Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(7)

Vastuhagiavalduse kohaselt on hageja ja L S vahel 09.09.2009 sõlmitud krediidilepingu nr 0802369/95kt kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kostja palus VÕS § 1028 järgi tagastada võlatunnistuse summas 247,23. Vastuhagi kohaselt on L S saanud laenu 2208,47 eurot, kuid kokkuleppe nr 1 järgi on selleks summaks 2482,70, millest tasutud on 1347,43 ja tasumata 861,04 eurot (selles osas kostja tunnistas nõuet). Hageja vastuväited vastuhagile Hageja nõuet ei tunnista. Kostjal on kohustus tasuda kogu võlgnevus, mis sisaldab endas nii saadud krediidisummat, intressi, lepingu sõlmimise tasu jm lepingust tulenevaid kohustusi. Vastuhagi on tõendamata. Kostja kui käendaja ei saa esitada nõuet võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise sätete järgi, kuna seda saaks teha ainult põhivõlgnik ja VÕS § 149 lg 1 järgi käendajal sellist õigust ei ole. Võlatunnistuse andmine ja selle tagasinõudmine on võlgniku kujundusõigus ja käendaja sai sellele tuginedes keelduda kohustuse täitmisest ainult kuni 09.09.2012 ehk niikaua, kui põhivõlgnikul oli võlatunnistuse väljanõudmise õigus. Samuti on vastuhagi aegunud, kuna kostja pidi väidetavast alusetust rikastumisest teada saama 09.09.2009. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis A Slt välja põhivõla 2477,54 eurot, intressi 468,12 eurot, lepingu sõlmimise tasu 25,56 eurot, viivise 2232,95 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulu 145,54 eurot, s.o kokku 5349,69 eurot BIGBANK AS kasuks. Lisaks mõistis maakohus A Slt välja viivise 29,60% aastas põhivõla summalt 2477,54 eurot alates 28.05.2013 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui 244,59 euro ulatuses BIGBANK AS kasuks. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja põhivõlgniku kasuks võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vaidlus puudub selles, et põhivõlgnik L S on osaliselt laenumakseid tasunud ja hageja on lepingu üles öelnud. Hageja on arvestanud nimetatu VÕS § 88 lg 9 ning allkirjastatud lepingu üldtingimuste p 2.4 II lause alusel esmalt sissenõudmisega seotud kulude, seejärel laenusumma, tasumata intressi ning viivise jm tasumisele kuuluvate kohustuste katteks. Hageja on nimetatu kohta esitanud üksikasjaliku arvestuskäigu. Kostja ei ole sellisele arvutusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Seega on kostjal tasumata 28.05.2013 seisuga põhivõlg 2477,54 eurot, intress 468,12 eurot, lepingu sõlmimise tasu 25,56 eurot, viivitusintress 2232,95 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 145,54 eurot. Ainuüksi asjaolu, et kostja allkirjastas lepingud neid läbi lugemata, ei anna alust keelduda kohustuse täitmisest. Samuti on hageja ja kostja kinnitanud, et nad on lepingu ja selle osadega tutvunud, need on kostjale tõlgitud vene keelde enne lepingu allkirjastamist, nad on nendest aru saanud, need vastavad nende tegelikult tahtele. Kohus ei nõustunud kostjaga, et (viivitus) intressi määr 29,60% aastas on ebamõistlikult kõrge ja seetõttu tühine. Ainuüksi põhjendus, et määr on kõrgem kui VÕS § 94 lg-s 1 ja § 113 lg 1 II lauses

3(7)

sätestatu, ei anna alust seda tühiseks lugeda. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooltel õigus kokku leppida kõrgemas viivisemääras kui seaduses sätestatu. Paljasõnalised on kostja väited, et tal ei ole võimalik majanduslikust olukorrast tulenevalt viivist tasuda. Seda ei tõenda ainuüksi esitatud 03.12.2012 Eesti Töötukassa otsus, AS EVR Cargo 24.10.2012 avaldus ega 21.12.2012 töölepingu lõpetamine. Samas tuleb väljamõistetavat viivist piirata põhinõude suurusega, s.o 2477,54 euroga. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 09.09.2009 on 20.06.2008 laenuleping vormistatud ümber võlatunnistuseks VÕS § 30 mõttes. Nimetatud võlatunnistus on deklaratiivne, kuna sellega ei loodud algsest 20.06.2008 kohustusest sõltumatut võlakohustust kõrvuti algse kohustusega, vaid kehtima jäi ainult 09.09.2009 kokkulepitud kohustus. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks nimetatud võlatunnistuses lubatud kohustuse hageja ees täitnud. Seega puudub alus VÕS § 1028 kohaselt saadu tagasinõudmiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista A Slt BIGPANK AS kasuks välja 861,22 eurot. Tühistada maakohtu otsus vastuhagi osas ja teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada. Menetluskulud jätta hageja kanda. A S on tuginenud menetluses ka L S, kelle suhtes lõpetati menetlus seoses tema pankroti väljakuulutamisega, seisukohtadele. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu L S menetluses esitatud järgmiste väidetega. Seda, et L Sl oli suuline kokkulepe hageja esindajaga, et tasutud summad arvestatakse põhisumma katteks. Hageja ei ole nimetatud väidet ümber lükanud. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei nõustu väitega, et hageja käitus 09.09.2009 kokkuleppe sõlmimisel pahatahtlikult, kasutades ära L S majandusliku olukorra halvenemist. L S on tuginenud asjaolule, et hagejal puudub nõue kokkuleppe 1 alusel, kuna hageja loobus kõikidest lepingust tulenevatest kõrvalnõuetest või tasaarveldas need. Seega saab hageja nõuda üksnes summat, mis vastab reaalselt L Sle väljastatud krediidi tagasimaksmata osale ehk siis 13 475,19 kroonile (861,22 eurot). Siinjuures oleks maakohus pidanud põhjendama, kuidas ühegi hageja esitatud tõendita on põhivõla suuruseks 2477,54 eurot. LiS on kokkulepe tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Hageja ei ole selgitanud kokkulepet sõlmides, millest kokkuleppes nimetatud summa koosneb. Alles 20.12.2010 kohtule esitatud vastuses on kostja näidanud, et nõutava summa üheks oS on intress 5087,90 krooni ja viivis 33,22 krooni. VÕS §113 lg 6 keelab viivise nõudmise intressi tasumisega viivitamise korral. Siia lisandub ka asjaolu, et kokkuleppe vastastikused kohustused on tasakalust väljas - hagejal on ainult õigused, L Sl kohustused. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu A S vastuväidetega. Seda, et hageja käitus A S suhtes pahatahtlikult, et L S tasutud maksed tuleb vastavalt VÕS § 415 lg-le 2 lugeda laenu põhiosa katteks ning et hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist L Sle. Seoses vastuhagiga märgib A S, et maakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 1028, kui leidis, et kostjal oleks õigus nõuda tagasi ainult võlatunnistuse järgi hagejale üle antud summasid. Riigikohus on korduvalt leidnud, et võlgnikul on võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (VÕS § 1028 lg 1) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29 ja otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 24). L S on hageja vara suurendanud, andes talle nõudeõiguse summas 2482,70 eurot võlatunnistuse näol.

4(7)

16.01.2014 esitas apellant ringkonnakohtule maksekorralduse, mille kohaselt on ta tasunud samal päeval vastustajale 861,22 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks, kuid § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus asus seisukohale, et kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks 09.09.2009 võlatunnistuses lubatud kohustuse hageja ees täitnud, puudub alus VÕS § 1028 kohaselt saadu tagasinõudmiseks. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kolleegium leiab, et vastuhagi oleks tulnud jätta rahuldamata põhjusel, et seadusest ei tulene käesolevas asjas esiletoodud asjaolude alusel vastuhagis esitatud nõudele vastavat nõudeõigust. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 09.09.2009 kokkulepet saab käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena, millega ei loodud algsest 20.06.2008 kohustusest sõltumatut võlakohustust kõrvuti algse kohustusega. Maakohus on võlatunnistuse olemust otsuses küll vastuoluliselt käsitlenud, kuid lõppjäreldus on õige. 09.09.2009 kokkuleppes leppisid hageja ja L S kokku, et selleks ajaks tasumata viivise ja intressi tasumise kohustus lepitakse ümber laenukohustuseks. LiS kinnitasid kokkuleppe pooled, milline on 09.09.2009 seisuga tasumata laenukohustus. Seega 09.09.2009 kokkuleppega tekkis uus kohustus, mille täitmist sai hageja nõuda ja mille osas on tõendamiskoormus ümber pööratud. Kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega, otsustab kohus poolte poolt esiletoodud asjaoludest lähtudes ja ta ei ole seotud poolte poolt antud hinnanguga. Kolleegiumi arvates ei võimalda VÕS § 1028 lg 1 esitada nõuet deklaratiivse võlatunnistuse tagastamiseks. Selline järeldus tuleneb ka Riigikohtu praktikast, mille järgi on õigus VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda konstitutiivne võlatunnistus. Samal põhjusel on vastuhagi osas asjakohatu maakohtu menetluses esitatud kostja seisukohtadest ja apellatsioonkaebusest nähtuv käsitlus 09.09.2009 kokkuleppest kui ühtlasi tarbijakrediidilepingust. Seadusest ei tulene õigust nõuda tagasi tarbijakrediidilepingut, kui see ei ole sõlmitud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Kostjal oli võimalik käesolevas menetluses esitada 09.09.2009 kokkuleppele vastuväiteid. LiS märgib kolleegium, et õige on hageja poolt maakohtule esitatud käsitlus, mille kohaselt pole käendajal VÕS § 149 lg 1 järgi võimalik esitada hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingu muutmise kokkuleppes sisalduva võlatunnistuse tagasinõudmise nõuet, kuna kujundusõigus kuulub põhivõlgnikule ja käendajal ei ole võimalik seda realiseerida. Hagi osas kolleegium nõustub maakohtu otsusega hagi rahuldamise kohta. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Kuna maakohus ei ole kõigile kostja vastuväidetele vastanud, siis selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Kolleegium nõustub, et 09.09.2009 kokkuleppele kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted, kuid see ei too kaasa vajadust muuta hagi osas maakohtu seisukohti. Apellant väitis, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väitega, et L S ja hageja vahel oli suuline kokkulepe tasumise arvestamiseks põhisumma katteks. Hageja on L S väitele vastu vaielnud. Hageja 20.12.2010 vastuses L S vastusele on märgitud, et hageja ei nõustu L S vastuväidetega (I kd tl 98) ning 23.07.2012 vastuses kostja vastusele on hageja vastu vaielnud

5(7)

kostja väidetele (II kd tl 90). Kolleegium leiab, et kostja väide suulise kokkuleppe kohta, mis erineb lepingus kokkulepitust, on tõendamata. TsMS § 230 lg 1 järgi pidi kostja tõendama oma vastuväite aluseks olevate asjaolude esinemist. Maksekorralduse koopiad, mille selgituses on maksja nimetanud tasumist põhiosa katteks, ei tõenda kokkulepet arvestada makseid põhisumma katteks. L S tehtud maksete arvestus hageja ja maakohtu poolt vastab VÕS § 415 lg-le 2 ning hageja ja L S vahelisele lepingule ja 09.09.2009 kokkuleppele. Asjaolu, et laenusumma on ka tegelikult L Sle välja makstud, tõendab muuhulgas ka apellatsioonkaebuse punktis 1.1.1 esile toodud asjaolu, mille kohaselt soovis L S maksekorralduste selgitustes toodu kohaselt hagejale tehtud maksetega tagastada laenu põhiosa. Hageja on maakohtu menetluses esitanud maksekorralduse laenu tasumise kohta. Seega ei olnud lepingu täitmise ajal poolte vahel vaidlust, et laen on tegelikult saadud. Seejuures ei oma tähtsust väide, kas 09.09.2009 kokkuleppega seotud väljamakse tehti enne 09.09.2009 kokkuleppe sõlmimist. Kui võlgnik võlgneb alusetu rikastumise või muul õiguslikul alusel võlausaldajale rahasumma, võivad nad VÕS § 396 lg 2 järgi kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Sellisel viisil on hageja ja L S 09.09.2009 kokkuleppes toiminud ja L S võlg, mis oli tekkinud 20.06.2008 laenulepingu täitmisel, vormistati 09.09.2009 kokkuleppega ümber laenuna. Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt maakohus jättis põhjendamata, miks ta ei nõustunud L S väitega hageja pahatahtlikkuse kohta. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis viitaksid, et maakohus oleks selles küsimuses rikkunud õigusnormi. L S väited, et pärast lepingu sõlmimist on tema majanduslik olukord muutunud halvemaks ja ta kaotas töö, ei anna alust järelduseks, et 09.09.2009 leping on sõlmitud hageja poolt pahauskselt ja seetõttu võiks olla vastuolus heade kommetega ja tühine. 09.09.2009 kokkuleppes on intressimäära alandatud ja pikendatud maksetähtaega. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt hageja kasutas 20.06.2008 käenduslepingu ja selle muutmise kokkuleppe sõlmimisel ära apellandi ebakompetentsust ja eesti keele oskamatust, on põhjendamatu. Kostja 27.05.2013 kohtuistungil esitatud väited ei anna alust selliseks järelduseks. Maakohus on märkinud otsuses põhjendatult, et kostja on lepingutes kinnitanud, et on lepingutega tutvunud, need on kostjale tõlgitud vene keelde enne lepingute allkirjastamist, ta on nendest aru saanud, need vastavad tegelikule tahtele (I kd tl 16, I kd tl 28). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis kinnitaksid vastupidist. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt hageja nõuab intressi intressilt ja viiviselt. 09.09.2009 kokkuleppega asendati senine intress ja viivis täiendava krediidisummaga. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt hagejal on 09.09.2009 kokkuleppest tulenevalt ainult õigused ja L Sl ainult kohustused. Maakohus on õigesti tuvastanud, et L S on hagejalt saanud laenu ja see tuli tal tagastada koos intressiga. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt poolte vastastikuste kohustuste väärtus 09.09.2009 kokkuleppes on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, on põhjendamatu. Maakohus ei nõustunud, et viivise ja intressi määr 29,60% aastas on ebamõistlikult kõrge ja seetõttu tühine. 09.09.2009 kokkuleppest tulenev krediidikulukuse määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Tehingu tingimused ei olnud kokkuvõttes L S jaoks TsÜS § 86 lg 2 mõistes äärmiselt ebasoodsad. Apellandi poolt 16.01.2014 tasutut ei arvesta kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel, kuna apellatsioonimenetluse käigus kuulub kontrollimisele maakohtu otsuse seaduslikkus ja põhjendatus. Apellandil on võimalik esitada 16.01.2014 maksekorraldus otsuse täitmise tõendamiseks.

6(7)

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kostja (apellandi) kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.