Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hageja ja kostja I sõlmisid 31.01.2007 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduk Ford Transit. Lepingu kohaselt pidi hageja andma vara kostja I kasutusse, kes kohustus selle eest hagejale tasuma. 31.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja I ka kindlustusleppe, mille kohaselt kohustus kostja I tasuma kindlustusmakseid. Kostja I ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Seoses võlgnevusega ütles hageja 23.03.2009 liisingulepingu üles. Kuna kostja I vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 25.07.2011. Pärast valduse taastamist andis hageja sõiduki võõrandamiseks üle Balti Realiseerimiskeskus OÜ-le. Hageja lepingust tulenev nõue kostja I vastu on 7552,30 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 6438,39 eurot (käibemaksuta), vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 508,12 eurot (käibemaksuta) ja kindlustusmaksete võlast 605,79 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 3300 eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja I hagejale 4252,30 eurot. 31.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja II liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 4252,30 eurot ning viivise 0,25 % päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja I tagastas kaubiku hagejale 03.04.2008, kuna sellel purunes käigukast. Pärast tagastamist organiseeris kostja I ise käigukasti vahetuse. Käigukasti vahetamine toimus selliselt, et kostja I tellitud tehnik võttis sõiduki Saksa Auto AS müügiplatsilt ning pärast remonti, umbes nädal hiljem, transportis sõiduki müügiplatsile tagasi. Hageja müüs sõiduki põhjendamatult madala hinnaga. Tõendamata on hageja väide, et sõidukil olid puudused. Pärast lepingu lõpetamist ei ole hagejal õigus nõuda kindlustusmakseid. Tagastusteenuse hüvitamise nõue on põhjendamatu. Kuna sõiduk oli lepingu ülesütlemise ajal (23.03.2009) hageja valduses, siis ei saa hageja esitada liisingulepingust tulenevaid nõudeid käendaja vastu. Kui pärast liisingulepingu lõppemist on hageja sõiduki uuesti andnud kostja I valdusesse (nagu hageja väidab), siis on see uus õiguslik suhe ja käendaja vastutus sellele ei laiene. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt põhivõla 4049,18 eurot ja viivise 0,25 % päevas põhivõla tasumata osalt alates 27.08.2012 kuni põhivõla tasumiseni hageja kasuks (VÕS § 367 lg 1, 3 ja 4, TsÜS § 65 alusel). Kohus jättis menetluskulud 5 % ulatuses kostja I ja 95 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Poolte vahel on vaidlus, millal sõiduk hagejale tagastati. Kostjad on ise tunnistanud, et pärast sõiduki üleandmist 03.04.2008, võttis kostja I tellitud tehnik sõiduki hageja valdusest tagasi. Selle kohta, et pärast remonti oleks sõiduk kostjate või tehniku poolt hagejale tagastatud, ei ole kostjad tõendeid esitanud. Hageja on esitanud oma lepingupartneri Credit Expert OÜ tõendi, millest nähtub, et Credit Expert OÜ on saanud sõiduki valduse 25.07.2011. Sellega on tõendatud, et liisinguandja sai liisingueseme valduse tagasi 25.07.2011. Põhjendatud on hageja nõue kindlustusmaksete hüvitamiseks summas 605,79 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste p 6.3.1 sätestab, et liisinguvõtja kohustub tagama kindlustuskaitse olemasolu kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Üldtingimuste p-st 6.3.2 tuleneb, et kui kindlustusmaksed on

2(5)

tasunud liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud need liisinguandjale hüvitama. Seega on liisinguvõtja kohustatud kandma kindlustuskulud kuni 25.07.2011. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud Credit Expert OÜ-le sõiduki tagastusteenuse eest 25.09.2009 159,78 eurot (käibemaksuta) ja 27.07.2011 155 eurot (käibemaksuta). Kuna kostja I sõidukit ise ei tagastanud, siis oli tagastusteenuse kasutamine 2011 põhjendatud ning hagejal on õigus nõuda 155 euro hüvitamist. Põhjendatud ei ole tagastusteenuse eest tasutud 159,78 euro hüvitamise nõue, kuna hageja ei ole tõendanud tagastusteenuse osutamist 2009. Põhjendamatu on hageja nõue transporditeenuse hüvitamiseks summas 43,34 eurot. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud transporditeenuse vajalikkust. Hageja on õigustatud nõudma müügiteenuse hüvitamist summas 123,60 eurot ja oksjoni tasude hüvitamist summas 26,40 eurot (kokku 150 eurot käibemaksuta), kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük. Kuigi liisingueseme müügihinda ei saa samastada selle turuhinnaga, on liisingueseme müügihind siiski üheks tõendiks, mille kaudu saab määratleda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sõiduki müügihind ja selle väärtus liisinguandjale tagastamise ajal võivad kattuda. Hageja müüs sõidukit nii Balti Realiseerimiskeskuse OÜ müügiplatsil, kui ka portaali auto24.ee ja oksjonikeskkonna osta.ee vahendusel. Portaali auto24.ee väljavõttest selgub, et sõiduk pandi müüki 09.09.2011 hinnaga 6500 eurot (käibemaksuga) ning aja möödudes alandati hinda korduvalt. 25.07.2011 sõiduki üleandmise aktist nähtuvalt ei olnud sõiduk heas seisukorras. Sõiduki üleandmise aktist selgub, et sõidukil oli esipamper vigastatud, parem tagatuli katki, esiklaas mõrane ning kerel mõlgid. Nimetatud puudused vähendavad sõiduki väärtust. Ülaltoodust selgub, et hageja on püüdnud sõidukit müüa pikema aja jooksul nii müügiplatsil kui internetiportaalide vahendusel erinevate hindadega, kuid kõrgema hinnaga ei ole suudetud sõidukit müüa. Seega käesoleval juhul kajastab sõiduki müügihind selle turuväärtust ning kohus luges tõendatuks, et sõiduki turuväärtus selle tagastamise hetkel oli 3300 eurot (käibemaksuta). Kostjate poolt esitatud tõendid sõiduki turuväärtuse kohta ei lükka kohtu järeldust ümber. Kostjate esitatud tõendid ei sisalda sama ehitusaastaga (2004) Ford Transitite müügipakkumisi 2011 seisuga. Kostjate esitatud müügipakkumistes sisalduvate sõidukite ehitusaastad on hilisemad ning ka pakkumiste aeg on hilisem. Ülaltoodule tuginedes koosneb hageja nõue vara jääkmaksumusest 6438,39 eurot, kindlustusmaksete võlast 605,79 eurot ja lisakuludest 305 eurot. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus hagejale tagastamise ajal summas 3300 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4049,18 eurot. Kuna kostjad on viivitanud võlasumma tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist. Liisingulepingu punktis 5.1 on lepitud kokku viivisemääras 0,25 % päevas. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja viivise 0,25 % päevas põhivõla tasumata osalt alates 27.08.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Käenduslepingust tulenevalt vastutab kostja II kostja I põhivõla ja viiviste eest kokku mitte suuremas summas kui 13 616,65 eurot. Põhjendamatu on kostjate seisukoht, et käendaja ei vastuta hagis esitatud võla eest, kuna pärast 23.03.2009 tekkis hageja ja kostja I vahel uus lepinguline suhe. Kostjate väide, et 23.03.2009 oli sõiduk hageja valduses, on tõendamata. Kohus on tuvastanud, et hageja sai sõiduki valduse alles 25.07.2011. Seega on alusetud kostjate väited uue lepingulise suhte tekkimisest hageja ja kostja I vahel pärast 23.03.2009. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja põhivõla summas 4049,18 eurot ja viivised 0,25% päevas alates 27.08.2012 kuni põhivõla tasumiseni ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata; menetluskulud jätta täies

3(5)

ulatuses hageja kanda. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt rõhutanud, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et hilisemat müügihinda ei saa arvestada, seda eriti olukorras, kus liisinguvõtja ei saanud müügiprotsessi mõjutada ega selles osaleda. Maakohtu seisukohad on vaidlustatud otsuses otseselt vastuolus viidatud põhimõtete ja tõlgendustega. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-13 nõustus alama astme kohtu seisukohaga, mille kohaselt sõiduki võimaliku turuhinna määramisel saab lähtuda ka sõiduki esmasest müüki panemise hinnast. Käesolevas menetluses on hageja väitnud, et sõiduk pandi müüki 6500 euroga (koos käibemaksuga). Tõendamata on hageja poolt avaliku müügitegevuse korraldamine pikema aja jooksul ja ka hinna järkjärguline alandamine. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et ta oleks sõidukit avalikult müüa pakkunud 6500 euroga. Ainukesed tõendid, mis hageja on avaliku müügi toimumise kohta esitanud on auto24.ee portaali ja osta.ee oksjonkeskkonna väljatrükid, mis näidatavad, et sõiduk on müüdud 3900 krooni eest. Tsiviilasjas toimikus on sõiduki hinnapäring auto24.ee portaalist, mis näitab, et 2011 septembri seisuga oli vaidlusaluse sõidukiga samaväärsete sõidukite keskmine pakkumishind 7576 eurot. Kohus on nimetatud tõendi tähelepanuta jätnud. Kohus on otsuses märkinud, et sõidukil olid puudused, mis vähendasid selle väärtust. Milliste tõendite alusel kohus sellisele järeldusele jõudis ja kui palju võimalikud defektid väärtust vähendasid, on otsuses välja toomata. Vaidlust ei ole selles, et sõiduk ei olnud müügi hetkel avariiline. Kohus on valesti jaganud tõendamiskoormust ja leidnud, et kostja peaks tõendama, et sõiduk 2008 pärast remonti hageja koostööpartnerile tagastati. Tegelikkuses on hageja kohustus tõendada, millal kostja sõiduki valduse sai. Sõiduki valduse tagastamise hetke osas tuleb lähtuda kuupäevast 03.04.2008, mil kostja I sõiduki hagejale tagastas. Ainukesest lepingu ülesütlemist käsitlevast tõendist nähtub, et vaidlusalune liisinguleping öeldi üles 23.03.2009 ning sõiduk oli sel ajal juba hageja valduses. Seetõttu ei ole hagejal liisinglepingust tulenevaid nõudeid õigust esitada käendaja vastu. Kostja II vastutab käenduslepingu alusel üksnes liisingulepingust nr 0151796L tulenevate nõuete eest. Liisinguleping lõppes 23.03.2009 ja liisingu esemeks olnud sõiduk oli sel hetkel hageja valduses. Kui pärast liisingulepingu lõppemist on hageja sõiduki uuesti andnud kostja I valdusse, siis on see uus õiguslik suhe ja käendaja vastutus sellele ei laiene. Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Keskmise turuhinna osas kuulub kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlust ei olnud poolte vahel, et sõiduk müüdi 3 900 euroga. Hageja leidis, et tegemist oli turuhinnaga, millega õnnestus liisinguese müüa. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2). Vastavat kokkulepet poolte vahel

4(5)

ei ole. Kuivõrd kostja ei esitanud muid usaldusväärseid tõendeid sõiduki turuväärtuse kohta, lähtus kohus põhjendatult nimetatud hinnast. Sõiduk anti üle 25.07.2011 (I kd, tl 64) ja tema tehnilist seisundit hinnati täpsemalt 25.08.2011 (I kd, tl 142-143). Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et sõiduki puudused ja defektid on tõendamata, sest nende olemasolu nähtub kahest eelnimetatud tõendist. Milline oli defektide maksumus, seda ei pidanud hageja tõendama, sest hageja ei nõua ega saagi seaduse ja Riigikohtu praktika kohaselt nõuda kostjatelt remondikulude hüvitamist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega võib liisingueseme remondivajadus mõjutada tema keskmist turuhinda. Hageja 08.09.2011 teatise kohaselt kostjale I (I kd, tl 147) suunati sõiduk müüki hinnaga 6 500 eurot (hind sisaldab käibemaksu), vara võõrandamise akti kohaselt (I kd, tl 75) suunati sõiduk müüki 07.09.2011 ja võõrandati 06.02.2012. Seega on tõendatud müük pikema aja jooksul ja alghinnaga 6 500 eurot. Puudub alus kahelda, et teatises märgitud müügihind 6 500 eurot oleks ebaõige ja tegelikkuses suunas hageja sõiduki müüki madalama hinnaga. Keskmine müügihind mingil ajaperioodil võib oluliselt erineda sõltuvalt sõiduki põhi- ja lisavarustusest, defektidest, samuti muudest faktoritest. Müügiportaalide kuulutustes pakutud hind ei ole reeglina müügihind ja nendes on ruumi tingimiseks. Kostjate esitatud sarnaste autode müügikuulutused 2011 aasta seisuga ei ole antud asjaolu tõendamiseks eeltoodud põhjustel usaldusväärsed tõendid. Kostjatel oli õigus esitada asjatundja arvamuse konkreetse sõiduki tegeliku väärtuse tõendamiseks. Kostjad seda ei teinud. Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on liisingueseme turuväärtuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja selle vääralt tuvastanud. Hageja esitas tõendid sõiduki oma valdusesse saamise aja kohta. Tulenevalt üldisest tõendamiskoormusest tsiviilkohtumenetluses pidid kostjad tõendama, et sõiduk tagastati varem. Kostjad seda ei teinud. Maakohus ei ole eksinud poolte tõendamiskoormuse jagamisel. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et käesolevas menetluses esitatud nõuded tulenevad liisinguvõtja ja hageja vahelisest hilisemast lepingust, mille täitmise eest kostja II ei vastuta. Eeltoodud põhjustel jääb kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda solidaarselt. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.