Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ühe osamakse tasumisega viivituses enam kui 60 kalendripäeva. Kokkuleppe tingimustest mittekinnipidamisel on hagejal õigus nõuda viivist 1% päevas kogu võlgnevuse summalt iga maksega viivitatud päeva eest. Viivisevõlgnevus hagi esitamise seisuga on 1 887,53 eurot, kuid hageja on vähendanud viivisenõuet esmalt põhivõlgnevuse suuruseni ning seejärel 183,27 euro võrra (s.o osas, mida kostja tunnistas ning mille osas on tehtud maksekäsk). Alates 11.02.2013 on kokkuleppe alusel kostjalt hagejale laekunud 76,73 eurot. Laekunud summast on kustutatud graafiku sõlmimise tasu summas 26,84 eurot, esimene osamakse summas 36,73 eurot ja osaliselt teine osamakse summas 13,16 eurot. Kostja vastus Võla tasumise kokkuleppe sõlmimisele eelnes laenuleping kostja ja XXXOÜ vahel, millega XXXOÜ laenas kostjale 06.11.2012 300 eurot kolmeks kuuks. Kostja ei suutnud tasuda kohustust ning XXXOÜ loovutas nõude kostja vastu hagejale. 16.01.2013 sõlmisid hageja ja kostja võla tasumise kokkuleppe. Tegu on deklaratiivse võlatunnistusega, kostja eesmärk oli likvideerida laenulepingust tulenev kohustus, mitte luua uut kohustust. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega ning laenuleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Laenulepingus ei ole krediidikulukuse määra välja toodud, kostja arvutuse järgi on krediidikulukuse määraks 160,14% ja lepinguga on lepingu sõlmimise ajal kehtinud krediidikulukuse määra ületatud 5,08 korda. Laenulepingu sõlmimisel oleks pidanud laenuandja aru saama kostja kogenematusest, kostjal ei olnud erilist kogemust sellist tüüpi lepingute sõlmimisega. Kostja ei orienteerunud mõistetes nagu „krediidikulukuse määr“ või „intress aastas“, „intress kuus“. XXXOÜ ei ole täitnud piisavalt vastutustundliku laenamise põhimõtteid, kuna küsis kostjalt tema maksevõimelisuse hindamiseks infot sissetuleku ja kohustuste kohta, kuid ei küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet. Seega on deklaratiivne võlatunnistus tühine, sest tühine on esialgne leping. XXXOÜ kandis kostjale üle laenu 300 eurot 06.11.2012. 12.12.2012 tasus kostja 40 eurot pikendamise intressimakset. Kostja on seisukohal, et nimetatud intressimakse näol on tegemist lubamatult kõrge intressiga ning kuna kogu laenuleping on tühine, siis on tühine ka sellises määras intressimäär ja see summa tuleb lugeda laenumakse tasumiseks. Nõue kostja vastu anti üle hagejale ning kostja on hagejale tasunud 76,73 eurot. Kokku on kostja tasunud seoses laenuga 116,73 eurot. Kuna kostja eesmärk on kogu aeg olnud tasuda tagasi 300 eurot, nõustus ta makseettepanekus summaga 183,27 eurot. Juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus, esitab kostja nõude võlatunnistuse tagastamiseks. Kostja taotleb, et kohtuotsuse jõustumisel asendataks kohtuotsuses tema nimi tähemärgiga ning ei avalikustataks kostja isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Võla tasumise kokkulepe ei ole deklaratiivne võlatunnistus. Võla tasumise kokkuleppes puuduvad igasugused viited kostja ja OÜ XXXvahelisele laenulepingule. Samuti leppisid pooled kokku, et võlakiri tühistab kõik varasemad suulised ja kirjalikud poolte vahelised kokkulepped ning sellele eelnenud ja selle aluseks olnud võlgniku ja endiste võlausaldajate vahelised lepingud. Kostja on võlgnevust tunnistanud, maksegraafikuga nõustunud ning kokkuleppe rikkumise korral rakendatavatest sanktsioonidest teadlik olnud. Kostja peab tõendama, et kohustust ei ole tekkinud. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Puudub vaidlus, et pooled on sõlminud kokkuleppe pealkirjaga „konstitutiivne võlatunnistus. Võla tasumise kokkulepe nr: XXX“ (t lk 34-36) ning et kokkuleppe alusel on kostjalt hagejale laekunud 76,73 eurot (t lk 37, 67).

Esmalt tuleb lahendada küsimus, millise lepinguga on võla tasumise kokkuleppe näol tegu. Hageja hinnangul on tegu konstitutiivse võlatunnistusega, kostja on seisukohal, et kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, kuna kostja eesmärk oli likvideerida laenulepingust tulenev kohustus ning mitte luua uut kohustust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistusest nähtuvad uued kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat, tagastamise tähtaega kui ka viivise suurust - seega viitavad olulised kokkuleppe tingimused sellele, et kokkuleppega loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Riigikohus on asunud seisukohale, et konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud, on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu (Riigikohtu lahend 3-2-1-21-06). Kostja on avaldanud soovi esitada vastuhagi võlatunnistuse tagastamiseks, kuid kohtule vastuhagi esitatud ei ole. Seega lahendab kohus hagis esitatud nõuded. Kuna konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei oma tähtsust eelnevale võlasuhtele esitatavad võimalikud vastuväited, jätab kohus tähelepanuta kostja ja OÜ XXXvahel sõlmitud laenusuhtega seonduvad seisukohad ja tõendid. Kohtu hinnangul vastab võlatunnistus tarbijakrediidilepingu tunnustele. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla mh tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine (sh osamaksetega tasumine). Krediidilepingu oluliseks tingimuseks on intressi tasumise kohustuse olemasolu. Käesoleval juhul on võlatunnistusega kokku lepitud võlgnevuse tasumine osamaksetega, samuti on kokku lepitud intressi maksmise kohustus võlgnevuselt. Seega vastab võlatunnistus krediidilepingu tunnustele. VÕS § 402 sätestab tarbijakrediidilepingu mõiste: tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on tarbija VÕS § 34 tähenduses. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et VÕS § 402 ei nõua, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele, piisav on, et krediit oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 405). Krediidikaitse Grupp OÜ tegevusalaks on inkassoteenused, seega eelkõige nõuete sissenõudmine, mis võib toimuda kas võlausaldaja lepingulise esindajana või nõude omandajana. Käesoleval juhul oli Krediidikaitse Grupp OÜ nõude eelnevalt omandanud. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et Krediidikaitse Grupp OÜ-d saab käsitleda oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandjana VÕS § 402 tähenduses ning seega kohalduvad tarbijakrediidilepingut puudutavad sätted võlatunnistusele. VÕS § 416 lg 1 esimene lause sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. VÕS § 421 kohaselt on käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Hageja ei ole lepingut üles öelnud. Võlatunnistuse punktid, mis annab hagejale õigus kokkuleppe tingimustest mittekinnipidamisel sisse nõuda kogu võlgnevuse

summa ning pöörduda kogu võlgnevuse sissenõudmiseks kohtusse ilma eelnevalt taganemisavaldust esitamata, on tarbijakrediidisätete järgi tühine. Kuna leping ei ole üles öeldud, on võimalik hagi rahuldada vaid sissenõutavaks muutunud kuid tasumata graafikujärgsete osamaksete osas. Maksegraafiku kohaselt on võlgnevus jaotatud igakuiste osamaksetena perioodile 10.02.2013 kuni 10.01.2015. Käesolevaks hetkeks on sissenõutavaks muutunud 13 osamakset kokku summas 477,49 eurot (sh graafikujärgne põhivõlg 347,49 eurot ja intress 130 eurot). Samuti kuulus tasumisele lepingu sõlmimise tasu 26,84 eurot. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kostja on tasunud kokku 76,73 eurot – 11.02.2013 36,73 eurot, mis tuleb arvestada lepingu sõlmimise tasu ning osaliselt esimese osamakse põhivõla katteks; 15.04.2013 10 eurot, mis tuleb arvestada samuti esimese osamakse põhivõla katteks; 08.05.2013 30 eurot, mis tuleb arvestada esimese osamakse põhivõla ning osaliselt teise osamakse põhivõla katteks. Seega kujuneb sissenõutavaks muutunud põhivõla suuruseks 297,60 eurot ja intressivõlgnevuseks 130 eurot. Hageja on esitanud nõude ka sissenõutavaks muutunud viivise osas. Hageja on arvestanud viivist määraga 1% päevas summalt 831,51 eurot alates 11.03.2013. Esmalt juhib kohus tähelepanu VÕS § 113 lg-le 6, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Antud juhul on hageja arvestanud viivist summalt, mis sisaldab ka maksegraafikujärgset intressi. Teiseks on hageja arvestanud viivist kogunõudelt ajast, mil oli sissenõutavaks muutunud alles kaks osamakset. Nõudelt saab viivist arvestada alates ajast, mil nõue on sissenõutavaks muutunud. Kogu põhivõla nõudelt saanuks antud juhul viivist nõuda alates lepingu ülesütlemisest. Kohtul tuleb seega ümber arvestada sissenõutavaks muutunud viivisesumma, kuid enne tuleb selgeks teha, millise viivisemäära alusel on võimalik viiviseid nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab: „rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Lepingu järgi on kokku lepitud viivisemääras 1% päevas. Seadus seob tarbijalt nõutava viivisemäära aga kas seadusjärgse viivisemääraga või lepingus ettenähtud intressimääraga (kui viimane on suurem kui seadusjärgne viivisemäär), mitte kokkulepitud viivisemääraga. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu lahend 3-2-1-120-08). VÕS § 421 järgi on viivisekokkulepe tühine ning kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivisemäär. Antud juhul ei ole võlatunnistuses intressimääras kokku lepitud, küll aga sisaldab võlatunnistus nn varjatud intressikokkulepet. Intressinõue on esitatud kindla summana intressimäära välja toomata. Arvestuslikult kujuneb intressimääraks 37,42%. Kuivõrd maksegraafik on koostatud kahe aasta peale, on aastane intressimäär 18,71% ning päevamäär 0,05%. Tulenevalt VÕS § 415 lg 1, 113 lg 1 ja 421, ei saa hageja nõuda viivist suurema määra alusel, kui 0,05% päevas. Võttes arvesse viivisemäära 0,05% päevas, maksegraafikus märgitud osamaksete sissenõutavaks muutumise aegu, kostja poolt tasutud summasid ning asjaolu et hageja taotles viivisenõude

väljamõistmist vaid hagi esitamise seisuga, kujuneb sissenõutavaks muutunud viivisesummaks 23.10.2013 seisuga 11,02 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja võlgnevus hageja ees 438,62 eurot. Kohus on teinud kostja poolt tunnustatud nõude osas maksekäsu ning kostjalt välja mõistnud 183,27 eurot. Hageja on nimetatud summa arvestanud maha sissenõutavaks muutunud viivise arvelt, kuid kuna see ei ole kooskõlas VÕS § 415 lg 2 sätestatuga, tuleb selle summa arvel vähendada põhivõlgnevust. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 255,35 eurot, millest põhivõlg 114,33 eurot, intressivõlgnevus 130 eurot ja viivisevõlgnevus 11,02 eurot. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 17% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 17% menetluskuludest kostja kanda ja 83% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 462 lg 1 kohaselt avalikustatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. TsMS § 462 lg 2 kohaselt andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Kohus rahuldab kostja taotluse ning määrab, et jõustunud kohtuotsuses asendatakse kostja nimi tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi ja aadressi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.