Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 13.10.2009 Swedbank AS ja XXXlaenulepingu nr XXX summas 90 000 EEK intressimääraga 12% aastas, tagastamise lõpptähtajaga 15.10.2014. Kostja kohustus tagastama lepingu laenu põhiosa ja intressi iga kuu 15. kuupäeval. Kostja jäi lepingu laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 15.08.2010. Alates 15.08.2010 kuni 17.03.2011 kostja laenu täies ulatuses tagasi ei maksnud, olles viivituses 8 üksteisele järgneva intressi maksega. Lepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress + 7% aastas). 16.11.2010 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise kirja, tähtajaga tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 01.12.2010 ja hoiatusega juhul kui kostja võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles ja alustatakse kohtumenetlust kogu võlgnevuste sissenõudmiseks. 17.03.2011 ütles hageja lepingu seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles. 03.05.2012 seisuga moodustab kostja võlgnevus hageja ees kokku 6061.27 EUR s.h. põhiosa 4 964.95 EUR, intress 410.27 EUR ajavahemiku 15.08.2010-17.03.2011 eest ja põhiosa viivis 686.05 EUR ajavahemiku 15.10.2010-03.05.2012). Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi, kuna tema arvates on hageja käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt ning kasutanud ära kostja majanduslikult äärmiselt raskest seisust tuleneva sõltuvusliku seisundi hagejast ja sundinud kostjat sõlmima hagejaga kostja tahte vastaselt laenulepingu nr XXX. Kostja väitel ei ole ta kunagi nimetatud laenulepingu alusel laenu saanud ja tegemist oli käenduslepingu nr XXX järgse võlgnevuse refinantseerimisega. Kostja leiab, et kuna käenduskohustus oli rahaliselt piiratud, siis ei saanud seda refinantseerida. Perioodil kuni 2009 omas kostja mitmeid kohustusi, mis olid antud kolmandate isikute käenduseks. Hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe, mille alusel hageja pidi üle võtma kostja tagatised, mis olid antud kohustuste katteks ning hageja pidi seejärel loobuma kõikidest nõuetest kostja vastu. Hageja on rikkunud eelnimetatud kokkulepet, kuivõrd jättis kostja ilma kõikidest varadest ning jättis kostjale hageja ees kohustusi. Hageja jättis pahauskselt ja ettekavatsetult kostja informeerimata käesolevas nõudes käendusest tulenevast kohustusest. Hageja survel sõlmis kostja 14.01.2010 hüpoteekide loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas hageja hüpoteegid, mis olid seatud kostja varale hageja nõuete katteks XXXOÜ-le. Kostja nõustus nimetatud lepingu sõlmima üksnes juhul, kui hageja loobub oma nõuetest kostja vastu. Kuivõrd hageja kasutas ära kostja informeerimatust ning jättis kehtima käendusest tuleneva kohustuse on hageja käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt ja pahatahtlikult. Kostja leiab, et antud juhul kohaldub VÕS § 145 lg 5, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja tegevuse tagajärjel vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Kuna kostjal on põhjendatult õigus hageja nõudele vastu vaielda, siis on kohane kohaldada VÕS § 113 lg 4 sätteid, mille kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Vaidlusaluse laenulepingu makseid tasus kostja kuni 11.03.2010, kuni avastas, et hageja on kostjat eelnevalt teavitamata broneerinud arveldusarvel 95 867,47 eurot, põhjendusega XXXleping XXXkäenduskohustus. Kostjale teadaolevalt ei ole hagejal nõudeid XXXsuhtes, mille katteks saaks kasutada käendusest tulenevat nõuet kostja vastu. Kostja on korduvalt pöördunud hageja poole informatsiooni saamiseks, kuid hageja ei ole pidanud vajalikuks kostjat asjaoludest informeerima. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, mille kohaselt on kostjat informeeritud laenulepingu ülesütlemisest, hageja vastavasisulised väited on paljasõnalised. Kuna hageja on keeldunud

kostjaga koostööst probleemi lahendamisel, siis vaidleb kostja vastu hageja viivise nõudele tuginedes VÕS § 119 lg 1. Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja 2 ning lg 5 alusel tõendiga tl 114-117, kuna tegemist on tsiviilasjas korduvalt esitatud tõendiga. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) hageja ja kostja sõlmisid 13.10.2009 laenulepingu nr XXX summas 90 000 EEK intressimääraga 12% aastas, tagastamise lõpptähtajaga 15.10.2014 (tl 7-13), tegemist oli käenduslepingu nr XXXjärgse võlgnevuse osalise refinantseerimisega (tl 82-83); 2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse (tl 1417); 3) 16.11.2010 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise kirja, tähtajaga tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 01.12.2010 ja hoiatusega, et juhul, kui kostja võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles ja alustatakse kohtumenetlust võlgnevuse sissenõudmiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 17.03.2011 (tl 16). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hageja on esitanud kostja vastu hagi 13.10.2009 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Kohus on seisukohal, et antud juhul sisaldub vaidlusaluses laenulepingus nr XXX deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt selle tähenduse kohta ka nt Riigikohtu 10. oktoobri 2002 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 (RT III 2002, 25, 291), p-d 9 ja 10).

Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb seega kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Antud juhul nähtub esitatud tõenditest kohtule, et 13.10.2009 sõlmitud lepinguga raha hageja kostjale ei maksnud, deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on 12.12.2008 sõlmitud käenduslepingust nr XXXtulenevad kohustused (tl 82-83). VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 143 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Kohus on tuvastanud, et 12.12.2008 sõlmitud käenduslepingu kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt laenusaaja (Denis Vassiljev) ja hageja vahel sõlmitud väikelaenulepingust nr XXXja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 90 000 krooni tasumise eest (tl 82-83), tegemist on tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 kohaselt. Hageja esitatud selgituste kohaselt ütles hageja lepingust tulenevate kohustuste rikkumise tagajärjel väikelaenulepingu nr XXXüles, kogu nõue muutus sissenõutavaks ning hagejal oli õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kostja ei ole käenduslepingu sõlmimise ja sellest tulenevate kohustuste sissenõutavaks muutumise kohta vastuväiteid kohtule esitanud. Kohus asub esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite pinnalt seisukohale, et antud juhul eksisteerib võlatunnistuse aluseks olev kostja kohustus hageja ees, mis tuleneb väikelaenulepingu nr XXXtäitmise tagamiseks antud käenduskohustusest (hageja ja kostja vahel 12.12.2008 sõlmitud käendusleping nr XXX, tl 82-83). 13.10.2009 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr XXX summas 90 000 EEK intressimääraga 12% aastas, tagastamise lõpptähtajaga 15.10.2014, hageja selgitustest nähtuvalt andis hageja laenulepingu nr XXX sõlmimisega kostjale aega majandusliku olukorra parandamiseks ja võlgnevuse vabatahtlikuks kustutamiseks. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus on seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõistes. Pooled kujundasid tarbijakrediidilepinguga kooskõlas VÕS § 396 lg 2 varasemad kohustused ümber. Tehtud tahteavaldustel olid tahtele vastavad õiguslikud tagajärjed. Kohus asub seisukohale, et esitatud tõenditega on tõendatud, et vaidlusaluses 13.10.2009 sõlmitud lepingus nr XXX sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, millele kohaldub VÕS § 396 lg 2. Seega, kostja kohustus tuleneb lepingust. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kohustus kostja laenulepingu nr XXX p 2.5 kohaselt laenusumma ja intressi tagastama igakuiste maksetena iga kuu 15. kuupäeval (tl 7). Kostja kohustus lepingu p 6.1 kohaselt tagama vastavate summade tähtaegse olemasolu oma arvelduskontol (tl 8). Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu nr XXX alusel kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja rikkus. Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 6061.27 EUR. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Alates 15.08.2010 kuni 17.03.2011 kostja laenu täies ulatuses tagasi ei maksnud, olles viivituses 8 üksteisele järgneva intressimaksega (tl 14-15). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja 16.11.2010 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 01.12.2010 (tl 93). Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 17.03.2011. Kostja on esitanud vastuväite, millest nähtuvalt ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks hagejapoolse lepingu ülesütlemisavalduse kätte saanud. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal ei ole tegevuskohta, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa esitatud tõendite pinnalt järeldada seda, et ülesütlemisavaldus on toimetatud kostjani TsMS § 69 lg 3 tähenduses. Samas juhib kohus kostja tähelepanu, et TsÜS § 70 kohaselt juhul, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-151-11 asunud seisukohale, et TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud.

Kuivõrd antud juhul on tuvastatud, et kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi on kõnealuse sätte kohaldamine asjakohane. 17.11.2010 saadetud teatisest nähtub, et hageja on saatnud kostjale lepingu rikkumise teatise koos ülesütlemisavaldusega kostja poolt lepingus avaldatud postiaadressil. Teade on edastatud tähitud kirja teel. Kostjale saadetud tähitud teade on hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumisel (tl 94-97). Hageja selgitustest nähtuvalt ei ole kontaktaadressi muudatusest kostja hagejale teada andnud, kostja ei ole nimetatule vastuväiteid esitanud. Postisaadetise ja postiteenuse liike sätestava postiseaduse (PostiS) § 4 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi on postisaadetiseks muu hulgas kirisaadetis, s.o postiteenuse osutajale edastamiseks üleantud adresseeritud ning nõuetekohaselt pakitud ese või esemed. Sama paragrahvi lg 5 järgi on postiteenusteks muu hulgas lihtsaadetise, tähtsaadetise ja väärtsaadetise edastamine. Seaduse kohaselt on lihtsaadetise ja tähtsaadetise (samuti väärtsaadetise) väljastamise kord erinev. PostiS § 4 lg 6 p 1 järgi edastatakse lihtsaadetisena kirisaadetis ja postipakk, mis väljastatakse saajale või tema esindajale ilma allkirjata. Sama sätte lg 7 p 1 järgi edastatakse tähtsaadetisena kirisaadetis ja postipakk, mis väljastatakse saajale või tema esindajale allkirja vastu või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldava tunnuse alusel. Põhjendatud ei ole kostja vastuväited tuginedes VÕS § 119 lg 1, mille kohaselt ei saanud kostja oma kohustust täita, kuna hageja ei teinud kostjaga vajalikku koostööd. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu nimetatud asjaolu. Kohus on seisukohal, et hagejapoolne teade lepingu rikkumise kohta koos lepingu ülesütlemisavaldusega tuleb TsÜS § 70 alusel lugeda kostjale kättetoimetatuks, kuna hageja on tõendanud, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tarbijakrediidilepingu ülesöelduks. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud vastuväite, mille kohaselt on hageja käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt ning kasutanud ära kostja majanduslikult äärmiselt raskest seisust tuleneva sõltuvusliku seisundi hagejast ja sundinud kostjat sõlmima hagejaga kostja tahte vastaselt laenulepingu nr XXX. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväited hageja pahatahtlikkuse ja sunni kasutamise osas on alusetud. Kostja ei ole esitanud ühtegi asjassepuutuvat argumenti ega tõendit kinnitamaks oma väiteid sõltuvussuhte ärakasutamise ja sunnimeetmete rakendamise kohta. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt juhul, kui TsÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kohus on kostjale 17.10.2013 saadetud kirjaga selgitanud, et soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Juhul, kui kohus kontrollimisel ei tuvasta, et soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis järgmiseks kontrollib kohus TsÜS § 86 lg 2 p 1, kas tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Nii TsÜS § 86 lg 2 p 1 kui ka TsÜS § 86 lg 2 p 2 juhul peab isik olema tehingu teinud sundolukorras, seega erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust

tulenevalt. Juhul, kui sundolukorda ei esine, ei järeldu heade kommete vastasus tehingu tegemisel. Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kontrollib kohus, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus selgitas kostjale m.h, et eelnimetatud asjaolude tõendamiskohustus lasub TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb, seega kostjal. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või, et tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Asjaolu, mille kohaselt kostja tegi väidetavalt tehingu sundolukorras- erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt ei ole kostja poolt tõendatud. Ka TsÜS § 86 lg 3 kohane krediidi kulukuse määr ei ületa antud juhul Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. TsÜS § 86 lg-st 3 tulenevalt saaks heade kommetega vastuolus olevast tehingust rääkida juhul, kui krediidi kulukuse määr ületaks 90,51% (eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2009. aasta oktoobris, s.o lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga andmetel 30,17%). Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr aastas on 12,870%, mistõttu ei saa väita, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja on m.h kohtule selgitanud, et perioodil kuni 2009 omas kostja mitmeid kohustusi, mis olid antud kolmandate isikute käenduseks. Hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe, mille alusel hageja pidi üle võtma kostja tagatised, mis olid antud kohustuste katteks ning hageja pidi seejärel loobuma kõikidest nõuetest kostja vastu. Hageja survel sõlmis kostja 14.01.2010 hüpoteekide loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas hageja hüpoteegid, mis olid seatud kostja varale hageja nõuete katteks XXXOÜ-le. Kuivõrd hageja kasutas ära kostja informeerimatust ning jättis kehtima käendusest tuleneva kohustuse on hageja käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt ja pahatahtlikult. Kostja on esitanud kohtule eelnimetatu tõendamiseks nõude loovutamise projekti, millest nähtub, et on soovitud loovutada muuhulgas nõuet kostja vastu, mis on tekkinud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingutest nr XXXja XXX(tl 43-47). Kohus nõustub hagejaga, et nimetatud lepingutel ei ole puutumust nõude aluseks olevasse lepingusse ega laenulepingusse nr XXX, millest tulenevaid kohustusi osaliselt vaidlusaluse lepinguga refinantseeriti, samuti ei ole käesolevas vaidluses seoseid kostja poolt tõenditena esitatud hüpoteekide loovutamise kokkuleppel ja asjaõiguslepingul (tl 49-60). Kostja leiab, et antud juhul kohaldub VÕS § 145 lg 5, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja tegevuse tagajärjel vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Kohtule nähtuvalt ei olnud laenulepingu nr XXX tagatiseks kinnisvara, niisamuti nagu polnud kinnisvaraga seotud osaliselt refinantseeritud laenuleping nr XXX, seega ei nõustu kohus kostjaga VÕS § 145 lg 5 kohaldumise osas. Kohtule nähtub kostja e-kirjast XXX(tl 48), et läbirääkimisi on peetud garantiide ja käenduste lõpetamisega seoses OÜ XXX– OÜ XXX, mis samuti ei oma seost käesolevas tsiviilasjas esitatud nõudega. Kohtule tõendina esitatud väljavõte kostja pangakontost, mis tõendab hagejapoolset broneeringut seoses XXXkohustuse käendamisega (tl 63) ei ole samuti seotud käesoleva kohtuvaidlusega. Kuivõrd tegemist ei ole tõenditega, mis kinnitaks pooltevahelises vaidluses tähtsust omavaid asjaolusid, jätab kohus eelnimetatud tõendid TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel arvestamata.

Kohus leiab, et laenu refinantseerimist ei saa iseenesest pidada heade kommete vastaseks. Kohtupraktikas on näiteks leitud, et laenu refinantseerimine ei pea toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel ja kui krediidi kulukuse määr ei ole heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, ei tähenda kostja makseraskused automaatselt seda, et uus leping sõlmiti sundolukorras (vt XXX. „Tehingu heade kommete vastasus TsÜS § 86 alusel“, kohtupraktika analüüs, 2010, kättesaadav http://www.riigikohus.ee/vfs/1352/TehinguHeadeKommeteVastasus_XXX.pdf, lk 26). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt leiab kostja, et laenuleping nr XXX sõlmiti ähvarduse mõjul. TsÜS § 96 lg 1 kohaselt isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. Kostja ei ole laenulepingu nr XXX kohta väitnud ega esitanud tõendeid, et ta on nimetatud tehingu tühistanud. Ähvarduse mõju ei ole tehingu tühisuse alus, mistõttu ei saa olla laenuleping nr XXX tühine ähvardamise tõttu. Kohus märgib täiendavalt, et hageja ja kostja vahel sõlmitud kolmandate lepingute (tl 104-106) ülesütlemine või hoiatuse andmine hageja poolt ei ole õigusvastane tegevus juhul, kui hagejal esines kostjapoolse lepingu rikkumise tagajärjel vastav alus. Kohtule nähtuvalt oli kostja eelnimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud (tl 103). Kostja on seisukohal, et hageja pidi teadma kostja majanduslikult raskest olukorrast laenuleping nr XXX sõlmimise ajal, kuna alates 2008.a lõpus kostjale kuuluvates firmades OÜ XXXja OÜ XXX tekkisid probleemid laenude tasumisega Swedbanga AS-le. Kostja on eelnimetatu tõendamiseks kohtule esitanud 13.05.2009 sõlmitud nõustamislepingu (tl 107-108), 15.01.2010 teate laenulepingutest nr XXXja XXXtulenevate nõuete loovutamise kohta OÜ-le XXX(tl 109) ning 20.01.2010 teate garantiide lõppemise kohta seoses OÜ XXX poolt antud garantiidega (tl 110). Kohus on seisukohal, et eelnimetatud tõenditest nähtub kohtule, et kostjal oli lisaks vaidlusalusele laenulepingule nr XXX ka teistest lepingutest tulenevaid kohustusi hageja ees. Kosja poolt esitatud tõenditest nähtuvate võlgnevuste osas käisid pooltevahelised läbirääkimised probleemide lahendamiseks (k.a käesoleva tsiviilprotsessi kestel tl 111-112), probleemid lahendati juhul, kui pooled jõudsid mõlemaid osapooli rahuldava kokkuleppeni. Kohus on seisukohal, et ka vaidlusalune laenuleping nr XXX on sõlmitud vastavalt poolte vabale tahtele, kostja poolt sõlmitud käenduslepingust tekkinud võlgnevuse lahendamiseks. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, et kostjal puudus tehingute sõlmimisel arusaamine nende sisust ja tagajärgedest. Pealgi nähtub asja materjalist, et laenulepinguga nr XXX võetud rahalist kohustust on kostja teatava perioodi vältel täitnud (tl 14-15, 61-62). Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 6061,27 EUR s.h. põhiosa 4 964,95 EUR, intress 410,27 EUR ajavahemiku 15.08.2010-17.03.2011 eest ja põhiosa viivis 686,05 EUR ajavahemiku 15.10.2010-03.05.2012. Tulenevalt VÕS § 401 lg 1 on kostja kohustatud tagastama hagejale põhiosa 4 964,95 EUR eurot ning tasuma krediidilt intressi lepingus sätestatud suuruses s.o intressimäär 12% aastas. Kohus on seisukohal, et lepingus sätestatud intressimäär on tavapärane, tegemist ei ole liigkõrge intressimääraga, arvestuskäik ja arvandmed on õiged (tl 14-15). Kohus asub seisukohale, et intress summas 410,27 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu p 10.1, mille kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt, kui arvelduskontol ei olnud varaliste kohustuste täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses. Viivise arvestamine algas eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates hageja hinnakirjas

fikseeritud määra alusel, milleks on VÕS § 113 lg 1 sätestatud määr EKP intress + 7% aastas (tl 9). TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Põhjendatud ei ole kostja vastuväited tuginedes VÕS § 113 lg 4 sätestatule, mille kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Kohus on eelpool asunud seisukohale, et kostja ei ole esitanud VÕS § 230 lg 1 kohaselt tõendeid, millest nähtuks, et hageja oli vastuvõtuviivitusse jäänud. Lisaks peab kohus vajalikuks kostjale selgitada, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda kohustuse rikkumisest (näiteks viivitusest) tekkivate nõuete (viivisenõude vms) vastu, s.t need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. Hageja poolt nõutav viivisemäär on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust, seega tuleb kostjale hageja kasuks välja mõista ajavahemikul 15.10.2010-03.05.2012 sissenõutavaks muutunud viivis 686,05 EUR ning TsMS § 367 alusel jätkuv viivis. Hageja on antud juhul esitanud kohtule hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kohta tõendeid, VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Arvestades eeltoodut rahuldab hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 6061,27 EUR s.h. põhiosa 4964,95 EUR, intress 410,27 EUR ajavahemiku 15.08.2010-17.03.2011 eest ja põhiosa viivis 686,05 EUR ajavahemiku 15.10.2010-03.05.2012 ning TsMS § 367 alusel viivise protsendina põhinõudelt (4964,95 EUR) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas). Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi hinnaks 4964,95 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.