Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavaldusest nähtuvalt Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja XxxOÜ vahel sõlmiti 08.12.2006 liisinguleping nr xxx, mille esemeks oli maastur Subaru Tribeca AWD AT, 3.0, ehitusaasta: 2007. 08.12.2006 sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja Xxxkäenduslepingu nr xxx, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt XxxOÜ-ga (pankrotis) liisingulepingust nr xxx tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 48 954,96 euro tasumise eest. Käendatava liisingulepingu esemeks oli maastur Subaru Tribeca AWD AT 3,0; ehitusaasta 2007. Liisinguvõtja rikkus lepingut, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed. Hageja saatis kostjale 18.01.2011 teatise, milles teavitas kostjat tekkinud võlgnevusest ning andis kostjale tähtaja kuni 01.02.2011 võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 29 975,80 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 26 915,81 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 1253,38 eurot, viivisvõlgnevusest summas 436,96 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 1369,65 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 17 309,40 eurot (km-ta). Juhindudes eeltoodust palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 12 666,40 eurot ning viivise (12 666,40 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Kostja vastuväite kohaselt algatati tsiviilasjas nr 2-08-66565 liisinguvõtja pankrotimenetlus, majandustegevus lõppes 01.03.2008. Kostja selgitustest nähtuvalt kasutas ta vara kuni selle üleandmiseni ise, samaaegselt tasus ta vastavalt võimalusele liisingumakseid alates 31.08.2008 kuni 11.06.2009. Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei lõpetanud hageja liisingulepingut varem, sellisel juhul ei oleks võlgnevust üldse tekkinudki. Hageja saatis kostjale 07.07.2009 e-maili, milles teavitas kostjat liisingulepingu lõpetamisest. E-mail on saadetud samal kuupäeval, kui toimus vara tagastamine. Kostja vaidleb vastu vara tagastusteenuse vajalikkusele, vara tagastas ta ise, arusaamatuks jääb OÜ xxx teenus ja tegevus. Kostja vaidleb vastu ka vara müügikorda seadmise vajalikkusele. Puudub vastav akt, millest nähtuvalt vajas sõiduauto uut akut või mistahes hooldustöid. Kostja selgitustest nähtuvalt on ta püüdnud tegeleda liisingulepingust tuleneva probleemi lahendamisega, kuid saamata hagejalt ühtegi reaktsiooni viis ta pettumuseni. Nähes hageja poolt 18.01.2011 saadetud kirja leidis ta, et tegemist on sulaselge väljapressimisega, millele ei osanud reageerida. Kostja on teinud omapoolselt kõik selleks, et nõuet ei tekiks. Lisaks on kostja asunud seisukohale, et juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, oleks sõiduki võõrandamishind olnud umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Kostjale jääb mõistetamatuks sedavõrd suur hinna alandamine, niivõrd lühikese aja jooksul (2 kuu jooksul on sõiduki hind langenud 74 000 krooni). Kostja arvestuse kohaselt on hageja nõue 15 515,31 krooni s.o 991,61 eurot.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel tõendiga tl 21. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus on tuvastanud, et 08.12.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr xxx, mille kohaselt kohustus käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja vahel 08.12.2006 sõlmitud liisingulepingust nr xxx ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 48 954,96 euro tasumise eest (tl 38-39). Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed (tl 19-20, tl 135). VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on 29.12.2008 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-0866565 välja kuulutatud liisinguvõtja pankrot (tl 64-67). Hageja on pankrotimenetluses esitanud pankrotihaldurile nõudeavalduse liisingulepingust tulenevate nõuete tunnustamiseks (tl 120122). 07.07.2009 saatis hageja kostjale e-maili, milles teavitas kostjat liisingulepingu lõpetamisest (tl 70). Kohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule vastuolulisi seisukohti lepingu ülesütlemise aja ja aluse kohta. Hageja on kohtule avaldanud, et leping on tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öeldud alates 10.07.2009 (seoses pankrotimenetluse kestel tekkinud võlgnevusega), hilisemas seisukohas on hageja avaldanud, et luges lepingu lõppenuks seoses vara tagastamisega juulis 2009. Hageja selgitustest nähtuvalt on lepingu lõpetamise tahet väljendanud nii hageja, liisinguvõtja esindajana pankrotihaldur kui ka kostja, kes tagastas hagejale sõiduki. Kuivõrd kostja teostas ebakorrapäraseid makseid kuni juunini 2009 ning tagastas sõiduki 07.07.2009, oli hageja õigustatud lugema lepingu lõppenuks just sel ajal.

Kostjale on jäänud selgusetuks lepingu lõpetamise alus, aeg ja põhjus. Kostja on 02.12.2011 ja 31.05.2013 kohtule esitatud vastuses asunud seisukohale, et lepingu lõppemise ajaks on 29.12.2008 s.o aeg, mil kohus kuulutas välja liisinguvõtja pankroti. PankrS § 51 lg 2 kohaselt ei või üüri- või rendilepingut, mille võlgnik on sõlminud üürniku või rentnikuna, teine pool pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist üles öelda üüri või rendi maksmisega viivitamise tõttu, kui viivitus seondub enne pankrotiavalduse esitamist võlgnetud üüri või rendi maksmisega. PankrS § 52 kohaselt kohaldatakse §-s 51 sätestatut vastavalt ka võlgniku poolt sõlmitud liisingulepingule. Kohus asub seisukohale, et hageja on antud juhul liisingulepingu üles öelnud järgides nõuetekohaselt PankrS § 51 sätestatut. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kohus selgitab kostjale, et tulenevalt PankrS § 51 lg 2 kohaselt ei ole antud juhul lepingu lõppemise ajaks 29.12.2008 s.o aeg, mil kohus kuulutas välja liisinguvõtja pankroti. Samas on lepingu lõpetamine TsÜS § 68 lg 3 kohaselt võimalik konkludentselt, seega kostjapoolsel sõiduauto tagastamist võib tõlgendada tahteavaldusena leping lõpetada, lisaks on samal päeval avaldanud tahet liisingulepingu lõpetamiseks ka hageja. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus liisingulepingu ülesöelduks alates kostjapoolse sõiduki tagastamisest ja hagejapoolse tahteavalduse esitamisest 07.07.2009. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja poolt 18.01.2011 saadetud teatist tuleb tõlgendada meeldetuletusena, millega hageja andis kostjale lisatähtaja kuni 01.02.2011 võlgnevuse tasumiseks (tl 40). VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole siiski hageja poolt väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks teha, milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt juhul, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 29 975,80 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 26 915,81 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 1253,38 eurot, viivisvõlgnevusest summas 436,96 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 1369,65 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 17 309,40 eurot (km-ta). Kostja võlgnevus moodustub summas 12 666,40 eurot. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt tuleb tühistada kõik peale 29.12.2008 esitatud arved. Kohus on seisukohal, et kostja kohustus käenduslepingu alusel tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 48 954,96 eurot (tl 38-39). Kohtule nähtuvalt on kostja alates 31.08.2008 kuni 11.06.2009 tasunud liisinguvõtja eest liisingumakseid vastavalt oma võimalustele (tl 5263), olles ise samal ajal sõiduauto reaalne kasutaja, kuni selle üleandmiseni hageja volitatud

esindajale. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja nimetatud arvete laekumist nõude esitamisel arvestanud (tl 77-82). Kohtule jääb arusaamatuks kostja poolt esitatud nõue arvete tühistamiseks, kohus asub seisukohale, et juhul, kui kostja vabatahtlikult tasus maksejõetu ettevõtte eest tasumisele kuuluvaid arveid on antud juhul tegemist käendaja lepingust tuleneva kohustuse täitmisega. Poolte vahel puudub vaidlus vara turuväärtuse määramise üle. Samas on kostja asunud seisukohale, et juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, oleks sõiduki võõrandamishind olnud umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Kostja hinnangul on põhjendamatu vara müügihinna alandamine 74 000 krooni võrra kahe kuu jooksul. Kohus selgitab pooltele, et juhul, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Hageja on seisukohal, et vara turuväärtuseks on müügihind, sest liisingueseme turuväärtus selgub alles reaalse müügi käigus. Hageja on kohtule esitanud tõendina vara müügiakti nr xxx, millest nähtuvalt on vara müügihinnaks 325 000 krooni s.o 20 771,29 eurot (km-ga, tl 28) s.o 17 602,79 eurot km-ta. Kostja ei ole kohtule tõendeid vara turuväärtuse kohta esitanud. Kohus selgitab kostjale, et vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-3308 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata võõrandamisest on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja on esitanud tõendid (tl 131-133), millest nähtuvalt on portaalis www.auto24.ee müüdud ajavahemikul 14.10.2009 kuni 31.07.2010 kolme maasturit Subaru Tribeca, ehitusaastaga 2007, mootor 3,0, võimsus 180 kw (arvestamata vaidlusalust sõidukit). Sõiduautode keskmiseks hinnaks oli 22 880,20 eurot, mis on kohtu hinnangul vastavuses vaidlusaluse sõiduauto müügihinnaga TsÜS § 65 mõistes (hinnaerinevus on 9,21%, mis on lubatav). Kohus on seisukohal, et antud juhul saab konkreetse liisingueseme sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks võtta müügihinna, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Kohus ei nõustu kostjaga, et vara müügihinna alandamine on olnud põhjendamata. Hageja selgitustest nähtuvalt alandati hinda põhjusel, et müüdava vara vastu ei tundnud ostjad esialgu määratud hinna puhul huvi ligi kuu aja jooksul, mistõttu oli müügihinna alandamine õigustatud. Kohtul puudub antud juhul mõistlik põhjus kahelda hageja esitatud väidete õigsuses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pakuti vara müügiks professionaalse koostööpartneri müügiplatsil, vara müügi kohta oli avaldatud kuulutus internetiportaalis auto24.ee (tl 123), kostja oli müügiprotsessist teadlik ja tal oli soovi korral võimalik vara müügiprotsessis osaleda (tl 125-130). Lisaks märgib kohus, et kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, olnud sõiduki võõrandamishind umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Kohtu hinnangul on hageja asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks antud juhul täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohtule nähtuvalt vaidleb kostja vastu vara tagastusteenuse vajalikkusele, vara tagastas ta ise, arusaamatuks jääb OÜ Xxx teenus ja tegevus. Kostja vaidleb vastu ka vara müügikorda seadmise vajalikkusele. Puudub vastav akt, millest nähtuvalt vajas sõiduauto uut akut või mistahes hooldustöid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taastati sõiduauto reaalne valdus hageja volitatud esindajale kostja poolt 07.07.2009 (tl 27). Kohtule on tõendina esitatud Xxx OÜ arve nr A 07-35 summas 2500 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta (tl 31-32). Arve selgitusse on märgitud „vara tagastusteenus, registrimärk xxx“. Kohus on seisukohal, et kulude hüvitamise nõue peab olema põhjendatud ja tõendatud, antud juhul ei nähtu kohtule vara tagastusteenuse tasunõude põhjendatus, pooled on kohtule selgitanud, et vara tagastas hagejale kostja. Seega ei ole kohtu hinnangul tagastusteenust sisuliselt osutatud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et hageja tagastusteenuse nõue summas 2500 krooni s.o 159,78 eurot tuleb antud juhul jätta rahuldamata. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Kohtule on tõendina esitatud A2-Autowelt OÜ arve nr 290945 summas 6916,66 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta (tl 29-30). Arve selgitusse on märgitud „hooldus Subaru Tribeca reg xxx XXX aku XXX“. Kohus on seisukohal, et esitatud arvelt jääb selgusetuks, milles seisnes antud juhul sõiduki hooldus. Lisaks märgib kohus, et kuigi aku vahetamine võiks olla hüvitatav kulu ei ole antud juhul hageja esitanud kohtule veenvaid tõendeid aku vahetamise vajaduse/vananemise kohta. Seega asub kohus seisukohale, et hagi tuleb hoolduskulude ja remondikulude hüvitamise nõude 6916,66 krooni s.o 442,06 euro osas jätta rahuldamata (tl 29-30). Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Liisinguandja tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Kohtu hinnangul on antud juhul hageja poolt nõutavad müügikulud kogusummas 12 013,50 krooni s.o 767,80 eurot km-ta VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud (tl 33-36). VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 8). Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et põhivõlgnik rikkus maksekohustust. Kohus arvestades, et tegemist

on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et hageja viivisenõue on 436,96 euro osas põhjendatud (tl 22-26). TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus juhib hageja tähelepanu VÕS § 113 lg-le 6, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega tuleb viivist arvestada 11 627,60 eurolt (12 064,56 eurot - 436,96 eurot= 11 627,60 eurot). Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevuse summas 12 064,56 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (11 627,60 eurolt) alates hagi esitamisest 10.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 12 666,40 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 95,24 % ulatuses kostja ning 4,76 % ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.