Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. veebruar 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-44256
Tsiviilasi
Viktor Kaboneni hagi Tartu linna ja AS Tartu Veevärk vastu lepingulise olukorra ennistamiseks, vabandamiseks ja 150 000 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
150 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. juuni 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viktor Kaboneni apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. jaanuar 2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) – Viktor Kabonen (ik: 35602072759) Vastustaja (kostja I) – Tartu linn, esindaja Kadri Valdre Vastustaja (kostja II) – AS Tartu Veevärk (rk: 10151668), esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2013 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata Viktor Kaboneni hagi AS Tartu Veevärk vastu veevarustuse taastamiseks
kinnistule Kruusamäe 8a Tartus.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Viktor Kaboneni hagi AS Tartu Veevärk vastu ja kohustada AS-i Tartu Veevärk taastama veevarustus kinnistule Kruusamäe 8a Tartus.
Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
4.Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Rahuldada hagi osaliselt ning kohustada AS-i Tartu Veevärk taastama veevarustus kinnistule Kruusamäe 8a Tartus.
4.2.Jätta rahuldamata Viktor Kaboneni hagi AS Tartu Veevärk vastu vabandamiseks ja mittevaralise kahju 150 000 eurot väljamõistmiseks.
4.3.Jätta Viktor Kaboneni hagi Tartu linna vastu läbivaatamata.
4.4.Jätta Viktor Kaboneni menetluskulud maakohtus tema enda kanda, Tartu linna menetluskulud Viktor Kaboneni kanda ja AS Tartu Veevärk menetluskulud AS Tartu Veevärk kanda.“
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Jätta Viktor Kaboneni menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda, Tartu linna menetluskulud Viktor Kaboneni kanda ja AS Tartu Veevärk menetluskulud AS Tartu Veevärk kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Viktor Kabonen esitas 31.10.2012 maakohtule Tartu Linnavalitsuse vastu hagi, paludes vastavalt hageja ja AS Tartu Veevärk vahel sõlmitud lepingule nr 159 taastada ehk ennistada lepinguline olukord, s.o veevarustus hageja kinnistule ilma mingite piirangute ja lisakohustusteta, vabandada AS Tartu Veevärk ja Tartu Linnavalitsuse poolt avalikult hageja ees samalaadselt kui teda tembeldati vandaaliks („Reporter“, Postimees ja Tartu Linnaleht) ning välja mõista AS-lt Tartu Veevärk ja Tartu Linnavalitsuselt hagejale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju 150 000 eurot. Vastuseks maakohtu 03.12.2012 käiguta jätmise määrusele esitas hageja 03.01.2013 avalduse, milles taotles järgmist: vastavalt hageja ja AS Tartu Veevärk vahelisele lepingule nr 159 taastada ehk ennistada lepinguline olukord, s.o veevarustus hageja kinnistule ilma mingite piirangute ja lisakohustusteta, vabandada AS Tartu Veevärk poolt avalikult hageja ees samalaadselt kui teda tembeldati vandaaliks („Reporter“, Postimees ja Tartu Linnaleht) ning välja mõista AS-lt Tartu Veevärk hagejale tekitatud mittevaraline kahju 150 000 eurot. Maakohus võttis hageja avalduse 31.01.2013 määrusega menetlusse, määruses on kohus käsitlenud kostjatena Tartu linna (kostja I) ja AS-i Tartu Veevärk (kostja II). Hageja väidete kohaselt kuulub hagejale Tartus Kruusamäe 8a kinnistu. Kostja II monopoolse ettevõttena sulges kinnistu veeühenduse. Selleks ei olnud tal õigust, sest täidetud ei olnud kirjaliku etteteatamise nõue Tartu Linnavolikogu 14.09.2006 määruse nr 37 § 20 lg 6 järgi (edaspidi määrus nr 37), samuti puudus hagejal veetarbimise eest võlg. Tasumata arve 1932,20 eurot esitas kostja II vandaalikindlalt sulgemise tööde eest. Kostja II ja hageja vahel kehtib kliendileping nr 159, sest puudub seaduslik alus selle lõpetamiseks ning dokument, mis oleks selle lõpetanud. Kostja II on hagejalt nõudnud veeühenduse sulgemise ja taasavamisega tehtud kulutuste hüvitamist koos uue lepingu sõlmimisega. AS-l Tartu Veevärk ei ole õigust nõuda ebaseaduslikult teostatud tööde hüvitamist. Alternatiivset kinnistu veeühendust hagejal ei ole. Kostja II on põhjustanud hagejale kolme aasta vältel mittevaralist ja varalist kahju, mille hageja hindab ühiselt mittevaraliseks kahjuks. Materiaalset kahju ei ole hagejal tagantjärele võimalik tõestada. Kahju põhjustati eelkõige veeühenduse sulgemisega ja selle mitteavamisega pärast väärteoasjas nr 4-10-1376 otsuse jõustumist. Kostja II mõnitas hagejat tema avaldustele vastamisega ning ähvardas võimalike negatiivsete tagajärgedega, kui hageja ei nõustu pakutud tingimustega. Samuti nõudis kostja II ebaseaduslikult hageja väärteokorras karistamist. Kostja II tituleeris hagejat avalikes meediaväljaannetes („Reporter“, „Kaua Võib“) võlgnikuks ja vandaaliks, arvestamata kohtuotsust väärteoasjas nr 4-10-1376, mille kohaselt kostjal II ei olnud õigust veeühendust sulgeda ja veeühenduse sulgemise ajal puudus hagejal võlg kostja II ees. Kostja II on kuritahtlikult teotanud hageja inimväärikust ja au üldsuse ja avalikkuse ees. On kliente, sõpru, tuttavaid ja sugulasi, kes pärast avalikku laimamist hakkasid hagejast eemale hoidma. Ka hageja poeg on hakanud hagejas kahtlema. Kostja II tegi võimatuks hageja elamise tema elukohas. Hagejal tuli käia naabrite pool WC-s ja pesemas ning tuua ämbritega joogivett. 2009 sügisel oli hageja sunnitud veeühenduse puudumise tõttu ja kostja II mõnituste vältimiseks kolima venna juurde Soome Vabariiki.
Hiljem olukord mõnevõrra paranes, sest naaber soostus andma hagejale vooliku teel vett. Veeühenduse puudumise tõttu hakkab kinnistul asuv maja muutuma elamiskõlbmatuks, krohv laguneb, laed jooksevad vett läbi. Majas saab elada hageja poeg, kuid teadmatuses, kas hommikul on naabrimehe vastutulelikkusest olenev veevarustus alles. Hageja tervislik seisund on oluliselt halvenenud (närvipinge, unetus jne). Seoses tervise halvenemisega on komplitseeritud töökoha otsingud. Hagejal ei ole enam võimalik töötada autojuhina. Klienditeenindusega seotud töö otsingut raskendab asjaolu, et Tartu suuruses väikelinnas tunnevad paljud hagejat võlgniku ja vandaalina. Ka hageja vanemate tervislik seisund on halvenenud suures osas eelkirjeldatu tõttu. Hageja isa sai selle tõttu 2011. a insuldi ja ema on viibinud korduvalt haiglas. Hageja viitas hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p-le 3, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-le 1 ning ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg-le 1. Vee-ettevõtja ei täida oma kohustusi hageja ees ning kohalik omavalitsus sekkumise ja seaduse rikkumise tõkestamise asemel soosib ja kaitseb veeettevõtjat (seadusliku aluseta väärteomenetluse algatamine, selle kaitsmine kohtus, järelevalveorganina tegevusetus kostja II seaduserikkumise tõkestamiseks). 09.04.2013 kohtuistungil pidas hageja vajalikuks, et kostjaks oleks ka kostja I kui kostja II kontrollorgan. Süü on mõlema kostja poolne. Kostja I rikkus hageja õigusi sellega, et menetles kostja II avaldust ja trahvis hagejat veeühenduse omavolilise lahtitegemise eest.
2.Tartu linn leidis, et hagi tuleks jätta kostja I vastu TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja I ei ole hageja suhtes avalikult sõna võtnud, hageja õigusi riivanud ega talle kahju tekitanud. ÜVVKS § 8 lg 3 sätestab, et ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel.
3.AS Tartu Veevärk hagi ei tunnistanud. Kostja II vastuväidete kohaselt on hageja taotlus lepingulise olukorra ennistamiseks alusetu. AS Tartu Veevärk ja hageja vahel ei ole kehtivat kliendilepingut. Leping nr 159 sõlmiti 19.12.1992 munitsipaalettevõtte Tartu Veevärk ja hageja vahel. Munitsipaalettevõtet Tartu Veevärk enam ei eksisteeri. Leping sõlmiti teenuste osutamiseks objektil Kruusamäe 8a, Nurme 27a. Leping nr 159 ei vasta õigusaktidele ega reaalsele olukorrale. Nurme 27a suhtes on eraldiseisev veeühendus ja leping ning muutunud on ka Kruusamäe 8a liitumispunkt. ÜVVKS § 16 lg 3 sätestas alates 01.09.2002, et kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingud kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus ÜVVKS-ga, lepingute asendamine käesoleva seaduse nõuetele vastavate lepingutega tuleb lõpetada hiljemalt 31.12.2002. Kostja II on valmis veeühenduse taastama niipea, kui hageja sõlmib uue kliendilepingu. Vastavat tahet väljendas kostja II esindaja kirjalikult 17.03.2010, juhtides tähelepanu ka hagejale tehtud vastutulekutele (viivise ja maakraani sulgemise tasu mittenõudmine). Kostja II juhataja on korduvalt teinud hagejale suulisi ettepanekuid erimeelsused lahendada. Viimase kirjaliku ettepaneku esitas kostja II 03.05.2012. Veeühenduse sulgemine ei olnud ebaseaduslik. Tartu Maakohus märkis 31.08.2010 otsuses väärteoasjas nr 4-10-1376, et hageja tunnistab vee tarbimise arve tähtajaks tasumata jätmist, mille puhul võib peatada vee andmise, ning tuvastas hageja omavolilise käitumise neljal korral vee-ettevõtja poolt suletud vee ühenduskraani avamisel. Hagejat oli veeühenduse peatamise eest hoiatatud – klienditeeninduse osakonna juhataja helistas hagejale kahel korral, samuti saatis kostja II hagejale e-kirja. Lepingu alusel mittevaralise kahju hüvitamine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 1 järgi välistatud. Hageja pole näidanud, mis oli kostja II õigusvastane tegevus, mis põhjustas hagejale mittevaralist kahju. Kostja II pole hageja au teotanud, avaldanud ebakohast väärtushinnangut ega ebaõigeid andmeid. Hagejat ei ole avalikes meediaväljaannetes vandaaliks nimetatud, vaid on viidatud Kruusamäe 8a kinnistu juures läbiviidud tööoperatsioonile – veekraani vandaalikindlale sulgemisele, et ei oleks võimalik veekraani omavoliline avamine hageja ega ka kolmandate isikute poolt. Veekasutusvõimaluse
kaotamine tulenes arve nr 200911031 alusel 1932,20 euro maksmata jätmisest ja süstemaatilisest omavolilisest veekraani avamisest. Kui saatelõikudest kellelegi selline mulje jäi, siis kandis sellise võimaluse riski hageja, kui ta meedia poole pöördus (VÕS § 101 lg 3). Hageja pole näidanud, milles seisneb temale tekkinud mittevaraline kahju.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 21. juuni 2013 otsusega Viktor Kaboneni hagi Tartu linna vastu läbivaatamata ja AS Tartu Veevärk vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi kostja I vastu jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust järeldada, et kostja I tegevus rikkus hageja õigusi. Hageja ei ole näidanud, et kostja I oleks hageja suhtes avalikult arvamust avaldanud. Põhjendatud on kostja I seisukoht, mille kohaselt üksnes ÜVVKS-st tulenev järelevalvekohustus kostja II tegevuse üle ei hõlma järelevalvet eraõiguslike vaidluste üle vee-ettevõtja ja kliendi vahel. ÜVVKS-st tuleneva järelevalve kohustuse rikkumisest tulenev nõue või kostja I kui kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamine (hageja väitel on kostja I teda alusetult trahvinud) ei ole praeguse menetluse esemeks. Asjaolu, et kostja I on kostja II omanik (tl 91), ei tähenda, et kostja I oleks vastutav kostja II tegevuse eest. Aktsiaselts on juriidiline isik, kellel on iseseisev õigusvõime. Kohus leidis, et isegi juhul, kui kostja II poolne veekraanide sulgemine ei lõpetanud hageja ja kostja II vahelisi lepingulisi suhteid, oli kostja II seadusest tulenevalt kohustatud lepingutingimuste muutumise tõttu sõlmima klientidega uued lepingud. 1992. a sõlmitud lepingu järgse olukorra taastamine pole õigusaktide ja reaalse olukorra muutumise tõttu võimalik. Hagile lisatud Tartu Maakohtu 31.08.2010 otsuse resolutsioonis ei anta õiguslikku hinnangut hageja ja kostja II vahelisele lepingulisele suhtele. Kostja II on pakkunud terve menetluse kestel hagejale võimalust lepingu sõlmimiseks. Hageja keeldus lepingut sõlmimast, leides, et kostja II oleks seda pidanud varem tegema. Kui hageja nõuab lepinguliste suhete taastamist, kuid samas keeldub oma tahteavaldust tegemast, siis ei ole nõuet võimalik täita. Kohus nõustus kostjaga II, et lepingu alusel mittevaralise kahju hüvitamine on antud juhul VÕS § 134 lg 1 järgi välistatud. Veega varustamise kohustus on tavaline käibetehing, mis ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele, ning kostja II ei pidanud ette nägema, et kui hageja põhjustab omavolilise käitumisega olukorra, mis tingib veekraani sulgemise, ega maksa tehtud töö eest ettenähtud summat, tekib talle mittevaraline kahju. Ka hageja deliktiõiguslikud kahjuhüvitamise nõuded kostja II vastu ei ole põhjendatud. Hageja väitel on tal tekkinud tervisekahju (unehäired, elukvaliteedi langus) kinnistu veega varustamise lõpetamise tõttu. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus leidis, et hageja ei ole väiteid tervisekahju tekkimise kohta kinnistu veega varustamise lõpetamise tagajärjel piisavalt tõendanud. Perearsti väitel on hageja pöördunud tema poole seoses stressi tagajärjel tingitud unehäiretega ja talle on kirjutatud välja unerohi (sama väide on ka perearsti kirjalikus seletuses). Perearsti väitel möödub rohu toime 4–5 tunni pärast ning seda rohtu kirjutatakse välja väga sagedasti. Hagejale ei ole tunnistaja ütluste järgi välja kirjutatud haiguslehti alates 2009. a. Tunnistaja V.K (hageja poja) ütluste kohaselt on hageja muutunud närvilisemaks ja on enesesse tõmbunud. Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et hageja tervisekahju oleks tingitud kinnistul veevarustuse katkestamisest. Hageja on seisukohal, et ta ei saa veevarustuse puudumise tõttu kasutada oma kinnisasja ja kinnisasjal asuvale elamule on tekkinud kahju. Seega võib kostja II olla rikkunud hageja omandit ning tema tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kohus leidis, et kuna hageja on väitnud, et ta saab vett naabrite juurest, ei ole kinnisasi jäänud veeta, ja hageja
ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et kahjustused elamul (krohvi pudenemine) on veevarustuse puudumisest. Kinnisasja kasutab hageja väitel tema poeg, seega ei ole hageja tõendanud, et just veevarustuse katkestamine sundis teda elukohta vahetama. Hageja väitel avaldas kostja II tema kohta valeandmeid, millest tulenevalt on tal tekkinud mittevaraline kahju: tal on raskendatud töökoha leidmine, lähedased hoiavad temast eemale, teda peetakse vandaaliks ja võlgnikuks. VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Hageja leiab, et kostja II teotas tema au ja väärikust ning rikkus tema mainet sellega, et tituleeris teda telesaadetes „Reporter“ ja „Kaua Võib“ vandaaliks ja võlgnikuks. Konkreetseid tõendeid hageja kostja II väite suhtes ei esitanud. Hageja ei põhjendanud, milliseid on need asjaolud, mida arvukate tunnistajate (tl 52) ütlused võiksid tõendada. Kostja II on esitanud arve nr 2009911031 maakraani kape vandaalikindlaks sulgemise kohta (tl 73). Ka hageja märgib hagiavalduses, et puudus igasugune alus vandaalikindlaks vee sulgemiseks. Kohus nõustus kostjaga II, et hagejat ei ole avalikes meediaväljaannetes vandaaliks nimetatud, vaid on viidatud Kruusamäe 8a kinnistu juures läbiviidud tööoperatsioonile – veekraani vandaalikindlale sulgemisele, et ei oleks võimalik veekraani edaspidine omavoliline avamine. Tegemist on faktiväite avaldamisega, mis on kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Ka väljendit „võlgnik“ tuleb pidada faktiväiteks. VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Toimiku materjalidega (tl 6–7, 9, 13, sh tunnistaja V.K ütlustega) on tõendatud, et hagejal oli kostja ees veetarbimise eest võlg, mistõttu oli kostja sulgenud veekraani, ning hageja oli kostja suletud veekraani korduvalt omavoliliselt avanud. Seega ei ole kostja II avaldatu õigusvastane. Hageja nõuab kostjalt II avalikku samalaadset vabandamist, kui teda tembeldati vandaaliks. Kohus leidis, et hagejat ei ole avalikes meediaväljaannetes vandaaliks nimetatud, vaid on viidatud Kruusamäe 8a kinnistu juures läbiviidud tööoperatsioonile – veekraani vandaalikindlale sulgemisele. Lisaks on Riigikohus leidnud (3-2-1-17-05 p 25), et vabandamine on moraalne kohustus, mille täitmist tagab siiski üldjuhul üksnes tava või avalik arvamus, õigusliku kohustuse täitmine on aga tagatud riigi sunnijõuga.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Viktor Kabonen esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. juuni 2013 otsuse tühistamist ning hagi rahuldamist. Menetluskulud palub apellant jätta solidaarselt vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei olnud kohus kohtuotsuse tegemisel erapooletu ja ei järginud seadusi. Kohtuotsus on tehtud lähtuvalt kostjate paljasõnalistest väidetest ning toetudes jõustunud kohtuotsusele väärteoasjas, kuid arvestades ainult resolutsiooni, mitte aga motivatsiooni. Kohus ei ole vaatamata hageja pöördumistele väljastanud kohtu poolt digitaalselt salvestatud kohtuistungi protokolli. Seoses sellega võivad esineda puudused apellatsioonkaebuses; 2) kehtib lepinguline suhe hageja ja kostja II vahel niivõrd, kui leping ei ole vastuolus kehtivate seadustega, kuna puudub seaduslik alus selle lõpetamiseks ning dokument, mis oleks selle lõpetanud. Monopoolsel vee-ettevõtjal ei olnud seaduste alusel õigust veeühendust sulgeda. Uue lepingu sõlmimise käigus nõuti hagejalt veeühenduse sulgemise ja taasavamisega tehtud kulutuste, s.o ebaseaduslikult teostatud tööde hüvitamist. Meedia esindajad nimetasid hagejat saadetes „Reporter“ ja „Kaua Võib“ vandaaliks ja võlgnikuks vaatamata jõustunud väärteomenetluse kohtuotsusele, kus on kirjas, et kostjal II ei olnud Tartu Linnavolikogu määruse nr 37 § 20 lg 6 järgi õigust veeühendust sulgeda ka sama
paragrahvi sama lõike p-s 1 sätestatud juhul. Kohtuotsuses on välja toodud, et veeühenduse sulgemisest ei olnud vastavalt Tartu Linnavolikogu määrusele kirjalikult ette teatatud ning veeühenduse sulgemise ajal puudus hagejal võlgnevus kostja II ees. Ainukene kostja II poolt välja toodud võlgnevus on nende poolt seoses veeühenduse ebaseadusliku sulgemisega tehtud kulutused. Monopoolne ettevõte, mille suuraktsionäriks on Tartu Linnavalitsus, on näidanud surve avaldamist ja ainuvõimu, mis rikub kodanike põhiõigusi ja vabadusi ning inimõigusi; 3) nähtub asjaolu, et kostja II nimetas hagejat vandaaliks, Kanal 2 uudistesaatest „Reporter“, kus on sõnaselgelt välja toodud, et firma rakendas vandaalikindlat veesulgemist Viktori, mitte Viktori ja kolmandate isikute suhtes. TV3 12.10.2010 saatest „Kaua Võib“ said hageja sõbrad, tuttavad ja sugulased aru, et hageja on võlgnik ja vandaal. Hagejal puudus võlgnevus kostja II ees enne vee sulgemist 18.11.2008. Nimetatud fakti jättis kohus tähelepanuta; 4) on väär väide, et hageja ei ole käinud kordagi klienditeeninduses või AS-s Tartu Veevärk. Seal on käinud hageja lepinguline esindaja Helen Pahk ning ka hageja isiklikult koos poja V.K ja tuttava G.P. H. Pahk oli volitatud taotlema vastavalt jõustunud kohtuotsusele väärteoasjas veeühenduse taastamist seadusi rikkunud kostja II poolt; 5) hakkab hageja maja veeühenduse puudumise tõttu muutuma elamiskõlbmatuks, krohv laguneb, laed jooksevad vett läbi jne. Hageja isa sai seetõttu insuldi. Hagejal ei ole enam endisi sõpru ja tuttavaid, kes teavad, et kinnistul hageja ei ela, ning kes on hakanud seoses hageja närvisüsteemi halvenemisega hoiduma ka hagejaga telefoni teel ja muudel viisidel suhtlemast. Kohus ei pidanud vajalikuks nimetatud isikuid kohtuistungile kutsuda, kuid seadis kohtuotsuses nende antud allkirjad ja kirjaliku tunnistuse kahtluse alla. Samas arvestas kohus tõendina asjaolu, et klienditeenindaja hoiatas hagejat telefoni teel veeühenduse sulgemisest (seda ei toimunud), kuigi see ei oma seadusest tulenevalt tähtsust, kuna kirjalikku etteteatamist ei olnud. Hageja on sunnitud elama venna juures Helsingis, et vältida järjekordseid mõnitusi kostja II poolt nagu „Oma õiguste tagaajamine ei vii teid kuhugi“ ning „Kui te veel palju targutate, siis lasen panna ka kanalisatsiooni kinni“ (T.K sõnad 01.08.2012, tunnistajad V.K ja G.P); 6) taotleb hageja endiselt oma naabrite J.S ja M.S tunnistajatena kohtusse kutsumist. Nimetatud tunnistajad saavad kinnitada, et kostja II on lubanud neid kui vee edasimüüjaid väärteokorras trahvida, ning on kursis ka sellega, kui palju hageja veeühenduse puudumise tõttu oma kinnistul viibib ning mida on hageja teinud veeühenduse taastamiseks.
6.Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle kostja I suhtes läbivaatamata või rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oleks ringkonnakohus pidanud keelduma kostja I osas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Kaebuses ei ole välja toodud, millist materiaal- ja/või menetlusõiguse normi on maakohus rikkunud või milliseid tõendeid ebaõigesti hinnanud. Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses toonud välja ühtegi faktilist ega õiguslikku asjaolu, mis annaks alust järeldada, et kostja I tegevus on hageja õigusi rikkunud. Kostja I ei ole hageja osas avalikult sõna võtnud ning veeühenduse taastamisega seotud küsimused on lahendatavad hageja ja kostja II vahel, millesse sekkumiseks puudub kostjal I seaduslik alus; 2) on apellandi väide, et kohus ei olnud erapooletu ja ei järginud seadusi, põhjendamata, paljasõnaline ning tõendamata; 3) jääb arusaamatuks, mida soovib apellant tõendada kaebusele lisatud Tartu Postimehe 07.05.2010 artikliga „Linnapea välistas veevärgi müügi“, Tartu Linnavalitsuse 17.01.2011 kirjaga nr 8-5.4/03726 „Vastus päringule“ ja väärteoasja nr 4-10-1376 31.10.2010
kohtuistungi protokolli väljavõttega. Väärteoasja protokolli väljavõtte esitas hageja alles koos apellatsioonkaebusega, kuid ei ole märkinud uue tõendi esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjust. Kohtuistungi protokolli väljavõtte ei puutu käesolevasse kohtumenetlusse.
7.AS Tartu Veevärk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellandi etteheited kohtu poolt protsessinormide rikkumise suhtes alusetud. Kohus näitas hageja suhtes üles äärmiselt suurt vastutulelikkust nii nõuete formuleerimisel kui tõendite esitamisel ning teostas laiaulatuslikku selgitamiskohustust. Kohus hindas otsuse tegemisel mõlema poole väiteid. Hageja viidatud väärteoasjas ei olnud kostja II menetlusosaline ja seetõttu ei saa see menetlus omada tema suhtes mingit tähendust. Väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud hageja võlgnevuse puudumist. Kohtulahendi siduvus saab kõne alla tulla vaid selle resolutsiooni osas. Kohtuistungi protokoll on koostatud nõuetekohaselt. Ei ole teada, et hageja oleks teinud protokolli parandamiseks ettepanekuid; 2) ei ole apellant selgitanud, mille poolest on kohtuotsus sisuliselt ebaõige. Apellant ei viita ühelegi õigusnormile või kohtupraktikale, mille vastu on kohus eksinud; 3) selgitas kohus otsuses asjakohaselt uue kliendilepingu sõlmimise vältimatust. Apellant ei ole kohtu põhjendusi ümber lükanud. Kostja II ei ole teinud veeühenduse taastamiseks mingeid takistusi eeldusel, et kliendileping saab kehtiva korra kohaselt sõlmitud. Hagejale pakuti võimalust allkirjastada leping isegi maakohtu istungil. Hageja on sellest keeldunud; 4) suleti veeühendus võlgnevuse tõttu 25.08.2009. Hageja avas veekraani omavoliliselt. Kostja II sulges avatud veeühenduse 03.09.2009. Hageja avas ühenduse omavoliliselt uuesti. Ühendus suleti 07.09.2009 ja pärast hageja omavolitsemist taas 09.09.2009. Alles seejärel tasus hageja poeg võlgnevuse. Tartu Maakohus tuvastas 31.08.2010 otsuses väärteoasjas, et V.K tasus võlgnevuse 1650 krooni 09.09.2009 maksekorraldusega nr 236. Seega esines hagejal võlgnevus ajal, kui kostja II sulges veeühenduse; 5) puudub asjas vajadus kutsuda naabreid (J. S ja M. S) tunnistajateks asjaolude tõendamisel, mis ei ole kohtuasjas relevantsed ning mis ei ole ka otseselt vaidluse all; 6) palub vastustaja apellatsioonkaebusele lisatud dokumente asja juurde mitte võtta, kuna apellant ei ole selgitanud, miks need on asjakohased või miks neid ei esitatud varasemalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja II kohustamiseks veevarustuse taastamiseks hageja kinnistule. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab kostjat II taastama veevarustuse hageja kinnistule. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.Veevarustuse taastamise nõue.
9.1.Kostja II vaidles hageja nimetatud nõudele vastu ning oli seisukohal, et hageja ja kostja II vahel ei ole kehtivat kliendilepingut ning kuna vahepeal on muutunud lepingu nr 159 aluseks olnud õigusaktid ja hageja kinnistu liitumispunkti asukoht, siis tuleb veevarustuse taastamiseks sõlmida hagejal kostjaga II uus kliendileping. Sarnasele seisukohale jäi kostja II ka vastuses apellatsioonkaebusele, märkides, et ta ei ole teinud veeühenduse taastamisele mingeid takistusi eeldusel, et sõlmitakse kliendileping.
Maakohus leidis, et isegi juhul, kui kostja II poolne veekraanide sulgemine ei lõpetanud hageja ja kostja II vahelisi lepingulisi suhteid, oli kostja II seadusest tulenevalt kohustatud lepingutingimuste muutumise tõttu sõlmima klientidega uued lepingud ning seetõttu ei ole 1992. a sõlmitud lepingu järgse olukorra taastamine õigusaktide ja reaalse olukorra muutumise tõttu võimalik. Ringkonnakohus maakohtu sellekohase järeldusega ei nõustu.
9.2.Asja materjalidest nähtuvalt (I kd, t.l 26) sõlmisid V. Kabonen ja Munitsipaalettevõte „Tartu Veevärk“ 16.12.1992 lepingu nr 159 vee andmiseks ja kanalisatsiooni kasutamiseks Kruusamäe 8a elamule. Kostja II ei ole tuginenud asjaolule ning asja materjalidest ei nähtu see, et nimetatud leping oleks kostja II poolt VÕS §-de 195 või 196 järgi üles öeldud. Vastuses hagiavaldusele (I kd, t.l 64) on kostja II tuginenud sellele, et vee andmine hagejale peatati määrusega nr 37 kinnistatud Tartu linna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni liitumise eeskirja (edaspidi eeskiri) § 20 lg 6 p 1 alusel, s.o vee tarbimise eest arve maksetähtajaks tasumata jätmise tõttu. Eeskirja § 20 lg 1 sätestab, et vee andmist ja reovee vastuvõtmist võib peatada või piirata eeskirjas, kliendilepingus ja õigustloovates aktides sätestatud juhtudel ja korras. Eeskirja § 20 lg 6 p 1 kohaselt vee-ettevõtjal on õigus pärast eelnevat kirjalikku teadet kas täielikult või osaliselt peatada vee andmine ja reovee vastuvõtmine, kui klient on jätnud arve maksetähtajaks maksmata ning sama paragrahvi lg 7 kohaselt vee andmist ja reovee vastuvõtmist jätkatakse pärast peatamispõhjuste kõrvaldamist ja peatamisega tehtud kulutuste hüvitamist vee-ettevõtjale. Seega ei näe ka eeskiri ette võimalust kliendilepingu ülesütlemiseks vee tarbimise eest arve maksetähtajaks tasumata jätmise tõttu. Eeltoodu kinnitab, et hagejaga 16.12.1992 sõlmitud kliendileping nr 159 ei ole kehtetu ning kostja II vastupidine seisukoht on ebaõige. Kostja II viidatud ÜVVKS § 16 lg 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingud kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega ning nimetatud lepingute asendamine käesoleva seaduse nõuetele vastavate lepingutega tuleb lõpetada hiljemalt 2002. aasta 31. detsembriks. Hageja ja kostja II vahelised erimeelsused tekkisid 2009. a teises pooles ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja II oleks nimetatud ajani teinud hagejale ettepaneku lepingu asendamiseks ning hageja oleks sellest keeldunud. Ka nimetatud asjaolu tõendab, et hagejaga sõlmitud kliendileping nr 159 kehtib niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus ÜVVKS sätetega ning vastuolu korral tuleb juhinduda seaduses sätestatust. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et veevarustuse taastamine ei ole võimalik õigusaktide ja reaalse olukorra muutumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et kui kliendilepingu nr 159 lisaks oleval piiritlusaktil märgitud andmed on ÜVVKS-st ja eeskirjast tulenevalt muutunud, siis tuleb lähtuda ÜVVKS-st ja eeskirjast ning kostjal II on olnud võimalus sellest hagejat teavitada.
9.3.Asja materjalidest (sh Tartu Maakohtu 31.08.2010 otsusest ja kostja II seisukohtadest) nähtuvalt peatati hagejale esmakordselt vee andmine 25.08.2009 seoses vee tarbimise eest arve maksetähtajaks tasumata jätmise tõttu ning pärast hageja poolt veekraani omavolilisi avamisi suleti veekraan veel kokku kolmel korral. Pärast hageja poolt 09.09.2009 võlgnevuse tasumist taastati hagejale veeühendus ning hageja sai vett kasutada kuni 11.11.2009 (I kd, t.l 17). Seega pidas kostja II võimalikuks, et vee andmist on võimalik hagejale jätkata ilma, et hageja tasuks arve nr 200911031 veekraani sulgemise kulutuste eest 08.09.2009 ja 09.09.2009. a. Samuti on kostja II pidanud võimalikuks arve nr 200911031 tühistamist ning hagejalt sellel märgitud summa tasumise mittenõudmist. Väärteomenetluse lõpetamise määrusest (I kd, t.l 13) nähtuvalt lõpetati väärteomenetlus väärteo tunnuste puudumise tõttu
seoses hageja poolt arve nr 200911031 tasumata jätmisega. Lisaks on Kostja II omaks võtnud, et vee andmise peatamisest 25.08.2009 hagejale eeskirja § 20 lg-s 6 sätestatu kohaselt kirjalikult ette ei teatatud. 18.11.2009 aktist (I kd, t.l 17) nähtuvalt peatati hagejale vee andmine 11.11.2009 seoses tasumata teenusarvega. Aktist ei nähtu, millist arvet on vee sulgemisel silmas peetud ega ka eeskirja § 20 lg-s 6 sätestatud alust vee peatamiseks. Samuti ei ole kostja II hagejat eelnevalt kirjalikult teavitanud vee sulgemisest. Kostja II e-kirjast (I kd, t.l 144) nähtuvalt teavitati hagejat vee sulgemisest alles 18.11.2009. Ringkonnakohus leiab, et kostja II poolt hagejale vee andmise peatamine 11.11.2009 ei ole toimunud eeskirjas sätestatud nõudeid järgides ning olukorras, kus kostja II taastas hagejale vee andmise pärast võlgnevuse tasumist 09.09.2009, ei olnud kostja II õigustatud vee andmist peatada tuginedes võlgnevusele, mis oli tekkinud 09.09.2009 seisuga (arve nr 200911031 tasumata jätmine). Eelnevat kinnitab ka kostja II seisukoht kohtumenetluses, mille kohaselt on vee andmise taastamine sõltuvuses üksnes hageja poolt uue kliendilepingu allkirjastamisega, mitte aga arve nr 200911031 tasumisega. Arvestades eeltoodut rahuldab ringkonnakohus hageja nõude veevarustuse taastamiseks ning kohustab kostjat II taastama veevarustuse hageja kinnistule asukohaga Kruusamäe 8a Tartus.
10.Ringkonnakohus leiab, et muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on muus osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja faktilistele asjaoludele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi Tartu linna vastu läbi vaatamata ning mittevaralise kahju hüvitamise nõude AS Tartu Veevärk vastu rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust nimetatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks.
10.1.Maakohus jättis hagi Tartu linna vastu põhjendatult läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 (otsuse põhjendavas osas ekslikult märgitud p 2) alusel, mille kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja ei ole toonud menetluses esile ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et Tartu linn on rikkunud hageja õigusi, sh avaldanud hageja suhtes avalikult arvamust. Samuti on õige maakohtu järeldus, et kostja I on kostja II omanik, ei tähenda, et kostja I oleks vastutav kostja II tegevuse eest. Nimetatud maakohtu järeldustele ei ole hageja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud, samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest ühtegi põhjendust, miks on maakohtu otsustus jätta hagi kostja I vastu läbi vaatamata, ebaõige.
10.2.Põhjendatud ja seadusega kooskõlas on maakohtu järeldused, mille kohaselt lepingu alusel mittevaralise kahju nõue kostja I vastu on VÕS § 134 lg 1 järgi välistatud ning hageja väidetud tervisekahju, elamul olevad kahjustused ja hageja elukoha vahetamine kinnistul veevarustuse katkestamise tagajärjel ei ole tõendatud. Samuti on põhjendatud ja seadusega kooskõlas maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja II ei ole avaldanud hageja kohta tegelikkusele mittevastavaid andmeid ning kostja II poolt hageja kohta avaldatud faktiväited „võlgnik“ ja kostja II poolt Kruusamäe 8a kinnistu juures läbiviidud tööoperatsioon veekraani vandaalikindel sulgemine – ei ole õigusvastased. Maakohtu otsusest nähtuvad ka põhjendused, miks jättis kohus rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat II vabandama tema ees.
Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja taotluse tunnistajate (I kd, t.l 110) ülekuulamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on maakohtu poolt ülekuulatud tunnistajad hakanud hoiduma hagejaga suhtlemast, kuid ainuüksi nimetatud üldsõnaline väide ei tõenda kostja II õigusvastast käitumist hageja isikuõiguste rikkumisega.
11.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas maakohtule kaks nõuet, millest rahuldati tema mittevaraline nõue ja jäeti rahuldamata mittevaralise kahju nõue. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel 1500 eurot ja apellatsioonkaebus esitamisel 1500 eurot, õigusabi hageja kasutanud ei ole. Kostja I on kandnud menetluskulusid õigusabi näol. Ringkonnakohus leiab, et õiglane ja põhjendatud on jätta TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel hageja ja kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende endi kanda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hagejal on õigus taotleda Riigikohtu 10.12.2013 lahendi nr 3-4-1-20-13 p-s 77 sätestatu alusel tagasi nii hagiavalduse kui apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu, kuna riigilõiv on tasutud riigilõivuseaduse lisa 1 kolmandas veerus märgitud määrade alusel. TsMS § 168 lg 2 alusel jäävad kostja I võimalikud menetluskulud hageja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.