Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

liisinglepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kostja vastutuse maksimumsumma on 312955,82 eurot. Põhivõlgnik jättis tasumata liisingmaksed perioodile 01.07.09-17.03.2011 esitatud arved nr A09227991, A09264123, A09297992, A09306225, A09344446, A09349562, A09356167, A09374072 ja A09378114 . Liisingulepingu punkti 11.1 alapunkti 1) kohaselt on hagejal õigus liisinguese põhivõlgniku valdusest ja kasutusest välja nõuda ning leping üles öelda, kui põhivõlgnik ei maksa ükskõik millist liisingumakset täielikult või osaliselt 2. järjestikusel maksepäeval, või ei maksa mistahes muud liisingulepinguga ettenähtud summat ühe (1) kuu jooksul alates vastava summa tasumise tähtpäevast. Liisingulepingu järgne maksepäev oli l iga kalendrikuu 15. kuupäev. Alates 16.07.2009 jäi põhivõlgnik hagejale liisingueseme kasutamise eest võlgu. 10.09.2009 ütles hageja lepingu põhivõlgnikule üles, palus liisingueseme tagastada ja kõik kulud hüvitada. 12.10.2009 sai hageja liisingeseme tagasi OÜ XXX vahendusel, siis selgus, et liisingese on kahjustatud: taga- ja esistange, vasak koopalaiend defektiga, esikapott kriibitud, kerel värvikriimud ja defektid. Hageja hüvitas XXX OÜ-le kulud 191,74 eurot (3000 kr)

4) tasumata liisingueseme tagastusteenuse tasu summas 191,73 eurot. Hageja sai Liisingueseme aga enda valdusesse alles 12.10.2009, hageja möönab, et 12.10.2009.a tagastas liisingueseme kostja küll isiklikult, aga tegi seda üle kuu aja hiljem kui oleks pidanud tegema. Seega oli põhjendatud ka hageja poolt tellitud tagastusteenus OÜ-lt XXX. Hageja õigus tellida liisingueseme tagastusteenus tulenes liisingulepingu punktist 11.4. Kuna Kostja oli Liisingueseme „ära peitnud“, ei õnnestunud OÜ-l XXX liisingueset kätte saada, aga otsimisteenust OÜ XXX hagejale osutas ning selle kohta hagejale arve ka väljastas. 5) tasumata liisingueseme turuväärtuse hindamise tasu summas 52 eurot 6) tasumata on liisingueseme müügiteenuse tasu summas 761,19 eurot 7) tasumata liisingueseme keemilise sisepesu ja poleerimise tasu summas 168.99 eurot (arve nr A09378114). Kokku on tasumata 4022,46 eurot II Viivis Liisingulepingu nr L07107513 punkti 6.9 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud võlgnetavalt summalt tasuma hagejale viivist 0,3% iga viivitatud päeva eest. Kuna esitatud arved nr A09227991, nr A09264123 ja nr A09297992 sisaldasid intressi summas kokku 373,67 eurot, siis viivise arvestamisel on nimetatud summa põhinõude summast maha võetud, s.t 4022,46 – 373,67), seega on viivis kokku 3648,79 eurot. Liisingeseme müügist saadud summast käibemaksuta 21144,10 € kaeti jääkmaksumus 21027,06 €, va arvetel nr A09227991, A09264123, A09297992 toodud põhiosa summad. Hageja palub võla 4022,46 eurot, viivise 3648,79 eurot, kokku 7671,25 eurot kostjalt välja mõista ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ning palub hagi jätta rahuldamata. Kõiki isikuid ei ole menetlusse kaasatud. Osamaksete nõuded on aegunud ja kohaldada tuleb aegumist. Kostja soovis sõidukit enda nimele rentida, kuid hageja keeldus sellest, ei informeerinud käendajat sõiduki võõrandamisest ega selle protsessist. Sõiduk müüdi alla turuhinna. Leppetrahv on alusetu, ka muud kulud nagu tagastamise kulud, need on ebamõistlikud tüüptingimused ja tühised. Kostja andis sõiduki ise üle 12.10.2009, puudusi aktil polnud. Tagastamisega seotud kulud põhjendamata. Põhjendatud pole poleerimiskulu ja keemilise puhastuse kulu. Hindamisakti koostamise kulu pole põhjendatud, selle koostas firma, kes müüb teist liiki sõidukeid. Sõiduki müügi vahendustasu pole põhjendatud. Viivis pole põhjendatud, kuna põhivõlgnikul olid makseraskused ning käendajale lepingut ümber ei vormistatud, seda tuleb vähendada. Arveid 01.10.08-15.07.09 ei esitatud. Leppetrahvi ja viivist tuleb vähendada. Kostja pole seotud sellega, et hageja realiseeris sõiduki, kandis kahju, kuna tegemist oli kasutusrendiga. Arusaamatu, miks nõutakse 2 korda lepingu tasu ja sanktsioone enne lepingu lõpetamist, kindlustusmaksete nõue on tõendamata ning alusetu perioodi eest kui sõiduk oli juba hageja valduses. Arved pole õiged, kuna esitatud kohtule eurodes, aga tegelikult kehtis arve esitamise ajal kroon. Sõiduk müüdi 29.10.09, kuid poleerimine ja arve on hilisem - pärast omandi üleandmist. Kui oleks kostjale antud võimalus leping üle võtta, kohustused kolmandale isikule üle kanda, poleks kahju tekkinud (12.07.13, I kd lk 99-101, 19.09.13, 132-133, 22.11.2013 lk 178179).

Kohtu põhjendused Sõltumata sellest, et kostja hagi ei tunnistanud, ei olnud sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle: - 21.06.07 sõlmisid hageja ja OÜ XXX liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Toyota Land Cruiser 3.0 D4D Luxury A/T reg.m XXX (edaspidi põhivõlgnik, liisingvõtja). - Lepingu tähtaeg oli 15.06.12. - Liisingvõtja pidi maksma lepingu järgi liisingmakseid ja intresse. Hageja omandas liisingeseme ja andis asja põhivõlgniku valdusse. - Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu selleks, et tagada solidaarselt põhivõlgnikuga liisinglepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kostja vastutuse maksimumsumma on 312955,82 eurot. - Kostja oli OÜ XXX osanik ja juhatuse liige liisinglepingut ja käenduslepingut sõlmides. - Leping on üles öeldud 10.09.2009. - Sõiduk tagastati hagejale 12.09.2009. - Hageja tasus OÜ XXX 191,74 eurot. - Hageja tasus sõiduki hindajale XXX AS-le 51,99 eurot. - Hageja tasus XXX OÜ-le vahendustasu 761,19€. - Sõiduki keemilise pesu ja poleerimise eest tasus hageja OÜ-le XXX 168,99 €. - Sõiduki jääkväärtus oli 15.09.2009 21027,06 € ( vt ka graafik). - viivis on lepingu järgi 0,3% päevas võlalt Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Arvestades, et hageja ja OÜ XXX sõlmisid tähtajalise (tähtaeg pidi saabuma 15.06.12) liisinglepingu, mille tarbeks omandas hageja ülalviidatud sõiduki, finantseerides liisingeseme ostu, ja andis selle põhivõlgniku valdusse, ning kuna kostja pidi maksma liisingmakseid (osamakseid ja intressi), siis oli poolte vahel sõlmitud liisingleping VÕS § 361 järgi. VÕS § 186 p 6 alusel lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega ning VÕS § 195 lg 1 alusel lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kuna vaidlus puudus selles, et liisingleping on põhivõlgnikule 10.09.2009 üles öeldud, siis lõppes leping VÕS § 186 p 6 järgi ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 367 lg 1, 4 järgsete kohustuste täitmist. VÕS § 44 sätestab, et kui lepingus, mille teiseks pooleks on majanduskutsetegevuses tegutsev isik, kasutatakse VÕS § 42 lg 3 sätestatud tüüptingumust, siis eeldatakse, et tegemist on ebamõistlikul kahjustava tingimusega. Hageja nõudis leppetrahvi lepingu p 8.4 järgi. Selle sätte järgi peab liisingvõtja asja tagastamata jätmise korral maksma tasu asja kasutamise eest päevas 5000 kr. Hageja on seda nimetanud leppetrahviks. Käesoleval juhul pidi võlgnik lepingu p 11.4 järgi ülesütlemise tõttu asja hagejale tagastama (p 11.4), mida ta ei teinud. Lepingu graafiku järgi on igakuine liisingmakse 522,73 € (vt graafik), kuid p-s p 8.4 sätestatud igapäevane tasu 5000 kr ehk 319,56€ on mitu korda suurem kui terve kuu liisingmakse. Mingeid asjaolusid, mis viitaks sellele, et tasu poleks ebamõistlik ega kahjustaks kuidagi võlgnikku, oleks tasakaalus hageja õigusega ja võlgniku kohustusega ja selle rikkumisega, mis

lükkaksid ümber nn kahjustava eelduse, ei ole esile toodud. Eeltoodu alusel on p 8.4 nimetatud tasu, mida võlgnik peab hagejale maksma, sõltumata selle nimetusest, ebamõistlikult suur võlgniku kohustuse rikkumise eest ning vastab VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestatule (ebamõistlikult kahjustav tingimus kui võlgnik peab maksma ebamõistlik tasu, hüvitis, leppetrahv kohustuse rikkumise eest). Selle tõttu on tingimus VÕS § 44 ja koostoimes § 42 lg 3 p 5, tühine. Hagejal ei ole õigust seega nõuda lepingu p 8.4 tuginedes võlgnikult leppetrahvina tasu (tõsi küll hageja ei ole nõudnud seda iga päeva eest, vaid üksnes 1 päeva eest). Seega on õige kostja väide, et tegemist on tühise tingimusega. Eeltoodu alusel ei ole hageja leppetrahvi nõue p 8.4 alusel põhjendatud. Hageja väitis, et võlgnik jättis tasumata 01.07.09-17.03.2011 9 arvet, kuid nõude alusena on hageja esile toonud vaid kolm võlgnetavat arvet (01.07.2009 nr A09227991 summas 609,54 eurot, 01.08.2009 nr A09264123 summas 609,50 eurot, 01.09.2009 nr A09297992 summas 609.53 eurot) kokku 1828,56€. Seega ei oma väited arvete nr A09306225, A09344446, A09349562, A09356167, A09374072 ja A09378114 tasumata jätmisest mingit tähtsust, peale selle ütles hageja lepingu üles 10.09.09. Seega leping lõppes ning võlgnikul ei olnud enam liisingmaksete tasumise kohustust VÕS § 76 lg 1, § 361 järgi (kohustus tasuda liisingeseme kasutamise eest tasu /liisingmaksed/), vaid liisingvõtjal tekkisid VÕS § 367 lg 1, 4 tulenevad kohustused (liisingeseme ostuhinna kulud ja finantseerimise kulud, mida ei kantud varemtasutud liisingmaksed ja muud kulud). Neist nõude aluseks olevast 3 arvest nähtuvalt saabus kõige vanema arve nr A09227991 (01.07.09 609,54€) järgse kohustuse täitmise tähtaeg 15.07.09. Kookõlas TsÜS § 147 lg 3 II lause järgi hakkab hageja nõude, mis tuli tasuda 15.07.09 arve nr A09227991 järgi, aegumine kulgema 01.01.2010 kl 00:00. Sarnaselt hakkasid kulgema ka nõuded, mis tuli tasuda 17.08.09 ja 17.09.09 (arved nr A09264123, nr A9297992). Aegumise tähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat ning seega aeguksid need nõuded vastavalt 31.12.2013 kl 24:00. Hagi esitati kohtule 12.07.2012 ning hageja nõuded, mis tuli täita eelviidatud kolme arve (nr A09227991 nr A09264123, nr A09297992) järgi kokku 1828,56€, ei ole aegunud ning kohus aegumist ei kohalda. Kostja väitis, et ei saanud arveid perioodil 01.10.08-15.07.09. Esitaks märgib kohus, et ei liisinglepingust ega kostjaga sõlmitud käenduslepingust ei nähtu, et hagejal oleks VÕS § 76 lg 1 tulenev kohustus saata liisinglepingust tulenevate maksete tasumiseks arveid käendajale. Seega ei pidanud hageja arveid kostjale saatma ja kostja selline väide on ebaõige. Teiseks on hageja esitanud kohtule lepingujärgsete maksete laekumise väljavõtte, millest (lk 17, II kd) nähutvalt on vaidlusalusel perioodil teinud makseid nii XXX OÜ kui kostja XXX, sh viimane makse on tehtud 16.06.09. Kostja pole väitnud, et tema ega põhivõlgnik ei saanud 2009.a. augusti ja septembrikuu arvet. Seega jäi vaidlustatud perioodi sisse vaid kolm nõude aluseks olevat arvet 2009.a. juuli, augusti, septembrikuu arved nr A09227991 nr A09264123, nr A09297992. Kui 2009. augusti ja septembrikuu arve mittesaamist pole vaidlustatud ja samas on eelneva perioodi eest ka võlgnik ja käendaja makseid teinud kuni 16.06.09, siis pole usutav, et just üks arve (juuli 2009) jäi saamata. Kooskõlas VÕS § 6 , 7 peavad lepingupooled käituma võlasuhtes mõislikult ja hea usu põhimõttega kooskõlas. Seda, et põhivõlgnik oleks teavitanud hagejat VÕS § 6,7 tuleneva mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega kooskõlas, et ta pole arvet saanud ega tea seetõttu võimaliku liisingmakse suurust, ei ole kostja väitnud. Ka seda, et arvetes märgitud aadress XXX, oleks vale, ei ole kostja väitnud.

Hinnates 1) väljavõtet, millest nähtuvalt tasus nii kostja kui põhivõlgnik perioodil 01.10.0815.07.09 liisingmakseid, b) arvetes märgitud aadressi, leiab kohus, et kostja väited sellest, et ta pole saanud arveid, et maksta liisingmakseid, ei ole veenvad ning mainitud tõendid (väljavõte ja arved) kinnitavad, et need arved on tegelikult võlgnikule saadetud. Mis puudutab kostja väiteid, et hagiga saadetud arved on eurodes, siis märgitu ei tähenda, et arved oleksid võltsitud või ebaõiged. Hageja on selgitanud, et elektroonilisest süsteemist väljalastavates arvetes kajastatakse kohustused eurodes ning enne euro kasutuselevõtmist nii eurodes kui kroonides. Kostja pole väitnud, et põhivõlgnik oleks VÕS § 6, 7 järgi hagejat teavitanud, et hageja saatis arusaamatuid arveid, mis ei võimaldanud aru saada kohustuse ulatusest ja seda täita. Eeltoodu tõttu on alusetud kostja väited, et vales vääringus hagile lisatud arved on ebaõiged, arusaamatud, takistasid põhivõlgnikul ja käendajal kohustust täita. Kohus märgib, et hageja on ka vastavad arved (va 01.07.09 arve), milledes on summad näidatud nii kroonides kui eurodes, kohtule ka esitanud (I kd lk 188-190, sisaldavad nii liisingmakseid, leppetrahvide kui muude nõuete kohta esitatud arveid). Need kinnitavad tema väited, et arvetel kajastus kohustuse ulatus kroonides ehk vääringus, mil arve koostati/esitati. Kostja väitis, et tingimus, mille järgi peab ta hüvitama liisinglepingu ülesütlemisel kulud ja kahjud on ebamõistlikult kahjustavad ja tühised tüüptingimused, lisaks oli tegemist kasutusrendiga, mille tõttu ei kanna kahjude eest vastutust kostja. Liisinglepingu p 11.2, 11.5 kohaselt peab liisingvõtja maksma liisinglepingu lõppemisel p 11. 1 alusel lepingu lõppemiseni kõik summad ja kahjud ning kulutused. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega, lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ning lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seega vastab liisinglepingu p 11.2 ja 11.5 tingimus seaduses sätestatud nõudele ning lepingu tingimus ei ole võlgnikku ega käendajat kahjustav tüüptingimus ja kohus ei nõustu seetõttu ülaltoodud kostja vastuväidetega. Nii on võlgnikul kohustus lepingu p 11.2, 11.5, VÕS § 76 lg 1, 367 lg 1, 4 järgi lepingut täita ning kohustus hüvitada liisingeseme ostuhinna ja finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ja muud kulud ning kahjud. Väited sellest, et kasutusrendilepingu puhul sellist kohustust võlgnikul pole, ei tulene pooltevahelisest lepingust ega seadusest. Vaidlus puudus selles, et hageja sai liisingueseme enda valdusesse alles 12.10.2009 ning hageja möönis, et 12.10.2009 tagastas liisingueseme kostja isiklikult. Hageja on küll tõendanud kohtule, et OÜ XXX nõudis hagejalt teenuse eest tasu maksmisest 191,73 eurot ja see on ka tasutud (vaidlus puudus), küll aga ei nähtu arvest, milliseid toiminguid tegelikult OÜ XXX sõiduki kättesaamiseks/otsimiseks tegi. Üksnes viitest arvel A10-56 sõiduki margile (lk 39, II kd), et sellised kulud on tegelikult tehtud ja asja otsitud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et märgitud kulud

191,73 € tagastusteenuse eest ei ole VÕS § 367 lg 4, lepingu p 11.2. 11.5 järgi tõendatud ja põhjendatud ning võlgnikul selle kulu 191,73€ kandmise kohustust pole. Hageja on kohtule esitanud XXXTallinn AS hinnapakkumise, mille järgi on vaidlusalust liisingeset hinnatud ja tuvastatud tema turuväärtus (pakkumises, arves XXXAS) ning selle teenuse eest on hageja maksnud liisingueseme turuväärtuse hindamise tasu summas 52 eurot (vaidlus puudus tasu suuruse ja tasumise enda üle). Hageja ei ole müügiga tegelev ettevõtja vaid eelkõige finantsteenust pakkuv ettevõtte, seega oli tal õigus ka sõiduki turuväärtuse kindlakstegemiseks küsida spetsialisti arvamust. Et seda on teinud teisi sõiduki marke müüv ettevõtja, mitte Toyotasid müüv ettevõtja, ei oma vaidluses tähtsust. Kostja pole tõendanud, et sõiduki tagastamise ajal 12.10.09 oleks Toyotasid müüv ettevõtja hinnanud vaidlusaluse sõiduki turuväärtust muul viisil ja paremini ja kõrgemalt. Eeltoodu tõttu on viidatud asjatundja arvamuse saamise kulud 52 eurot VÕS § 367 lg 4 ja p 11.2 ja 11.5 järgsed kulud, mis tuleb võlgnikul ka vastavalt lepingule kanda. Samadel kaalutlustel on hageja nõue liisingueseme müügiteenuse tasu 761,19 euro saamiseks (XXX OÜ arve nr 910191 31.0.09, lk 44, II kd, mille tasumise üle vaidlus puudus) põhjendatud, tõendatud, kuna hageja finantsteenust pakkuva ettevõtjana võib kasutada sõiduki võõrandamiseks müügiga tegeleva äriühingu teenust. Hageja on tõendanud kohtule esitatud koostöölepinguga OÜ-ga XXX, et viimane kohustub osutama hagejale müügiteenust ja lepingu p 8.1 sätestab vahendustasu suuruse 3% tehinguväärtuselt üle 300 001 kr. Antud juhul võõrandati sõiduk 397000 kr eest (koos km-ga, leping VOL07107513 29.10.09, lk 42 II kd, uue liisinguvõtjaga leping L09103816 29.10.09 summas 25372,92 € ehk 396999,93 kr käibemaksuga, lk 72). Seega on vastav vahendustasu 11910 kr ehk 761,19 €. Eeltoodu alusel leiab kohus, et viidatud kulud 761,19 euro ulatuse on põhjendatud, tõendatud ja võlgnikul on kohustus need kulud VÕS § 76 lg 1, § 367 lg 4 ja p 11.2 ja 11.5 järgi kanda. Kostja väited sellest, et hageja ei olnud nõus, et OÜ XXX kohustused oleksid üle võetud 3. isiku poolt, on asjakohatud, kuna lepingust ega seadusest sellist kohustust hagejale ei tulene ning kostja pole selliseid asjaolusid ka põhjendanud ja tõendanud (vt kohtu kiri 01.10.13 24.10.13, lk 148, 150 154,156 I kd) Mis puudutab kostja väiteid, et põhjendamata on liisingueseme keemilise sisepesu ja poleerimise tasu summas 168,99 eurot, siis ka sellised kulud on VÕS § 76 lg 1, 367 lg 4, lepingu p 11.2. ja 11.5 järgsed kulud, mille peab võlgnik hagejale hüvitama. Hageja on tõendanud kohtule esitatud XXX 31.10.2009 arvega nr 910192, et keemilise pesu, poleerimise tasu on 168,99 eurot ning seda, et sõiduk vajas puhastamist, kinnitavad muuhulgas kostja enda esitatud auto üleandmise vastuvõtu akt 12.10.2009, visuaalse turvalisuse raport (I kd lk 134, 136), millele hageja tugines. Ehkki sõiduk võõrandati varem st 29.10.09, ei tähenda, et puhastamisteenust poleks olnud ning seega asjaolu, et arve kulude eest kannab kuupäeva“ 31.10.09“, ei tähenda kulude olematust. Midagi, mis viitaks sellele, et kulud on kantud kostja enda poolt või et auto olnuks seisundis, mis ei vajanuks keemilist puhastust, poleerimist, ei ole kohtule esitatud. Eeltoodu alusel on võlgnikul kohustus ka märgitud kulud 168,99 eurot VÕS § 76 lg 1, § 367 lg 4, lepingu p 11.2. ja 11.5 järgi kanda (ühiku maksumus arvel 2203,39 kr ehk 140,82 € ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 20% on 168,99 €).

Kooskõlas VÕS § 367 lg 3 tuleb kulude arvestamisel, mis tuleb liisinguvõtjal hüvitada lg 1, 4 järgi liisingandjale, võtta aluseks sõiduki tagastamise aja turuväärtus ehk keskmine müügihind TsÜS § 65 järgi. Sõiduki sai hageja tagasi 12.10.09, milles vaidlus puudus. Hageja on tõendanud kohtule esitatud XXXTallinn AS (pakkumises XXXAS) hindamisaktiga 22.10.2009 seda, et vaidlusaluse liisingeseme turuväärtus oli sellel ajal ehk sisuliselt liisingandjale tagastamise ajal 380 000 kr (sh käibemaks). Lepinguga nr VOL07107513 29.10.09 ja uue liisinguvõtjaga 29.10.09 sõlmitud lepinguga nr L09103816 on hageja tõendanud, et sõiduk võõrandati 397000 kr eest koos käibemaksuga. Nii võõrandas hageja sõiduki tegelikult kõrgema hinnaga kui oli 22.10.09 koostatud spetsialisti arvamuses märgitud. Sõiduki müük kõrgema hinnaga ei riku millegagi kostja õigusi. Kostja pole tõendanud, et sõiduki turuväärtus 22.10.09 oleks olnud suurem kui XXXTallinn AS hinnapakkumine või see, millega sõiduk 29.10.09 võõrandati. Eeltoodu tõttu ei oma asjas tähtsust, kas ja millised kahjustused olid sõidukil ja kas selle kohta oli tagastamise ajal koostatud akt või ei, mistõttu ei anna kohus hinnangut poolte sellekohastele väidetele, aktidele, kostja esitatud XXX töökorraldustele 14.01.09, 01.10.09, 12.02.08, 27.08.08 (Lk 134-141, I kd) ja auto ajaloo väljatrükile 27.08.08- 01.10.09 (XXXAS, II kd lk 77-80). Seega oli hagejal õigus arvestada võlgniku nõude ulatuse määramisel VÕS § 367 lg 1, 3, 4, TsÜS § 65 järgi seda hinda, millega hageja võõrandas vaidlusaluse sõiduki ehk 21144,10 € käibemaksuta (397 000 kr koos käibemaksuga). Kostja väitis, et võlgniku ega teda pole kaasatud müügiprotsessi, küll aga ei tulene hagejale lepingust sellist kohustust ning seega ei oma märgitu vaidluses tähtsust. Kostja väitis, et hageja nõuab temalt kahekordset lepingu lõpetamise tasu, kuid hageja nõudest seda siiski ei nähtu, mistõttu need väited jäävad tähelepanuta. Vaidlus puudus selles, et võlgnik peab kindlustama sõiduki. Liisinglepingu p 9.7 järgi annab liisingandja 12 -kuulise kindlustuse puhul liisingvõtjale krediiti, kusjuures lepingu sõlmib liisinguandja. Hageja on tõendanud kohtule esitatud RSA poliisiga nr XXX, et leping sõlmiti perioodiks 21.06.09-20.06.09 summas 14508 kr ehk 927,23 €. Seega hõlmas kindlustusperioodi perioodi, mis eelnes lepingu lõppemisele (12.09.2009 üles öeldud). Nii pole õige pole kostja väidet, et temalt nõutakse kindlustusmakset perioodi eest, mis järgnes sõiduki tagastamisele ja müügile. Hageja on selgitanud (lk 9, II kd), et arvetes nr A09227991, A09264123, A09297992 (01.07.09, 01.08.09, 09.09) oli võlgnikult juba nõutud kindlustusmakseid 226,80€ (75,63+75,21+75,63) koos liisingmaksetega, mistõttu jäi veel maksta kindlustusmakseid kindlustusperioodi 21.06.09-20.06.09 eest 700,43 eurot (vt hageja nõuab viidatud 226,80 eurot tasumata arvetest tuleneva nõude all, hagi p 2.1 alap 1, lk 8, II kd). Seega asjaolu, et hageja nõuab kindlustusmaksete tasumist pärast kindlustusperioodi lõppemist just lõppenud kindlustusperioodi eest, ei tähenda, et võlgnikul poleks tekkinud kohustust kindlustusmakset tasuda; lihtsalt hageja nõudis nende kulude tasumist võlgnikult hiljem. Kuna liisinguese peab olema kindlustatud ja kindlustusmaksete tasumise kohustus on võlgnikul hageja ees kooskõlas lepingu p 9.7, siis on hageja nõue kindlustusmakse saamiseks 700,43 eurot põhjendatud, tõendatud lisaks sellele, mida hageja arvete nr A09227991, A09264123, A09297992 (01.07.09, 01.08.09, 09.09) järgi nõuab (arvetes kokku 226,80€). Võlgnikul on VÕS § 76 lg 1, lepingu p 9.7. alusel see kohustus täita.

Kohus tuvastas eelpool, et lepingu p 8.4 järgi pole hagejal õigust nõua võlgnikult leppetrahvina 319,56 €. Kostja pole vaidlustanud hageja võla nõude arvestust ega tõendanud, et tema või põhivõlgnik oleks hageja nõude rahuldanud. Seega võlgneb võlgnik hagejale: tasumata rendimaksete võlga kokku 1828,56 eurot (tasumata arved 01.07.2009 nr A09227991 summas 609,54 eurot, 01.08.2009 nr A09264123 summas 609,50 eurot, 01.09.2009 nr A09297992 summas 609.53 eurot), kindlustusmakseid 700,43 eurot, liisingueseme turuväärtuse hindamise tasu 52 eurot, liisingueseme müügiteenuse tasu 761,19 eurot, liisingueseme keemilise sisepesu ja poleerimise tasu 168,99€, kokku 3511,17 €. Asja jääkväärtus oli 21027,06 eurot lepingu lõppemise ajal, müügist laekus 21144,10 €, seega jäi põhivõlgniku võlgnevus kokku 3394,13 € (3511,17 € + 21027,06€ - 21144,10€). Märgitud ulatuses on hageja nõue tõendatud ja põhjendatud ning kuna tõendatud pole, et viidatud ulatuses oleks kohustus täidetud, rikub võlgnik oma kohustust VÕS § 100 mõttes ja kostja käendajana käenduslepingust tulenevat põhivõlgniku kohustuse täitmise tagamise kohustust. Hagejal on seetõttu õigus nõuda kostjalt VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, VÕS § 367 lg 1, 4 ja VÕS § 65 lg 1 ja § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2 (käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest täies ulatuses, sj kahjude, kulude, viiviste eest) alusel kohustuse täitmist ning täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 6 ja § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2 alusel lepingulist viivist. Kostja pole vaidlustanud hageja viivisearvestust ja viivise määra 0,3% . Hageja tegi arvestuse hagetavalt võlalt 3648,79 € perioodi eest 01.01.2010-07.01.2014 (lk 58, II kd). Nimelt oli hageja arvestanud hagetavalt kogunõudelt 4022,45 € maha intressi summa 373,67 €. Kuna kohus tuvastas, et põhivõlgniku võlg oli 3394,13 €, siis tuleb ümber arvestada vastavalt viivis. Viivitatud päevade arv on 1468 ja seega on viivis 14947,75 eurot. Hageja on nõudnud viivist 3648,79 eurot. Kuna märgitu ületab põhivõlgniku võlga 3394,13 € ning kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhivõlga ületavat viivist saab nõuda juhul kui kahju on tekkinud, mida aga pole hageja tõendanud, siis kuulub viivis VÕS § 113 lg 8 ning § 162 lg 1 alusel kostja taotluse alusel vähendamisele kuni põhivõlani 3394,13 euroni. Eeltoodu alusel on hageja nõue osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlga 3394,13 € ja viivist 3394,13€. VÕS § 65 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse täitmist eraldi või koos, seega võib hageja nõue kohustuse täitmist üksnes käendajalt kui solidaarvõlgnikult ehk kostjalt ning kostja väited, et kõik isikuid pole kaasatud, ei oma tähtsust. Menetluskulude jaotus, asja hind Tsiviilasja hind on haginõude suurendamise aega arvestades vastavalt 7671,25 eurot. Kuna hagi kuulub osalisele rahuldamisele 88,4% (6788,26/7671,25*100), siis jäävad hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda 88,4% ja kostja menetluskulud 11,6% hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus esitatakse maakohtule 30 päeva jooksul menetluskulude jaotust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest koos kulu kirjeldavate ja tõendavate dokumentidega. Juhul kui hageja on tasunud enam lõivu, on õigus taotleda enammakstud lõivu tagastamist kooskõlas TsMS § 150 lg 1 p 1, 4, 6 järgi.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.