Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2 (7)

muudeti limiidi summa kuni 20 000 kroonini ning kostja kohustus tasuma pangale limiidi kuumaksetena summas 600 krooni hiljemalt 30.05.2012. D. B. Eesti filiaali (tl 36) nähtuvalt teatasid nad 27.03.2012 kostjale, et kostja Freestyle limiidileping lõpeb 30.05.2012 ning pakkusid võimalust eespool limiidilepingu pikendamiseks 1 aasta võrra. Teate kohaselt toimub limiidilepingu pikendamine automaatselt pikenemise hetkel Sampo Panga hinnakirjas fikseeritud intressiga 21% aastas ning peale limiidilepingu pikendamist on kostja poolt tasumisele kuuluv kuumakse 44,74 eurot. Teates oli ka märgitud, et kui kostja ei soovi lepingu pikendamist, siis tuleb tal sellest teavitada panka vähemalt 1 kuu enne limiidi tagastamise tähtaja saabumist ning tasuda limiidi kasutatud osa koos arvestatud intressidega hiljemalt 30.05.2012. TsMS § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma ( krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtu hinnangul on D. B. E. Sampo Pank) ja kostja vahel 03.07.2007 sõlmitud limiidilepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Erinevalt hagile esitatud kirjalikus vastusest toodust ei eitanud kostja enam kohtuistungil, et D. B. E. Sampo Pank) ja kostja vahelisest limiidilepingust tulenevalt on ta hagejale võlgu vähemalt summa, mis muutus sissenõutavaks limiidilepingu Lisas 1 märgitud tähtajal so 30.05.2012. Nagu kohus eespool tuvastas, pidi kostja 30.05.2012 täies ulatuses limiidisumma 20 000 krooni ( so 1278,23 eurot) tagasi maksma 30.05.2012. Kostja konto nr 334665380006 D. B. E. AS Sampo Pank) väljavõttest perioodi 03.04.2007-07.08.2011 kohta (tl 14-19) nähtub, et kostja konto jääk oli 13.05.2012 seisuga -1278,23 eurot. Samast nähtub ja ka kostja on kohtumenetluse käigus õigeks võtnud, et kostja 30.05.2012 limiidisummat tagasi ei maksnud. Pooltel vahel on vaidlus asjaolu üle, kas D. B. E. AS Sampo Pank) ja kostja vahelise limiidilepingu tähtaeg pikenes peale 30.05.2012. D. B. Eesti filiaali ja kostja vahel sõlmitud limiidilepingu lisa nr 1 oli kehtiv kuni 30.05.2008. Limiidilepingu pikendamise kohta olid pooled lepingu Lisas 1 kokku leppinud, et kui klient vastab panga poolt kehtestatud tingimustele ja kui klient ei ole 1 kuu enne limiidi summa tagastamise tähtaja saabumist teatanud, et ta ei soovi limiidi summat üle nimetatud tähtaja kasutada, on pangal õigus limiidi summa tagastamise tähtaega korduvalt pikendada. Lepingut pikendatakse üldtingimustes fikseeritud tähtaja võrra ja tingimustel, mis kehtivad limiidi summa tagastamise tähtaja pikendamisel ning mis on fikseeritud panga hinnakirjas (sh intressimäär ja lepingutasu), vastavat lepingu muutmise lisa allkirjastamata. D. B. E. .03.2012 teatest nähtuvalt tegi D. B. E. ettepaneku 30.05.2012 lõppeva limiidilepingu pikendamiseks 1 ühe aasta võrra tingimustel, et intress tõuseb varasemalt 19%-lt 21%-le aastas ja kuumakse suureneb varasemast 38,35 eurolt 44,74 euroni. Limiidilepingu lisa nr 1 juurde kuuluvate üldtingimuste punkti 9.1 järgi võib lepingut muuta ja täiendada ainult lepingu poolte kirjalikul kokkuleppel (va lepingus kokkulepitud juhtudel). Üldtingimuste punkti 9.2 järgi on pangal õigus muuta ühepoolselt lepingu üldtingimusi, kui ta teavitab eelnevalt klienti muudatustest ning annab lepingu ülesütlemiseks mõistliku tähtaja, mis ei või olla lühem kui 1 kuu. Üldtingimuste punkti 9.3 sätestab, et kui klient ei ole punktis 9.2 toodud tähtaja jooksul lepingut üles öelnud ja tagastanud

3 (7)

limiiti ning tasunud muid lepingust tulenevaid makseid, siis loetakse, et ta on muudatustega nõustunud. Seega oli üldtingimuste punktidest 9.1-9.3 nähtuvalt D. B. Eesti filiaalil õigus kostjaga sõlmitud limiidilepingu tingimusi muuta ühepoolselt ainult juhul, kui tegemist on lepingu üldtingimustega. Samas pole antud juhul tegemist limiidilepingu tingimuste muutmisega selle kehtivuse ajal, vaid limiidilepingu pikendamisega uutel tingimustel. D. B. Eesti filiaali ettepanekus nimetatud limiidilepingu muudatused hakkasid kehtima alles pärast limiidilepingu pikendamist, mitte aga algse limiidilepingu kehtivuse ajal. Limiidilepingu pikendamine uutel tingimustel oli limiidilepingu üldtingimuste järgi lubatav. Nimelt sätestab limiidilepingu üldtingimuste punkt 9.4, et kui klient vastab panga poolt kehtestatud tingimustele, on pangal õigus pikendada ühepoolselt ja korduvalt lepingu tähtaega iga järgneva 1 aasta võrra tingimustel, mis kehtivad limiidi summa tagastamise tähtaja pikendamisel ning mis on fikseeritud (sh intressimäär ja lepingutasu). Limiidilepingu pikendamine uutel tingimustel on kooskõlas ka lepinguvabaduse põhimõttega, mille järgi on lepingupoolel õigus oma äranägemise järgi otsustada, kas ja millistel tingimustel ta soovib lepingu tähtaja pikendamist. Kuna limiidilepingu pikendamine on sisuliselt uue lepingu sõlmimine, milleks on VÕS § 9 lg 1 järgi vaja pakkumuse esitamist ja sellele nõustumuse andmist, on limiidilepingu pikendamise kokkulepe sõlmitud ainult juhul, kui teine lepingupool on andnud nõusoleku limiidilepingu pikendamiseks. VÕS § 20 lg 1 kohaselt nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 20 lg 2 sätestab, et vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Seega võib VÕS § 20 lg 1 ja lg 2 järgi anda nõustumuse limiidilepingu tähtaja pikendamiseks nii otsese tahteavaldusega, mingi teoga või erandjuhtudel ka vaikimisega. Limiidilepingu tähtaja pikendamiseks nõustumuse andmist on reguleeritud ka limiidilepingu üldtingimustes, mille punkt 9.5 sätestab, et kui klient ei soovi lepingu pikendamist punktis 9.4 toodud tingimustel, siis kohustub ta sellest panka teavitama vähemalt 1 kuu enne igakordset limiidi tagastamise tähtaja saabumist. Üldtingimuste punkt 9.6 sätestab, et kui klient ei ole punktis 9.5 toodud teavitamise kohustust täitnud ning pank on ühepoolselt lepingut pikendanud, siis loetakse, et klient on pikendamisega nõustunud ning kohustub lepingut muudetud tingimustel edasi täitma. Nagu kohus eespool tuvastas, kostja limiidilepingu lisas 1 nimetatud tähtajaks so.30.05.2012 limiidisummat ei tagastanud. Kostja ei ole eitanud ka asjaolu, et eelnevalt oli D. B. E. teavitanud limiidilepingu võimalikust pikendamisest uutel tingimustel. Kostja on kohtuistungil õigeks võtnud, et kasutas Sampo Panga krediiti ka pärast 30.05.2012, hakkas peale 30.05.2012 tasuma kuumakset uue määra järgi ja alles juulikuus helistas panka, et pole võimeline seda summat tasuma. Kostja konto nr 334665380006 D. B. E. AS Sampo Pank) väljavõttest perioodi 03.04.200707.08.2011 kohta (tl 14-19) nähtub, et pärast limiidilepingu tähtaja möödumist 30.05.2012 on kostja tasunud D. B. Eesti filiaalile 26.06.2012 kuumakse uues määras so 44,74 eurot. Kohtu hinnangul kostja käitumine 2012 mais ja juunis ( ei teatanud pangale soovist limiidisummat peale 30.05.2012 mitte kasutada, jättis limiidisumma tähtajaks tagastamata, jätkas krediidi kasutamist, asus tasuma kuumakset muudetud määras) tõendab tema nõustumist limiidilepingu pikendamisega uutel tingimustel. Seetõttu kohus leiab, et limiidilepingu tähtaja pikendamine kehtiv ning kostjal tuleb täita limiidilepinguga pikendamisega endale võetud kohustused. VÕS §-st 404 lg 1 tuleneb nõue, et tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis ja lõikes 2 on loetletud andmed, mis tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peavad olema. Samas VÕS § 408 lg 2 kohaselt käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 sätestatud

4 (7)

andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Limiidilepingu ülesütlemise avaldusest (tl 13) nähtub, et 17.05.2013 saatis D. B. E. Sampo Pank) kostjale limiidilepingu ülesütlemise hoiatuse, milles märkis, et kui kostja ei tasu hiljemalt 05.06.2013 limiidilepingust tulenevat võlgnevust summas 558,94 eurot, kuulutab ta limiidi tagastamise lõpptähtpäeva saabunuks ning kostjal tuleb pangale tasuda 1596,90 eurot. D. B. E. Sampo Pank) on kohtu hinnangul VÕS § 416 lg 1 nõuded täitnud, seega oli tal õigus pooltevaheline limiidileping üles öelda. Teatisest (tl 20) nähtub, et D. B. E. nimega AS Sampo Pank) teatas 08.08.2013 kostjale, et loovutas limiidilepingust tuleneva nõude kostja vastu 08.08.2013 O. I. O. -le (hageja). Kuna eelmine võlausaldaja D. B. E. kostjale kirjalikult nõude loovutamisest uuele võlausaldajale hagejale, on nõude loovutamine toimunud VÕS § 170 sätestatud nõudeid järgides ning hagejal on VÕS § 164 lg 2 järgi uue võlausaldajana õigus nõuda kostjalt D. B. E. AS Sampo Pank) ja kostja vahelisest limiidilepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Kostja konto nr 334665380006 D. B. E. nähtuvalt kostja konto jääk 07.08.2013 seisuga on olnud 1546,71 eurot. Konto väljavõte tõendab limiidilepingust tulenevat kostja võlgnevust summas 1546,71 eurot, mis on ka hageja põhinõudeks käesolevas asjas. Kuna limiidilepingu lisas 1 30.05.2008 kokkulepitud limiidisummat 20 000 krooni so 1278,23 eurot pooled hiljem muutnud ei ole, järeldub kohtu arvates sellest, et kostja kontol olev võlgnevuse jääk sisaldab peale põhivõlgnevuse ka mingeid muid summasid. Ka hageja esindaja on kohtule 07.02.2014 e-kirjas kinnitanud, et hageja nõue 1546,71 eurot sisaldab lisaks limiidisummale 1278,23 eurot panga hinnakirjast tulenevaid võla sissenõudmise kulusid. Samas pole hageja ühtegi tõendit selliste kulude suuruse kohta kohtule esitanud. Erinevalt tagastamata limiidisummast, mille osas kostja võttis kohtuistungil hageja nõude õigeks, ei ole kostja muid hageja nõudeid õigeks võtnud. Seega pole tõendatud hageja nõue võla sissenõudmise kulude osas. Kuna hageja väitel sisalduvad võla sissenõudmise kulud hageja põhinõudes 1546,71 eurot, millest 1278,23 eurot on tagastamata limiidisumma, järeldub sellest, et hageja nõue on tõendamata 268,48 euro ulatuses. VÕS §-de 402, 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks limiidilepingust tuleneva võlgnevuse katteks välja tagastamata limiidisumma so 1278,23 eurot. Hageja põhinõudes sisalduva võla sissenõudmise kulude nõude 268,48 euro ulatuses jätab kohus tõendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja on nõudnud kostjalt ka kahju 412,80 euro hüvitamist. Hageja väitel kahjuks OK I. O. -le makstud teenustasu võlgnevuse sissenõudmise eest. Samas pole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on maksnud O. I. O. -le teenustasu võlgnevuse sissenõudmise eest kostjalt. Kuna hageja pole tõendanud, et ta on kandnud seoses võlgnevuse sissenõudmisega kahju võla sissenõudmise kulutuste näol, jätab kohus hageja nõue kahju 412,80 euro hüvitamiseks samuti rahuldamata. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab ( alates 15.04.2013 kehtivas redaktsioonis), et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

5 (7)

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on nõudnud viivist ajavahemiku eest 06.06.2013 kuni 03.10.2013. Hagiavalduses tehtud viidetest VÕS §-dele 113 lg 1 ja 94 lg 1 järeldub, et hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist sisuliselt VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuigi kohtu hinnangul ei ole hageja näidatud viivitusintressimäär olnud täpne. Ametlikes Teadaannetes 31.12.2012 avaldatud Eesti Panga intressimäära avaldamise teate kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2013 oli 0,75%. Ametlikes Teadaannetes 01.07.2013 avaldatud Eesti Panga intressimäära avaldamise teate kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2013 oli 0,5%. Arvestades kuni 30.06.2013 kehtinud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavat viimast intressimäära 0,75 % oli seega VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane viivisemäär alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,75 % aastas so 0,024 % päevas. Alates 01.07.2013 kuni 31.12.2013 oli VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane viivisemäär 8,5 % aastas so 0,023 % päevas. Seega nõuab hageja viivist seadusjärgsest määrast isegi veidi väiksemas ulatuses. Nagu kohus eespool leidis, on kostja põhivõla suurus 1278,23 eurot. Viivis hageja nõutavas määras so 0,022 % ajavahemiku eest 06.06.2013 kuni 03.10.2013 on 33,46 eurot (1278,23x0,022%x119). VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks viivise katteks välja 33,46 eurot. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 1311,69 eurot (sh tagastamata limiidisumma 1278,23 eurot ja viivis 33,46 eurot). Hagi jääb rahuldamata kokku 688,31 euro ulatuses ( sh võla sissenõudmise kulu 268,48 eurot, kahju 412,80 eurot ja viivis 7,03 eurot). Seoses kostja kirjalikus vastuses esitatud taotlusega mõista hagejalt välja kostjale tekitatud kahju, märgib kohus järgmist. Kuna kostja menetlus käigus TsMS §-s 363 sätestatud nõuetele vastavat vastuhagi ei esitanud, puudub kohtul alus ja vajadus lahendada kostja nõuet hageja vastu väidetavalt tekitatud kahju nõudes. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §-le 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi umbes 66% ulatuses, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 66 % kostja kanda ja 34 % kostja menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib hagi menetlemisel lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Kostja 08.01.2014 kohtuistungil kinnitas, et menetluskulude nõuet tal ei ole. Hageja on 15.01.2014 kohtule esitanud oma menetluskulude nimekirja (tl 40), mille kohaselt hageja menetluskuludeks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 175 eurot ning lepingulise esindaja kulu 260 eurot ( ilma käibemaksuta).

6 (7)

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on üheks kohtukuluks riigilõiv. Hagile lisatud maksekorraldusest (tl 5) nähtuvalt on hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 175 eurot. Tegemist on hagi esitamisel veebilehe www.e-toimik kaudu ettenähtud riigilõivu täismäärast madalama riigilõivu määraga. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjalt riigilõivu katteks välja mõista 115,50 eurot. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat on antud menetluses esindanud lepingulise esindajana OK I. I. -L. V. . OK I. I. . 10.10.2013 arve (tl 41) tõendab, et hageja peab hagimenetluse ettevalmistamise eest antud asjas tasuma 260 eurot (koos käibemaksuga 312 eurot). Hageja esindaja väitel hagiavalduse koostamiseks ja kohtule esitamiseks 4 tundi ning ühe tunni hinnaks oli 65 eurot. TsMS § 175 lg 4 kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 (alates 01.01.2011 kehtivas redaktsioonis) on kinnitatud „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Nimetatud määruse § 1 lg 1 kohaselt tsiviilasja hinna kuni 3200 eurot puhul on maksimaalselt sissenõutav kulu 1600 eurot. Antud tsiviilasja hind TsMS §st 133 lg 1 tulenevalt on 2000 eurot. Seega jääb hageja nõutav lepingulise esindaja kulu lubatud piirmäära sisse. Kostja mingeid vastuväiteid hageja lepingulise esindaja kulude kohta pole esitanud. Kohus leiab, et hageja nõutav lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik. Hageja näidatud ajakulu ning tunnitasu suurus on kohtu hinnangul mõistlik. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistab kohus kostjalt hageja lepingulise esindaja kulu katteks välja 171,60 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks viimase menetluskulude katteks välja mõista kokku 287,10 eurot. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. Antud hagi hind TsMS § 133 lg 1 ja 2 järgi on 2000 eurot (1546,71 + 40,49 + 412,80). Kohus juhib poolte tähelepanu, et antud otsuse resolutsioonis vastavalt TsMS §-le 442 lg 6 märgitud edasikaebe tähtaeg ja kord ei ole kohtu luba edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 mõttes. Seega apellatsioonkaebuse esitamisel võetakse see menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on selgelt ebaõigesti kohaldatud materaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 2-1). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.