422 lg-t 1, § 414 lg-t 1 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-i 15 ja jätnud kohaldamata PS §-i 10 ja 152 ning selle tulemusel ebaõigesti kohaldanud TsMSRS § 11 lg-t 4 ja TsÜS § 157 lg-t 1.
30.Maakohus pidas 07.02.2013 toimunud kohtuistungi ilma hageja osavõtuta. Hageja esitas enne istungit taotluse istungi edasilükkamiseks, viidates asjaolule, et soovib advokaati. Kohus leidis, et esitatud avaldus on arusaamatu. Hageja viitab PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigusele olla oma kohtuasja arutamise juures, mis on õigusriikliku kohtupidamise oluline garantii. Õigus olla oma kohtuasja arutamise juures hõlmab ka õigust võtta kohtuistungist osa koos advokaadiga. Samuti viitab hageja TsMS § 217 lgtele 1 ja 2 ning leiab, et juhul kui avaldus oli kohtule arusaamatu, ei saa eeldada, et avalduse esitamine oleks olnud pahatahtlik. Hageja teatab, et tema käitumine avalduse esitamisel ei olnud pahatahtlik, vaid see oli tingitud esindaja vähesest tõhususest ja hageja piiratud rahalistest võimalustest esindaja töö tasustamiseks. Hageja märgib, et soovib taotleda riigi õigusabi ning leiab, et õigusabi keelav otsus peaks kuuluma ümbervaatamisele, kui menetluse hilisemas etapis selgub, et õigusemõistmise huvid nõuavad õigusabi andmist. Hageja leiab, et juhul, kui menetluses osalevale vähekindlustatud isikule on keeldutud õigusabi andmisest, siis on isikul õiguslikult keeruka asja korral õigus leida ise advokaat või pöörduda korduvalt kohtu poole tasuta õigusabi saamiseks.
31.Hageja hinnangul on kohus vääralt kohaldanud TsMS § 422 lg-t 1, mida kohaldatakse vastavalt sätte sisule juhul, kui pool ei ilmu istungile ja jätab sellest teatamata, mitte juhul, kui pool on põhjusest teatanud.
32.Tuginedes TsMS § 409 lg-le 2, leiab hageja, et kohtu poolt kohaldatud TsMS § 409 lg 1 p 3 ei ole kohustavaks sätteks, vaid võimaldab kohtul kaaluda, kas hageja puudumisel kohtuistungilt menetlus peatada või mitte. Järelikult on kohus pidanud istungi ilma hageja osaluseta kohtuniku kaalutlusotsuse alusel. Hageja hinnangul on kohus rikkunud TsMS § 414 lg-t 1. Asja sisuliseks arutamiseks ei ole toimunud ühtegi kohtuistungit ning hagi aluseks olevad asjaolud ei ole piisavalt välja selgitatud. Seega rikkus kohus oluliselt hageja õigust ärakuulamisele.
33.Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta olulised asjaolud. Hageja on esitanud hagiavalduses PS § 10 rikkumist puudutavad asjaolud. Hageja on seisukohal, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-99-12 p-s 14 toodud tõlgendus ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. Faktiline asjaolu on hageja hinnangul, et ajavahemikus 01.01.2006 kuni 03.02.2006 ei olnud kostja nõue täitedokument. Seega ei saa faktilistele asjaoludele tuginedes väita, et sellise lepingu korral oli jätkuv võimalus esitada leping kohtutäiturile sundtäitmiseks. Alates 01.01.2006 katkes võimalus esitada selline leping kohtutäiturile sundtäitmiseks. Sundtäitmise võimalus taastati alates 04.02.2006. Hageja nõutus
Riigikohtuga selles, et on võimalik esitada õiguslik väide jätkuva võimaluse kohta täitedokumendi täitmiseks esitamiseks, kuid sellisel juhul loetakse, et täitedokumendil oli jätkuv jõud ja täitedokument oli katkematult sissenõutav. Sellisel viisil jõustatakse tagasiulatuvalt ka täitedokumendi sissenõutavus ajavahemikus 01.01.2006 kuni 03.02.2006. Kuna faktiliselt ei olnud täitedokument selles ajavahemikus sissenõutav, on Riigikohus selgelt sisustanud TsMSRS § 11 lg 4 kehtima hakkamise tagasiulatuva jõu loomisega. Riigikohus ei ole hinnanud tagasiulatuva jõu olemasolu või puudumist kui olulist asjaolu. Kuna käesoleval juhul faktiliselt seadusel tagasiulatuvat jõudu ei olnud, siis sisaldab 03.02.2006 vastu võetud TsMSRS § 11 lg 4 keelatud tagasiulatuvat jõudu põhjusel, et oli olemas ajavahemik, mille jooksul ei olnud nõue enam täitemenetluse korras sissenõutav ning hageja juhindus oma tegevuses või tegevusetuses 20.04.2005 vastuvõetud täitemenetluse seadustikust.
34.Hageja leiab, et vastavalt kohtutäituri otsuse vaidlustamise korrale oleks kostja pidanud vaidlustama Tallinna kohtutäituri Risto Seppa 26.11.2004 otsuse nr 27/2004 kohtus. Kuna kostja otsust ei vaidlustanud, siis jõustus täituri otsus täitemenetluse lõpetamiseks. Vastavalt kehtinud TMS § 35 lg-le 3 puudus sissenõudjal edaspidine võimalus täitedokumendi teistkordseks täitmisele esitamiseks. Seega valitses kohtutäituri otsuse lõpliku jõustumise tulemusena poolte vahel nõude sundtäidetavuse osas õigusrahu. Hageja leiab, et sama nõude alusel 22.05.2008 täitemenetluse korduv algatamine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Samuti leiab hageja, et kuna täitemenetluse seadustik on kohtumenetlusõigusesse kuuluv seadus, siis on õiguskindluse tagamiseks TMS § 2 lg 1 puhul tegemist suletud loeteluga kehtivatest täitedokumentidest. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-99-12 ja maakohtu lahendile puudub hageja vastu esitatud täitemenetluses TMS § 2 lg 1 kohane kehtiv täitedokument. Samuti on hageja seisukohal, et TsMSRS on vastuolus õiguskindluse ja õigusselguse põhimõttega. Hageja hinnangul ei saa täitemenetluses tulenevalt täitemenetluse seadustikust ja õiguskindluse põhimõttest täita eraldi nõuet, mis ei ole kehtiv täitedokument, kuid millele on omistatud täitedokumendi staatus.
35.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et täitemenetlus on võimalik läbi viia täitemenetluse seadustiku või mingi muu seaduse alusel ilma kehtiva täitedokumendita. Hageja leiab, et jättes tähelepanuta, et täitemenetluse suhetes kuuluvad kohaldamisele avaliku õiguse põhimõtted, on seadusandja loonud olukorra, kus täitedokumentidele vastavate nõuete loetelu osas õigusselgus puudub. Selline väärkäsitlus annab hageja hinnangul võimaluse viidata varem kehtinud, kuid menetluse toimumise ajal kehtetutele normidele (nagu aegumistähtaeg 30 aastat). Hageja on seisukohal, et täitemenetlussuhtes on kõik, mis pole õigusaktides lubatud, keelatud. Seega ei saa väljaspool TMS asuda sätet, mille alusel saaks täitemenetlust läbi viia. Samuti leiab hageja, et seadusandja ei või olukorras, kus isiku suhtes on jõustunud varasem soodsam seadusesäte, muuta seadust üleöö, vaid peab õigust kasutama asunud majandustegevuses osalevale isikule võimaldama mõistliku aja tagasiulatuva jõuga kahjustava iseloomuga seaduse jõustumiseks. TsMSRS § 11 lg 4 jõustumine avaldamisest järgneval päeval on toimunud üleöö ning on vastuolus PS § 10 kohase õiguskindluse põhimõttega. Samuti on tegemist Vabariigi Valitsuse määruse „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri“ § 20 lg 1 rikkumisega. Seadusandjal puudus õigus võtta vastu kahjustava toimega tagasiulatuva jõuga normi ning ka ei saanud tegemist olla varem kehtinud normi kehtivuse pikendamisega (jätkuva toimega), kuna alates 01.01.2006 varasema normi toime puudus.
36.Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-11-13 p-le 13 ja PS § 15 lg 1 teisele lausele märgib hageja, et taotleb normikontrolli algatamist TsMS § 217 lg 6 ja TsMSRS § 11 lg 4 suhtes.
37.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et asjas on kohaldatav TsÜS § 157 lg 1, leides, et täitemenetluse korras olulise suurusega nõude sissenõudmise aluseks saab olla ainult seaduses üheselt sätestatud alus (kehtiv täitedokument). Olukorras, kus kehtiva TMS kohane täitedokument puudub ja puudub ka õiguskindlus nõude sissenõutavuse osas, puudub ka alus määratleda, et tegemist on muu täitedokumendiga.
38.Hageja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ka TsMS § 30 alusel, olles seisukohal, et Harju Maakohtu kohtunik Hiiuväin kuulus taandamisele. Seejuures tugineb hageja asjaolule, et Hiiuväin oli toiminud seadusevastaselt, tehes samas täiteasjas varasemas menetluses 2-10-26672 29.11.2010 määruse, milles jättis hageja ilma edasikaebamise õigusest, kuigi vastavalt TMS § 218 lg-le 3 oli määrus edasikaevatav ja Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu määruse. Samuti on hageja seisukohal, et kohtunik Hiiuväin on osalenud käesoleva asjaga seotud kohtueelses menetluses ja seega on hagejal õigus tulenevalt TsMS §-st 24 ja § 23 p-st 6 taotleda kohtuniku taandamist. Nimelt on kohtunik Hiiuväin kohtutäitur Priit Lantini menetluses asjas nr 2-10-26672 määranud hagejale kuuluva kinnisvara hindamise korraldamise ja eksperdi olukorras, kus täitemenetlus oli määrusega peatatud. Vastused apellatsioonkaebusele
39.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
40.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
41.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, arutades asja ilma hageja osavõtuta. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et hagejale oli istungi toimumise aeg eelnevalt piisavalt kaua ette teada, et istungiks valmistuda ning hageja otsusest esindajaga üks päev enne istungi toimumist kliendileping lõpetada kumab läbi üksnes soov menetlust venitada ja sellega sundtäitmist edasi lükata. Maakohus on TsMS § 200 lg-te 1 ja 2 järgi õigesti takistanud hagejal menetlusõigusi kuritarvitada ja kohut eksitada ning otsustanud TsMS 409 lg 1 p 3 järgi põhjendatult asja sisuliselt arutada ilma hageja osavõtuta. Põhjust, mis takistas hagejal ilma esindajata kohtuistungile ilmuda, ei ole hageja kohtule esitanud.
42.Maakohus on otsust langetades õigesti juhindunud TsMSRS § 11 lg-st 4, mis sätestab, et kuni 31.12.2005 tõestatud notariaalse kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaks määratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaks määratud koguses üleandmise, võib juhul, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega, esitada sundtäitmisele ka peale 01.01.2006. Pidades silmas Riigikohtu juhiseid seaduse tõlgendamisel, on maakohus õigesti leidnud, et 09.08.2001 sõlmitud aktsiate ostu-müügilepingut on vaatamata alates 01.01.2006 TMS § 2 lg 1 osas kehtivatele muudatustele TsMSRS § 11 lg 4 alusel jätkuvalt võimalik esitada kohtutäiturile sundtäitmiseks. Riigikohus on andnud hinnangu vaidlusalusele lepingule ja öelnud, et TsMSRS § 11 lg-s 4 annab sellisele lepingule täitedokumendi staatuse ega näe ette, et sellise lepingu alusel toimuva täitemenetluse puhul kehtiksid reeglipärasest erinev täitmise kord või teistsugused aegumistähtajad. Ühtlasi on Riigikohus andnud hinnangu ka TsMSRS § 11 lg 4 põhiseaduspärasusele, leides, et hagejal ei saanud olla ootust, et enne 01.01.2006 kehtivalt sõlmitud täitedokument ilma ühegi lisatingimusteta enam ei kehti või sellest dokumendist tulenevat aegumistähtaega lühendatakse 30 aastalt 3-le aastale (RKTK otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-12 p 14). Seega
on TsMSRS § 11 lg 4 järgne erand põhjendatav õiguspärase ootuse tagamisega. Põhiseaduslikkuse küsimuse taastõstatamine kaebaja poolt on ainetu, kuna apellandi mittenõustumine Riigikohtu poolse seaduse tõlgendamisega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuse väited Riigikohtu seisukohtade ebaõigsuse kohta jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna Riigikohtu juhised on õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule TsMS § 693 lg 2 järgi kohustuslikud.
43.Kaebaja väide, et ta ei pea alluma kohesele sundtäitmisele, sest ei ole andnud sellekohast nõusolekut, on ainetu, kuna hageja nõusolek kohesele sundtäitmisele allumise kohta on sätestatud 09.08.2001 sõlmitud lepingu p-s 3.6 (I kd, tl 9).
44.Kaebuse seisukoht, et sissenõudja nõue on aegunud, ei pea samuti paika. Erinevalt kaebaja seisukohast on maakohus aegumise üle otsustades kolleegiumi hinnangul õigesti lähtunud TsÜS § 157 lg 1 regulatsioonist, mille kohaselt on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat ning täitemenetluse alustamise ajal kehtinud regulatsiooni kohaselt oli see 30 aastat. Vastavalt TSÜS § 159 lg 1 katkeb aegumine ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Seega on õige maakohtu seisukoht, et nõue ei ole aegunud ning selle täitmine ei ole sellel alusel lubamatu.
45.Vastuseks hageja väitele, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks annab alust hageja mittenõustumine kokkulepitud ja kostja poolt põhinõude suuruseni vähendatud määras viivist maksta, selgitab kolleegium, et viivise nõude rahuldamisel tuleb pidada silmas viivise eesmärki, mis peab tagama poolte vastastikust huvi kohustuse tähtaegse täitmise vastu. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (RKTK otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6605). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja poolt taotletav viivis ebamõistlikult suur ega ebaproportsionaalne. Maakohus on õigesti arvestanud varasema kohtupraktikaga viiviste vähendamisel, mille kohaselt on kohtud lugenud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust (nt RKTK lahendid nr 3-2-1-6605, 3-2-1-72-05 ja 3-2-1-92-05).
46.Kaebuses tõstatatud küsimus kohtutäituri tasu suuruse osas ei kuulu lahendamisele käesolevas tsiviilasjas, kuna vaidluses kohtutäituri tasu üle on TMS §-de 217 ja 218 järgi vastaspooleks kohtutäitur.
47.Küsimuse kohtunik Tiiu Hiiuväina taandamisest on Harju Maakohtu esimees lahendanud 09.01.2013 määrusega (II kd, tl 71 ja 71 pöördel). Kuna kohtu esimees on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et aluseid kohtuniku taandamiseks ei esine, on vaidluse lahendanud seaduspärane kohtukoosseis ning puudub alus maakohtu otsuse sellel alusel tühistamiseks.
48.Maakohtu otsus tuleb tühistada siiski osas, mis puudutab hagi rahuldamata jätmise tõttu hagejalt talle antud menetlusabi väljamõistmist. Maakohus on hagejalt 4 729,46 euro väljamõistmisel juhindunud hagi esitamise ajal kehtinud ja sellises summas riigilõivu tasumise kohustust ette näinud RLS § 56 lg-st 1 (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1). Riigikohus on aga 10.02.2014 otsusega tunnistanud riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1 redaktsioonis, mis kehtis 01.01.2009 - 31.12.2010 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni. Seetõttu peab ringkonnakohus hagejalt maakohtu menetluse osas tagastatava menetlusabi summa väljamõistmisel õigeks lähtuda enne põhiseadusevastaseks tunnistatud RLS redaktsiooni kehtinud seaduse regulatsioonist. Seega kuulub hagejalt maakohtumenetluse osas tagastatava menetlusabi summana välja mõistmisele 2 316,88 eurot (36 250 krooni), mis vastab enne 01.01.2009 RLS järgi kuni 950 000 krooni suuruse hinnaga hagilt tasuda tulnud riigilõivu summale.
49.Ringkonnakohus otsustas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel jätkata hagejale maakohtu poolt antud menetlusabi ja vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel kehtiva TsMS § 132 järgi tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest 1 036,09 euro ulatuses. Ühtlasi hoiatas ringkonnakohus hagejat, et vastavalt TsMS § 190 lg-le 2 kaasneb talle kohustust tasuda riigilõiv siiski täies ulatuses juhul, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb hagejalt välja mõista tagastatava menetlusabina apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 1 036,09 eurot.
50.Lisaks sellele tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda ka kostja poolt kantud menetluskulud. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.