Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Asjaolud 23.12.2008 hospitaliseeriti koomaseisundis A T (patsient) Tallinnas Paldiski maanteel toimunud liiklusõnnetuse järgselt hageja intensiivravi osakonda ravile. Hageja osutas patsiendile raviteenust kuni 29.07.2009, mil patsient suri. Liiklusõnnetuse puhul on vastutavaks liikluskindlustusandjaks kostja. 02.06.2010 esitas hageja kostjale raviteenuse eest arve kogusummas 562 870,99 krooni maksetähtajaga 25.06.2010. Kostja on maksnud arvest ära 400 000 krooni. Maksmata on 162 870,99 krooni (10 409,35 eurot). Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on tuvastanud, et hageja osutas tervishoiuteenust nõuetekohase kvaliteediga. Kuna kostja on viivitanud kindlustushüvitise tasumisega, siis on hagejal õigus kostjalt nõuda seaduses sätestatud viivist. 28.12.2012 seisuga võlgneb kostja viivist 2092 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 10 409,35 eurot, viivise 2092 eurot ja seaduses sätestatud viivise põhinõudelt alates 29.12.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Patsiendi ravi kvaliteet ei olnud nõuetekohane. Patsiendil tekkisid madala ravikvaliteedi ja elementaarse hoolduse ja põetuse puudumise tõttu lamatised. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni protokollid ei saa olla tõendiks. Protokollidest ei ole võimalik aru saada, kuidas ekspertkomisjon sellisele hinnangule jõudis. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja BTA Insurance Company SE-lt põhivõla 10 409,35 eurot ja viivise 28.12.2012 seisuga 2092 eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 29.12.2012 kuni põhivõla tasumiseni Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla kasuks. Kõik menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 04.11.2010 hinnangu p 2.2 kohaselt toimiti patsiendi ravimisel lähtuvalt tema haigusseisundist, arvestades nüüdismeditsiini seisukohti. Ekspertkomisjon on leidnud, et sedavõrd raske seisundi foonil arenevad sageli rasked tüsistused, nagu lamatised (p 2.1). Lamatised võivad rasketel, eriti teadvuseta haigetel tekkida väga kergesti, hoolimata kõigist nende tekkimise vastu rakendatavatest meditsiinilistest vastuabinõudest (p 2.4). Patsiendile osutatud ravi kvaliteet ja maht vastasid tema haigusseisundile (p 2.7). Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on 27.01.2011 andnud teise hinnangu patsiendi ravikvaliteedile. Hinnangu kohaselt on sellise raske üldseisundi foonil ka III A astme intensiivravi palatis, hoolimata aktiivsest hoolduspõetustegevusest, lamatiste tekkevõimalus väga suur. Hooldus- põetusnõudeid eiratud ei ole (p 11.1). Ülaltoodud ekspertkomisjoni hinnangutega on tõendatud, et raskelt haigete puhul võivad lamatised tekkida kergesti ning seda hoolimata põetustegevusest. Seega ei anna lamatiste teke alust järelduseks, et patsienti ei hooldatud piisavalt. Ekspertkomisjoni hinnangutega on tõendatud, et patsiendile osutatud tervishoiuteenus oli nõuetekohane. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangut saab käsitleda eriteadmistega isiku arvamusena, mida hinnatakse dokumentaalse tõendina (TsMS § 293 lg 2). Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 502 lg 2 p 1 kohaselt on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni pädevuses anda hinnang patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. Ekspertkomisjoni 04.11.2010 protokollist selgub, et ekspertkomisjoni käsutuses oli muuhulgas väljavõte haigusloost ja Tartu Ülikooli sisehaiguste emeriitprofessori ekspertarvamus. Ekspertkomisjoni 27.01.2011 protokollist nähtub, et komisjonile on esitatud ka hageja ning Keila I siseosakonna lamatiste kaardid.

2(4)

Kostja ei ole esitanud argumente, mis võiksid tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangud kahtluse alla seada. Liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Tulenevalt LkindlS § 28 lg 2 p-st 3 on isikukahju kannatanu ravikulud. LkindlS § 31 lg 1 p 1 järgi hüvitatakse ravikulud raviasutusele, kes on ravinud liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustusi. Kuna kohus tuvastas, et patsiendile osutatud tervishoiuteenus oli nõuetekohane, siis tuleb lugeda tervishoiuteenuse osutamisel kantud ravikulud põhjendatuteks. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda ravikulude hüvitamist kogu ulatuses. Ülaltoodule tuginedes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ravikulude tasumata osa (põhivõlg) 10 409,35 eurot (162 870,99 krooni). Kuna kostja on viivitanud põhivõla tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda ka viivist. Kostjalt tuleb ajavahemiku 26.06.2010-28.12.2012 eest välja mõista viivis 2092 eurot. Lisaks viivis põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.12.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Alternatiivselt taotleb kostja käesolevas asjas kohtuarstliku ekspertiisi määramist või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus tugines vaid ühepoolsetele tõenditele, mis on viinud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumiseni. Vastavalt TsMS §-le 7 peab kohus järgima poolte võrdse kohtlemise printsiipi. Kostja taotles määrata kohtuarstlik ekspertiis tsiviilasjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Maakohus jättis taotluse oma 12.08.2013 kohtumäärusega rahuldamata, põhjendades seda sellega, et tsiviilasjas on kaks tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni protokolli, millega on antud hinnang tervishoiuteenuse kvaliteedile. Antud taotluse rahuldamata jätmine kohtu poolt ei olnud põhjendatud. Eespool viidatud protokollid sisaldavad vaid koosolekul räägitut, mitte aga objektiivseid andmeid ja neile põhinevaid järeldusi. Kostja on menetluses just nimetatud tõendid vaidlustanud ja põhjendatult kahtluse alla seadnud. Kohus on need jätnud kontrollimata, mille ainuvõimalikuks viisiks olnuks kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimine. Kohus on põhjendamatult juba ette lugenud komisjoni protokollides esitatu vääramatuks ning leidnud seega, et kostjal puudub õigus neid vaidlustada. Kohus viitab kohtuotsuses Tartu Ülikooli emeriitprofessori ekspertarvamusele, mida kostjale ja kohtule ei ole esitatud ning mille sisu ei kajastu ka komisjoni protokollides. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

3(4)

Pooltevaheline vaidlus maakohtus taandus asjaolule, kas hageja nõutud raviteenuse kulu on olnud põhjendatud, st kas kulu on kantud ja teenust osutatud (LKindlS § 31 lg 4). Vaidlust ei olnud poolte vahel, et hoolimata osutatud raviteenusest patsient suri. Kostja leidis, et tegemist oli ebakvaliteetse raviteenuse osutamisega, kuna patsiendil tekkisid lamatised, need jäeti perioodil 11.01.-05.02.2010 ravimata ja seetõttu pikenes oluliselt intensiivravi kestuse vajadus. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2). Vastavat kokkulepet poolte vahel ei ole. Ravikulude põhjendatust on võimalik ekspertiisiga tuvastada, kuid maakohus on hageja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata jätnud, leides, et asjas on piisavalt tõendeid. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, millesse kõrgema Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamuse näol on tegemist lubatava ja usaldusväärse tõendiga patsiendile osutatud raviteenuse kvaliteedi kohta. Kostja ei ole menetluses tõendanud, et raviteenust osutati ebakvaliteetselt. Kostja on viidanud anonüümsetele allikatele ja lamatiste ravi praktikale, seda täpsustamata. Kuigi kohus jättis asjas ekspertiisi määramata, ei võtnud see kostjalt õigust oma väidete tõendamiseks asjatundja arvamuse esitamist. Kostja seda ei teinud. Maakohus ei ole raviteenuse kvaliteedi hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja on selle õigesti tuvastanud. Eeltoodu tõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.