Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2014 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number
2-13-32271
Tsiviilasi
XXXhagi OÜ XXX vastu võla saamiseks 6 326,82 eurot
Hagihind
Menetlusosalised ja nende Hageja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindajad esindaja Kaja X (e-post XXX) Kostja OÜ XXX (registrikood XXX, registriaadress XXX), lepinguline esindaja Riho Viik (e-post [email protected])
Kohtuistung Kohtuistungil isikud
21.01.2014 osalenud Hageja lepinguline esindaja Kaja X Kostja lepinguline esindaja Riho Viik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista OÜ-lt XXX põhinõue 3 815,33 (kolm tuhat kaheksasada viisteist eurot ja 33 senti) eurot ja viivis 2 511,49 (kaks tuhat viissada üksteist eurot ja 49 senti) eurot XXXkasuks. Menetluskulude jaotus
3.Välja mõista OÜ-lt XXX menetluskulud 100% ulatuses XXXkasuks. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.
1.24.03.1993 sõlmisid Tallinna Linnavalitsus ja kostja mitteeluruumi rendilepingu nr 896 (edaspidi rendileping), millega Tallinna Linnavalitsus andis kostjale tähtajatult rendile XXX , Tallinn asuvad ruumid üldpinnaga 95,3 m2, kohustusega tasuda igakuiselt maksustavale kuule eelneva kuu 15. kuupäevaks renti 665,30 krooni + käibemaks 18% 119,80 krooni, so kokku 785,50 krooni ehk 50,20 eurot ja kommunaalteenuste eest täiendavalt kehtestatud tariifidele (tl 47-50).
2.Tallinna Linnavalitsuse 01.06.2011 korraldusega nr 912-k andis Tallinna Linnavalitsus nõusoleku XXX , Tallinn asuva elamu kaasomandi lõpetamiseks reaalosadeks jagamise teel. Korralduse kohaselt jäi hageja omandisse mh elamu keldrikorrusel asuv äriruum nr M17 üldpinnaga 95,3 m2 ja sellele vastav mõtteline osa suurusega 953/7764 (tl 35-36).
3.23.02.2012 notariaalselt sõlmitud kompromisslepingu ehitise suhtes kaasomandi lõpetamiseks ja reaalosadeks jagamise punkti 1.2.3.1.11 kohaselt oli lepingu esemeks olev elamu XXX , Tallinn koormatud mitteeluruumi nr M17 suhtes kostjaga sõlmitud rendilepinguga ning lepingu punkti 2.1.1 kohaselt hakkas hagejale reaalosana kuuluma elamu keldrikorrusel asuv mitteeluruum nr M17 pinnaga 95,3 m2 koos selle juurde kuuluva 953/7764 mõttelise osaga ehitisest (tl 37-46).
5.03.07.2013 esitas hageja kohtule avalduse kostja vastu maksekäsu kiirmenetluses 6 516,62 euro saamiseks. Kohus tegi 05.07.2013 kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas 16.07.2013 vastuväite. 18.07.2013 määrusega andis Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond asja üle kohtunikule menetlemise jätkamiseks hagimenetluses Harju Maakohtus.
6.16.08.2013 esitas hageja kohtule hagi kostja vastu võla saamiseks. 26.08.2013 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse. Hageja nõue ja põhjendused
7.Hageja palub kostjalt välja mõista üüri- ja kõrvalkulude võla ajavahemiku 01.06.2012 kuni 15.05.2013 eest summas 3 815,33 eurot, viivise 2 511,49 eurot ja menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 76 lg 1 ja 3, § 113, § 271, § 291 lg 1 ja § 299 lg 1.
8.Hageja märgib, et: • kinnistu XXX , Tallinn reaalosadeks jagamisega anti hagejale üle kostja ja Tallinna Linnavalitsuse vahel 24.03.1993 sõlmitud rendileping; • rendilepingu üleandmise ajal oli vaidlusaluse ruumi üüriks 105,56 eurot, millel lisandusid kõrvalkulud, seega kokku tuli tasuda 169,82 eurot kuus; • hageja teatas 2012.a märtsis kostjale suuliselt, et kavatseb tõsta üüri; • hageja tõstis üüri alates 2012.a juunist, mille kohaselt tuli kostjal tasuda 5 eurot ruutmeetri kohta ning lisaks kommunaalkulud; • alates 2013.a jaanuarist vähendas hageja üüripinda, lugedes uueks üüripinna suuruseks 80 m2 ja tõstis üüri 700 euroni, mis sisaldas kõrvalkulusid; • hageja ei pidanud üüri tõstmiseks küsima kostja nõusolekut; • hagejal oli tähtajatu üürilepingu tõttu õigus üüri tõsta kuue kuu möödumisel; • mitteeluruumi üüri tõstmisel ei ole samad nõuded, mis eluruumi puhul ja seetõttu oli üüri tõstmine kehtiv; • äriruumi üürnik ei ole nõrgem pool, mistõttu analoogia kohaldamine ei ole põhjendatud;
2-13-32271 • hageja ei nõua viivist tasumata viivistelt; • hageja nõuab viiviseid 0,5% päevas ega ole loobunud viivisenõudest. Kostja vastuväited
9.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Kostja märgib, et: • üüri tõstmine on tühine, kuna hageja ei teinud seda VÕS § 299 lg-s 2 sätestatud viisil ja vormis; • kostja ei ole andnud nõusolekut üüri tõstmiseks; • kostja tegi aastate jooksul remonttöid rendipinna parendamiseks, milliseid hageja hüvitanud ei ole; • sellest, et kostja tasus endises määras renti, pidi hageja järeldama, et ta ei aktsepteeri üüri tõstmist; • hageja ähvardas korduvalt, et ütleb lepingu üles, kui kostja üüriga ei nõustu; • hageja ei ole tõendanud ekspertarvamusega, et üürihind oleks tõusnud; • hageja on nõudnud viiviseid 0,05% päevas, seega hageja on loobunud suuremast viivisenõudest; • kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist 0,5% päevas, siis palub kostja seda vähendada 8%-ni aastas. Kohtuotsuse põhjendus
11.Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
12.Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustel.
13.TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
14.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 339 kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). VÕS § 341 kohaselt rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. VÕS § 291 lg 1 kohaselt kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku
2-13-32271 valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. VÕS § 299 lg 1 p 1 kohaselt eeldatakse, et üürileandja võib tähtajatu üürilepingu korral tõsta üüri järgmiselt: 1) kinnisasja, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest. VÕS § 299 lg 2 kohaselt eluruumi üürileandja peab teatama üürnikule üüri tõstmisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. Teates tuleb selgelt märkida: 1) üüri tõstmise ulatus ja üüri uus suurus; 2) mis ajast üür suureneb; 3) üüri tõstmise põhjendus ja arvestus; 4) üüri tõstmise vaidlustamise kord. VÕS § 299 lg 3 kohaselt üüri tõstmine on tühine, kui üürileandja ei teata sellest käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil ja vormis või hoiatab üürnikku, et üüri tõstmise vaidlustamise korral ütleb ta üürilepingu üles.
15.Kohus on tuvastanud ning puudub vaidlus, et 24.03.1993 sõlmisid Tallinna Linnavalitsus ja kostja mitteeluruumi rendilepingu nr 896, millega Tallinna Linnavalitsus andis kostjale tähtajatult rendile XXX , Tallinn asuvad ruumid üldpinnaga 95,3 m3, kohustusega tasuda igakuiselt maksustavale kuule eelneva kuu 15. kuupäevaks renti 665,30 krooni + käibemaks 18% 119,80 krooni, so kokku 785,50 krooni ehk 50,20 eurot ja kommunaalteenuste eest täiendavalt kehtestatud tariifidele (tl 47-50). Tallinna Linnavalitsuse 01.06.2011 korraldusega nr 912-k andis Tallinna Linnavalitsus nõusoleku XXX , Tallinn asuva elamu kaasomandi lõpetamiseks reaalosadeks jagamise teel. Korralduse kohaselt jäi hageja omandisse mh elamu keldrikorrusel asuv äriruum nr M17 üldpinnaga 95,3 m2 ja sellele vastav mõtteline osa suurusega 953/7764 (tl 35-36). 23.02.2012 notariaalselt sõlmitud kompromisslepingu ehitise suhtes kaasomandi lõpetamiseks ja reaalosadeks jagamise punkti 1.2.3.1.11 kohaselt oli lepingu esemeks olev elamu XXX , Tallinn koormatud mitteeluruumi nr M17 suhtes kostjaga sõlmitud rendilepinguga ning lepingu punkti 2.1.1 kohaselt hakkas hagejale reaalosana kuuluma elamu keldrikorrusel asuv mitteeluruum nr M17 pinnaga 95,3 m2 koos selle juurde kuuluva 953/7764 mõttelise osaga ehitisest (tl 37-46). Puudub vaidlus ka selles, et rendilepingu üleandmise ajal oli vaidlusaluse ruumi rent 105,56 eurot kuus, mida tõendavad Põhja-Tallinna valitsuse poolt kostjale 12.01.2012 esitatud arve nr 1600000273 ja 13.02.2012 arve nr 1600001168 (tl 83-84). Hageja esitas kostjale vaidlusealuse rendipinnaga seoses rendi ja kommunaalteenuste arveid järgmiselt: 15.03.2012 arve nr 2 perioodi 01.03.2012-31.03.2012 eest summas 169,82 eurot (tl 51), arve nr 4 maksetähtajaga 15.05.2012 perioodi 01.06.2012-30.06.2012 eest summas 535,69 eurot (tl 52), arve nr 5 maksetähtajaga 15.06.2012 perioodi 01.07.2012-31.07.2012 eest summas 540,54 eurot, millele lisandus viivis 80,35 eurot (tl 53), 10.08.2012 arve nr 6 perioodi 01.08.2012-31.08.2012 eest summas 535,57 eurot (tl 54), 10.10.2012 arve nr 7 perioodi 01.09.2012-30.09.2012 eest summas 535,57 eurot (tl 55) ja 15.01.2013 arve nr 1, milles teatas, et alates 01.01.2013 on äripinna 80 m2 rendihind koos kommunaalmaksetega 700 eurot kuus (tl 56). Vaidlus puudub ning on tõendatud, et 15.03.2013 sõlmitud asja üleandmise-vastuvõtmise aktiga tagastas kostja hagejale vaidlusaluse rendipinna (tl 82) ning rendisuhe on poolte vahel lõppenud. Nähtuvalt hageja konto väljavõttest on kostja tasunud hagejale ajavahemikul 18.06.2012 kuni 19.02.2013 renti ja kommunaalkulusid igakuiselt 169,82 eurot (tl 67-72).
16.Poolte vahel on vaidlus, kas hageja rendi suuruse tõstmine alates juunist 2012.a ja teistkordselt alates jaanuarist 2013.a oli kooskõlas VÕS-ga, kas kostjal oli kohustus tasuda vastavalt tõstetud suuruses renti ja kas hagejal on õigus saada viivitatud osalt viivist.
17.Puudub vaidlus, et alates 23.02.2012 läks hagejale üle Tallinna Linnavalitsuse ja kostja vahel 24.03.1993 sõlmitud tähtajaline rendileping XXX , Tallinn asuva mitteeluruumi rentimiseks pindalaga 95,3 m2. VÕS § 299 lg 1 p-st 1 tulenevalt oli hagejal õigus tähtajatu rendilepingu tõttu tõsta renti iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest. Hageja on esitanud kohtule 16.05.2012 kuupäeva kandva kirja, milles hageja teatab kostjale, et üürihinna tõstmist arutasid nad juba alates
2-13-32271 01.03.2012 ja alates 01.06.2012 saab XXX asuva 95,3 m2 äriruumi uus üürimäär olema 5 eurot/m2 kuus + kommunaalkulud ning maksta tuleb üks kuu rendi eest ette, nagu lepingu nr 896 punktid 2.1 ja 2.2 ette nägid (tl 57). Lisaks on hageja arvel nr 4 maksetähtajaga 15.05.2012 märkinud, et kuna kostjale on teatatud, et juunikuu renditasu on 5 eurot ruutmeetri kohta, siis on juunikuu rendiarve uue hinnaga (tl 52). Arvel nr 5 maksetähtajaga 15.06.2012 on hageja märkinud, et tähtajatu rendilepingu kohta on seaduses, et omanik võib renti tõsta iga poole aasta tagant rentnikuga kooskõlastamata (tl 53). 15.01.2013 koostatud arvel nr 1 on hageja märkinud, et tähtajatu rendilepingu järgi on seaduse kohaselt omanikul õigus renti tõsta iga poole aasta tagant rentnikuga kooskõlastamata ning alates 01.01.2013 on vaidlusaluse äripinna rendihind koos kommunaalmaksetega 700 eurot kuus (tl 56). Kostja on märkinud, et hageja ei ole rendilepingu muutmiseks vajalikku teadet esitanud, on vaid arve suurendamisel teatanud, et tõstab rendi hinda, seega sai kostja hagejalt sellest teada enne rendi tõstmisest. VÕS § 299 lg 1 p 1 ei sätesta mitteeluruumi rendi tõstmise korral millisel viisil ja millises vormis tuleb rendi tõstmisest rentnikku teavitada. VÕS § 299 lg 1 p 1 sätestab üksnes, et üürileandjal on õigus tähtajatu üürilepingu korral üüri tõsta iga kuue kuu möödumisel. Puudub vaidlus, et seda tingimust on hageja rendi tõstmisel järginud. Kohus leiab, et mitteeluruumi lepingule ei laiene VÕS § 299 lg-s 2 sätestatud tingimused rendi tõstmisest teatamiseks. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes („Võlaõigusseadus II: Kommenteeritud väljaanne“, P. Varul, I. Kull, V. Kõve ja M. Käerdi, Tallinn 2007, komm. § 299 p 3.3) on märgitud, et VÕS § 299 lg 2 kehtib üksnes eluruumi üürilepingute suhtes, st et vastavas vormis ja viisil teatamiskohustus muudele üürilepingutele ei laiene. Tuginedes eeltoodu leiab kohus, et seadus ei kohustanud hagejat teatama rendi tõstmisest kirjalikus vormis juhinduvalt VÕS § 299 lg-s 2 sätestatust. Seega oli kohane, et hageja esitas rendi tõstmise kirjaliku teate koos arvega. Kohus märgib, et VÕS § 299 lg-st 1 tuleneb üürileandja ühepoolne õigus üüri tõsta ning selline üüritõstmine ei eelda poolte kokkulepet. Seetõttu ei olnud hagejal vajalik ka kostja nõusolekut rendi tõstmiseks. Kohus leiab, et ebaõiged on kostja väited, milliste kohaselt tuleks äriruumi rendi tõstmisest teatamisele kohaldada analoogia korras eluruumi kohta sätestatut. Kohus leiab, et juhul kui seadusandja tahe oleks olnud see, et mitteeluruumi ja eluruumi üüri tõstmise nõuded peaksid olema samad, siis ei oleks seaduses sätestatud erinormi ainult eluruumi kohta. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et eluruumi üürnikule antud täiendav õiguskaitse tuleneb asjaolust, et eluruumi üürimise puhul on tegemist füüsilise isiku elukoha ehk kodu küsimusega, mis tulenevalt põhiseaduse §-st 33 on riigi erilise kaitse all. Seadus ei käsitle äriruumi rentnikku nõrgema poolena ning kohtu hinnangul ei ole selleks ka vajadust. Kostja on äriühing, kes rentis vaidlusalust pinda seoses oma majandustegevusega, mistõttu puudub vajadus anda kostjale rendi tõstmise osas samaväärset kaitset kui eluruumi üürnikule üüri tõstmisel. Asjaolu, et kostja rendi tõstmist ei vaidlustanud ning jätkas endises suuruses rendi tasumist, on kostja valik ega muuda tühiseks hageja poolt rendi tõstmist, mille kostja jättis tasumata. See, et kostja võis teha aastate jooksul rendipinnal parendusi, ei muuda rendi tõstmist samuti tühiseks. Kohus juhib tähelepanu, et kostja kasutas vaidlusalust ruumi 20 aasta jooksul väga väikese rendi eest. Kostja väited selle kohta, et hageja ähvardas rendi tõstmise vaidlustamise korral rendilepingu üles öelda, on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et rendi tõstmist hageja poolt märgitud ulatuses tuli tõendada ekspertarvamusega. Kohus leiab, et tähtajatu rendilepingu puhul ei saa eeldada, et rent püsib 20 aastat ja enam muutumatuna. Puudub vaidlus, et kostja saatis hagejale 2013.a jaanuaris ettepaneku sõlmida uus rendileping kolmeks aastaks, vähendada rendipinda 14,3 m2 võrra ja määrata rendihinnaks 5 eurot ruutmeetri kohta, mis on Tallinnas Tööstuse piirkonna üürituru hind (tl 63). Seega on kostja nimetatud kirjas ise leidnud, et 5 eurot ruutmeetri kohta on turuhinnale vastav hind. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et hageja poolt rendi tõstmine nii 2012.a juunist kui ka 2013.a jaanuarist oli ebaproportsionaalne võrreldes turul valitsenud hindadega. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja rendi suuruse tõstmine juunist 2012 ja jaanuarist 2013.a on kooskõlas kehtiva seadusega.
2-13-32271 Tuginedes eeltoodule leiab kohus , et kostjal tuli tasuda alates 01.06.2012 renti 5 eurot ruutmeetri kohta, so 476,50 eurot (5x95,3m2) kuus, millele lisandusid kommunaalmaksed ja alates 01.01.2013 renti koos kommunaalmaksetega 700 eurot kuus. Hageja märkis, et esitas kostjale alates 01.06.2012 rendi ja kõrvalkulude arveid järgmiselt: 2012.a juuni eest 540,42 eurot, juuli eest 535,57 eurot, augusti eest 540,42 eurot, septembri eest 535,57 eurot, oktoobri eest 535,56 eurot, novembri eest 540,42 eurot ja detsembri eest 535,57 eurot, mistõttu tuli kostjal ajavahemiku juuni-detsember 2012 rendi ja kõrvalkulude eest tasuda kokku 3 763,53 eurot. Nähtuvalt Tallinna linnavalitsuse arvetest oli enne hagejale rendilepingu üleminemist rent 105,56 eurot kuus (tl 83-84). Selle üle vaidlus puudub. Kostja tasus ajavahemikul 01.06.2012-31.12.2012 renti ja kommunaalkulusid igakuiselt 169,82 eurot (tl 6772). Kuna kostja jätkas rendi tasumist 105,56 eurot kuus, tasus kostja seega nimetatud perioodil renti kokku 738,92 eurot (7x105,56). Võttes arvesse, et alates 2012.a juunikuust oli rent 476,50 eurot, tuli kostjal tasuda perioodil 01.06.2012-31.12.2012 kokku renti 3 335,50 eurot (7x476,50). Seega tasus kostja hagejale 2012.a eest renti vähem 2 596,58 eurot (3 335,50-738,92). Hageja märkis hagiavalduses, et vähendas põhivõla nõuet. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja nimetatud perioodi eest võla tasumist summas 2 574,79 eurot. Vastav summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Alates 2013.a tuli kostjal tasuda rendi ja kommunaalkulude eest kokku 700 eurot kuus. Puudub vaidlus, et rendipinna tagastas kostja hagejale 15.03.2013 (tl 82). Seega tuli kostjal kahe ja poole kuu eest tasuda hagejale 1 750 eurot (2,5x700). Hagiavalduse kohaselt ja nähtuvalt hageja konto väljavõttest tasus kostja hagejale nimetatud perioodi eest 509,46 eurot (tl 31 ja tl 67). Seega tasus kostja hagejale rendi ja kommunaalkulude eest vastaval perioodil vähem 1 240,54 eurot (1 750509,46) ning see summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi on põhinõude osas põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kokku 3 815,33 eurot (2 574,79+1 240,54).
18.VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Rendilepingu punkti 5.1 kohaselt rendi õigeaegse tasumata jätmise korral tuli rentnikul maksta viivist 0,5% ulatuses võlguolevalt summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud viivist 0,5% päevas alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni 15.05.2013 kokku summas 4 543,64 eurot (tl 66) ja vähendanud viivisenõuet summani 2 511,49 eurot. Kohus leiab, et hageja on arvestanud õigustatult viivist. Kostja olles arvete tasumisega viivituses pidi arvestama viivise rakendumisega, mis tulenes ka rendilepingu punktist 5.1. Viivisearvestusest ei nähtu, et hageja oleks arvestanud viivist tasumata viiviselt. Selline kostja väide on ebaõige. Lisaks on ebaõige kostja järeldus selle kohta, et hageja on loobunud lepingus sätestatud määras viivise nõudmisest, kuna on arvetel kajastanud viivise protsendina 0,05% päevas. Hageja ei ole viivise loobumise osas tahteavaldust kostjale teinud. Hageja selgituste kohaselt oli tegemist eksliku märkega. Nähtuvalt hageja poolt kostjale esitatud arvetest ja kirjadest on hageja märkinud kolmel korral viivise protsendiks 0,05% päevas ja kuuel korral viivise protsendiks 0,5% päevas (tl 54-56, tl 60-61 ja tl 64). Eeltoodust tulenevalt on hageja õigustatult arvestanud viivist lepingus sätestatud määra järgi, so 0,5% päevas. Kostja on palunud vähendada viivisemäära 8%-ni aastas. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust järelduseks, et viivise määr oleks ebamõistlikult suur võrreldes hageja huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Eeltoodus tulenevalt puudub alus viivise vähendamiseks. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivis summas 2 511,49 eurot.
2-13-32271
19.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ja kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele põhinõue 3 815,33 eurot ja viivis 2 511,49 eurot. Menetluskulud
20.Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 100% ulatuses kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.