Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

alusel vähendada. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu järgmistel põhjustel: 1) Hageja on laenu-ja käenduslepingut ning nende raames sõlmitud kokkuleppeid sõlmides lähtunud vastutustudlikku laenemaise põhimõttest, st on laenusaaja ja käendaja maksevõimet hinnanud pangakontode väljavõtete ja maksehäirete registrisse päringute tegemise kaudu. Lisaks hageja poolt kogutud infole oli laenusaajal ja kostjalt lepingu üldtingimuste p.9.1 järgi kohustus informeerida laenuandjat viivitamatult kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostjal oli saadud info põhjal võimalik valida, kas ta sõlmib käenduslepingu ja selle raames täiendavaid kokkuleppeid või mitte. Käendusleping on kehtiv, kuna TsÜS § 86 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, so kokkulepe nr.4 (mis on sõlmitud peale TsÜS § 86 kehtiva redaktsiooni jõustumist) ja käendusleping ei ole sõlmitud laenusaajale ja käendajale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning vastastikuste kohustuste väärtust (eelkõige krediidi kulukuse määr) ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Krediidisaaja ja käendaja perekondlik seotus (krediidisaaja oli või on kostja onu abikaasa) ei ole käsitletav sundolukorrana lepinguliste kohustuste võtmisel. 2) Lepingu ülesütlemine on kehtiv, kuna nimetatud õiguskaitsevahendi kasutamine oli lepingu rikkumise tõttu põhjendatud ning ülesütlemishoiatus sisaldas kogu seaduses sätestatud kohustuslikku teavet – võla tasumise tähtaega ja selle tasumata jätmise tagajärge. Hageja ei ole pahatahtlikult viivitanud lepingu ülesütlemisega, vaid on käitunud lepingulise suhte säilitamisel heas usus ning mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt, kasutades lepingu ülesütlemist viimase võimalusena. Varasem lepingu ülesütlemine ei olnud põhjendatud ka seetõttu, et pooled pidasid läbirääkimisi lepingu raames kokkuleppe sõlmimiseks. 3) Hageja viivisenõue on seaduslik ning selle vähendamine ei ole põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et viivise suurus on ebamõistlikult suur. Hageja ja laenusaaja on viivise määras kokku leppinud. Kostja ei ole tõendanud, et kohustuste täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks ja viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvidele. Viivist võib pidada kahju hüvitamiseks hagejale, kuna tal puudus võimalus maksete mittelaekumise tõttu raha edasi laenata ning lepingu lõpetamise tõttu saada intressimakseid. Viivise suurus vastab hageja õigustatud huvile, kuna viivist nõutakse lepingujärgses intressimääras. Kuna viivise suurus on mõistlik, ei ole selle vähendamine muudel alustel põhjendatud. Hageja taotleb kostjalt 11 081.51 euro väljamõistmist, millest 5052.34 on tagastamata krediidisumma, 3103.46 eurot sissenõutavaks muutunud ja tasumata intress, 108.63 eurot võla sissenõudmise kulud ja 2817.14 eurot viivis. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 25,31% tagastamata krediidisummalt aastas alates 7.01.2014 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kostja seisukoht Hagejal oli vastutustundliku laenamise printsiibist tulenevalt kohustus laenusaaja maksevõime kohta andmete puudumisel või maksevõime analüüsi tulemusena keelduda trabijakrediidilepingu sõlmimisest. Kui hageja oleks nimetatud kohustust täitnud, ei oleks ta laenu väljastanud. Kostja eeldas heauskselt, et hageja on põhivõlgniku maksevõimet kontrollinud, mistõttu sõlmis käenduslepingu. Kostja seisukohalt ei ole küsimus mitte krediidilepingu suurendamises, vaid kostja kui käendaja

vastutuse suurendamises. 12.04.2005 sõlmitud käenduslepingu kohaselt oli kostja vastutuse maksimummäär 100 600 krooni ja käenduslepingu tähtajaks 1.05.2012, 25.09.2009 sõlmitud käenduslepingus suurenes vastutuse määr 459 081.09 kroonini ja käendusleping pikenes 1.10.2021. Käenduslepingu muutmine 25.09.2009 tekitas kostja jaoks olukorra, kus kostja ilmselgelt ei olnud võimeline maksekohustust teenindama. Hageja ei ole kostjat teavitanud, et põhivõlgnikul tekkisid märgatavad makseraskused enne käenduslepingu muutmist. Hageja on jätnud tähelepanuta, et kostja on varasemalt täitnud oma kohustust käendajana 62 831.03 krooni ulatuses, mis moodustab poole esialgsest vastutusest. Kostja on seisukohal, et tarbijakäendusleping on tühine TsÜS § 85 ja 86 alusel, kuna oli vastuolus heade kommetega ning tühine ka VÕS § 42 lg.1 ja 2 alusel. Käendusleping on tühine, kuna kostja oli lepingut sõlmides sundolukorras sugulussidemete tõttu põhivõlgnikuga. Kostja ei ole peale viimast käenduslepingu muutmist asunud olulisel määral oma kohustusi käendajana täitma, millest võib eeldada, et ta ei olnud ega ole siiani võimeline neid täitma. Kuna käenduslepingu sõlmimisel ei toimunud lepingutingimuste osas pooltevahelisi läbirääkimisi, on käenduslepingu tüüptingimused tühised. Käendusleping oli hageja poolt ettevalmistatud ja kostjal puudud võimalus selle sisu mõjutada. Kui kohus leiab, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine on toimunud õiguspäraselt, palub kostja VÕS § 162 lg.1 alusel viiviseid vähendada. Kostja on seisukohal, et viivis 25,31% tagastamata krediidisummalt aastas on ebamõistlikult suur, arvestades BIGBANK AS samas suuruses väikelaenudega seotud intressimäära, mis on vahemikus 9% laenujäägilt aastas. Seega on ka väiksema intressimääraga võimalik teenida kasumit. Viivise nõue ei peaks olema karistuseks kostjale ega hiigelkasumi teeenimise allikas hagejale. Hageja andmetel on kostja kohustuse suuruseks 6484.10 eurot. Kostja on tasunud hagejale 62 831.03 krooni ehk 4015 eurot. Lisaks sellele on hagejale tasunud ka põhivõlgnik. Seega on kohustuse täitmise ulatus piisav viivise vähendamiseks. Viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvidele, kuna võrreldava laenu tavapärane intress on 9% laenujäägilt aastas ja viivise oluline vähendamine ei põhjustaks hagejale majanduslikku kahju. Kostja majanduslik olukord ei võimalda nõutud suurusega viivist tasuda. Kostja teenib tänasel päeval miinimumpalka ja viivis moodustaks 42% tema igakuisest sissetulekust. Kostja on seisukohal, et hageja on tahtlikult venitanud lepingu ülesütlemisega, viivisenõue on ebamõistlikult suur, hageja ei ole järginud mõistliku laenamise põhimõtet, tekitanud sellega kostjale kahju ning tarbijakäendusleping on tühine.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vaidlus puudub sellest, et kostja on käendanud /kd.I, t.l.24-25/ hageja ja S P vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingut nr.0500127/26KT /t.l.18-19/, mille raames on sõlmitud 4 kokkulepet lepingutingimuste muutmiseks ning sellega seoses ka käenduslepingu muutmiseks. Kolme kokkuleppe puhul suurendati ka krediidisummat /kd.I, t.l.26-27, 33-34, 40-41/, 4.kokkulepe sõlmiti varasema kohustuse refinantseerimiseks. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei ole kontrollinud laenu andmisel ja laenulepingu ning käenduslepingu muutmise kokkulepete sõlmimisel laenusaaja ja käendaja maksevõimet. Kui hageja oleks seda teinud, ei oleks ta kostja hinnangul laenu väljastanud. Eelkõige peab kostja silmas 4.kokkulepet, millega suurendati oluliselt käendaja vastutuse maksimumsummat. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, millele tema sellekohased väited põhinevad. Laenutingimuste muutmise 4. kokkulepete puhul oli tegemist senise kohustuse refinantseerimisega /t.l.8-9/, millisest asjaolust kostja oli teadlik. 7.10.2013 toimunud eelistungil kinnitas kostja esindaja, et „...need esialgsed lepingud tühistati, kuna sõlmiti see refinantseerimise kokkulepe ja käendajal tekkis lootus, et ta ei pea sel hetkel neid võlgnevusi tasuma“ /kd.I, t.l.167/. Seega kajastas kokkuleppe sõlmimine ka kostja tahet. Kostjal oli võimalik valida, kas leppida kujunenud võlgnevuse ja selle tasumise kohustusega või kohustuste täitmise edasilükkamise eesmärgil neid suurendada. Kui kostjal oli käenduslepingu muutmise kokkuleppe allkirjastamisel „ilmselge, et ta ei ole võimeline maksekohustust teenindama“ /kd.II, t.l.6/ ja ta sellest pangatöötajat sõnaselgelt ei informeerinud, on põhjendamatu süüdistada vastutustundetuses üknes hagejat. Kostja seisukoht, et tarbjakäendusleping on tühine TsÜS §-de 85 ja 86 alusel, kuna on vastuolus heade kommetega ning tühine VÕS § 42 lg.1 ja 2 alusel, on ebaselge. Kostja vastustest ei ole üheselt arusaadav, kas kostja peab tühiseks käenduslepingut tervikuna või ainult 4. kokkulepet käenduslepingu muutmiseks. Kostja poolt pakutud kompromissist /kd.I, t.l.100/ nähtuvalt võib asuda seisukohale, et silmas peetakse 4.kokkulepet. Kostja hinnangul on käenduslepingu 4. kokkulepe käenduslepingu muutmiseks tühine, kuna selle sõlmimisel oli kostja sundolukorras oma sugulussidemete tõttu põhivõlgnikuga /kd.II, t.l.7/. Kostja sundolukord seisnenud selles, et vaatamata arusaamisele, et ta ei suuda edaspidi käendaja kohustusi täita, oli ta sunnitud käenduslepingu muutmise kokkuleppe allkirjastama, sest laenusaaja oli tema sugulane. TsÜS § 86 lg.2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus olev muuhulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtes. Asjaolu, et käendaja on põhivõlgnikuga sugulane (mida esineb sageli) ei tähenda veel, et hageja pidanuks teadma kostja erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtes. Nimetatud asjaolude esinemisel ei saa tõendamiskoormust ümber pöörata, vaid neid tuleb tõendada (või vähemalt kirjeldada) sundolukorras oleval isikul endal. Kostja selliste asjaolude esinemist väitnud

ega tõendanud ei ole. Kostja seisukoht, et käendusleping on tühine VÕS § 42 lg.1 ja 2 alusel, kuna lepingul olid tüüptingimused, mida kostja läbirääkida ei saanud, on asjakohatu. Tüüptingimuste olemasolu ei muuda lepingut tühiseks. Poole taotlusel võib kohus tunnistada tühiseks tüüptingimuse, mis on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Kostja hinnangul kahjustas teda käendaja vastutuse maksimumsumma suurendamine ja käenduskohustuse tähtaja pikendamine, milliste kokkulepete puhul ei ole tegemist tüüptingimustega. Vastavalt poolet vahel sõlmitud käenduslepingule, võttis käendaja endale kohustuse vastutada kõigi hageja ja Sigrid Puhmi vahelisest krediidilepingust nr.0500127/26kt ning võimalikest samade isikute vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete eest /kd.I, t.l.24-25/. Vaidlus puudub selles, et krediidisaaja S P krediidilepingut nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu oli hageja õigustatud rakendama VÕS § 101 lg.1 p.4 sätestatud õiguskaitsevahendit. Kostja seisukohad seoses lepingu ülesütlemisega on vastuolulised. Kostja on väitnud, et lepingu ülesütlemishoiatus ei olnud üheselt mõistetav, mistõttu on ülesütlemine tühine /kd.I, t.l.77/. Samas leiab ta, et hageja on lepingu ülesütlemisega pahatahtlikult viivitanud /kd.I, t.l.96/. Kohtu hinnangul oli lepingu ülesütlemine seaduslik ja põhjendatud ning hageja on sellest krediidisaajat ja käendajat seaduses ettenähtud viisil informeerinud /kd.I, t.l.54-57/. VÕS § 8 lg.2 järgi on leping lepingupoolele täitmiseks kohustuslik ja VÕS § 76 lg.1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kuna krediidisaaja oma lepingulist kohustust ei täitnud, oli hageja õigustatud krediidilepingu üles ütlema ja nõudma nii põhivõlgnikult kui käendajalt lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. VÕS § 113 lg.1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui lepingus ei ole ette nähtud kõrgemat intressimäära. VÕS § 113 lg.8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg.1 järgi võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudel seda vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud ja hageja poolt nõutavat viivist tuleb nii juba sissenõutavaks muutunud viivise kui ka tulevikus tekkida võiva viivise osas oluliselt vähendada. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et käendaja on lepingut märkimisväärses ulatuses täitnud, millist asjaolu tuleb VÕS § 162 lg.1 järgi viivisenõude hindamisel arvesse võtta. Krediidisumma, mis hageja poolt krediidisaaja käsutusse anti oli 99 060.31 krooni /kd.I, t.l.40/. Kostja väitel on ta hagejale tasunud põhivõlgniku kohustusi täites 62 831.03 krooni, millist asjaolu hageja ei vaidlustanud.

Viivise vähendamisel arvestab kohus ka kostja majanduslikku seisundit käesoleval ajal /kd.I, t.l. 173-176/ ja asjaolu, et tegemist on käendajaga. Hageja kasuks on täitmisel sama nõue põhivõlgniku vastu, mistõttu on õiglane, et viivise tasumise kohustuse täidab eelkõige põhivõlgnik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 735.57 eurot ning tulevikus tekkida võiv viivis mitte lepingus vaid seaduses ettenähtud määras. Kõike eeltoodut arvesse võttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja põhivõla 5052.34 eurot, tasumata intressi 3103.46 eurot, võla sissenõudmise kulud 108.63 eurot ja viivise summas 735.57 eurot. Alates 7.01.2014 tuleb kostjalt välja mõista viivis tagastamata krediidisummalt aastas VÕS § 94 lg.1 sätestatud määras. TsMS § 162 lg.1 järgi kannab hagimenetluse kulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg.1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kõnesoleval juhul peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud, vaatamata hagi osalisele rahuldamata jätmisele viivisenõudega seoses, tervikuna kostja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.