Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja nõue, põhjendused

Hageja ja kostja sõlmisid 20.03.07 liisinguleping nr XXX, mille esemeks oli sõiduk Citroen Picasso SX1, ehitusaasta 2007. Kostja sai sõiduki enda valdusse. Kostja liisingvõtjana pidi maksma lepingu p 1.3, 2.1 järgi liisingmakseid ja intressi. Lisaks kohustus sõlmima p 11.1 kohustusliku ja vabatahtliku kindlustuse lepingu, tasuma p 6.3 kohaselt kindlustusmakseid, tagama katkematu kindlustuskatte olemasolu (p 6.3.1.) nende tasumata jätmisel hüvitama p 6.3.2. järgi tekkinud kulud ja kahjud, kui need kandis liisingandja. 06.06.08 sõlmisid pooled kindlustuslepped. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad kohustusliku kindlustuse maksed. Liikluskindlustuse makse võlg on 27,75 eurot, mille hageja hüvitas Seesam Insurance AS-le. Lepingu tähtaeg saabus 30.03.12. Kostja pidi sõiduki tagastama lepingu lõppemisel. 15.05.12 teatega palus hageja kostjat sõiduk tagastada ja võlg ära tasuda. Hageja sai valduse 30.05.12 ja realiseeris sõiduki 27.12.2012 3016,67 eurot eest (ilma käibemaksuta). Müügikulud oli 150 eurot (käibemaksuta) (XXX OÜ). Lepingu lõppedes oli sõiduki jääkmaksumus 4109,57 €, vahendusega seotud kulud 150 €, kindlustusmaksete võlg 27,75 €, kokku nõue 4287,3 eurot. Kuna vara realiseeriti 3016,67€, jäi kostja veel võlgu 1270,65 eurot. Üldtingimuste punkt 8.2 kohaselt peab liisinguvõtja poolt liisinguandjale tagastatav liisinguese olema samas komplektsuses, sisaldama liisinguesemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisinguandjale kuuluvaid parendusi. Liisinguvõtja poolt üleantaval liisinguesemel ei tohi olla kahjustusi. Kui liisingueseme tagastamisel liisingueseme seisund ei vasta liisingulepingus ettenähtud tingimustele, on liisinguvõtja kohustatud viima omal kulul liisingueseme vastavasse seisu. Liisingulepingu p 14.3 järgi peab liisinguvõtja kandma kõik liisingueseme võõrandamisega seonduvad kulutused, hüvitama liisinguandjale kulutused, mis liisinguandja teeb liisingueseme viimiseks liisingulepinguga ettenähtud tehnilisse seisukorda ning liisingueseme kahjustuste likvideerimiseks. Kostja viis vara ettenäitamiseks XXXAS-i, kes tuvastas sõidukil mitmed puuduseid, nõustus tagasiostjana tagasimüügilepingu alusel sõiduki tagasi ostma tingimusel, et tuvastatud puudused kõrvaldatakse. Liisingulepingu p 14.3 järgi kohustus liisingueseme nõutavasse seisukorda viimise kulud kandma kostja. Kostja neid kulusid ei kandnud , võttis vara XXXAS platsilt tagasi oma valdusesse ning leppis liisinguhalduriga kokku, et viib sõiduki hageja koostööpartneri müügiplatsile, kus see suunatakse avalikku müüki, olles teadlik, et liisingulepingust tuleneva nõude ja müügihinna vahest tulenev võimalik kahju jääb tema kanda. XXXAS tegi tehnilise seisundi hindamise akti ning hinnapakkumise vajalike tööde teostamiseks summas 3411,30 eurot (käibemaksuta). Sõidukil ei olnud tagastamisel normaalset kulumisastet. Kostja viis liisingueseme XXXAS müügiplatsile 30.05.2012), mille järgselt suunati sõiduk müüki. Hageja edastas 12.06.2012 kostjale teatise vara müüki suunamise ning müüki suunamise hinna kohta. Vara suunati müüki hinnaga 7 000 eurot koos käibemaksuga. Kuivõrd turul puudus huvi sõiduki vastu alandas hageja sõiduki müügihinda ning uueks müügihinnaks sai 6 300 eurot koos käibemaksuga. Vastavasisuline teatis edastati ka kostjale. 28.08.2012 saatis hageja kostjale täiendava teatise uue hinna alandamise kohta. Sõiduki uueks pakkumishinnaks sai 5 700 eurot koos käibemaksuga. Kuivõrd endiselt puudus turul huvi vaidlusaluse sõiduki vastu alandas hageja täiendavalt hinda 04.10.2012 summale 5 100 eurot koos käibemaksuga ning 06.11.2012 summale 4600 eurot koos käibemaksuga. Kui sõidukile oli tehtud juba neli allahindlust ehk sõiduk oli avalikult müügis olnud viis kuud ja keegi sõiduki vastu ostuhuvi üles ei näidanud, otsustas liisinguandja sõiduki suunata avalikule enampakkumisele müügiportaali www.auto24.ee, kus selgub sõiduki reaalne väärtus. Enampakkumisel määrati sõiduki alghinnaks 3 400 eurot koos 2 (3)

käibemaksuga. Teavitus enampakkumisest saadeti ka kostjale. Avaliku enampakkumise lõpphinnaks kujunes 3 620,00 eurot koos käibemaksuga. Kuulutusel oli 1 767 vaatamist, mis näitab selgelt, et tegu oli avalikult väga palju kasutatava müügikanaliga ning vaatamata suurele kuulutuse vaatamiste arvule, ei olnud konkreetsele sõidukile ostuhuvilisi ning müügihind 3 620 eurot koos käibemaksuga näitab vara reaalset väärtust. Kuivõrd liisinguvõtja rikkust lepingust tulenevat kohustust liisinguese viia lepinguga ettenähtud seisukorda, hageja võõrandas sõiduki vabaturutingimustes, millest tulenevalt on hageja kandnud kahju. Hageja palus esialgses hagis välja mõista kostjalt 1270,65 eurot. Menetluse käigus vähendas hageja nõuet 177,75 euro võrra, st osas, mille ulatuses kostja võla menetluse ajal vähendas (kindlustusmaksed 27,75 € ja müügikulud 150 €) ning palus välja mõista kahjuhüvitise 1092,90 eurot. Lisaks palus välja mõista võlalt alates hagi esitamisest viivise 7% aastas lepingu p 5.1 järgi kuni võla tasumiseni (18.10.2013 avaldus, lk 76-79). Menetluskuludena palub välja mõista riigilõivu 150 eurot (maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 45,00 eurot ning hagimenetluse riigilõiv 105,00 eurot) ning nendelt viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja vastuväited Kostja esitas kohtule 02.10.12 vastuses, milles märkis, et on tasunud selleks ajaks kõik kulud müügile ja kindlustusele kokku 177,75 eurot, kuna varem ei teadnud kohustuste ulatust. Kostja ei ole nõus 1092,90 euroga. Lepingu järgi oli tal selle kehtivuse ajal õigus asja kasutada ja ta tasus kõik rendimaksed. Kostja soovis lepingut pikendada, hageja sellega ei nõustunud. Kostja tagastas kohe sõiduki ning hagist ei nähtu, miks peaks kostja maksma kinni sõiduki (selle jääkväärtuse). Kostjal ei olnud kohustust ning ta ei soovinudki sõidukit välja osta. Leping p 14.3 sätestab kohustused, mis on võõrandamisega soetud kulud ja kulud tehnilisse seisukorda viimiseks ja kahjustuste likvideerimiseks. Sõiduk oli tehniliselt korras nagu rohkem kui 100 000 km sõitnud sõiduk peab olema. Kostjale ei ole tehtud etteheiteid, et vaja kõrvaldada kahjustusi, teha remonti. Hageja kannab seda riski, et sõiduki turiväärtus on pärast 5 -aastast kasutamist väiksem kui varem see arvati olevat/hinnati. Hageja väitel müüdi auto 27.12.12 ja kui i korda nõue saadeti, oli hind sarnasel sõidukil 5000-7000eurot. Samast sõidukist olid pildid tehtud 06.01.13, st 10 päeva pärast müüki, hinnaks märgitud 8000 €, soodushind 5200 eurot; arusaamatu, mis põhjusel müüdi auto 3016,67 euro eest. Kohtu põhjendused Sõltumata sellest, et kostja hagi ei tunnistanud, ei olnud sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle: o Hageja ja kostja sõlmisid 20.03.07 liisinguleping nr XXX, mille esemeks oli sõiduk Citroen Picasso SX1, ehitusaasta 2007. o Leping ei olnud suunatud sõiduki väljaostmisele, kostjal sõiduki väljaostmise kohustust ei olnud. o Kostja sai sõiduki enda valdusse ja kohustus tasuma liisingmakseid lepingu lõppemiseni

o Liisinglepingu lõppemisel oli lepingujärgne jääkmaksumus 4109,57 € käibemaksuta. o Hageja sai sõiduki valduse 30.05.12 ja realiseeris sõiduki 27.12.2012 3016,67 eurot eest (ilma käibemaksuta). o Müügikulud oli 150 eurot (käibemaksuta,XXXOÜ). o Kostja tasus menetluse käigus 02.10.2013 (lk 68) 177,75 euroga kindlustusmaksete võla ning müügikulud 150 eurot ning hageja vähendas selle võrra oma nõuet. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Kohus ei anna ka hinnangut kindlustusmakset ja müügikuludega seotud kohustuse rikkumise väidetele, kuna kostja vastavas ulatuses nõude menetluse ajal rahuldas. VÕS § 361 järgi peab liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Ülaltoodud asjaolusid hinnates leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud liisingleping VÕS § 361 järgi, mis lõppes lepingu tähtaja saabumisel 30.03.12. VÕS § 363 järgi on liisinguvõtja on kohustatud: 1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel; 2) säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena; 3) lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Kohtule esitatud liisinglepingu p 8.2 nähtub, et liisinguvõtja poolt liisinguandjale tagastatav liisinguese peab olema samas komplektsuses, sisaldama liisinguesemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisinguandjale kuuluvaid parendusi, üleantaval liisinguesemel ei tohi olla kahjustusi ning kui liisingueseme tagastamisel liisingueseme seisund ei vasta liisingulepingus ettenähtud tingimustele, on liisinguvõtja kohustatud viima omal kulul liisingueseme vastavasse seisu. Seega vastab lepingu p 8.2 sätestatu VÕS § 363 p 2-3 sätestatule ehk liisingvõtja peab kasutama asja selliselt, et oleks tagatud tema normaalne kulum kasutuses olnud aja jooksul ning tagastama lepingu lõppedes seisundis, mis vastab normaalsele kulumile, juhul kui ta vara ei omanda. Kostja vara ei omandanud, seega pidi ta sõiduki tagastama hagejale kooskõlas VÕS § 363 p 2, 3 ja lepingu tingimuste p 8.2. järgi seisundis, mis vastas normaalsele kulumile. Hageja poolt kohtule esitatud XXXAS koostatud vaidlusaluse sõiduki tehnilise seisundi aktist (lk 85-87) nähtub, et sõidukil on kahjustused, mis on vaja kõrvaldada (esistange, parema esitiiva, parema karbi vahetus, vasaku esiukse ja parema esiukse remont, vasaku tagatiiva, tagaukse värvimine jms). Akti järgi on tööde ja vajaminevate materjalide maksumus käibemaksuta kokku 3144,30 €. Kostja väide, 1) et veidi üle 100 000 –km läbisõiduga (aktis 116888 km) sõiduki kulum oleks teistsugune kui XXXAS-i pakkumises toodud puuduste kõrvaldamiseks vajaminevate tööde, materjalide maksumus ehk et selline ongi sõiduk normaalne kulum või 2) et neid puudusi poleks olnud VÕS § 363 p 2, 3 järgi, ei ole tõendatud. Iseenesest on õige, et sõiduk, mis on sõitnud üle 100 000 km, ei ole samas seisundis mis uus sõiduk, kuid märgitud ei tähenda seda, et igal sellisel juhtumil, oleks sõiduki normaalne kulum just selline, mis toob kaasa AS XXXhinnapakkumises 05.02.12 märgitud tööd ja vajaminevad materjalid. Hageja on esitanud kohtule ka sõidukite loomuliku ja ebaloomuliku kulumise määramise juhendi (lk 88-100) ning kostja pole väitnud, et hinnapakkumises märgitud kahjustused jääksid selle juhendis toodud kirjelduste piiridesse. Kohtul puudub alus kahelda selles, et XXXAS-l kui Citroen’i ametlikul müüjal ja remonditegijal (avalik 4 (3)

teave, kättesaadav ka internetist) on erialased teadmised vaidlusaluse sõiduki seisundi, sj loomuliku kulumi hindamisel. Ehkki kostja väitis, et temalt pole nõutud remondi tegemist, ei olnud vaidluse all asjaolu, et sõiduki tagastas ta 30.05.12, hindamise akt on aga tehtud 09.05.12 ning kinnitas kostja ärakuulamisel (lk 119), et Veho tegi talle hinnapakkumise, millele ta alla ei kirjutanud, kuna see polnud vastuvõetav. Seega ei olnud ta nõus sellised kulusid kandm ega ole seni nõus neid kandma , seega ei ole olulist tähtust, kas kostja nende kulude hüvitamist nõudis või ei. Seega on ülaltoodud XXXAS hinnapakkumise ja tehnilise seisundi aktiga hageja tõendanud asjaolu, et liisinglepingu lõppedes olid vaidlusalusel sõidukil kahjustused, mille kõrvaldamise kulud on 3144,30 € ja seega ei vastanud sõiduk lepingu lõppedes VÕS § § 363 p 2 ja lepingu p 8.2 sätestatud normaalsele kulumile. Kostja pole aga tõendnaud, et ta tagastas hagejale sõidukit normaale kulumiga. Kohustust tuleb täita vastavalt seadusele ja lepingule VÕS 76 lg 1 järgi. Lepingu rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline kohustuse täitmata jätmine täitmisega viivitamine VÕS § 100 mõttes. Liisingulepingu tingimuste p 14.3 järgi peab liisinguvõtja kandma kõik liisingueseme võõrandamisega seonduvad kulutused, hüvitama liisinguandjale kulutused, mis liisinguandja teeb liisingueseme viimiseks liisingulepinguga ettenähtud tehnilisse seisukorda ning liisingueseme kahjustuste likvideerimiseks. VÕS § 128 lg 1, 2, 3, § 132 lg 3 järgi hõlmab kahju hüvitis asja taastamise mõislikke kulusid. Ülalpool tuvastas kohus, et vaidlusaluse liisingeseme kahjustamise likvideerimise kulud olid 3144,30 € ehk asjal oli tekkinud kahju. Nii on kostja rikkunud lepingust tulenevat kohustust (p 8.2) tagastada asi seisundis, mis vastab normaalsele kulumile. Seega on hagejal põhimõtteliselt õigus kostjalt nõuda lepingu p 14.3 ja VÕS § 76 lg 1 ja § 115 lg 1 alusel kahju - vastavate kulude 3144,30 € hüvitamist. Millist kahju nõuab hageja hagis, vaatleb kohus järgnevalt. Hagis märkis hageja seda, et hageja nõue kostja vastu oli lisaks kindlustusmaksete ja sõiduki müügikuludele (mida kostja tunnistas) ka jääkmaksumuse nõue 4109,57 €. Nõustuda tuleb kostjaga selles, et hageja poolt hagis märgitud jääkmaksumuse nõue kui kostja võlg 4109,57 € ei ole iseenesest põhjendatud, sest hageja ei ole tõendanud, et kostjal oleks lepingu lõppedes sõiduki tagastamisel kohustus maksta hagejale lepingu lõppemise aja seisuga ära sõudik nn lepinguline jääkmaksus. Hageja pole väitnud, et kostja oleks olnud lepingu lõppedes võlgu liisingmakseid VÕS 361 järgi, seega pole märgitud 4109,57 eurot ka nn liisingmaksete võlg. Lepingu p 1.1.5 järgi on 4109,57 eurot liisingeseme maksumus, mille eest on kostjal võimalik sõiduk lepingu lõppedes ära osta, tingimusel, et liisingmaksed on lepingu lõppedes ära tasutud (lepingu p 3.2, graafik sätestab liisingmaksed, lk 30). Eeltoodu alusel leiab kohus, et lepingu lõppemisel sõiduki jääkmaksumus 4109,57 € ei ole samastatav lepingu perioodil kokkulepitud igakuiste liisingmaksetega ning kostjal polnud kohustust lepingu lõppedes viidatud 4109,57 eurot hagejale VÕS § 76 lg 1 järgi tasuda. Seega ei ole hageja poolt hagis nimetatud jääkmaksumuse nõue 4109,57 € käsitletav nõudena kostja vastu ega ka kostja VÕS § 76 lg 1 tuleneva kohustusena. Küll saab kohtu arvates viidatud jääkmaksumust 4109,57 € kõrvutada sellega, milline oli sõiduki turuhind selle tagastamise ajal ja kas see vastas 4109,57 €. Nimelt väitis hageja, et sõiduk oli kahjustustega, mida tõendas AS XXXhinnapakkumine ning kostja ei olnud nõus puuduste kõrvaldamise kulusid ehk seda kahju lepingu VÕS § 76 lg 1, 115 lg 1 ja p 14.3 järgi summas 3144,30 € hagejale hüvitama; seda pole eitanud ka kostja. Hagis on hageja nõudnud kostjalt kahju, mis on väidetava turuhinna ja jääkmaksumuse vahe. Seega, sõltumata sellest, kas hageja on nimetanud 4109,57 eurot oma nõudeks või kostja võlaks, on hagist 5 (3)

võimalik aru saada, et hageja nõue on suunatud kostja vastu asja väärtuse vähenemise hüvitamisele ehk kahju hüvitamisele, mis on võimalik ja lubatav VÕS § 128 lg 3, § 132 lg 3 I lause viimase osa järgi. Nimelt hõlmab kahju hüvitis asja kahjustuse korral selle väärtuse vähenemist. Hageja on tõendanud, et kahjustustega sõiduki eest sai ta 3016,67 eurot (käibemaksuta) ehk vahe on 1092,90 eurot. Sisuliselt on hageja nõudnud väiksemat kahju kui lepingu p 14.3 järgne kahju ehk asja taastamise kulud. Kostja on esitanud kohtule Auto24.ee väljavõtte (lk 69-71) ja XXXarvamuse. Kostja esitatud Auto 24.e väljavõte kajastab auto hinda 13.02.2013 seisuga, ehk pärast seda, kui hageja oli oksjonil sõiduki müünud 3620 € (sh käibemaks) ja mida tõendab hageja esitatud Auto 24.ee väljavõte (Lk 107-108) ning vara võõrandamise akt 27.12.12 0456465l (lk 45). Vaidlusalune sõiduk müüdi oksjonil koos puudustega, mis nähtub kuulutusest (lk 108). Kostja esitatud Auto 24.ee väljavõte, milles sõidukil on kõrgem hind 5200-8000 €, pärineb aga hilisemast ajast ega kajasta enam sõiduki kahjustusi. Seega, kui sõiduk müüdi edasi uue ja kõrgema hinnaga pärast 27.12.12 olukorras kus tal polnud enam kahjustusi, ei lükka kostja esitatud Auto24.ee ümber hageja väidet, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtus oli tegelikult väiksem kui 5200-8000 €. XXXarvamuse kohaselt oli sõiduki turuväärtus märtsis 2012-juuli 2012 5500-8900 €. Viidatud arvamuse lisast 2 nähtub Auto24.ee väljavõte juulis 2012, kuid arvamusest ei nähtu, kas hindamise aluseks olnud sõidukil olid need kahjustused, mis olid toodud oksjoni pakkumises (lk 107-108). Arvamuse lisa 3 (lk 127) olev Auto24.ee väljavõte on sama, mille esitas kostja esitatud kohtule (lk 69-71), sest müügikoht on Peugeot’i nime kandva ehitise ees ja ei nähtu, et sõidukil oleks need kahjustused, mis tal olid oksjoni ajal. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja esitatud tõendid ei lükka ümber hageja väiteid, et sõiduki turuhind, arvestades sõidukil esinevaid kahjustusi, oli 3620 € (sh käibemaks). Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendaud oksjonikuulutuse ning sõiduki võõrandamise aktiga, et sõiduki turuväärtus oli koos kahjustusega 3016,67 (ilma käibemaksuta) ning oli seega väiksem kui jääkväärtus. Teisisõnu oli hagejal tekkinud asja kahjustamise tõttu väärtuse vähenemisega summas 1092,90 € (3016,67-4109,57) kahju VÕS § 128 lg 3, § 132 lg 3 viimase osa järgi. Kohus märkis, et kostja rikkus kohustusi ega tagatanud asja hagejale seisundis, mis oleks vastanud normaalsele kulumile, sest sõidukil olid kahjustused ja mille tulemusel vähenes tema väärtus 1092,90 € võrra. Nii on hageja kahju seoses kostjapoolse ülalmainitud kohustuse (hoida asi korras ja tagastada see normaalse kulumiga hagejale) rikkumisega ja hageja saab kostjalt nõuda VÕS § 76 lg 1, § 115 lg 1 kahju hüvitamist 1092,90 eurot. Kirjaga 15.05.12 kostjale aadressil XXXning tähitud kirja kviitungiga (lk 133,135) on hageja tõendanud, et nõudis kostjalt vara tagastamist ja kindlustusmaksete võlga ning lepingu jäägi summat. Samas kirjas on hageja andnud kostjale võimaluse kas maksta ära nn jäägi ja kindlustusmaksete võlgnevus või tagastada sõiduk hagejale. Vaidlus puudus selles, et kostja tagastas 30.05.2012 sõiduki ehk pärast selle kirja saamist. Seega on kostja ka märgitud kirjast ja selle sisust ehk hageja nõudest olnud teadlik. Kohtule esitatud kirjaga 07.02.2013 ja selle lisaks oleva nõudekalkulatsiooniga kostjale aadressil XXXning kviitungiga (lk 136-138) on hageja tõendanud, et nõudis kostjalt võla tasumist summas 1270,65 eurot, mis on võõrandamisest saadu ja kostja vastu esitatud nõuete vahe. Kirjaga lisatud kalkulatsioonist nähtub vara jääkmaksumus, müügikulud 150 € ja kindlustusmaksete võlg 29,70 €. Seega oli kostjale selgitatud ka võla aluseks olevaid nõudeid ning usutav ei ole kostja väide, et ta sellist kirja pole saanud. Seda, et kostja oleks 07.02.2013 kirja alusel kostja nõude rahuldanud, pole kostja väitnud. Tõsi küll, on hageja oma 07.02.2013 kirjas märkinud kalkulatsioonis nõude alusena ka mainitud jääkmaksumuse, mis on tegelikult eksitav ja mis ei ole tegelikult võlg nagu kohus tuvastas, kuid oli aluseks VÕS § 132 lg 3 tuleneva kahju arvestamisel (vt ka otsust eespool). 6 (3)

Kuna kostja ise kinnitas, et tema aadress on kogu aeg olnud XXX, siis pidi kostja olema teadlik mõlemast ülaltoodud kirjast ning nõude suuruse vm ebaselguse tõttu saanuks võtta ühendust ka hagejaga. Seega on alusetud kostja väited, et ta ei teadnud nõuetest midagi. Nõustuda võib vaid sellega, et kirjadest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud kahjustuste likvideerimiseks kulude maksmist lepingu p 14.3 järgi. Küll on aga hageja väärtusest tuleneva kahju hüvitamise nõue väiksem kui nn p 14.3 tulenev asja taastamise kulude nõue, siis ei saa asjaolu, et hageja pole p 14.3 järgi nn taastamise kulusid kui suuremat kahju kostjalt nõudnud, kahjustada kostjat. Et hageja on saatnud samu nõudekirju ning sõiduki hinna alandamise kirju kostjale ka Tammsaare teele, on õige, kuid nendel kirjadel ei ole mingit tähtsust, sest nõudekirjad 15.05.12 ja 07.02.13 on kostjale saadetud temaga seotud aadressile XXX, kust hagejal oli mõistlikult võttes alus eeldada, et nendega saab kostjaga tutvuda. Ülaltoodut arvestades on hageja tõendanud 07.02.2013 kirjaga, et on enne kohtusse pöördumist nõudnud kostjal ka kahju hüvitamist, kindlustusmaksete ja müügikulude võlga hiljemalt 21.02.2013. Kuna kostja märgitud kahju, kindlustusmaksete ja müügikulude võlga ära ei tasunud, oli hageja õigustatud pöörduma oma õiguste kaitseks hagiga kohtusse. Kostja tasus kindlustusmaksete ja müügikulud menetluse käigus ning hageja vähendas nõuet ja palus välja mõista kahju 1092,90 eurot. Märgitud ulatuses on kahju hüvitamata. Seega on hageja nõue märgitud ulatuses tõendatud, põhjendatud ja kuulub VÕS § 76 lg 1, 115 lg 1, § 128 lg 3, 132 lg 3 alusel rahuldamisele. Kuna kahju on seni hüvitamata, tuleb kostjalt välja mõista VÕS § 76 lg 1, § 113 lg 1, TsMS § 367 järgi lepingus kokku lepitud viivis järgi 7% aastas alates hagi esitamisest 21.08.13 (hageja viivist varem ei nõua) kuni selle tasumiseni. Poolte väited hageja ja kolmanda isiku vahelisest sõiduki tagasiostulepingust käesolevat vaidlust ei puuduta, mistõttu kohus nendele väidetele ja vastavale tõendile hinnangut ei anna. Mis puudutab hageja esitatud hinnaalandamise teateid, mis on saadetud jällegi Tammsaare teele ja mis pole kostjaga seotud aadress, siis ei oma need tähtsust. Nimelt tuvastas kohus ülalpool otsuses sõiduki turuvääruse, mis selgus oksjonil. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Lihtmenetluse asjas määrab kohus kulude rahalise suuruse. Hageja tasus lõivu 150 eurot. Kostjalt tuleb TsMS § 162 lg 1, 2 § 177 lg 2 405 lg 1 p 3 järgi hageja kasuks välja mõista riigilõiv 150 € ja kulude tasumisega viivitamisel alates lahendi jõustumisest kuni nende tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses määras. Kostja menetluskulud, milleks on asjatundaja arvamuse kulud 96 eurot jäävad kostja kanda. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hind on hagi esitamise aja seisu arvestades põhivõla ja viiviste nõue kokku 1359,60 €. (digitaalne allkiri) Kohtunik

7 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.