Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. veebruar 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-21139
Tsiviilasi
Pankrotihaldur Ülli Adamsoni hagi M.R. vastu T.T. pankrotimenetluses tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja tehingu alusel saadu väärtuse hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
44 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 8. mai 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) – M.R. (ik: XXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja) – pankrotihaldur Ülli Adamson, esindaja vandeadvokaat Alo Noormets
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 8. mai 2013 otsus osas, millega maakohus mõistis M.R. lt T.T. pankrotivarasse
44 000 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista M.R. lt T.T. pankrotivarasse 36 016 eurot.
Tunnistada kehtetuks 10.02.2009 T.T. ja M.R. vahel sõlmitud kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping
korteriomandi
asukohaga
XXXX
Tartus,
registriosa nr XXXX, kohta.
3.3.Korteriomandi tagastamise võimatuse tõttu mõista M.R.
lt
T.T.
pankrotivarasse
välja
36 016
(kolmkümmend kuus tuhat kuusteist) eurot.“
4.Jätta menetluskuludest maakohtus 18,15% T.T. pankrotivara kanda ja 81,85% M.R. kanda.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskuludest ringkonnakohtus 18,15% T.T. pankrotivara kanda ja 81,85% M.R. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Pankrotihaldur Ülli Adamson esitas 30.05.2012 maakohtule M.R. vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks T.T. ja kostja vahel 10.02.2009 sõlmitud Tartus XXXX asuva korteriomandi kinkeleping ning mõista kostjalt välja T. T. pankrotivarasse kinkelepinguga saadud korteri võõrandamisest saadud 44 000 eurot. Hageja täpsustas 18.01.2013 oma nõuet, paludes tunnistada kehtetuks ka 10.02.2009 nimetatud korteriomandi suhtes sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping,. Hagiavalduse kohaselt kinkis T. T. 10.02.2009 sõlmitud kinkelepinguga temale kuuluva korteriomandi Tartus XXXX oma elukaaslasele M. T. . Korteriomandile seati isiklik kasutusõigus T. T. kasuks. 23.05.2011 müüs kostja korteriomandi P.R. , kusjuures T. T. andis nõusoleku isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks. Kostja sai müügilepingu järgi korteri müügist 44 000 eurot. 19.09.2011 nimetati T. T. ajutine pankrotihaldur ja 20.10.2011 kuulutati välja tema pankrot. Pankroti väljakuulutamise kohtumäärusest nähtub, et OÜ Viru Platsi Õigusbüroo esitas T. T. pankrotihoiatuse 19.05.2011, seega müüs kostja korteriomandi vahetult pärast tema elukaaslasele esitatud pankrotihoiatust. Kostja võis ja pidi olema teadlik elukaaslase maksejõuetusest: OÜ Viru Platsi Õigusbüroo nõue põhineb laenulepingul, mille kohaselt T. T. pidi tagastama laenu 28. augustiks 2008; OÜ Ketly King (pankrotis) nõue põhineb laenulepingul, mille kohaselt T. T. pidi tagastama laenu 16. detsembriks 2007. Esinevad pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p-s 4 ja § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud asjaolud kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks. Kuna korteriomandi väljanõudmine on selle edasimüümise tõttu võimatu, tuleb kostjalt T. T. pankrotivarasse välja mõista korteri võõrandamisest saadud 44 000 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli seisukohal, et kinkelepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Koos kinkega vormistati korterile isiklik kasutusõigus T. T. kasuks, mis tähendab, et T. T. säilisid sisuliselt korteriomaniku õigused. Kostja võttis koos T. T. 14.04.2008 sõlmitud laenulepingu alusel P. R. laenu 650 000 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg saabus 14.04.2011. Müügilepingu kaudu täitsid laenuvõtjad laenulepingust tuleneva kohustuse. Eeltoodust tulenevalt ei saa kinkelepingut pidada võlausaldajaid kahjustavaks, sest müügist saadud raha arvelt vähendati oluliselt T. T. kohustusi tema võlausaldaja ees. OÜ Viru Platsi Õigusbüroo nõuded on tagatud hüpoteekidega võlgnikule kuuluvatel kinnistutel. Samuti ei muutunud T. T. kinke tõttu maksejõuetuks. Tartu Maakohus tuvastas 20.11.2011 pankrotimääruses, et T. T. maksejõuetus muutus püsivaks 2011. a alguses. Vastavalt MTA 17.12.2012 tõendile olid T. T. stabiilsed sissetulekud: 2007–2008 sai ta töötasu OÜ-st Ketly King ja 2009–2010 OÜ-st TKM Beauty. Mingi aeg 2008–2009 on T. T. saanud töötuskindlustusrahasid. Perioodil 2007–2010 on T. T. makstud ka igakuist peretoetust 600 krooni. OÜ-ga Viru Platsi Õigusbüroo sõlmitud lepingut täitis T. T. perioodil 2008–2010 lõpp igakuiste maksetega, mis arvestati küll intressi ja viivise katteks. Laenuandja nõudis hüpoteegi realiseerimist alles 2011. a. Kostja ei ole saanud enda valdusesse 44 000 eurot, vaid ainult 5892,70 eurot. Ülejäänud summa tasaarvestati laenulepingust tulenevate kohustustega. PankrS § 119 lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmise võimatuse korral peab teine pool hüvitama saadu väärtuse. Korteriomandi väärtus oli kinkelepingu sõlmimise ajal 0 krooni, sest korteriomand oli koormatud isikliku kasutusõigusega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 8. mai 2013 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks
10.veebruaril 2009 T. T. ja M. R. vahel sõlmitud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu korteriomandi asukohaga Tartus XXXX, registriosa numbriga XXXX, kohta ning mõistis korteriomandi tagastamise võimatuse tõttu M. R. välja T. T. pankrotivarasse 44 000 eurot.
Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb kohtul kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. 10.02.2009 kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping (edaspidi kinkeleping) on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist (Tartu Maakohtu 19.09.2011 määrus T. T. ajutise pankrotihalduri nimetamiseks). Kinkeleping on sõlmitud lähikondsega, nähtuvalt kinkelepingu p-st 2.1.5 on kingisaaja kinkija elukaaslane. Tulenevalt PankrS § 111 lg-st 2 on kostja tõendamiskoormus tehingu kehtetuks tunnistamise vältimiseks tõendada, et tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et võlausaldajate huve ei kahjustatud, sest korteriomandi müümisega P. R. tasaarvestati tema 38 107,30 euro suurune nõue T. T. ja kostja kui 14.04.2008 laenulepingu kohaselt solidaarvõlgnike vastu (isikliku kasutusõiguse lõpetamise, korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu p 3.3) ning sellega vähenes võimalike võlausaldajate kogunõue T. T. vastu olulises ulatuses. Kostja, võõrandades korteriomandi, mille ta oli saanud T. T. tasuta, tasus sellega ka isikliku võla P. R. , vabanedes müügitehinguga T. T. kõrval ka isiklikust laenukohustusest. Kui T. T. ei oleks korteriomandit kostjale kinkinud, vaid oleks selle ise müünud P. R. 14.04.2008 laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, oleks ta sellega kustutanud VÕS § 69 lg 1 kohaselt pooles ulatuses kostja võla P. R. ees ning T. T. oleks tekkinud solidaarkohustuse täitnud võlgnikuna nõudeõigus kostja vastu VÕS § 69 lg 2 alusel. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (3-2-1-90-08 p 12). Seega võib kinkelepingu kehtetuks tunnistada ka pärast kinkelepingu sõlmimist tekkinud võlakohustuste puhul kinkimise tagajärjel võlausaldajate huvide kahjustamisel. Samas on tõendatud, et kinkelepingu sõlmimise ajaks oli sissenõutavaks muutunud OÜ Viru Platsi Õigusbüroo laen. Laenulepingu p 1.2 kohaselt oli tähtaeg 28.08.2008, selleks ajaks oli tasumata kogu põhivõlg 200 000 krooni, s.o 12 782,33 eurot. OÜ-ga Ketly King 16.06.2007 sõlmitud laenuleping summas 250 000 krooni tuli täita 16.12.2007. T. T. pangakonto väljavõtte (tl 116–119) järgi on ta tasunud sellele võlausaldajale 05.07.2007. a 1000 krooni, 16.07.2007. a 800 krooni ja detsembris 2007. a 2000 krooni. Seega oli ka OÜ Ketly King nõue muutunud kinkelepingu sõlmimise ajaks sissenõutavaks. Tähtsust ei oma see, kas nõuded olid täitmisele pööratud. T. T. pankrotimenetluses tuvastati, et võlgnikule kuulub kaks kinnistut Jõgevamaal, kusjuures üks kinnistu on kaasomandis. Kinnistutele on seatud hüpoteek OÜ Viru Platsi Õigusbüroo kasuks, kuid kinnistute väärtus ei kata isegi põhivõla nõuet (T. T. pankroti väljakuulutamise määrus 20.10.2011). Muud olulist vara ei ole pankrotihaldur tuvastanud. Eeltoodu alusel kahjustas kinkeleping võlausaldajate huve, sest selle tehinguga võõrandas T. T. olulise osa temale kuuluvast varast, võõrandamise tagajärjel võimaldati kostjal tasuda kingitusena saadud kinnisasja müümisel solidaarvõlakohustus ja vähemalt kostjale langeva solidaarkohustuse ulatuses kahjustati T. T. võlausaldajate huve. Lisaks kahjustati võlausaldajate huve sellega, et eelistati ühe võlausaldaja huve teistele võlausaldajatele, kelle nõue oli muutunud kinkelepingu sõlmimise ajal sissenõutavaks. P. R. nõue võis olla suurim, kuid see ei olnud vanim nõue. T. T. muutus kinkelepingu sõlmimise tõttu maksejõuetuks. Isegi kui jätta kõrvale hageja poolt 21.01.2013 esitatud e-kirjavahetus T. T. ja OÜ Viru Platsi Õigusbüroo vahel, on varasemalt
esitatud tõendite alusel võimalik järeldada samu asjaolusid, mida T. T. on kirjavahetuses väitnud. OÜ Viru Platsi Õigusbüroo pangatehingute väljavõtte (tl 81–82) järgi on kostja tasunud T. T. eest laenuintressi 2009. a 20. jaanuaril 3500 krooni, 16. märtsil 1500 krooni ja
23.aprillil 800 krooni. MTA tõendi (tl 99) järgi oli T. T. töötukassas arvel 2008 juunist 2009 septembrini, saades töötuskindlustushüvitist. Sellest toetusest (2100–2700 krooni kuus) ei ole võimalik maksta tagasi sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid laene (T. T. pangakonto väljavõte tl 116–119) ning nähtuvalt tehtud maksetest, isegi mitte intresse. Pangakonto väljavõtte kohaselt on T. T. kandnud töötuskindlustushüvitise ja peretoetuse kostja kontole, kes on siis teinud makseid võlausaldajatele. Kinkelepingu sõlmimisega muutus võlausaldajate võimalus saada tagasi antud laen, praktiliselt olematuks. Enda olulisima vara võõrandamisega ajal, mil võlgniku sissetulekuks olid ainult toetused, muutus võlgnik maksejõuetuks, st tal ei olnud enam vara, katmaks sissenõutavaks muutunud laenukohustusi OÜ Ketly King ja OÜ Viru Platsi Õigusbüroo ees. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et 10.02.2009 kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping tuleb tunnistada kehtetuks. Kinkelepingut ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut saab kehtetuks tunnistada ühes menetluses ning isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamise nõuet ei pea eraldi hagina esitama, sest lepingud on olemuslikult seotud. Küll aga on mõistlik ja põhjendatud täiendada hagi selle nõudega, sest see vastab kehtetuks tunnistatava tehingu sisule. Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. PankrS § 119 lg 3 alusel tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja, olles T. T. elukaaslane, tehes pidevalt oma pangakontolt makseid T. T. võlausaldajatele ja võttes T. T. ühiselt laenu P. R. , oli teadlik kõikidest kinkelepingu tagasivõitmise alustest: oli võlgniku lähikondne; teadis T. T. võlausaldajatest; teadis, et kinkega kahjustati T. T. võlausaldajate huve, sest T. T. ei jäänud pärast kinkelepingu sõlmimist märkimisväärset vara, mille arvelt rahuldada oma võlausaldajate nõuded; teadis võlgniku majanduslikust olukorrast kinkelepingu tegemise ajal: võlgniku tegelikest sissetulekutest, mis ei võimaldanud maksta isegi intresse, rääkimata põhivõla tagastamisest. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue mõista kostjalt välja 44 000 eurot, mis oli kinkelepinguga üle antud vara väärtus vastavalt 23.05.2011 müügilepingule. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et isikliku kasutusõiguse seadmisega jäi T. T. kaudselt korteriomandi omanikuks. Isiklik kasutusõigus ei võimalda katta võõrandatud korteriomandi arvelt T. T. võlausaldajate nõudeid, olles seega võlausaldajate jaoks väärtusetu. Küll aga võimaldas korteriomandi kinkimine kostjale seda, et kostja tasus korteriomandi võõrandamisel ka enda võlausaldajale enda osa solidaarvõlakohustusest. Seega ei saanud kostja 0-väärtusega kingitust, vaid kingituse väärtus oli 44 000 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 8. mai 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) puuduvad lepingute tagasivõitmise eeldused. Tehingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Koos kinkega vormistati korterile isiklik kasutusõigus T. T. kasuks, mis tähendab, et T. T. säilisid sisuliselt korteriomaniku õigused. Isikliku kasutusõiguse seadmine oli
võlausaldajate suhtes soodne, see tehing (kasutusõiguse seadmine) tasakaalustas tehingupoolte positsioone. Kinkelepingut ja isikliku kasutusõiguse seadmise tehingut tuleb vaadelda üheskoos 23.05.2011 müügilepinguga, millega korter võõrandati P. R. . Kohus ei ole üldse põhjendanud isikliku kasutusõiguse lepingu tagasivõitmist. Isikliku kasutusõiguse seadmine ei saanud võlausaldajate seisukohalt kuidagi kahjulik olla, vastupidi, kasutusõiguse seadmine säilitas kinkijale kontrolli korteri üle ja T. T. sai hilisemast korterimüügist olulisi rahalisi vahendeid. Ilma kasutusõiguse omaja nõusolekuta ei ole reaalselt võimalik sellist korterit müüa. Eeltoodust tulenevalt ei saa kinkelepingut pidada võlausaldajaid kahjustavaks, kuna korteri arvelt vähendati tuntavalt T. T. kohustusi oma võlausaldaja ees. T. T. ja kostjal oli ühine võlausaldaja, mistõttu ei olnud sisulist vahet, kas korteri omanikuks oli T. T. või kostja – igal juhul olid nad sunnitud alluma võlausaldaja nõudele, et korteri arvelt oma võlg kustutada. Kohus on põhjendanud, et „kui T. T. ei oleks korteriomandit kostjale kinkinud, vaid oleks selle ise müünud P. R. 14.04.2008 laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, oleks ta sellega kustutanud VÕS § 69 lg 1 kohaselt pooles ulatuses M. R. võla P. R. ees ning T. T. oleks tekkinud nõudeõigus M. R. vastu solidaarkohustuse täitnud võlgnikuna teise võlgniku vastu VÕS § 69 lg 2 alusel.” Selline arutlus on pigem teoreetiline, kohus möönab siinjuures, et korteri kinkimine või mittekinkimine on toonud mõlemal juhul kaasa korteri arvelt T. T. kohustuste vähendamise. T. T. pidas korteri müümisel P. R. silmas seda, et ta annab nõusoleku kasutusõiguse kustutamiseks vaid seetõttu, et tema (solidaar)kohustus saaks täidetud ja hetkel suurim võlausaldaja oma nõude rahuldatud; 2) oli T. T. 10.02.2009 maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkelepingust tulenevalt. Tartu Maakohus tuvastas 20.11.2011 pankrotimääruses, et T. T. maksejõuetus muutus püsivaks 2011. a alguses. Kohtu järeldus tugineb sellele, et täitetoimikud on avatud vahemikus 07.12.2010 kuni 27.05.2011. Pankrotikohus tugines ajutise halduri aruandele kui tõendile, kohtu järeldused on jõus, kuna pankrotimäärus on jõustunud. Asjaolu, et T. T. oli perioodil 2007–2011 maksejõuline, kinnitab ka alljärgnev: - vastavalt MTA 17.12.2012 tõendile olid T. T. stabiilsed sissetulekud: 2007–2008 töötasu OÜ-st Ketly King ja 2009–2010 OÜ-st TKM Beauty. Mingi aeg 2008–2009 on T. T. saanud töötuskindlustusrahasid. See tähendab, et T. T. oli pidevad sissetulekud vähemalt kuni 2010. a; - vastavalt T. T. Swedbanki kontoväljavõttele sai T. T. perioodil 2007–2010 sotsiaalkindlustusametist igakuist peretoetust 600 krooni; - vastavalt OÜ Viru Platsi Õigusbüroo nõudeavaldusele ja selle lisale tagastas T. T. laenu perioodil 2008–2010 lõpp igakuiselt, kuigi tasutud summad (45 200 krooni) arvestati enamjaolt intressi ja viivise katteks. OÜ Viru Platsi Õigusbüroo aktsepteeris laenu tagastamist pärast lepingujärgse tähtaja saabumist, pannes hüpoteegi täitma alles 2011. a. See tähendab, et võlausaldaja ei pidanud laenulepingust tulenevaid nõudeid sissenõutavateks; - OÜ Viru Platsi Õigusbüroo nõue oli algusest peale tagatud pandiga, hüpoteek on seatud T. T. kuuluvale kinnistule Jõgevamaal Pataste külas; - T. T. sai 14.04.2008 laenulepingu alusel ühiselt koos kostjaga laenu 650 000 krooni, laen tagastati 2011. a (kostja korteri müügi kaudu). T. T. sai seda raha kasutada, samuti sai T. T. kasutada OÜ-lt Viru Platsi Õigusbüroo laenatud raha; - kinge ei muutnud T. T. maksejõulisust, kuna selle arvel vähendati 2011. a oluliselt tema kohustusi. Kokkuvõttes tema majanduslik olukord kinke kaudu ei muutunud. Kohtu järeldus, et kinkelepingu sõlmimisega muutus võlausaldajate võimalus saada tagasi antud laen, praktiliselt olematuks, on ebaõige – korteri kaudu sai võlausaldaja P. R. oma laenu tagasi. Samuti on ebatäpsed kohtu viited võlausaldajatele, OÜ Ketly King kohtuotsus jõustus
alles 2010. a ja OÜ Viru Platsi Õigusbüroo arvestas endale tasumisena intresse kaua aega pärast laenulepingust nähtuvaid tähtaegasid, mis tähendab seda, et pooled jätkasid laenulepingu täitmist pärast selle tähtaja saabumist; 3) ei olnud kingitud asja väärtus 44 000 eurot. PankrS § 119 lg-st 3 tulenevalt peab tuvastama, milline oli kinkelepingu alusel saadud korteri väärtus. Uus Maa Tartu büroo OÜ hinnangu järgi puudus 12.02.2009 seisuga korteril koos isikliku kasutusõigusega turuväärtus ehk selle väärtus oli 0 krooni, kuna isiklik kasutusõigus piirab kinnisvara kasutust niivõrd oluliselt, et kinnisvara pole enam turul konkurentsivõimeline. Ilma kasutusõiguseta hinnati korteri väärtuseks 36 016 eurot. Kohus oleks pidanud hindama kinke väärtust koos kasutusõigusega. Kohus jõudis kostja suhtes ebaõiglasele tulemusele – kostja sai korteri koos kasutusõigusega, millel puudus sisuliselt turuväärtus, ning selle müügi kaudu likvideeris kostja enda ja T. T. laenukohustused, millised oleksid likvideeritud ka korteri otsemüügi kaudu. Nüüd aga peaks kostja maksma pankrotivarasse 44 000 eurot, millist vara ei ole ta vallanud.
5.T. T. pankrotihaldur Ü. Adamson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) kahjustati kinkelepingu sõlmimisega T. T. võlausaldajate huve. Kasutusõiguse seadmine ei muutnud kinkelepingu tagajärgi T. T. võlausaldajate jaoks soodsamaks. Isiklik kasutusõigus lubas T. T. korteriomandit kasutada, mingeid muid varalisi õigusi või tagatisi T. T. (rääkimata tema võlausaldajatest) sellest ei tulenenud. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, milles ta peab kohtu arutluskäiku T. T. võlausaldajate huvide kahjustamise kohta „pigem teoreetiliseks”. Kostja sai T. T. ainuomandisse kuulunud korteriomandi arvel oma võlgnevuse P. R. ees täielikult kustutatud. T. T. võlausaldajate huvid said kahjustatud vähemalt selles ulatuses, mis puudutab kostjale langeva solidaarkohustuse täitmist P. R. ees kinkelepingu objektiks olnud korteriomandi arvel. Lisaks tõi kohus välja ka mitmeid teisi argumente. Kohus leidis õigesti, et võlausaldajate huve kahjustati ka sellega, et eelistati ühe võlausaldaja (P. R.) huve teistele võlausaldajatele (OÜ Viru Platsi Õigusbüroo, OÜ Ketly King), kelle nõue oli muutunud kinkelepingu sõlmimise ajal sissenõutavaks. P. R. nõue võis olla suurim, kuid see ei olnud vanim nõue. Kuna kostja oli kinkelepingu sõlmimisel T. T. lähikondne (elukaaslane), siis PankrS § 110 lg 3 kohaselt saab ilma igasuguste täiendavate eeldusteta automaatselt lugeda, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve; 2) muutus T. T. kinkimise tõttu maksejõuetuks. Tartu Maakohtu 20.11.2011 pankrotimäärusega ei tuvastatud T. T. maksejõuetuks muutumise alguskuupäeva, vaid tõdeti, et ajutise halduri kogutud informatsiooni põhjal on võimalik järeldada, et T. T. oli maksejõuetu juba/hiljemalt 2011. a alguses; T. T. maksejõuetus võis tekkida ka varasemal ajaperioodil, nagu antud asjas esitatud tõendeid analüüsides ka tuvastada saab. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-90-08 p 12), et olukorras, kus pärast kinketehingu toimumist tekib olukord, milles võlgniku varaline seisukord ei võimalda tal tema varasemast tegevusest (st enne kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi võlausaldajate ees täita, tuleb lugeda, et võlgnik muutus kinkimise tagajärjel maksejõuetuks. Seda isegi juhul, kui võlgnikul eksisteeris pärast kinke toimumist igakuine regulaarne (kuigi väheldane) sissetulek, mis lõppkokkuvõttes ei võimaldanud tal oma kohustusi pärast kinke toimumist täita. Kohus tuvastas, et enne kinkelepingu sõlmimist olid T. T. maksekohustused nii OÜ Viru Platsi Õigusbüroo ees (võlajääk 24 000 eurot), OÜ Ketly King (pankrotis) ees (võlajääk 9000 eurot) ja P. R. ees (võlajääk koos intressiga ca 45 000 eurot). Seega kinkis T. T. oma ainsa väärtuslikuma vara olukorras, kus tal oli maksekohustusi ca 75 000 euro ulatuses ning kus T. T. teadis selgelt, et ta ei suuda maksekohustusi täita oma muu vara, sh sissetulekute arvelt. Apellant viitab
erinevatele T. T. sissetulekutele, kuid ei täpsusta nende suurust. Tl 99–100 asuvast tõendist nähtuvalt oli T. T. netosissetulek 2009. a 21 400 krooni, mis kuusissetulekuks tegi vaid 114 eurot. On selge, et ei 114 euro suurune töötasu ega 38 euro suurune peretoetus ei võimaldanud T. T. jätkata 75 000 euro suuruse laenukohustuse täitmist, mistõttu muutis korteriomandi kinkimine T. T. koheselt maksejõuetuks. Muriku kinnistut on T. T. pankrotihaldur üritanud müüa, kuid see on olematu ostuhuvi tõttu korduvalt nurjunud. Seega ei taga see kuidagi T. T. laenukohustusi; 3) tuleb PankrS § 119 lg 1 ja 3 koosmõjus järeldada, et tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadu väärtuseks, mida kostja peab hagejale hüvitama, tuleb lugeda nii saadu enda väärtust kui ka viljade ja muu kasu väärtust. Kostja võõrandas kinkelepinguga saadud korteri 44 000 euro suuruse ostuhinnaga P. R. . Seega saab nimetatud summat pidada kinkelepinguga saadud korteriomandi viljaks või muuks kasuks PankrS § 119 kontekstis. Seetõttu ei tule antud juhul mingi eraldiseisva dokumendiga tõendada korteriomandi väärtust, sest kostja on PankrS § 119 lg 1 ja 3 koosmõjul kohustatud hüvitama hagejale kehtetuks tunnistatud kinkelepinguga saadud hüvede, s.o nii korteri kui ka selle viljade ja muu kasu koguväärtuse. Kostja viide Uus Maa Tartu büroo OÜ ekspertarvamusele on asjakohatu, kuivõrd esiteks ei tule seda ülaltoodud põhjendustel hüvede suuruse kindlakstegemisel arvestada ja teiseks ütleb arvamuse koostaja, et korteriomandi turuväärtus puudus. Viimane ei tähenda, et korteriomandi väärtus oleks olnud 0 eurot ning et mõnel teisel eksperdil ei oleks võimalik turuväärtust kindlaks määrata. Ühtlasi on arvamus puudulik, kuna hinnangu koostaja ei ole teostanud korteri ülevaatust ega oma ettekujutust selle seisukorrast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis M. R. T. T. pankrotivarasse välja 44 000 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab M. R. T. T. pankrotivarasse välja 36 016 eurot. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.
7.PankrS § 119 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustamise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Nimetatud sätetest tuleneb, et juhul, kui tehingu alusel saadu (korteriomand) tagastamine on võimalik, peab kostja selle tagastama pankrotivarasse ning pankrotivara suureneb korteriomandi väärtuse võrra selle tagastamise aja seisuga. Kui tehingu alusel saadud väljaandmine on võimatu, peab kostja hüvitama saadu väärtuse ning ka sel juhul tuleb lähtuda korteriomandi väärtusest selle tagastamise ajal. Apellant on õigesti märkinud, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtus korteriomandi väärtusest 44 000 eurot, mis tulenes 23.05.2011 müügilepingust. Ringkonnakohus leiab, et korteriomandi väärtus tuleb kindlaks teha võimalikult täpselt selle tagastamise aja seisuga ning kuna kostjal tekkis kohustus tagastada korteriomand pankrotivarasse käesoleva kohtuotsuse alusel, siis 23.05.2011 müügilepingus kajastatud korteriomandi väärtus 44 000 eurot ei kajasta täpselt selle väärtust tagastamise aja seisuga. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja maakohtule Uus Maa Tartu büroo OÜ ekspertarvamuse (I kd, t.l 94-95) ning selles on ekspert leidnud, et vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus koormamata kujul on 18.12.2012 seisuga 36 016 eurot. Kuna hageja ei ole
esitanud omapoolseid tõendeid, millest nähtuks vaidlusaluse korteriomandi teistsugune väärtus, siis lähtub ringkonnakohus kostja esitatud eelmärgitud ekspertarvamusest. Eelnevast tulenevalt peab kostja PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama pankrotivarasse korteriomandi väärtuse 36 016 eurot. Kuna korteriomandi kinkimise aja seisuga ei olnud korteriomand isikliku kasutusõigusega koormatud ning maakohus tunnistas 10.02.2009 lepingud kehtetuks, siis on ekslik lähtuda ekspertarvamuse sellest osast, milles on hinnatud korteriomandi väärtust koos isikliku kasutusõigusega ning leitud, et korteriomandil turuväärtus puudus. Apellandi nimetatud seisukoht ei ole põhjendatud.
8.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub muus osas maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult tunnistanud kehtetuks T. T. ja M. R. vahel 10.02.2009 sõlmitud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingud.
8.1.Tagasivõitmise hagi rahuldamise esmaseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusaluse kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve ning apellandi vastupidine seisukoht on ebaõige. Vaidlust ei ole selles, et koos vaidlusaluse kinkelepinguga seati korteriomandile isiklik kasutusõigus T. T. kasuks. Kuna isiklik kasutusõigus lubas T. T. korteriomandit vaid kasutada, siis on põhjendamatu apellandi väide, et isikliku kasutusõiguse seadmine säilitas kinkijale kontrolli korteriomandi üle ja oli seetõttu võlausaldajate jaoks soodne. Samas on apellant ise apellatsioonkaebuses kinnitanud, et kasutusõigusega eset keegi ei osta, sest selline korter on väärtusetu. Nimetatud apellandi seisukoht kinnitab maakohtu järeldust, et kinke- ja isikliku kasutusõiguse leping kahjustas võlausaldajate huve. Asjaolust, et kingitud korteriomandi hilisema müümisega P. R. kui ühele võlausaldajale vähendati ka T. T. kohustusi P. R. ees, ei saa järeldada kinkelepinguga võlausaldajate ühiste huvide mittekahjustamist. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et kui T. T. ei oleks korteriomandit kostjale kinkinud, vaid oleks selle ise müünud P. R. 14.04.2008 laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, oleks ta sellega kustutanud VÕS § 69 lg 1 kohaselt pooles ulatuses kostja võla P. R. ees ning T. T. oleks tekkinud nõudeõigus kostja vastu solidaarkohustuse täitnud võlgnikuna teise võlgniku vastu VÕS § 69 lg 2 alusel. Eelnevast järeldub, et võlausaldajate huvid said kahjustatud vähemalt selles ulatuses, mis puudutab kostjale langeva solidaarkohustuse täitmist P. R. ees kinkelepingu objektiks oleva korteriomandi arvel. Vaidlusaluse kinkelepingu tegemise ajaks olid sissenõutavaks muutunud T. T. kohustused, mis tulenesid Viru Platsi Õigusbüroo OÜ-ga ja Ketly King OÜ-ga sõlmitud laenulepingutest ning vaidlusalune kinkeleping muutis nimetatud kohustuste täitmise võimatuks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pankrotihalduri poolt T. T. kuuluvate kinnistute müük alghinnaga õnnestunud ning sellest tulenevalt ei ole võlausaldajate huvide kahjustamise seisukohast tähendust sellel, et Viru Platsi Õigusbüroo OÜ nõue oli tagatud nimetatud kahe kinnistuga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-87-08 asunud seisukohale, et võlausaldajate kahjustamise eeldus on täidetud ka siis, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid.
8.2.Maakohus on asunud õigele seisukohale, et T. T. muutus vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimise tõttu maksejõuetuks. Apellandi vastupidine seisukoht ei ole õige.
Tartu Maakohus ei ole 20.10.2011 pankroti väljakuulutamise määruses tuvastanud, et T. T. muutus maksejõuetuks 2011. a alguses. Nimetatud määruses on maakohus üksnes viidanud täitemenetluse registri väljavõttele, millest nähtuvalt on täitetoimikud avatud vahemikus 07.12.2010 kuni 27.05.2011. Eelnevast saab järeldada, et T. T. oli maksejõuetu 2011. a alguse seisuga, kuid mitte seda, et T. T. muutus maksejõuetuks 2011. a alguses, nagu on ekslikult arvanud apellant. Maakohus on õigesti hinnanud MTA tõendit (I kd, t.l 99-100), T. T. pangakonto väljavõtet (I kd, t.l 116-119), Viru Platsi Õigusbüroo OÜ pangatehingute väljavõtet (I kd, t.l 81-82) ning T. T. ja Viru Platsi Õigusbüroo OÜ vahelist kirjavahetust (I kd, t.l 135-137) ning asunud põhjendatud seisukohale, et vaidlusaluse kinkelepinguga muutus T. T. maksejõuetuks, kuna kingitud korteriomand oli ainus väärtuslik vara, mille arvelt olnuks võimalik rahuldada laenukohustusi (ca 75 000 euro ulatuses) võlausaldajate ees. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Üksnes asjaolu, et kingitud korteriomandi kaudu sai üks võlausaldaja oma laenu tagasi, ei tähenda seda, et pärast kinkelepingu sõlmimist oli T. T. maksejõuline.
9.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Hageja nõudis kostjalt 44 000 euro väljamõistmist ning hageja nõue rahuldati 36 016 euro, s.o 81,85% ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seetõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 18,15% ulatuses hageja ja 81,85% ulatuses kostja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.