Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

HAGEJA NÕUE

1.Hagiavalduse kohaselt osutas hageja aprillis 2012 kostjale teenust, mille sisuks oli avalduse koostamine ja saatmine äriregistrile. 07.04.2012 väljastati arve, mille võttis vastu ja kinnitas allkirjaga kostja juhatuse liige B.I.Arve maksetähtajaks oli 15.04.2012.a. Hageja juhatuse liige S. H. saatis KÜ-le Kohtla-Mai 17.septembril 2012.a. ja 21 novembril 2012.a palve tasuda maksmata arve. 17.veebruaril 2013 a. saadeti e-postiga kostjale ettepanek ja kohtuhoiatus maksta tasumata arve hiljemalt 19.02.2013.a. Hoiatuses viidati võlgnikule, et võla tasumata jätmise korral ja selle nõudmisel kohtu kaudu nõutakse sisse viivised. Kostja kirjadele ei reageerinud. 23.02.2013 esitas Eesti Korteriomanike Liit Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 178,96 euro saamiseks. Kohus tegi 06.03.2013 võlgnikule maksettepaneku, mis toimetati kätte 13.03.2013. Võlgnik esitas 25.03.2013 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 12.04.2013.a kohtumäärusega anti maksekäsu kiirmenetluses olev nõue üle hagimenetlusse Viru Maakohtule. Hageja oli teinud võla sissenõudmiseks kulutusi, tasunud maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 45 eurot. VÕS kohaselt loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste (maksekäsu riigilõiv), seejärel juba sissenõutavaks muutunud viiviste (seisuga 23.02.2013 43,96 eurot) intress ning lõpuks põhikohustuse (70 eurot) katteks. Menetluse käigus on kostja tasunud hagejale 70 eurot. Hageja loeb esmalt tasutuks makstud riigilõivu 45 eurot, seejärel nõutavaks muutunud viivised 25 eurot. Võlgnikul on tasumata nõutavaks muutunud viiviseid (43,9825=18,96) 18,96 eurot ja põhinõue 70 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 18,96 eurot, alates 24.02.2013 sissenõutavaks muutuvad viivised 0,2 % päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning menetluskulud, sh õigusabikulud 120 eurot ning riigilõiv 15 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

liikmetele mingeid korteriühistu dokumente. Hageja on hagiavaldusele lisanud mingeid väljatrükke postisaadetistest, kuid kostja esindajad ei ole neid teateid kätte saanud. Kostja juhatuse liikmed said tasumata arvest teada alles kiirmenetluse makseettepaneku kättesaamisel ja tasusid koheselt põhivõla 70 eurot. Selle summa tasumist kinnitab ka hageja. Järelikult ei pea kostja seda asjaolu tõendama. Seega sisuliselt kostja tunnistas koheselt põhivõla olemasolu ja tasus selle ära ning kostja on seisukohal, et kui hageja oleks eelnevalt kohtuväliselt teavitanud kostjat võlgnevuse olemasolust, siis oleks kostja samuti koheselt tasunud võlgnevuse ja kohtumenetluse läbiviimiseks puudunuks alus. Kuid hageja käitus teisiti, st pahatahtlikult kostja suhtes. Nähtavasti oli hageja eesmärgiks teenida täiendavat tulu kasvatades võimalikku viivisnõuet ja ka õigusabikulu, sest hagiavalduse allkirjastanud Svetlana Harjaks on ka Harjaks & Partnerid Õigusbüroo OÜ juhatuse liige. Võlasuhetes peavad pooled käituma mõistlikult teisele poolele kahju mitte tekitades. Kahjuks on hageja sellest põhimõttest kõrvale kaldunud. Seetõttu on kostja seisukohal, et hageja viivisnõue ja menetluskulude nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kuna kostja tasus võlanõude koheselt selle olemasolust teada saades ja hageja jättis kasutamata kohtuväliselt kostja võlgnevuses olemasolust teavitamise, siis tuleks menetlus käesolevas asjas lõpetada ning menetluskulude osas rakendada TsMS § 168.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil 03.02.2014 hageja esindaja toetas hagi, selgitades, et vastavalt VÕS § 88 lg 8 võetakse algul maha kulud ja siis hakatakse põhivõlga arvestama. Riigilõiv on ka kulutus. Viivis oli arve peal. Viivise osas oli suuline kokkulepe. Õigusabikulusid on kantud maksekäsukiirmenetluse avalduse esitamisel 20 eurot ja hagi koostamiseks 100 eurot. Kostja esindaja hagi õigeks ei võtnud, selgitades, et ainus nõue, mida kostja täita sai, on arve. Kostja tasus põhivõla 70 eurot, märkides maksekorraldusse, et tasub arvet. Hageja esindaja võttis õigeks, et viivise arvet esitatud ei ole. Suulist kokkulepet viiviste osas tuleb tõendada, kostja sellisest kokkuleppest ei tea. Viiviste osas on riigikohus asunud seisukohale, et leppetrahvi saab nõuda pool, kui ta teatab rikkumisest mõistliku aja jooksul. Hageja pöördus kohtu poole aasta peale arves märgitud tähtaja möödumist. Seega saab järeldada, et hageja soovib teenida viiviseid. VÕS § 162 alusel on võimalik viiviseid vähendada. Nõude esitamisega on viivitatud, konkreetses viivise määras pole kokku lepitud. Õigusabikuludele vaidlevad nad vastu, kui kohtus esindab end pool ise, ei saa õigusabikulusid sisse nõuda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära poolte esindajad, tutvunud asja kirjalike materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja osutas kostjale teenust, mille sisuks oli avalduse koostamine ja saatmine äriregistrile. Teotatud tööde eest väljastati 07.04.2012 arve summas 70 eurot. Arve tasumise tähtajaks oli 15.04.2012.a (tl. 15). Nimetatud tähtajaks jäi arve tasumata. Eesti Korteriomanike Liit esitas 23.02.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse korteriühistu Kohtla Mai vastu võlgnevuse 178,96 euro nõudes. 06.03.2013 tegi kohus makseettepaneku, mis on võlgnikule kätte toimetatud 13.03.2013. 25.03.2013 esitas

võlgnik makseettepanekule vastuväite. Avaldaja teatas kohtule 11.04.2013 e-kirjaga, et võlgnik tasus 70 eurot ning tasumata on jäänud veel 108,96 eurot. Poolte vahel on vaidlus selles, mille eest on kostja 70 eurot tasunud. Hageja väitel on kostja tasunud maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 45 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivised 25 eurot, ning seetõttu on kostjal põhivõlgnevus 70 eurot ja viivised 18,96 eurot tasumata. Kostja väitel on ta tasunud põhivõlgnevuse 70 eurot. VÕS 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 88 lg1 kohaselt kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Kohtule esitatud maksekorraldusest nr 97 nähtub, et kostja on 15.03.2013 tasunud 70 eurot, märkides maksekorralduse selgitusse „Arve nr 74,07.04.2012“ (tl 62). VÕS § 88 lg 8, mille kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks, kuulub kohaldamisele juhul, kui nii võlgnik, kui ka võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse. Kuna antud juhul on kostja maksekorralduses konkreetselt määranud, et ta tasub arve, ei kuulu VÕS § 88 lg 8 sätestatu kohaldamisele ning kostja poolt tasutut ei saa lugeda tasutud kulutusteks ja viivisteks. Kohus peab vajalikuks märkida, et maksekäsukiirmenetluses riigilõivuna tasutud 45 euro näol ei ole tegemist kohustuse täitmise kuludega (sh näiteks raha ülekandega seotud kulud) VÕS § 90 sätestatu mõttes. Menetluskulude, mis on küll käsitletavad võlgnevuse sissenõudmise kuludena, kandmine menetlusosaliste poolt on reguleeritud TsMS

Kohus leiab, et 07.04.2012 arve tekstist ei saa teha järeldust, et arve saamise (vastuvõtmise) kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumise andmisega. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või lg 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. Analoogsele seisukohale on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 17.12.2009 lahendis nr 3-2-1-144-09. Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib siiski erandjuhul tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõned varasemal arvel näidatud viivise. Praeguses asjas kohus sellist asjaolu tuvastanud ei ole. Hageja poolt esitatud täiendavate dokumentide lisamise taotluse ja arved nr 94, 99, 77, 78,79 (tl 57- 82) jätab kohus TsMS § 66, § 331 lg 1 alusel tähelepanuta, kuna need on esitatud peale kohtu poolt taotluste ja täienduste esitamiseks antud tähtaega. Samuti on nimetatud arved esitatud peale 07.04.2012.a. Arvel nr 74 oli arve tasumise ajana märgitud 15.04.2012.a. Arve oli tasutud 15.03.2013.a. Seega on kostja viivitanud omapoolse kohustuse täitmisega. Kostja on põhjendanud arve tasumata jätmist, sellega, et arve saanud kostja juhatuse liige B I. suri ja teised juhatuse liikmed polnud arve tasumata jätmisest teadlikud. Samuti ei informeerinud hageja enne maksekäsu kiirmenetlust kostjat võlgnevusest ning on viiviste nõude esitamisega viivitanud. Kohus leiab, et kostja nimetatud vastuväited ei ole põhjendatud. Arve tasumise tähtajaks oli 15.04.2012, samas kostja endine juhatuse liige B I. suri 05.07.2012.a. Kostja kohustus on korraldada oma raamatupidamist ning asjaolu, et kostja endine juhatuse liige jättis teadmata põhjusel arve tasumiseks esitamata, ei ole rikkumist vabandatavaks asjaoluks. Nõue on esitatud aegumistähtaegu järgides ning on esitatud vähem kui aasta peale maksetähtaja möödumist. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Analoogsele seisukohase on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 17.06.2009 lahendis 3-2-1-70-09. Hageja on kostja elektroonaadressile saadetud kirjades võlgnevusest teatanud (tl 18). Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas (kuni 15.04.2013 redaktsioon). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja viivise summas 4,96 eurot. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 4 teise lause kohaselt määrab kohus vajadusel kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus leiab arvestades asjaolu, et kostja tasus põhivõlgnevuse peale hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist, TsMS § 162 lg 4 ja TsMS § 163 lg1 koostoimes jätta kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Menetluskulude poolte enda kanda jätmist on toetanud ka kostja esindaja kohtuistungil.

/allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.