Tallinn Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Reet Allikvere, Ele Liiv, Imbi Sidok-Toomsalu
Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
25.02.2014, Tallinnas
Vaidlustatud lahend Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Harju Maakohtu 28.10.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
2-13-26685 Nordea Finance Estonia AS hagi OÜ Bonner Group ja R M vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
14 747,86 eurot Nordea Finance Estonia AS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Nordea Finance Estonia AS, registrikood 10237140 Aadress: Liivalaia 45/47 Tallinn 10145, lepinguline esindaja Dagne Niit. Kostja I: OÜ Bonner Group (registrikood 10980459, aadress: Jõe 11B Keila 76605), Kostja II: R M (isikukood xxxxxxxxxxx, aadress: xxxxxxxxxxxxxxx), Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 28.10.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta hageja taotlus ekspertiisi määramiseks rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja Nordea Finance Estonia AS kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hageja nõue ja põhjendused 10.06.2013 esitas Nordea Finance Estonia AS hagi OÜ Bonner Group ja R M vastu, paludes kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus 19 832,64 eurot ja viivis 167,36 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja Nordea Finance Estonia AS (liisinguandja), kostja 1 OÜ Bonner Group (liisinguvõtja) ning müüja liisingulepingu nr 520082068 koos maksegraafikuga (edaspidi liisinguleping), mille alusel hageja liisis kostjale 1 sõiduki Nissan Cabstar. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja I valdusesse ja kasutusse ning kostja I kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II R M käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Kostja II vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 49 314,23 eurot. Hageja väitel ei täitnud kostja I lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostjal I tasumata 4272,08 eurot. Liisingulepingu eritingimuste p 6.7 kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 26 747,86 eurot. Kuivõrd hageja müüs liisingueseme hinnaga 12 000 eurot, siis sai hageja vara müügiga kahju 14 747,86 eurot (26 747,86– 12 000 = 14 747,86). Seoses liisingulepingu eseme müümisega on tekkinud hagejal ka müügiga kaasnevad kulud summas 820,15 eurot. Kostjatel on liisingulepingu alusel võlg hagejale kokku 19 840,09 eurot. Kuivõrd kostjate poolt oli tasutud liikluskindlustuse eest 7,45 eurot enam, on käesolevaks hetkeks kostjate võlgnevus 19832,64 eurot. Kostjad on käesolevaks hetkeks omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisel langenud viivitusse. Mainitud võlgnevusele lisandub kohustuse mittetäitmisest tulenev viivis vastavalt lepingule, mille kohaselt kohustuse täitmisega viivitamise korral on viivis 0,25% päevas ehk 91,25% aastas. Hageja arvestab viivist tasumata lepingumaksetelt alates lepingu ülesütlemise tähtaja järgnevast päevast ja muid kulusid alates nõudekirja maksetähtaja järgnevast päevast. Tasumata lepingumaksed (ei sisalda intressi ega viivist) 7906,84 eurot, müügikahju 4940,53 eurot, liikluskindlustuse kulu -2,50 eurot, müügiga kaasnev kulu 274,75 eurot – kokku on kostjad viivituses 13119,63 eurot, mida hageja vähendab 167,36 euroni. Seega kuulub kostjate poolt hagejale tasumisele viivis summas 167,36 eurot. Hageja selgitab vastuses kostjate vastusele, et hageja ei ole viiviselt ega intressidelt viivist arvestanud ja on seda märkinud ka hagiavalduse tabelis. Seetõttu ongi tasumata lepingumaksed 4272,08 eurot, kuid kui lahutada intressid ja viivised, tuleb tasumata lepingumaksed 3049,89 eurot. Üksnes sõiduki tagastamisega ei lõpe poolte vahel sõlmitud leping. Liisingulepingu lõppemiseks peab esinema seadusest või lepingust tulenev alus. Hageja selgitab, et asjaolul, et liisinguvõtjal ei ole võimalik enam liisingumakseid tasuda, ei saa lepingut lõpetada. Hageja ei nõustu ka kostjate seisukohaga, et nõue on osaliselt aegunud. Hageja selgitab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. Samuti on hageja seisukohal, et müügihind ei erine eseme turuhinnast, kuivõrd liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel seotud. Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mis on ajas muutuv ning see on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Sõiduk müüdi turuhinnaga. Samuti ei ole hageja väitel asjakohane kostjate kriitika müügi perioodi kohta. Ka hageja on huvitatud võimalikust kiirest müügist, kuid tingituna huviliste puudumisest ja majanduslangusest, ei olnud hagejal võimalus kiiremini sõidukit müüa.
Müügiga kaasnevate kulude hüvitamise kohustus tuleneb liisingulepingu tingimuste p-st 4.4 ja VÕS § 367 lg-st 4, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama ka liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Hageja on finantsvahendusega tegelev äriühing, mille puhul on tavaline, et sõidukite müügiks kasutatakse vastaval alal tegutseva äriühingu teenuseid. Seega on põhjendatud, et kostjad hüvitavad ka sõiduki müügikulud. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostjad ei võta hagi õigeks ning vaidlevad sellele vastu. Kostjate väitel on liisingmaksete arved nr 10992215 maksetähtajaga 01.03.2010 ja nr 11014750, tähtajaga 01.04.2010 aegunud. Lisaks väidavad kostjad, et hageja poolt on alusetu nõuda liisingumakseid aja eest, kui sõidukit reaalselt ei kasutatud. Liisinglepingu tingimuste p 1.1 kohaselt on lepingu eesmärk anda liisinguandja poolt omandatud vara liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse. Selle eest peab liisinguvõtja tasuma liisingumakseid. Juhul, kui liisinguese on tagastatud liisinguandjale, puudub alus ka liisingumaksete nõudmiseks. Ka liikluskindlustuse arve, mis on esitatud 4 kuud pärast seda, kui auto oli hagejale tagastatud, on asjakohatu. Kostjate väitel on hagi ebaselge ka viiviste arvestuse osas ning kostjad ei saa aru, kas hageja on arvestanud viiviselt viivist või ühelt ja samalt perioodilt mitu korda viivist arvestanud. Kostjad ei nõustu ka vara müügihinnaga. Kostja 1 tagastas liisinglepingu eseme hagejale 17.03.2010. Hageja müüs sõiduki 28.11.2012 – see on pea 3 aastat pärast auto tagastamist. Müügihinna osas on kahtlemata suur vahe, kas müüa 2008. aastal valminud autot 2010. Aasta kevadel või 2012. aasta lõpus. Kasutatud autode müügi puhul on väärtuse või hinna määramisel üks olulisemaid tegureid sõiduki väljalaskeaasta. Kasutatud sõiduki puhul tähendab väiksem vanus ka reeglina väiksemat läbisõitu, kulumist jne. On suur vahe, kas müüakse 2 aasta vanust autot või ligi 5 aasta vanust autot. Auto väärtus 2010 märtsis oli kostjate hinnangul vähemalt 25 000 - 30 000 eurot. See summa oleks pidanud katma nii liisingulepingu järgsed tasumata maksed kuni 17.03.2010 kui ka müügikulud ning müügikahju ei oleks saanud tekkida. Hagejal oleks tulnud ülejäänud raha kostjale tagastada. Kuna liisinglepingu tingimuste p 6.8 ja 6.7 ilmneb, et vara müüb liisinguandja ja arvestab vaid müügisummat liisinguvõtja kohustuste vähendamise alusena, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Seega on tegemist tühise tüüptingimusega, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Kohtu seisukoht ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus ei rahuldanud kostja aegumise kohaldamise vastuväidet. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhinõudena 4872,08 eurot ja lisaks viivised summas 167,36 eurot. Menetluskuludest jättis maakohus 74,80% ulatuses hageja kanda ja 25,20 % ulatuses kostjate kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1. hageja Nordea Finance Estonia AS ja kostja 1 OÜ Bonner Group vahel 10.04.2008 sõlmitud sõiduki Nissan Cabstar (edaspidi sõiduk) liisinguleping nr 520082068, mis on 13.07.2010 ennetähtaegselt lõpetatud hageja poolt ülesütlemise tõttu; 2. hageja ja kostja II R M vahel on 10.04.2008 sõlmitud käendusleping nr 520082068 vastutuse maksimumsummaga 771 600 krooni (49 314,22 eurot) (tlk 11); 3. kostja I tagastas 17.03.2010 sõiduki hagejale (tlk 43). Pooled vaidlevad, kas hagi on osaliselt aegunud, kas kostja peab tasuma liisinguarveid ajavahemiku eest peale sõiduki üleandmist ja kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostja kohustatud tasuma hagejale müügikahju lepingu punkti 6.7 järgi. Lisaks vaidlevad pooled, kas ja kuipalju hageja saab nõuda ülesütlemisega kaasnevate kulude hüvitamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-s 146 on sätestatud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks
muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 82 lõike 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kostjad on esitanud hagile osalise aegumise vastuväite, viidates, et arved nr 10992215 maksetähtajaga 01.03.2010 ja nr 11014750 tähtajaga 01.04.2010 (edaspidi arved) on aegunud. Hageja kostjatega ei nõustu, viidates, et aegumine algab mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et arved on muutunud sissenõutavaks. Kohus nõustus hagejaga, et hagi ei ole osaliselt aegunud, kuid ei pidanud õigeks hageja põhjendust. TsMS § 154 lg 2 tulenevalt ei ole arved aegunud põhjusel, et nende aegumise kuupäev algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. See tähendab, et 2010 tasumisele kuulunud igakuiste liisingmaksete näol on tegemist korduvate kohustustega, mille nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema järgmise aasta esimesest päevast (s.o alates 01.01.2011). Seega arved oleksid aegunud 01.01.2014, kui hagi poleks esitatud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostjad on leidnud, et kuna sõiduk on tagastatud 17.03.2010, puudub hagejal õiguslik alus hilisema aja eest liisingumakseid nõuda. Hageja väitel lõpeb leping ülesütlemisega ning arved kuuluvad tasumisele põhjusel, et vara tagastamisega leping ei lõppenud. Arvete nr 10992215 maksetähtajaga 01.03.2010 ja nr 11014750 tähtajaga 01.04.2010, nr 11036517 tähtajaga 01.05.2010, nr 11058941 tähtajaga 01.06.2010, nr 11082113 tähtajaga 01.07.2010 ja nr 11104488 tähtajaga 01.08.2010 sissenõutavaks muutumine on hageja poolt tõendatud (tlk 13, 15-19), tõendatud on ka sõiduki tagastamise kuupäev 17.03.2010 (tlk 43). Hageja ütles lepingu üles 13.07.2010. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu punkti 8.7 kohaselt kui liisinguvõtja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, siis on liisinguvõtja kohustatud liisinguandja nõudmisel andma vara viivitamatult liisinguandja valdusesse kuni kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Liisingulepinguga on kostja võtnud kohustuse tagastada hageja nõudmisel sõiduauto. Õige on ka hageja seisukoht, et üksnes sõiduki tagastamisega ei lõpe poolte vahel sõlmitud leping. Liisingulepingu lõppemiseks peab esinema seadusest või lepingust tulenev alus. Seega ei ole hageja, nõudes liisingumaksete tasumise jätkamist lepingu kehtivuse perioodil, teinud seda alusetult. Kohus leiab et hageja liisingumaksete arved perioodi eest 03.02.2010 - 06.07.2010 (tlk 13, 15-19) on põhjendatud 4155,57 euro ulatuses. Hageja väitel kandis ta sõidukit 28.11.2012 müües hinnaga 12 000 eurot kahju 14 747,86 eurot (26 747,86 – 12 000 = 14 747,86). Liisingulepingu ülesütlemisel 13.07.2010 oli vara jääkmaksumuseks 26 747,86 eurot, millest väiksem vahe kuulus lepingu punkti 6.7 alusel tagastamisele. Liisingulepingu eritingimuste p 6.7 kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Kostjate väitel on lepingu punkti 6.7 alusel tegemist tühise tüüptingimusega ning hageja on auto müügiga põhjendamatult kaua viivitanud. Hageja hinnangul oli pikk müügiprotsess tingitud majanduslangusest ja huviliste puudusest. Hageja tugineb müügikahju nõuet esitades liisingulepingu nr 520082068 punktile 6.7. Lepingu tingimuste punkti 6.7. kohaselt, kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie (5) päeva jooksul alates nõude esitamisest. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades
kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Maakohus, võttes arvesse analoogsetes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (nt 3-2-1-49-13), asus seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 on tühine osas, milles see seob liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus lepingu tühise üldtingimuse asemel VÕS § 367 lõiget 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on otsustes (asjades nr 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-184-12) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 leidnud, et on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kostjad on sõiduki turuväärtuseks selle üleandmise hetkel 17.03.2010 pidanud umbes 25 000 – 30 000 eurot. Hageja väitel oli liisingulepingu ülesütlemisel sõiduki jääkmaksumuseks 26 747,86 eurot. Sõiduk müüdi 28.11.2012 hinnaga 12 000 eurot. Kohus leiab, et ligi 3 aasta pikkune aeg sõiduki müügiks ei ole põhjendatud. Isegi arvestades, et sõiduki müük toimus majanduslanguse ajal (alates aastast 2010), et tegemist on sõidukiga, mida kasutatakse pigem eriotstarbeks ja et seda tüüpi sõidukeid ostavad pigem ettevõtted kui tavatarbijad, ei õigusta see müügiprotsessi nii pikka kestvust. Kohus nõustus siinkohal kostjatega, et ligi 3 aastaga kaotab sõiduk reeglina olulise osa oma väärtusest. Sõiduki müük kolm aastat hiljem, arvestatuna sõiduki tagastamisest, on kostjate huve kahjustav. Kostjatel puudub võimalus müügiprotsessi mõjutada ja suunata, samal ajal kandes vastutust müügiprotsessi tulemi osas. Kõik nimetatud põhjused on üldteada asjaolud, kuid ei ole kohtu hinnangul antud kontekstis eluliselt usutavad. Ka majanduslanguse perioodil oleks sõiduauto tegelik turuhind olnud lihtsasti selgitatav ning tegeliku turuhinnaga sõidukit müües oleks müük suure tõenäosusega õnnestunud oluliselt varem. Hageja ei ole ka esile toonud, mida ta on teinud, et sõiduk kiiremini müüdud saaks. Kohtule nähtuvalt on hageja teavitanud kostjaid müügiprotsessist, võimalusest selle kulgemist jälgida ja kohustanud kostjaid teatama andmeid ostja kohta, kes on nõus vara ostma kõrgema hinnaga (tlk 21). Siiski ei tähenda see seda, et kostjatel oleks reaalselt võimalik müügiprotsessi kontrollida või vältida nn müügikahju tekkimist müügiga viivitamisel. Kohtu hinnangul on hageja andnud kostjatele üksnes õiguse leida sõidukile tulusam ostja, mis aga ei tähenda, et kostjad seda kindlasti tegema peaksid. Muid põhjusi, miks müügiprotsess nii pikalt vältas, hageja esile toonud ei ole. Ülaltoodud põhjustel ei pea kohus hageja sõiduki müügist saadud kahju nõuet 14 747,86 euro ulatuses põhjendatuks. Hageja väitel on tal seoses sõiduki müügiga kaasnenud kulud 820,15 eurot, mis koosneb
müügiteenusest summas 600 eurot (ilma käibemaksuta) (arve nr 3714, tlk 23) ja akude vahetusest summas 220,15 eurot (arve nr 3702, tlk 24) (ilma käibemaksuta). Liikluskindlustuse eest on hageja kostjale esitanud arve nr 11091239 summas 116,51 eurot (tlk 14). Kostja väitel on liikluskindlustuse arve, mis on esitatud 4 kuud pärast seda, kui auto oli hagejale tagastatud, asjakohatu. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus nõustub hagejaga selles, et lepingu ülesütlemise tasu ei hõlma endas üksnes lepingu rikkumisel liisingfirmale kuuluva vara võtmist liisingfirma valdusesse, vaid ka selle tõttu krediidiasutuse poolt tehtud toimingute tasustamist. Kuid need kulud peavad olema põhjendatud ega tohi olla tingitud liisinguandja tegevusest. 17.03.2010 koostatud sõiduki üleandmise-vastuvõtu aktis toodud objekti tehnilise seisukorra tabelis on mootori töö ja käivitamise lahtrisse märgitud ristike kasti A, mis vastab väga hea-le (tlk 43). Seega on tõendatud, et kostja I andis hagejale üle tehniliselt korras sõiduki, mille käivitamisel probleeme ei olnud. Hagile lisatud arvetest nähtub, et akud on sõidukil vahetatud 15.11.2012 (tlk 24). Kohus nõustub siinkohal kostjatega, et akude vahetuse näol on tegemist kuluga, mis võib olla tekkinud sõiduki pikast seismisest või muust hagejast tuleneval põhjusel. VÕS § 367 lg 4 alusel ei kuulu akude vahetusega seotud kulu seega kostjatelt väljamõistmisele. Kostjatelt tuleb VÕS § 367 lg 4 ja OÜ Scanbalt Trucks arve nr 3714 alusel välja mõista sõiduki müügiteenus, kokku 600 eurot (ilma käibemaksuta), kuna need kulud on põhjustatud sõiduki ennetähtaegsest tagastamisest, seotud sõiduki realiseerimisega ja esitatud mõistlikus suuruses. Liisinguvõtja liisingulepingust tulenev kohustus tasuda liisingumakseid sai tuvastatud ülalpool. Sarnaselt nendele kohustustele lasub liisinguvõtjal kohustus tasuda ka muid sõidukiga seotud kohustusi. Ekslik on kostjate tuginemine VÕS § 111 lõikele 1 viidates kohustuse täitmisest keeldumisele põhjusel, et teine poole ei ole oma kohustust täitnud. Kuivõrd kostjad on rikkunud lepingut liisingumaksete tasumise osas, on hageja võtnud sõiduki enda valdusesse liisingmaksete katteks. Liisinguleping on kindlustusarve esitamise ajal kehtiv, mis tähendab, et ka lepinguga võetud muud kohustused kuuluvad täitmisele sõiduki kindlustuskohustus on põhjendatud ja tõendamist leidnud hageja kulu liikluskindlustusele summas 116,51 eurot. Hageja põhinõue on seega kokku liisingumaksete arvete nr 10992215, nr 11014750, nr 11036517, nr 11058941, 01.06.2010, nr 11082113, nr 11104488 alusel väljamõistmist 4155,57 euro ulatuses, liikluskindlustuse eest esitatud arve nr 11091239 väljamõistmist 116,51 euro ulatuses ja müügiga seotud kuludest arve nr 3714 alusel väljamõistmist 600 euro ulatuses, kokku 4872,08 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel sõlmitud lepingu 1 põhitingimuste kohaselt on viivise määraks 0,25% iga võlgnevusega viivitatud päeva eest (tlk 6). Samas on hageja arvestanud nõutavat viivist üksnes müügikahjumi ja kaskokindlustuse nõudelt. Hageja on hagiavalduse täpsustuses märkinud, et võttes arvesse riigilõivuseaduses sätestatud piirmäära, vähendab hageja viivist 167,36 euroni. Kuna kohus pidas põhjendatuks liisingumaksete arvete nr 10992215, nr 11014750, nr 11036517, nr 11058941, 01.06.2010, nr 11082113, nr 11104488 väljamõistmist 4155,57 euro ulatuses, liikluskindlustuse eest esitatud arve nr 11091239 väljamõistmist 116,51 euro ulatuses ja müügiga seotud kuludest arve nr 3714 väljamõistmist 600 euro ulatuses, siis on viivis arvestatuna (0,25% päevas) nimetatud arvetelt summas 167,36 eurot, jätkuvalt põhjendatud. Kostjalt 1 tuleb välja mõista ka viivis 167,36 eurot. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Järelikult tuleb ka kostja II vastu hagi rahuldada ning kostjalt II tuleb VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1 ja 2 alusel solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4872,08 eurot ja viivis 167,36
eurot. Apellatsioonkaebus Hageja Nordea Finance Estonia AS esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab Harju Maakohtu 28.10.2013 otsust osas, millega maakohus jättis kostjatelt välja mõistmata müügikahju summas 14747,86 eurot. Apellandi arvates on maakohtu poolt tegemist hagejale üllatusliku seisukohaga, mida pooltega ei arutatud ja millele ei olnud hagejal võimalik esitada tõendeid. Riigikohus on erinevates lahendites (sh 3-2-1-101-09 lahendis) rõhutanud, et otsus ei või olla üllatuslik. Olukorras, kus maakohus leidis, et müügihinda ei saa lugeda turuhinnaks (kuigi Riigikohus on seda teatud tingimustel lubanud), oleks maakohus pidanud seda pooltega arutama ja andma neile võimaluse esitada oma seisukohad ning vajadusel ka täiendavad tõendid turuväärtuse kindlakstegemiseks. Oluline on ka asjaolu, et kostja ei esitanud ka tõendid teistsuguse väärtuse kohta. Maakohus ei ole analüüsinud hageja poolt esitatud müügiarvet. Kohus ei ole põhjendanud, miks hageja poolt näidatud müügihind ei ole turuhind. Kuivõrd hageja lähtus nõude esitamisel TsÜS § 65 sätestatust, et eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind), ei esitanud hageja rohkem tõendeid vara väärtuse kindlakstegemiseks. Et olla kindel sõiduki tegeliku väärtuse tuvastamises, esitab apellant käesolevas apellatsioonkaebuses taotluse ekspertiisi määramiseks tuvastamaks sõiduki väärtus tagastamise hetkel. Apellant oli seisukohal, et sõiduki müügiprotsessis selgub selle turuväärtus, kuid seda tingimusel, et sõiduki müümine oleks toimunud suurimat kasu taotleval mõistlikul viisil. See tähendab, et müügiprotsess peab olema läbi viidud asjatundlikult (piisavalt kõrge alghind, hinna langetamine õiges suuruses ja intervallidega ja piisava aja vältel, et leida n.ö õige ostja). Kõnealuse sõiduki näol on tegemist äärmiselt harva esineva mudeliga, mis eeldab ka pikemat müügiprotsessi, lisaks lisavarustusena autole lisatud väiksemate sõidukite äraveo platvorm jm sellega kaasaskäivad lisad näitavad, et sõiduk oli vaid spetsiifilise ja väga kitsa töö jaoks. Seetõttu oli ka uue ostja leidmine sellisele varale raskendatud. Analoogseid sõidukeid on müügis/kasutusel Eestis väga vähe – näiteks täna ei ole müügis ühtegi sellist sõidukit. Sõiduk oli müügis paralleelselt kahe müüja poolt (lisaks ka väljaspool Eestit machineryzone internetikeskkonnas) alates 12.04.2010 ja üritati esmalt müüa hinnaga 32 211 EUR (koos käibemaksuga). Kuivõrd selle hinnaga ei leidunud ostjat, langetati järk-järgult sõiduki hinda. Sõidukile leidus ostja alles 28.11.2012 hinnaga 14 400 EUR (käibemaksuga). TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdiarvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Apellandi jaoks on käesoleva asja lahendamisel äärmiselt olulise tähtsusega sõiduki väärtuse tõendamine, kuivõrd sellest sõltub otseselt apellandi nõude olemasolu ja selle suurus. Eelnevast tulenevalt palub apellant määrata kohtul ekspertiis, mille käigus selgitataks välja sõiduki väärtus seisuga 17. märts 2010. Arvestades vara eripära ja asjaolu, et analoogseid sõidukeid on müügis/kasutusel Eestis (ja ka Euroopas) väga vähe, esitab apellant eksperdile liisingulepingu sõlmimisel tehtud müügipakkumise, millest nähtub antud vara lisavarustus ja tehnilised näitajad (lisa 1). Nimetatud asjaolud mõjutavad oluliselt turuväärtust. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta kaevatava maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 28.10.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme
ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba hagiavalduses ja muudes maakohtule esitatud menetlusdokumentides väljendatud seisukohti. Kõigile neile on maakohus andnud põhjaliku hinnangu. Maakohus, võttes arvesse analoogsetes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (nt 3-2-1-49-13), asus seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 on tühine osas, milles see seob liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldas maakohus lepingu tühise üldtingimuse asemel VÕS § 367 lõiget 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on otsustes (asjades nr 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-184-12) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Kostjad on esitanud vastuses hagiavaldusele ka sellekohased vastuväited (t.l. 39). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Kolleegium leiab ülaltoodu alusel, et maakohus ei teinud pooltele üllatuslikku otsust. Maakohus leidis põhjendatult, et just hageja pidanuks tõendama müügikahju tekkimist. Hagiavalduses ei ole esile toodud asjaolusid, millest nähtuks, millised konkreetsed asjaolud põhjustasid hinna alandamise nii suures ulatuses ja millest oli tingitud nii pikk müügiperiood. Apellant oli küll seisukohal, et sõiduki müügiprotsessis selgub selle turuväärtus, kuid seda tingimusel, et sõiduki müümine oleks toimunud suurimat kasu taotleval mõistlikul viisil, ent samas ei nähtu ei hagiavaldusest ega ka apellatsioonkaebusest, et müügiprotsess oleks toimunud sellisel viisil. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud taotlus ekspertiisi läbiviimiseks tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on 12.09.2013 määrusega andnud võimaluse pooltele kuni 14.10.2013 oma täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Hageja ei ole kahju tekkimise kohta tõendeid esitanud vaatamata selle, et kostja kahju omaks ei võtnud. Hageja ei ole TsMS § 633 lg 5 kohaselt põhjendanud, miks ekspertiisi määramist ei olnud võimalik taotleda maakohtus. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
R. Allikvere
E. Liiv
I. Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.