Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

oli 27.02.2009 sõlmitud käendusleping nr 05-213901-KÄ, mille järgi vastutas kostja laenulepingust nr 05-213901-JI ja selle lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt laenusaajaga. Kostja vastutuse piirmääraks oli 338 731 eurot 74 senti. Laenusaaja pankrot kuulutati välja 11.02.2011. Hageja esitas 23.02.2011 laenusaaja pankrotimenetluses nõudeavalduse 1 866 680 euro 26 sendi tunnustamiseks. Laenusaaja pankrotimenetluses ei ole hageja nõuet rahuldatud, sest pankrotivara ei ole veel müüdud. Pankrotihaldur on esitanud tagasivõitmise hagi. Hageja on esitanud kohtusse hagiavalduse nõude tunnustamiseks (tsiviilasjas nr 2-11-47511). Hageja ja kostja on käenduslepingus kokku leppinud, et kostja vastutab laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab hageja nõudele vastuväite. Kostja ei olnud käenduslepingu sõlmimisel tarbija. Laenulepingu lisaga refinantseeriti eelmine laenuleping ja muudeti laenu otstarvet. Hageja nõue koosneb laenu põhiosa võlgnevusest. Hageja tegi kostjale nõudest teatamisel suuri jõupingutusi ning nõudest õnnestus kostjale teatada alles kohtutäituri vahendusel 24.01.2012. Kostja vastuväited

Hageja ja Sperco Kinnisvara OÜ sõlmisid 29.09.2005 laenulepingu (I kd, lk 9-15) ja laen summas 639 116 eurot 49 senti maksti laenusaajale välja 04.10.2005. 24.09.2007 sõlmisid laenusaaja ja hageja laenulepingu lisa nr 1 (I kd, lk 7-8), mille kohaselt muudeti varasema laenulepingu tingimusi. Laenulepingu lisa allkirjastas laenusaaja esindajana kostja. Täiendava laenumakse tegi hageja laenusaajale 28.09.2007. 27.02.2009 sõlmisid hageja ja laenusaaja laenulepingule lisa nr 2 (I kd, lk 5-6), millega suurendati laenu summat 1 252 667 euro 48 sendini. Laenu tagastamise tähtaeg oli 31.01.2010 ning intressiks Euro 3 kuu EURIBOR + 3,5%. Täiendava laenu summa kandis hageja laenusaajale üle 27.07.2009 (II kd, lk 4). Eeltoodud tõenditest kogumis tuleneb, et hagejal oli reaalne laenuleping laenusaajaga ning laen maksti välja. Hageja laenumaksete arvestuse kohaselt oli kostjal seisuga 28.12.2009 laenu põhiosa võlgnevuseks 6624 eurot 90 senti ja tasumata jäägi suuruseks oli 1 201 607 eurot 3 senti. Täiendavalt tasus laenusaaja põhiosa maksetena 2248 eurot 81 senti. Seisuga 31.01.2010 oli laenusaaja laenu põhiosa maksete võlgnevuse suuruseks 1 199 357 eurot 82 senti. Intressidena võlgnes laenusaaja seisuga 31.01.2010 hagejale 555 eurot 30 senti ja viivisena 666 767 eurot 14 senti. Seega on hageja selgelt välja toonud, milline oli laenulepingutest tulenev võlgnevus. Hageja ja kostja vahel 27.02.2009 sõlmitud käenduslepingu (I kd, lk 17-18) punkti 1 järgi vastutas kostja laenulepingust nr 05-213901-JI ja selle kõigist tulevastest lisadest tulenevate Sperco Kinnisvara OÜ kohustuste täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Käendaja vastutuse maksimumsummaks oli 338 731 eurot 74 senti. Käenduslepingu p 2 kohaselt vastustas käendaja laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab panga nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või lepingu kehtetuse vastuväite. Seega olid pooled käenduslepingus sõlminud VÕS § 149 lõikele 2 vastava kokkuleppe ning kostjal puudus õigus esitada hageja käenduslepingust tulenevale nõudele vastuväiteid ka siis, kui seda teeks laenusaaja. Riigikohus on analoogilises vaidluses leidnud, et põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust (3-2-1-136-12, p 29). Vaatamata kostja vastuväidete asjakohatusele on käesolevaks ajaks jõustunud lahend hageja nõude pankrotimenetluses tunnustamise kohta. Kohtute infosüsteemist nähtub, et hageja esitas oma nõude tunnustamiseks kohtule hagiavalduse vastuväite esitanud võlausaldaja Nerx Grupp OÜ vastu ning kohtu 06.05.2013 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-11-47511 on hageja nõue rahuldatud. Kostja väited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta ei ole samuti piisavad ega asjakohased hageja nõudele vastuvaidlemisel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjale ei laiene tarbijatele antavad õigused. Riigikohus on rõhutanud, et kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuste tagamiseks lepingu, siis tuleb teda pidada tegutsenuks majandusja kutsetegevuses ning lepingule ei laiene tarbijakaitse sätted (3-2-1-148-11, p 13). KAS § 83 lg 3 jõustus 01.01.2007, kuid laenuleping oli sõlmitud enne seda. Kostja ei ole ise põhjendanud ega välja toonud, kuidas on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kuidas tuleneb sellest kostja õigus vabaneda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Kostja väited vastutustundliku laenamise põhimõtete mittejärgimise kohta ei ole veenvad. Kinnistusraamatu väljavõtte järgi (I kd, lk 92) kuulus laenusaajale Eestis 15 kinnistut. Laenusaaja bilansi kohaselt seisuga 31.12.2005 (I kd, lk 93) oli laenusaaja omakapital 28 040 904 krooni ning kasum 15 712 376 krooni. Kostjale endale kuulus kinnistusraamatu väljavõtte (I kd, lk 96-175) kohaselt 8 kinnistut, sealhulgas kinnistu

Tallinnas, XXX XX XX. Seega oli laenusaajal ning kostjal endal olemas piisavalt vara selleks, et täita endale võetud lepingulisi kohustusi. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt nõuti temalt lisatagatisena käendust majanduskriisi tingimustes, kui tagatiste väärtus vähenes. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et laenusummat suurendati mitmel korral ning koos viimase laenusumma suurendamisega sõlmiti vaidlusalune käendusleping. Isegi juhul, kui krediidiandja on rikkunud mõnda laenu andmisega seotud dokumenteerimise kohustust või on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei too see automaatselt kaasa laenusaaja vabanemist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest ega käendaja vabanemist käenduslepingus toodud kohustuste täitmisest. Riigikohus on leidnud (3-2-1-136-12, p 25), et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiasutuse väidetava rikkumise vahel vastavalt VÕS § 127 lõikele 4. Selliseid väiteid, nõudeid ega tõendeid ei ole kostja antud menetluses esitanud. Pärast viimase kohtuistungi toimumist esitas kostja 25.06.2013 kohtule täiendavalt mitmeid menetluslikke taotlusi ning soovis menetluse taastamist. Sisuliselt soovis kostja otsuse tegemise edasilükkamist ning tema taotluste uut lahendamist. Lahendi tegemise edasilükkamiseks puudus alus. Kostja taotluse alusel lükkas kohus varasemalt edasi 04.04.2013 määratud istungi. 02.05.2013 istungil taotles kostja uuesti istungi edasilükkamist (I kd, lk 204) ilma taotlust põhistamata. Usutavad ei ole kostja väited, et tal esines mõjuv põhjus istungile mitteilmumiseks 17.06.2013 kell 14.00. Kostja ei ole kohtule esitanud TsMS § 422 lg 2 nõuete kohast tõendit. Kostja teistkordse tõendite väljanõudmise taotluse jättis kohus rahuldamata. Tõendite väljanõudmise taotluse põhistus ei olnud selge, et kellelt ja milliseid tõendeid peaks kohus välja nõudma, milliseid vastuväiteid soovis kostja tõenditega tõendada ning millised takistused olid kostjal endal tõendite esitamiseks. Kostja 25.06.2013 taotlus kolmanda isiku kaasamiseks oli esitatud hilinemisega ega olnud nõuetekohane. Kostja ei toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust taotluse hiliseks esitamiseks. Taotlusest ei nähtu, kelle poolele oleks tulnud SOPE JA KVE TT OÜ menetlusse kaasata. Kostja ei toonud esile TsMS § 216 lg-s 1 nimetatud asjaolusid. Tsiviilkohtumenetlus ei näe ette kolmandate isikute kaasamist menetlusse põhjendusel, et kolmas isik oskab anda menetlusosalise asemel paremini selgitusi ja vastuväiteid. Kostja oli SOPE JA KVE TT OÜ juhatuse liige, mistõttu talle endale peavad olema teada kõik laenulepingute sõlmimise ja täitmisega seotud asjaolud. Apellatsioonkaebus

kaasamise taotlust hilinenult, vaid juba eelistungil, kus seda aga ignoreeriti. Et taotlust ei lahendatud määrusega, välistati ka edasikaebeõigus. Kostja esitas TsMS § 422 lg 3 järgi tõendina haigusloo väljavõtte, millest nähtub, et kostjale määrati nädalaks ajaks rahu režiim tulenevalt peapõrutusest. On arusaamatu, millest tulenevalt jättis kohus kostja tervisliku seisundi arvesse võtmata. Kostja oli teavitanud kohut soovist esitada vastuhagi, kuid selleks vajalikke dokumente ei olnud kostja käsutuses ja kostjal ei olnud võimalik vastavat protsessuaalset õigust kasutada. Kostja tõi välja kirjalikult konkreetsed dokumendid, mille väljanõudmist kostja soovis, ning põhjenduse tõendite väljanõudmiseks. Isegi kui vastutustundliku laenamise põhimõtet ei oleks pidanud kohaldama 2005. aastal, siis kehtis see kindlasti 2009. aastal, kui laenu suurendati ja sõlmiti käendusleping. Maakohus ei ole üldse analüüsinud, mis eesmärkidel sõlmiti laenulepingute lisasid, miks anti juurde laenu ning milline oli laenusaaja ja käendaja majanduslik seis sellel hetkel. Hageja seisukoht

rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes. Protokolli kohta saab esitada üksnes võltsimise vastuväite. Kostja ei taotlenud 02.05.2013 eelistungi protokolli parandamist. Kostja väide protokolli puuduste kohta tuleb jätta arvestamata. Maakohus on arusaadavalt põhjendanud, miks kohus ei lükanud asja arutamist 17.06.2013 kohtuistungil edasi. Apellatsioonkaebusest ega asja materjalidest ei nähtu, et kohtuistungi edasilükkamata jätmine oleks toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Kostja ei saanud taotleda dokumentide väljanõudmist vastuhagi põhjendamise vajadusele tuginedes, sest kostja vastuhagi ei esitanud ega selgitanud, millist nõuet ta esitada sooviks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Ande Tänav

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.