Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX OÜ (kostja I) ja XXX (kostja II) vastu võla väljamõistmiseks. Kuna kostjad esitasid makseettepanekule vastuväite, lõpetas kohtunikuabi 13.07.2012 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 13.09.2012 esitas hageja hagiavalduse Harju Maakohtule. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 09.11.2007 liisingulepingu nr XXX (Liisinguleping I), mille esemeks oli sõiduk Lexus GS300. Hageja kohustus andma sõiduki kostja I valdusesse ja kostja I kohustus hagejale selle eest tasuma (sh intressi). Samuti kohustus kostja I tasuma kindlustusmaksete eest. Kostja I rikkus oma kohustusi. Kostja I jättis tasumata intressi ja kaskokindlustusmaksed kogusummas 516,21 eurot. Lisaks võlgneb kostja I põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest viivist summas 87,13 eurot. 09.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX (Käendusleping I), mille alusel kohustus kostja II käendama Liisingulepingust I tulenevaid kostja I kohustusi. 15.02.2008 sõlmisid hageja ja kostja I liisingulepingu nr XXX (Liisinguleping II), mille esemeks oli sõiduk Lexus LS460. Hageja kohustus andma sõiduki kostja I valdusesse ja kostja I kohustus hagejale selle eest tasuma (sh intressi). Samuti kohustus kostja I tasuma kindlustusmaksete eest. Kostja I rikkus oma kohustusi. Kostja I jättis tasumata intressi ja kaskokindlustusmaksed kogusummas 365,28 eurot. 15.02.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX (Käendusleping II), mille alusel kohustus kostja II käendama Liisingulepingust II tulenevaid kostja I kohustusi. Kostjate vastuväited ei ole põhjendatud. Hagejal ei olnud alati võimalik kostja I arveldusarvet debiteerida, kuna sellel ei olnud raha. Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 968,62 eurot ning viivise 0,25 % päevas põhinõudelt (s.o 440,41 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni.

Kostjate vastus Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I andis hagejale liisingulepingute lõpetamisel sõidukid üle ning hageja ei esitanud kostjale I mingeid pretensioone. Liisinguesemete suhtes sõlmiti otsekorralduslepingud, mille alusel pidi hageja ise kontot debiteerima. 2010 septembris ja oktoobris oli kostja I arveldusarvel piisavalt raha, et seda hageja nõude ulatuses debiteerida. Kostja II vaidles hagile vastu. Autode tagastamisel ei esitanud hageja mingeid pretensioone võlgnevuste kohta. Hageja pidi ise kostja I kontot debiteerima. Kaskokindlustusmakse nõue on ebaõigesti esitatud perioodi eest 16.10.2010-15.11.2010, kuna leping lõpetati 05.11.2010.

Kohtu põhjendused Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja I 09.11.2007 Liisingulepingu I, mille esemeks oli sõiduk Lexus GS300. Liisingulepingu kohaselt kehtis Liisinguleping I kuni 15.11.2010. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja II Käenduslepingu I, mille alusel kohustus kostja II tagama Liisingulepingust I tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise. Sõiduki üleandmise aktist selgub, et kostja I andis sõiduki tagasi 05.11.2010 (I kd lk 133). Hageja nõuab Liisingulepingu I alusel ajavahemiku 16.09.2010 – 15.11.2010 eest intressi tasumist summas 236,15 eurot ja kindlustusmaksete tasumist summas 280,06 eurot (t lk 67-68). Kostjate vastuväited nõudele ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Asjaolu, et hageja võttis Liisingulepingu I lõppemisel lepingu esemeks olnud sõiduki kostjalt I vastu, ei tähenda, et hageja oleks loobunud võlanõudest. Otsekorralduslepingu tingimuste p 3.1 kohaselt debiteerib pank nõutud summa maksja kontolt maksepäeval. Sama lepingu p 3.3 sätestab, et kui maksepäeval puuduvad kontol vabad vahendid makse teostamiseks, siis on pangal õigus kontrollida makse teostamiseks vabade vahendite olemasolu ja teostada makse kahe päeva jooksul peale maksepäeva, kuid mitte hiljem kui debiteerimisperioodi lõppkuupäeval. Kostja I on väitnud, et otsekorralduslepingu tingimustel ei ole tema allkirja. Kohus märgib, et tegemist on lepingu üldtingimustega. Kui kostja I leidis, et pooltevahelisele otsekorralduslepingule need üldtingimused ei kohaldu, oli tal võimalus kohtule esitada need tingimused, mis tema hinnangul otsekorralduslepingule kohalduvad. Kostja I ei ole seda teinud. Liisingulepingu I alusel tehtud maksete väljavõttest selgub, et 2010 kevadel ja suvel jäid mitmed lepingujärgsed maksed tasumata (II kd lk 8-9). Hageja väitel ei saanud ta otsekorralduslepingu alusel kostja I kontot debiteerida, kuna arvel ei olnud raha. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostja I on küll esitanud oma konto väljavõtte, kuid selles on andmed alates 2010 septembrist (I kd lk 196). Eeltoodust tulenevalt on hageja 2010 oktoobris ja novembris põhjendatult debiteerinud kostja I kontot varasemate võlgnevuste katteks. Õige ei ole ka kostja II seisukoht, et Liisinguleping I lõpetati 05.11.2010. Kuigi kostja I andis sellel päeval sõiduki tagasi, lõppes Liisinguleping I 15.11.2010. Seega on hagejal selle ajani õigus nõuda ka kindlustuse eest tasumist. Arvestades, et kostjad ei ole tõendanud, et kõik Liisingulepingu I järgsed maksed on tasutud, on hagejal õigus nõuda tasumata summade maksmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks Liisingulepingu I alusel välja mõista intress summas 236,15 eurot ja kindlustusmaksete võlg summas 280,06 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kuna kostjad on viivitanud arvete

tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist. Liisingulepingu I punktis 5.1 on lepitud kokku viivisemääras 0,25 % päevas. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista viivis 01.11.2010 seisuga 87,13 eurot. Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt Liisingulepingu I alusel välja mõista 603,34 eurot. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb täiendavalt kostjatelt solidaarselt Liisingulepingu I alusel välja mõista viivis 0,25 % päevas põhivõlalt (s.o 280,06 eurolt) alates 13.09.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingust I nähtuvalt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 48 499,96 eurot. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja II Liisingulepingust I tuleneva võla ja viiviste eest kokku mitte suuremas summas kui 48 499,96 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja I 15.02.2008 Liisingulepingu II, mille esemeks oli sõiduk Lexus LS460. Liisingulepingu kohaselt kehtis Liisinguleping II kuni 15.06.2010. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja II Käenduslepingu II, mille alusel kohustus kostja II tagama Liisingulepingust II tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise. Sõiduki üleandmise aktist selgub, et kostja I andis sõiduki tagasi 21.06.2010 (I kd lk 134). Hageja nõuab Liisingulepingu II alusel ajavahemiku 16.05.2010 – 15.06.2010 eest intressi tasumist summas 204,93 eurot ja kindlustusmaksete tasumist summas 160,35 eurot (t lk 96). Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et need summad oleksid hagejale tasutud. Samuti ei ole kostjad tõendanud, et kostja I kontol oli maksepäeval selles summas vabu vahendeid, et hageja oleks saanud kontot otsekorralduslepingu alusel debiteerida. Asjaolu, et hageja võttis Liisingulepingu II lõppemisel lepingu esemeks olnud sõiduki kostjalt I vastu, ei tähenda, et hageja oleks loobunud võlanõudest. Seega tuleb VÕS § 108 lg 1 ning § 145 lg 1 alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista Liisingulepingu II järgne intressi võlg 204,93 eurot ja kindlustusmaksete võlg 160,35 eurot, kokku 365,28 eurot. Liisingulepingu II punktis 5.1 lepiti kokku viivises määraga 0,25 % päevas. Kuna kostjad on viivitanud võla maksmisega, siis tuleb TsMS § 367 alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista Liisingulepingu II järgne viivis 0,25 % päevas põhivõlalt (s.o 160,35 eurolt) alates 13.09.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingust II nähtuvalt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 48 468,59 eurot. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja II Liisingulepingust II tuleneva võla ja viiviste eest kokku mitte suuremas summas kui 48 468,59 eurot. Ülaltoodule tuginedes tuleb hagi rahuldada.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.