OÜ Virmetsa Puit hagi E.S. , A.H. võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
38 851 eurot
ja C.H.
vastu
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 01. oktoobri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E.S. , A.H. ja C.H. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (kostjad): E.S. (isikukood: XXXX), A. H. (isikukood: XXXX) ja C. H. (isikukood: XXXX), apellantide esindaja advokaat Toomas Laanemaa Vastustaja (hageja): OÜ Virmetsa Puit (registrikood: 10348827), esindaja advokaat Veikko Puolakainen
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
28. jaanuar 2014
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 01. oktoobri 2013 otsus ja teha asjas uus otsus.
2.Jätta OÜ Virmetsa Puit hagi E.S. , A.H. ja C.H. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.
Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Valga Maakohtu
22.oktoobri 2007 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud, s.o tühistada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXX kinnistule asukohaga Valgamaa Otepää vald XXXXseatud keelumärge kinnisasja võõrandmise keelamise tagamiseks OÜ Virmetsa Puit kasuks ning kohtulik hüpoteek summas 2 500 000 krooni OÜ Virmetsa Puit kasuks. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus OÜ Virmetsa Puit kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule
kättetoimetamisest.
esitada päeva
kassatsioonkaebuse jooksul otsuse
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.OÜ Virmetsa Puit (hageja) esitas hagi E.S. , A.H. ja C.H. (kostjad) vastu 2 118 113 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt on hageja kostjate asutatud äriühingu tellimusel ja kostja E. S. isiklikul tellimusel teostanud kostjatele kuuluval kinnistul erinevaid suuremahulisi ehitustöid. Hageja ja OÜ Ansumäe Puhkekeskus sõlmisid 08.06.2006 töövõtulepingu, mille objektiks oli olemasoleva hoone lammutamine, juurdepääsutee laiendamine ja käsitsitahutud palkidest puhkekeskuse väljaehitamine. Tööde maksumuseks oli kokku lepitud 8 591 702 krooni. Hageja alustas lepinguliste kohustuste täitmist, kuid algselt planeeritud tööd jäid tellijast tulenevatest põhjustest teostamata. Oktoobris 2006 tekkisid kostjate juhitaval äriühingul makseraskused ning reaalselt teostatud ja üleantud akteeritud tööde eest jäeti hagejale tasumata. E. S. palus tööd peatada ning hageja peatas tööd oktoobris 2006. 2007 juunis teatas E. S. esmakordselt tööde väidetavatest puudustest ja esitas pretensiooni, milles väitis, et hageja teostatud tööde kvaliteet ei vasta nõuetele ning õiguskaitsevahendina keeldutakse edasiste arvete tasumisest. Hageja pretensiooniga ei nõustunud, vaid andis kostjate äriühingule arvete tasumiseks täiendava tähtaja – 15. juuli 2007. Hageja põhjendas oma nõuet alusetult rikastumise sätete alusel. Kuna teostatud töid ei ole võimalik hagejale tagastada, soovis hageja, et temale hüvitatakse tööde väärtus. Ta soovis tasu üksnes reaalselt teostatud töö eest. Kostjatele kuuluva vara väärtus on hageja töö tõttu oluliselt tõusnud. Hageja viitas VÕS §-le 1027 ning 1042 lg-le 1, samuti TsÜS § 63 p-ile 2 ja Riigikohtu
lahenditele 3-2-1-20-01 ning 3-2-1-67-05. Asjaõigusseaduses (AÕS) §-s 88 sisalduv viide VÕS §-le 1042 kinnitab hageja valitud õigusliku kvalifikatsiooni õigsust. Hageja möönis, et tal on samaaegselt lepingulisest õigussuhtest tulenev nõue töövõtulepingu sõlminud äriühingu vastu. Äriühingul aga puudub likviidne vara, ta on makseraskustes. Hageja korrigeeris menetluse kestel oma nõuet, nõudes kostjatelt 38 851 eurot (607 892 krooni).
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hageja väited alusetu rikastumise kohta alusetud. Viidatud Riigikohtu lahendid ei sisalda seisukohta, et isik, kes on teinud asjale õiguslikul (lepingu) alusel kulutusi, võiks taolisi kulutusi kolmandatelt isikutelt alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda. Kostjad leidsid, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Nad ei vastuta kolmanda isiku OÜ Ansumäe Puhkekeskus väidetavate lepinguliste kohustuste võimaliku täitmatajätmise eest. Hageja ei saa nõuda kostjatelt töölepingu alusel kolmandale isikule väidetavalt teostatud tööde maksumuse hüvitamist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 01. oktoobri 2013 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt võlgnevuse summas 38 851 eurot solidaarselt välja ning jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Otsuses märgitud põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, kas hageja tegi kostjatele kuuluval kinnistul tellimustöid. Hageja on need teinud ja kostjad on nende tegemist aktsepteerinud, kuna kinnistu omanikena on nad sõlminud 18. mail 2006 kinnistu tähtajalise rendilepingu kuni aastani 2056 OÜ-ga Ansumäe Puhkekeskus, kellele ta rendilepingu järgi andis õiguse kinnistu hoonestada (rendilepingu p 2.1.) ning kohustuse tasuda kõik hoonestamisega seotud kulud (rendilepingu p 4.1.). Hageja tööandjaks oli töövõtulepingu alusel kostjate rentnik OÜ Ansumäe Puhkekeskus. Kuna OÜ Ansumäe Puhkekeskus on rentnik ning kinnistule tehtavate ehitustööde tulem kuulub siiski kinnistu omanikele, mitte rentnikule, leidis kohus, et hageja viide kostjate alusetule rikastumisele on põhjendatud. Asjas on septembris 2012 teostatud ehitustehniline ekspertiis (III kd, tl 23-105). Kui eksperdi hinnangul on töid teostatud faktiliselt kokku 2 967 707,15 krooni eest, siis jääb hageja nõude suuruseks kostjate vastu 1 203 351 krooni (2 967 707- 1 764 356= 1 203 351). Hageja korrigeeris oma nõuet ka selle summa osas, mis ta on saanud seoses summade tasaarveldamisega Tartu Maakohtu tsiviilasjas 2-08-27700. Viimasega välistab ta enda poolt topeltnõude esitamise, kuna on seoses oma nõude loovutamisega OÜ-le Marec OÜ Ansumäe Puhkekeskus vastu selle summa, s.o 595 459 krooni, saanud. Nõude suuruseks kostjate vastu on seega 607 892 krooni ehk 38 851 eurot. (1 203 351- 595 479= 607 892). Kohus leidis, et ehitaja suhteid kinnistu omanikega saab pidada lepinguvälisteks suheteks, sest vaatamata sellele, et puudus otsene töövõtuleping kostjatega, teostas hageja siiski töid kinnistu omanikele nende teadmisel ja nende rikastamiseks, sest kinnistu omanikud on ise rentnikust äriühingu juhatuse liikmed. Kinnistu omanik sai teostatud tööde eest tasu maksmata selle töö tulemuse omanikuks, millele ka rentniku valdus laienes. VÕS § 1042 lg 1 sätestab, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muuhulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Antud juhul peavad olema ja on kulutused isikule (kinnistu omanikele) kasulikud, sest need väljendavad isiku soovi kinnistu hoonestamiseks ja korrashoiuks, millise kohustuse on isik
pannud rendilepinguga rentnikule. Hoonestaja tohib ja on ka rendilepinguga kohustatud teostama kinnistul hoonestus- ja ehitustöid ning seda rentniku enda arvelt (rendilepingu p 4.1.2., II kd, tl 174). Ehitustööde tellimine kostjate rentniku poolt ei tähenda aga rentniku õigust nende arvelt ise rikastuda. Et rendi suuruseks vastavalt lepingu p-ile 3.1 on lepingupooled leppinud kokku tasus 0 krooni kuus 50 aasta vältel, siis on kinnistu omanikud seda teinud teadlikult, loobudes ise renditulust ning loobudes ka võimalusest kinnistut ise 50 aasta jooksul kasutada. See ei tähenda, et hageja oleks teinud töid mitte omanike, vaid rentniku kasuks. Kohus leidis, et ekspertiisiaktis välja toodud ehitustööde maksumus, millest hageja on maha arvanud tema poolt teisest allikast saadud raha seoses rentniku vastu esitatud hagiga ning selle nõude loovutamise ja kohtus sõlmitud kompromissiga, on õiglane hüvitis hagejale tema poolt tehtud kulude katteks, milliste kulutuste ise mitte tegemisega said kostjad alusetult rikkamateks. Kohus oli seisukohal, et hagi tuleb rahuldada kostjate vastu solidaarnõudena, kuna kostjad on kaasomanikena solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes: kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades. Iga kostja vastutuse ulatust ei ole võimalik piiritleda. VÕS § 65 lg 1 mõttes võib võlausaldaja solidaarkohustuse täitmist nõuda täielikult või osaliselt kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus jättis menetluskulud kostjate kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E. S. , A. H. , C. H. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 01. oktoobri 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatut, kuivõrd hagejal puudub õigus nõuda lepingulisel alusel tehtud tööde eest maksmisele kuuluvat tasu kostjatelt kui kolmandatelt isikutelt alusetut rikastumist käsitletavate sätete alusel. VÕS § 1042 lg 1 sätestab sõnaselgelt, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Käesoleval juhul on hageja ise hagi alusena viidanud, et teostas kostjate kinnistul töid OÜ-ga Ansumäe Puhkekeskus 08.06.2006 sõlmitud töövõtulepingu alusel, st hageja on vaieldamatult töid teostanud õiguslikul alusel. Õigusteoorias on omaks võetud seisukoht, et tööde teostamine lepingulisel alusel välistab nende eest hüvitise nõudmise alusetut rikasutmist käsitlevate sätete alusel (vt Võlaõigusseadus III, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2009 lk. 619-620 § 1042 kommentaar). Käesoleval juhul ongi hageja teinud kolmanda isikuga (rentnikuga) sõlmitud töövõtulepingu alusel kostjatele kuuluval kinnistul töid, st väidetavad kulutused on tehtud õiguslikul alusel (töövõtulepingu alusel) ning seega on nõude esitamine kinnistu omanike vastu tehtud kulutuste hüvitamiseks alusetu rikastumise sätete alusel välistatud. Maakohtu loogikast lähtudes tekiks olukord, kus tellijaga sõlmitud lepingu alusel kolmandale isikule kuuluvale esemele lepingulisi töid teostanud isik saaks alati esitada nõude eseme omaniku vastu, mitte aga esitada nõuet lepingupoole vastu, kelle tellimusel töid on teostatud. Ilmselgelt ei ole selline käsitlus kooskõlas seaduse mõtte ja loogikaga; 2) ei ole hageja nõue kostjate vastu põhjendatud ka muul alusel. Kostjad ei ole sõlminud mistahes lepinguid, mis kohustaksid neid vastutama kolmanda isiku OÜ-u Ansumäe Puhkekeskus poolt sõlmitud lepingute nõuetekohase täitmise eest (st kostjad ei ole vastavat lepingulist kohustust taganud, üle võtnud, kohustusega ühinenud vms). Samuti ei tulene nende vastutus ühestki õigusaktist. Hageja subjektiivne arvamus, et OÜ Ansumäe Puhkekeskus ei
suuda oma lepingulisi kohustusi täita, ei saa olla õiguslikuks aluseks vastava tasunõude esitamiseks oma lepingupartneri asemel kostjate kui kolmandate isikute vastu. OÜ Ansumäe Puhkekeskus kui eraõiguslik juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt, kelle varad on lahus muude isikute varadest. Äriseadustiku § 135 lg 2 põhjal ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest ja lg 3 alusel osaühing vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. OÜ Ansumäe Puhkekeskus kannab seega iseseisvat vastutust endale võetud kohustuste täitmise eest. Kostjatel puudub pädevus, õigus ja võimalus sekkuda hageja ja kolmanda isiku OÜ Ansumäe Puhkekeskus vahelisse vaidlusse, mis puudutab osapoolte poolt lepinguliste kohustuste täitmist või väidetavat täitmatajätmist, millele hageja oma hagiavalduse aluses viitab; 3) on maakohus valesti kohaldanud solidaarvastutust. Kinnistu kaasomanike vastutuse ulatust saaks jagada lähtuvalt nende mõttelise osa suurusest, st kohustus ei oleks jagamatu VÕS § 65 lg 3 mõttes; 4) on maakohus põhjendamatult järeldanud, et tööde resultaat kuulub kostjatele. Kohus ei ole tuvastanud, milliseid konkreetseid töid on hageja teostanud, kuidas saab tööde resultaat kuuluda kostjatele, millist tähtsust omab asjaolu, kellele tööde resultaat kuulub ning kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et Ansumäe Puhkekeskus OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingu alusel teostatud tööd on alusetult kostjaid rikastanud; 5) ei ole maakohus tuvastanud, milliseid konkreetseid kulutusi hageja on teinud, kas ja miks need on käsiteletavad kasulike kulutustena TsÜS § 63 p 2 tähenduses ning miks vastab nende väärtus 38 851 eurole. Jääb arusaamatuks, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et kostjad on oma eseme tagasi saanud (kohus on tuvastanud, et rendileping kehtib 2056) või mis muul viisil on kostjad eseme väärtuse väidetavat suurenemist saanud kasutama hakata. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et eseme väärtus oleks üldsegi suurenenud.
5.OÜ Virmetsa Puit vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 01. oktoobri 2013 otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 1042 lg-t 1. Menetlusosalisteks olevate isikute vahel on lepinguväline võlasuhe. Riigikohus on oma senises praktikas järjekindlalt rõhutanud (vt nr 3-2-1-42-10 p 19; nr 3-2-1-110-11, p 12), et hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti määravad pooled § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Seega tuleb kohtul hageja nõude põhjendatust hinnata hagis esile toodud asjaolude pinnalt. Kostjate kui füüsiliste isikute suhtes on kulutused kinnistule tehtud õigusliku aluseta. Õiguslikku tähendust selles vaidluses ei oma asjaolu, kas hagejal oli täiendavalt lepinguline suhe kinnistu rentnikuga või mitte. Tegu on olemuslikult erinevate õigussuhetega. Hageja leiab, et kostjate vastuväited selles, et nemad ei ole olnud teadlikud hageja tegevusest kinnistul ega sellega mingil määral puutumuses, samuti ei saaks nad mingilgi moel mõjutada äriühingu lepinguliste kohustuste täitmist, ei ole hageja arvates asjakohased ning on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1). Kuigi vaidluse esemeks ei ole hageja suhted äriühinguga, tuleb rõhutada, et kostjad ise on nii töid tellinud äriühingu osanikud kui ka seaduslikud esindajad. Teadmatusele ei saaks kostjad tugineda ka seetõttu, et hageja ja OÜ Ansumäe Puhkekeskus vahel sõlmitud töövõtulepingus oli täitmise kohana määratletud kostjate omandis olev kinnistu, mitte suvaline maatükk. Kostjad on tuginenud oma seisukohtade põhistamisel peaasjalikult menetluse kestel avaldatud VÕS-i kommenteeritud väljaandele, kuid Eesti õiguskorras ei ole seaduse kommentaar käsitletav õiguse allikana. Kostja tõlgendus VÕS § 1042 lg 1 sisust on ka põhimõtteliselt väär, kuivõrd sellisel juhul muutuks sätte rakendusala sisutühjaks ning praktikas võimatuks;
2) on samade faktiliste asjaolude pinnalt võimalik õigusliku alternatiivina kohaldada ka asjaõigusseaduse sätteid. Nimelt sätestab AÕS § 88 lg 1, et valdaja võib nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt VÕS §-le 1042. Käesoleval juhul ei ole tööde teostamine ning seega kulutuste tegemine olnud võimalik ilma otsese valduse teostamiseta, seega eksisteerib asjas omaniku-valdaja vaheline suhe, mistõttu saab hageja teatud ulatuses tugineda ka AÕS § 88 lg-le 1. AÕS §-s 88 sisalduv viide VÕS §-le 1042 kulutuste hüvitamise õigusliku alusena üksnes kinnitab hageja valitud ning hagiavalduses kirja pandud õigusliku kvalifikatsiooni õigsust. Kostja varasemas menetluses esitatud vastuväide, et AÕS § 88 lg 2 võimaldab nõuda vaid vajalike kulutuste hüvitamist, on ilmselges vastuolus seaduse enda tekstiga, mis viitab üheselt, et muude kulutuste (st vajalikke kulutusi ületavas) osas saab tugineda VÕS §-le 1042, mida hageja ongi teinud. Viide VÕS §-le 1042 kinnitab ühtlasi hageja käsitluse õigsust. Oma kulutuste ja vahendite säästmise tõttu on hageja teostatud tööd ning kulutused kinnistu omanikele ka vaieldamatult kasulikud. Kasulikud on kulutused TsÜS § 63 p 2 tähenduses, kuna nendega on kinnistut oluliselt parendatud. Kostjatel on olnud kavatsus ehitada kinnistule puhkekeskus, mida kinnitab äriühingu asutamine puhkekeskuse majandamiseks ning selle kaudu suuremahuliste ehitustööde tellimine hagejalt. Alusetu rikastumise temaatikat ning seoseid teiste võimalike lepinguväliste võlasuhetega on põhjalikult käsitletud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-107-07. Viidatud kohtuasja sisuks oli samuti võõrale kinnistule tehtud kulutuste hüvitamine. Kolleegium arvates võib selline olukord olla õiguslikult kvalifitseeritud kui käsundita asjaajamine VÕS § 1018 lg 1 mõttes (kui isik teeb kulutusi, olemata selleks kokkuleppega (lepinguga) kohustatud, vt lahendi p 16) või siis võib hageja nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, st kostja on alusetul rikastunud ja peab saadu välja andma (kui puudub kokkulepe kulutuste tegemiseks ja kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes (vt p 17). Hüvitatavate kulutuste ulatus sõltub sellest, mis alusel tuleb kulutuste nõue rahuldada (vt lahendi p 18). Samas on kulutuste hüvitamine võimalik ka VÕS § 1042 alusel (vt p 18 ja 19 samas lahendis); 3) on nõude suurus põhjendatud. Kohus on oma järeldusi selgelt põhjendanud muu hulgas asjas teostatud ekspertiisiga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-107-07 (p 19) osundanud, et kulude hüvitamise ülempiiriks VÕS § 1042 alusel saaks olla tehtud kulutused ise. Hageja korrigeeris oma nõuet vastavalt eksperdiarvamusele ning nõude lõplikuks suuruseks jäi 607 892 krooni ehk 38 851 eurot. Kohus nõustus sellise arvestusega ning rahuldas hagi täpselt samas summas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 01. oktoobri 2013 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab rahuldamata OÜ Virmetsa Puit hagi E. S. , A. H. i ja C. H. i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning see on viinud asja ebaõigele lahendamisele.
7.Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostjate vastu 2 118 113 krooni väljamõistmiseks (I kd tl 38-48) ning oma nõudes on hageja tuginenud õigusliku alusena VÕS § 1027 ja 1042 lg-le 1. Kostjad on hageja nõudele vastu vaielnud ja leidnud, et hagejal puudub nende vastu nõue VÕS § 1042 lg 1 alusel. Seega on poolte vahel eelkõige vaidlus materiaalõiguse normi kohaldamise üle. VÕS §-is 1027 on sätestatud alusetu rikastumise mõiste ning selle kohaselt peab isik käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.
VÕS § 1042 lg 1 järgi teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Ringkonnakohus leiab, et hagejal puudub nõue kostjate vastu VÕS § 1042 lg 1 alusel. Antud juhul nõuab hageja kostjatelt kulutusi, mis ta on teinud kostjate kinnisasjale hageja ja kolmanda isiku (kinnisasja rentnik – rendileping II kd tl 174-175) vahel sõlmitud ehituse tööettevõtulepingu alusel (II kd tl 15-16). Selleks, et kohalduks VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatu, peab toiming, mille tagajärjel kulutused tekivad, olema tehtud ilma õigusliku aluseta, s.o kulutusi teinud isik ei olnud selliseks toiminguks ei õigustatud ega ka kohustatud. Õiguslik alus teisele isikule kuuluva eseme suhtes kulutuste tegemiseks ei pea vältimatult eksisteerima isiku, kellele ese kuulub, ning sellele esemele kulutusi teinud isiku vahelises suhtes. Õiguslik alus teisele isikule kuuluva eseme suhtes kulutuste tegemiseks võib tuleneda ka kulutusi teinud isiku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest ning sellisel juhul on välistatud VÕS §-st 1042 tuleneva alusetu rikastumise nõude esitamine isiku vastu, kellele ese kuulub. Käesoleval juhul on hageja teinud kulutusi kostjate kinnisasjale hageja ja kolmanda isiku (rentniku) vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel, s.o kulutuste tegemiseks oli õiguslik alus ning hageja alusetu rikastumise nõue kostjate kui kinnisasja omanike vastu on välistatud.
8.Olukorda ei muuda ka hageja viide AÕS §-ile 88. AÕS § 88 lg 1 kohaselt võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1042. Ringkonnakohus leiab, et töövõtulepingu järgsete tööde tegemine kinnisasjal ei muutnud hagejat kinnisasja valdajaks. Kinnisasja otseseks valdjaks oli kolmas isik (rentnik), kes valdas kinnisasja rendisuhte alusel. Seega on ebaõige hageja seisukoht, et tema oli kinnisasja valdaja ja tema nõudeõigus kinnisasja omanike vastu tuleneb AÕS §-st 88 (ja seega ka VÕS §-st 1042).
9.Seoses sellega, et hagejal ei ole tema poolt esitatud asjaolude alusel alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostjate vastu, puudub vajadus hinnata hageja poolt kostjate kinnisasjale väidetavalt tehtud kulutuste suurust. Samuti puudub vajadus teha kindlaks rikastumise ulatus (kulutuste hüvitamist saaks hageja nõuda üksnes ulatuses, milles kostjad on rikastunud) ja seda, kas hageja poolt tehtud kulutused olid kostjate jaoks subjektiivselt soovitavad ja kasulikud.
10.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Samuti jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.