Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asjaolud Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Müügieduekspert OÜ sõlmisid 08.12.2006 liisingulepingu nr 0147217L, mille esemeks oli maastur Subaru Tribeca AWD AT, 3.0, ehitusaasta 2007. 08.12.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0147217L, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt Müügieduekspert OÜ-ga liisingulepingust nr 0147217L tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 48 954,96 euro tasumise eest. Liisinguvõtja rikkus lepingut, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed. Hageja saatis kostjale 18.01.2011 teatise, milles teavitas kostjat tekkinud võlgnevusest ning andis kostjale tähtaja kuni 01.02.2011 võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 29 975,80 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 26 915,81 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 1253,38 eurot, viivisest summas 436,96 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 1369,65 eurot (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 17 309,40 eurot (käibemaksuta). Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 12 666,40 eurot ning viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Liisinguvõtja suhtes algatati pankrotimenetlus, majandustegevus lõppes 01.03.2008. Juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, oleks sõiduki võõrandamishind olnud umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Mõistetamatuks jääb müügiprotsessis sedavõrd suur hinna alandamine niivõrd lühikese aja jooksul (2 kuu jooksul on sõiduki hind langenud 74 000 krooni). Kostja tagastas sõiduki ise, seetõttu ei olnud vajalik OÜ Reeborn teenus ja tegevus. Põhjendamata on vara müügikorda seadmise vajalikkus. Puudub vastav akt, millest nähtuvalt vajas sõiduauto uut akut või mistahes hooldustöid. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 12 064,56 eurot ja viivised protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest (10.05.2011) kuni põhinõude (11 627,60 euro) täitmiseni määras 0,25% päevas (VÕS § 142 lg 1-3, § 145 lg 1 ja 2, § 367 lg 1 ja 3). Kohus jättis rahuldamata hageja nõude 601,84 euro ulatuses (vara tagastusteenus, hooldus- ja remondikulud). Menetluskulud jättis kohus 95,24 % ulatuses kostja ning 4,76 % ulatuses hageja kanda. 29.12.2008 kuulutas Harju Maakohus välja liisinguvõtja pankroti. 07.07.2009 saatis hageja kostjale e-maili, milles teavitas kostjat liisingulepingu lõpetamisest. Hageja on esitanud kohtule vastuolulisi seisukohti lepingu ülesütlemise aja ja aluse kohta. Hageja on kohtule avaldanud, et leping on tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öeldud alates 10.07.2009 (seoses pankrotimenetluse kestel tekkinud võlgnevusega), hilisemalt, et luges lepingu lõppenuks seoses vara tagastamisega juulis 2009. Hageja selgitustest nähtuvalt on lepingu lõpetamise tahet väljendanud nii hageja, liisinguvõtja esindajana pankrotihaldur kui ka kostja, kes tagastas hagejale sõiduki. Kuivõrd kostja teostas ebakorrapäraseid makseid kuni juunini 2009 ning tagastas sõiduki 07.07.2009, oli hageja õigustatud lugema lepingu lõppenuks just sel ajal. Vara müügiakti nähtuvalt on vara müügihinnaks 325 000 krooni so 20 771,29 eurot (käibemaksuga), 17 602,79 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole kohtule tõendeid vara turuväärtuse kohta esitanud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata võõrandamisest on

2(5)

siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hageja on esitanud tõendid, millest nähtuvalt on portaalis www.auto24.ee müüdud ajavahemikul 14.10.2009 kuni 31.07.2010 kolme maasturit Subaru Tribeca, ehitusaastaga 2007, mootor 3,0, võimsus 180 kw (arvestamata vaidlusalust sõidukit). Sõiduautode keskmiseks hinnaks oli 22 880,20 eurot, mis on kohtu hinnangul vastavuses vaidlusaluse sõiduauto müügihinnaga TsÜS § 65 mõistes (hinnaerinevus on 9,21%, mis on lubatav). Antud juhul saab konkreetse liisingueseme sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks võtta müügihinna, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Hageja selgitustest nähtuvalt alandati hinda põhjusel, et müüdava vara vastu ei tundnud ostjad huvi ligi kuu aja jooksul. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pakuti vara müügiks professionaalse koostööpartneri müügiplatsil, vara müügi kohta oli avaldatud kuulutus internetiportaalis www.auto24.ee, kostja oli müügiprotsessist teadlik ja tal oli soovi korral võimalik vara müügiprotsessis osaleda. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, olnud sõiduki võõrandamishind umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Seega on hageja asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati, oli põhjendatud ja mõistlik. Sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Liisinguandja tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Hageja poolt nõutavad müügikulud kogusummas 12 013,50 krooni (767,80 eurot käibemaksuta) VÕS § 367 lg 4 mõttes on mõistlikud ja põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas. Tegemist on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega. Seega hageja viivisenõue on 436,96 euro osas põhjendatud. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega tuleb viivist arvestada 11 627,60 eurolt (12 064,56 eurot - 436,96 eurot= 11 627,60 eurot). Eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista võlgnevus summas 12 064,56 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (11 627,60 eurolt) alates hagi esitamisest 10.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada maakohtu otsuse viivise protsendina välja mõistmise, vara hinna määramise ja käendaja maksimaalse kohustuse määramise osas. Väär on maakohtu seisukoht, mille kohaselt määrab vara väärtuse eseme võõrandamishind sundmüügi korral. Vara tagastamisel puudub liisinguandjal huvi vara võõrandada võimalikult kõrgeima hinnaga ning liisinguandja huvi tagastatud vara võõrandamisel on vara võõrandamine võimalikult väikese aja jooksul. Selline käitumine tähendab aga liisinguvõtja suhtes kahjulikumate otsuste vastuvõtmist ja seega otsese kahju tekitamist. Kostja leiab, et juhul kui vara tagastamisel jäetakse määramata vara väärtus, tuleb lugeda

3(5)

vara väärtuseks hind, millega alustati vara võõrandamist. Seega 399 000 krooni (25 501 eurot) koos käibemaksuga. Maakohus on eksinud asjaolude tõlgendamisel ning on segamini ajanud liisinguleping ja käenduslepingu ning lepingutest tulenevad nõuded ja kohustused. Maakohtu viidatud lepingu punkt 5.1 tuleneb liisingulepingust nr 0147217L, mis on sõlmitud Müügieduekspert OÜ (pankrotis) ja AS Hansa Liising Eesti AS vahel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping ei sätesta kostja kohustust tasuda liisinguandjale viivist. Liisingulepingu lõppemisel lõppesid ka lepingu sätted, mistõttu ei ole enam kohaldatav kahjunõude arvutamine liisingulepingust tulenevate sätete alusel. Liisingulepingu lõppemisel ja kahju fikseerimisel saab käendajalt nõuda tekkinud kahju sissenõudmist ainult käenduslepingu alusel. Hageja ei ole järginud liisingulepingu üldtingimuste p-s 7 sätestatud ülesütlemise korda. Kostja juhtis maakohtu tähelepanu sellele, et hageja tegevusetus tõi kaasa tagastamisele kuulunud vara väärtuse languse. Maakohus ei ole aga esitatud väiteid analüüsinud ega hinnanud, rikkudes sellega TsMS § 232 lg-t 1. Käenduslepingu punkt 1 sätestab muuhulgas, et käendatavaks summaks on 48 954,96 eurot. Liisinguvõtja poolt tehtavad liisingumaksed või muul viisil toimuvad liisingukohustuse vähendamised vähendavad ka solidaarselt käenduslepingus sätestatud maksimaalset käendatavat summat. Tulenevalt eelnevast leiab kostja, et maksimaalne käenduslepingu alusel tasutav summa saab olla 12 134,19 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole asjaolus, et sõiduk müüdi hinnaga 17 602,79 eurot (käibemaksuta). Keskmise turuhinna osas kuulub kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja leidis, et tegemist oli turuhinnaga, millega õnnestus liisinguese müüa ja esitas tõendina müügiakti. Kostja ei esitanud maakohtu menetluses tõendeid, et sõiduki turuhind oli teistsugune. Seetõttu ei ole tõendatud, et hageja võõrandas sõiduki alla turuhinna. Keskmine müügihind erinevatel ajaperioodidel võib oluliselt erineda, seda eriti käesoleva vaidluse esemeks oleva boksermootori ja nelikveoga maastikuauto puhul. Nii võib see sõltuda müügi ajal 2009 aastal valitsenud majandussurutisest. Hind sõltub ka sõiduki põhi- ja lisavarustusest, samuti muudest faktoritest. Müügiportaalide kuulutustes pakutud hind sisaldab reeglina tingimusvõimalusi ostja kasuks. Maakohus ei ole liisingueseme turuväärtuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja on selle õigesti tuvastanud. Kostja väide, et vara tagastamisel puudub liisinguandjal huvi vara kõrgeima hinnaga võõrandada, on oletuslikku laadi ja ei ole usutav. Huvi tagastatud vara võimalikult väikese aja jooksul võõrandada on majanduslikult ratsionaalne, sest vastasel korral suurenevad võõrandaja müügi- ja hoiukulutused. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta oli seoses liisingulepingu ülesütlemisega

4(5)

teadlik auto võõrandamisprotsessist. Kostja ei väitnud ega tõendanud maakohtu menetluses, et tal olid olemas potentsiaalsed ostjad sõiduki ostmiseks kõrgema hinnaga, kuid sõidukit ei õnnestunud selle hinnaga müüa hagejast tulenevatel asjaoludel. Maakohu on õigesti välja mõistnud kostjalt viivise protsendina põhivõlalt, kuna kostja vastutas lepingus märgitud piirsumma ulatuses ka liisinguvõtja põhikohustuse täitmata jätmisest tuleneva viiviseõude ees. Seadusel ei põhine kostja arvamus, et liisingulepingu lõppemine peatab viivise arvestuse käendaja suhtes. Maakohus on leidnud, et liisingleping lõppes liisingu eseme tagastamisega. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et hageja oleks pidanud liisinglepingu varem üles ütlema. Liisingettevõtte võimaliku liisinglepingu ülesütlemise põhjuseks ei saa olla asjaolu, et sõiduki turuväärtus võib hilisema üleütlemise korral langeda. Apellant on esile toonud, et tasus enne pankroti väljakuulutamist ja kuus kuud peale seda liisingarveid isiklikult (tl 86). Seega täitis kostja liisinguvõtja kohustused kolmanda isikuna ja pangal polnud võimalik või otstarbekas liisingulepingut pankrotistunud liisinguvõtja suhtes üles öelda. Samuti ei too pankrot endaga kaasa vältimatult lepingute lõpetamist. Seega ei ole võimalik väita, et hageja ei järginud liisingulepingu p-s 7 sätestatud lepingu ülesütlemise korda ja hageja tegevusetus tõi endaga kaasa liisingueseme väärtuse languse. Apellandi seisukoht, et liisinguvõtja poolt tehtavad liisingumaksed või muul viisil toimuvad liisingukohustuse vähendamised vähendavad ka solidaarselt käenduslepingus sätestatud maksimaalset käendatavat summat, ei põhine seadusel. Kostja vastutus võlgnevuse osas ei vähene selle summa võrra, milles liisinguvõtja täitis oma kohustused ja mida hageja hagis ei nõua. Käendaja vastutab täitmata kohustuste eest. Eelpooltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.