2-13-43614/22 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue OÜ XXX on suulise kokkuleppe alusel tarninud OÜ-le XXX toodangut – toorkummi, vahekummi, kummipaela, kummikotte ja rõngaid. Kogu tarnitud toodangu eest on OÜ-le XXX väljastatud arve nr 13-005 summas 3012 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 23.05.2013. Väljastatud arve alusel on OÜ XXX kohustatud tasuma tarnitud toodangu eest kokku 3012 eurot. Käesoleva aja seisuga on nõutud summast tasutud ainult osa summas 1506 eurot. OÜ XXX poolt arve tasumata jätmise tõttu on häiritud OÜ XXX majandustegevus. Arvete tasumata jätmine põhjustab materiaalset kahju. OÜ XXX on rikkunud oma kohustuste täitmist ning ebaseaduslikult kasutab OÜ-le XXX kuuluvaid rahalisi vahendeid. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult alati selle täitmist. OÜ XXX võlgneb OÜ-le XXX tasumata jäänud põhivõlgnevuse summas 1506 eurot. Nimetatud kohustuse rikkumist vabandavad asjaolud puuduvad. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2013 oli 0,5%. Seega on hetkel viiviseks 8,5% aastas. See teeb reaalseks viiviseks 0,023% viivitatavalt summalt päevas. Seega antud juhul kuulub kohaldamisele seadusest tulenev intressimäär ning hageja nõuab võlgnetava summast 0,023% viivist iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni kohase tasumiseni. OÜ XXX poolt võlgnetavad viivised kujunevad seetõttu järgnevalt. viivise summa % alg.kuupäev lõpp kuupäev päevad kokku

esitatud nõudele pakkus kostja tagasi osta pool saadud kaubast. Hageja oli kategooriliselt keeldunud kauba tagasiostmisest ning nõudis võlgnevuse tasumist. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kostja põhjendamatu pakkumine oli ebamõistlik ja tekitas hagejale põhjendamatult kahjumi. Esiteks polnud mingit põhjust ja alust poole kostjale tarnitud kauba tagasiostmiseks. Ning asjaolu, et kostja mõtles ümber, ei saa olla põhjendatud aluseks kauba tagastamiseks. Hageja on juba kandnud kulud tarnitud ja kostjale edastatud kauba eest. Asjaolu, et hageja on keeldunud kostja alusetust pakkumisest, kinnitavad ka hageja 14.06.2013 ja 03.07.2013 vastused kostjale. Hageja on seisukohal, et kostja soovis kohut eksitada oma valeliku väitega väidetavalt sõlmitud kokkuleppe olemasolust. TsMS § 200 lg 2 kohaselt kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Hageja soovib märkida, et kostja poolt kohtule esitatud krediitarvet nägi hageja esimest korda ainult kohtu poolt esitatud kostja vastusega ning varem pole kunagi näinud ega saanud. Hageja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et esitatud arve on allkirjastatud ainult kostja poolt. Hageja allkirja pole. Eelpool toodud asjaolude tõttu on kostja väited ja esitatud tõend alusetud ja asjakohatud. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et esitatud arve on koostatud alles hiljuti enda võlgnevuse õigustamiseks. Seetõttu palub hageja kohtul jätta esitatud kostja taotlused täies ulatuses rahuldamata ja esitatud krediitarve tähelepanuta. Hageja on seisukohal, et kostja käitub pahatahtlikult ning hea usu vastaselt. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kostja on aga tekitanud hagejale märkimisväärse kahjumi, kasutas oma tootmises saadud kaupa ning keeldus selle eest tasuma. Nüüd aga lavastab kostja enda kelmust kui tegutsemist väidetavalt sõlmitud kokkuleppe alusel. Arve nr 13-005 on kostja tasunud osaliselt summas 1506 eurot. OÜ XXX poolt arve tasumata jätmise tõttu on häiritud OÜ XXX majandustegevus. Hageja taotleb välja mõista XXX OÜ-lt OÜ XXX kasuks võlgnevus summas 1 506 eurot. Välja mõista XXX OÜ-lt OÜ XXX kasuks sissenõutavaks muutunud viivis 64,42 eurot ning edasiselt seaduses sätestatud määras tulevikus sissenõutav viivis kuni põhivõlgnevuse kohase tasumiseni. Jätta kõik menetluskulud OÜ XXX kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. OÜ XXX tegeleb erinevate kummitoodete tootmise ning turustamisega. OÜ XXX tegeleb ehitusteenuste ja vahendusega. Hageja müüs kostjale vastavalt arvele nr 13005 kummirõngaid FLEX seal rand (9 tk) ning kummijopesid FLEX seal gasket (10 tk) hinnaga 3012 eurot. 30.05.2013 tasus kostja arve nr 13-005 alusel 1506 eurot. Vastavalt hageja ning kostja vahelisele kokkuleppele müüs kostja poole (5 kummirõngast ning 4 metallijopet) saadud kummitoodetest tagasi hagejale hinnaga 1524 eurot (edaspidi tagasimüügileping). 16.07.2013 edastas kostja hagejale tagasimüügilepingu alusel arve nr 291330716 summas 1524 eurot tähtajaga 23.07.2013 ning palus hagejal kaubale järgi tulla. Arve nr 291330716 on käesoleva menetlusdokumendi esitamise seisuga hageja poolt tasumata. Hageja nõue on täies ulatuses lõppenud. Tagasimüügilepingu eesmärgiks oli lõpetada pooltevahelised vastastikused nõuded. Vastavalt poolte taolisele tahtele lõppes hageja nõue summas 1506 eurot kostja vastu 24.07.2013, mil kostja esitatud arve nr 291330716 muutus sissenõutavaks. Arve nr 291330716 esemeks oli FLEX seal rand (5 tk) ning FLEX seal gasket (4 tk). Nimetatud kummitooted kujutavad poolt nendest kummitoodetest, milliste eest esitas hageja algselt arve nr 13-005 ning milliste eest saamata jäänud tasu alusel on hageja algatanud

käesoleva menetluse. Kuivõrd hageja on nimetatud kummitooted kostjalt tagasi ostnud ning sealjuures kummitoodete eest tasumata jätnud, on kohane asuda seisukohale, et tagasiostulepingut käsitlesid pooled tasaarvestusena. Hageja nõue kostja vastu on täies ulatuses lõppenud vastavalt VÕS § 197 lg 1. Hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja ei ole saanud kauba valdust ega omandit. Hageja väidab valesti, et vaidlusaluse arve 13005 esemeks olev kaup on kostjale üle antud ja kostja on selle ära kasutanud. Hageja ei ole kostja poolt kauba tellimist ega kauba kostjale üleandmist tõendanud. Kostja ei ole kunagi saanud viidatud kauba valdust ega omandiõigust. Hageja on teadlik, et kauba omandiõiguse kuuluvuse üle käib vaidlus ja pole üldse selge, kas hagejal oli õigus seda kaupa kostjale müügiks pakkuda. Kostja esitab fotod vaidlusalusest kaubast, mis on jätkuvalt AS XXX laos. Kusjuures, kaubal on küljes sildid AS XXX rekvisiitidega. Kostja on AS XXX lao rentnik alates 12.03.2013. Hageja omakorda hoidis oma kaupa AS XXX laos. See aga ei tähenda, et kostjal oleks rentnikuna õigused laos olevatele kolmanda isiku varadele. OÜ XXX ja AS XXX rendilepingu lisa 1 punkt 4 sätestab: Kuna laoseisu ei õnnestunud konkreetselt fikseerida, otsustati, et XXX OÜ alustab töö tegemist vaid oma toorainega ja konkreetse vajaduse korral väljastatakse XXX AS laost materjali, mis antakse konkreetselt üle aktiga. Hageja esindaja XXX oli AS XXX jurist ning on lepingu sisust ja laos toimuvast väga hästi teadlik. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune kaup on aktiga AS XXX laost kostjale üle antud. Ülaltoodu valguses on seda veidramad hageja väited selle kohta, et ta on kandnud tarnekulusid kauba kostjale edastamiseks. Hageja valetab, et sai kostja arve nr 20130716 alles koos hagi vastusega. Hageja väidab, et kostja on pahatahtlikult fabritseerinud arve 20130716 ning et hageja ei ole seda varem näinud. Selline väide on vale. Kostja esindaja XXX püüdis anda arvet algselt hageja esindajale üle isiklikult, aga XXX keeldus seda vastu võtmast. Seejärel edastati arve hagejale 16.07.2013 e-kirja teel. XXX on küll arvele vastu vaielnud, kuid on teadlik, et arve on esitatud kauba eest, mille omandit ei saa hageja kostjale üle anda. Hageja ise on 21.01.2014 seisukoha tõendina esitanud enda 03.07.2013 e-kirja, milles tunnistab kreeditarve kättesaamist. Hageja nõue on alusetu ja esitatud hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta täielikult hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Käesoleval juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud suuline leping erinevate kummitoodete müümiseks. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas nimetatud toodete müügi kohta koostatud arve nr 13-005 alusel oli kostja kohustatud hagejale tasuma üksnes 1506 eurot või tuleb kostjal tasuda kogu arvel kajastatud summa, mis on 3012 eurot. Kostja on seisukohal, et ülejäänud summa, s.t 1506 euro osas on kostja tooteid hagejale tagasi müünud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus märgib, et käesoleval juhul on hageja esitanud tõendi arve nr 13-005 näol (tlk 5), millest nähtub, et hageja on kostjale müünud kummirõngaid ja metalljopesid kogumaksumusega 3012 eurot. Kostja on samuti kinnitanud, et hageja ja kostja vahel sõlmiti kõnealuse kauba suhtes ostumüügileping (kostja 06.01.2014 menetlusdokumendi lk 2, tlk 46). Kostja vastuväite kohaselt

tasus ta arvel nr 13-005 näidatud summast üksnes poole, kuna vastavalt hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele müüs kostja poole kaubast hagejale tagasi. Kohus on seisukohal, et eeltooduga on kostja omaks võtnud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud müügileping arvel nr nr 13-005 kajastatud kauba ostmiseks. Olukorras, kus pooled ei oleks sõlminud müügilepingut vastava kauba ostmiseks kostja poolt, ei saaks kõne alla tulla ka kostja väidetud tagasimüügileping. Müügilepingu sõlmimist kogu arvel nr 13-005 kajastatud kauba osas tõendab ka kostja töötaja 16.07.2013 e-kiri (tlk 73), millest nähtub, et hageja on kauba kostjale 2013. aasta maikuus üle andnud. Kostja töötaja selgituste kohaselt oli kaup ostetud tehnilise direktori soovitusel. Seega on tõendamist leidnud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud ostu-müügileping kogu arvel nr 13-005 kajastatud kauba ostmiseks. Seoses kostja väidetega, et kaup asub antud hetkel AS XXX laos, märgib kohus, et olukorras, kus kostja töötaja on 16.07.2013 e-kirjas kinnitanud, et kaup oli 2013. aasta maikuus kostjale üle antud, ei oma antud asjas tähtsust, kus vaidlusalune kaup käesoleval hetkel asub. Kostja leiab, et kostjal ei ole kohustust arvet nr 13-005 enam kui 1506 euro ulatuses tasuda, kuna ülejäänud osas on pooled sõlminud tagasimüügilepingu. Kõnealuse tagasimüügilepingu sõlmimise tõendamiseks on kostja esitanud kohtule arve nr 20130716 (tlk 49). Kohus osundab, et kõnealusel arvel ei ole ühtegi märget selle kohta, et hageja oleks kõnealuse arve või sellel kajastatud kauba tagasi ostmise heaks kiitnud. Kohus märgib, et olukorras, kus hageja ei ole omaks võtnud, et poolte vahel oli sõlmitud n-ö tagasimüügileping, ei saa tagasimüügilepingu sõlmimist tõendada üksnes arve esitamisega. Kohus osundab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11111, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Lahendis nr 3-2-1-101-11 on Riigikohus märkinud, et tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega nõustub. Käesoleval juhul on hageja esitanud tõendid, millest nähtub, et hageja on oma e-kirjades kostja töötajalt korduvalt palunud, et kostja arve nr 13-005 ära maksaks (tlk 69, 70). Kostja on 16.07.2013 e-kirjas palunud hagejat arve nr 13-005 alusel tarnitud kauba ära viia, kuid hageja on kostjale 16.07.2013 e-kirjas selgesõnaliselt kinnitanud, et kaupa tagasi ei võeta (tlk 73). Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõenditega on tuvastamist leidnud, et isegi juhul, kui kostja töötaja 16.07.2013 e-kirjas tehtud üleskutset kauba äraviimiseks lugeda ettepanekuks sõlmida tagasimüügileping, ei ole hageja sellega nõustunud ega teinud tahteavaldust kauba tagasiostmiseks. Lähtuvalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja ei sõlminud arvel nr 13-005 kajastatud kauba osas tagasimüügilepingut, kuna ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks selleks VÕS § 9 lg 1 mõttes tahteavalduse teinud. Kohus on seisukohal, et eelnevaga on tuvastamist leidnud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud arvel nr 13-005 kajastatud kogu kauba suhtes ostu-müügileping, hageja on kauba kostjale kättetoimetanud ning pooled ei ole sõlminud osa kauba tagastamiseks tagasimüügilepingut. Lähtuvalt eeltoodust on hageja täitnud talle müügilepingust tuleneva kohustuse ning müünud ja andnud kostjale üle müügilepingu objektiks oleva kauba, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta oleks selle eest täies mahus tasunud. Seega on kostja rikkunud talle VÕS § 208 lg 1 alusel müügilepingust tulenevaid kohustusi. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja ja kostja sõlmitud müügilepingut kostja tähtaegselt täitnud ei ole, kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et kostja ei ole tasunud täielikult arvet nr 13-005, mille tasumise tähtaeg oli 23.05.2013. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust

rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1 ja VÕS § 208 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Võttes arvesse, et kostjal tuli hagejale arve nr 13-005 alusel tasuda 3012 eurot, kuid kostja on tasunud üksnes 1506 (tlk 6), tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõue 1506 euro ulatuses. Järgnevalt lahendab kohus küsimuse sellest, millises ulatuses on põhjendatud hageja viivisenõue. VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist seaduses sätestatud määras, mis on 0,023% päevas. Kostja jäi arvest nr 13-005 tuleneva kohustuse täitmisega viivitusse 24.05.2013, mis tähendab, et viivitatud päevade arv hagi esitamise seisuga (26.11.2013) on 186, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 64,42 eurot. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjalt hageja kasuks müügilepingu alusel välja mõista viivis 64,42 eurot. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Võttes arvesse, et hageja on esitanud vastava taotluse, tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 alusel alates 27.11.2013 välja mõista veel mitte sissenõutavaks muutnud viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (1506 eurot) kuni põhinõude täitmiseni. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista põhivõlg summas 1506 eurot hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viiviseid seisuga 26.11.2013 summas 64,42 eurot. Kokku 1570,42 eurot. Samuti tuleb kostjalt alates 27.11.2013 hageja kasuks välja mõista veel mitte sissenõutavaks muutnud viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (1506 eurot) kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1, 2 kohaselt on hagihind 1 696,84 eurot, millelt hageja on tasunud riigilõivu 175 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus rahuldab hagi täies ulatuses, mistõttu jäävad tsiviilasja menetluskulud kostja kanda. Seoses kostja seisukohaga, et hageja ei ole käesolevas menetluses esitatud nõuet kostjale varasemalt kohtuväliselt esitanud, mistõttu menetluskulud tuleks jätta hageja kanda, märgib kohus, et kostja vastavasisulised väited ei ole tõesed. Nimelt nähtub hageja esitatud tõenditest, et hageja on arve nr 13-005 tasumist nõudnud korduvalt ka kohtuväliselt (tlk 69, 70). Seega puudub igasugune alus menetluskulude hageja kanda jätmiseks. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva