Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-13-49118 esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 (SEB Pank), arvelduskontole nr EE932200221023778606 (Swedbank) või EE701700017001577198 (Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal) või EE403300333416110002 (Danske Bank AS Eesti filiaal), kõikidel juhtudel viitenumber 3100057455. Menetluse käik AS Espak Tartu esitas kohtule 17.10.2013.a hagiavalduse Jxxxx Üxx vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse summas 1315,92 eurot ja viivise summas 1315,92 eurot saamiseks. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas teda hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 järgi võimalikest õiguslikest tagajärgedest. Jxxxx Üxx on menetlusdokumendid isiklikult kätte saanud 11.11.2013.a. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem kohtule vastanud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostjaga ühenduse mittesaamisel nõustub tagaselja tehtava otsusega. Kuna kohus ei saanudu teha asjas tagaseljaotsust TsMS § 407 lg 1 alusel, pidas kohus asjas kohtuistungi 20.01.2014.a, kuhu kostja kohale ei ilmunud. Hageja oli nõus tagaseljaotsusega. Kohus selgitas hagejale tarbijakäenduslepingust tulenevaid piiranguid ja võimalikku nõude rahuldamise ulatust. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 410, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, muu hulgas eelistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi. Kohus rahuldas hageja taotluse ja teeb asjas tagaseljaotsuse, kuna kostja kohtuistungile ei ilmunud. TsMS § 444 lg 1 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus, tutvunud asjas esitatud seisukohtade ja tõenditega, leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. OÜ Paigaldusgrupp (uue nimega Läti Aken OÜ) ostis ajavahemikul 04.01.2012.a – 17.02.2013.a AS-lt Espak Tartu erinevaid ehitus-, viimistlus- ja sisustusmaterjale. Kaubad võttis ilma pretensioonideta vastu ning maksmisega viivitamise korral kohustus tasuma hagejale viivist 0,2% iga tasumisega viivitatud päeva eest. OÜ-le Paigaldusgrupp on saadetud mitmeid meeldetuletusi ning sõlmitud erinevaid kokkuleppeid võlgnevuse tasumise osas, sh on juhatuse liikme Jxxxx Üxxxx sõlmitud 04.02.2013.a käendusleping. Vaatamata sellele ei ole võlgnevusi tasutud, sh ei ole ka käendaja võlgnevusi tasunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle

2-13-49118 täitmist ning sama seaduse § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Põhivõlgnik kohustust ei täitnud ja hageja sõlmis kohustuse tagamiseks kostjaga käenduslepingu. Kohtul esitatud materjalide kohaselt on JxxxxxÜxxxja AS Espak 04.02.2013.a sõlminud käenduslepingu, milles Jxxxx Üxx kohustus Paigaldusgrupp OÜ (nüüd Läti Aken OÜ) kohustuste eest isiklikult vastutama alates 02.01.2012.a. Käendaja vastutuseks põhivõla osas on 1346,81 eurot, millele võivad lisanduda viivised ja muud võla sissenõudmisel tekkivad kulud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 kohaselt, kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Sama paragrahvi lõige 1 sätestab: Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käesolevalt on tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja on füüsiline isik ning sellest tulenevalt peab olema fikseeritud rahalise vastutuse maksimumsumma. Kohus leiab, et käenduslepingus on poole kokku leppinud käendaja vastutuse määra, milleks on 1346,81 eurot. Hageja on palunud välja mõista põhivõla summas 1315,92 eurot ning nimetatud ulatuse saab hagi rahuldada. Samuti on hageja palunud välja mõista viivised seisuga 16.10.2013.a summas 1315,92 eurot, sh on märgitud, et tegelikuks viiviste summaks on saadud 1585,02 eurot, kuid hageja kompromissettepanekuna nõuab viiviseid põhivõlaga võrdses summas. Hageja poolt esitatud viiviste arvutamise graafikust nähtub, et viiviseid on arvestatud perioodi 04.01.2012.a – 17.02.2013.a eest. Kohus leiab, et viivise osas ei ole võimalik hageja nõuet täies ulatuses rahuldada. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Käesolevalt ei ole kostja küll hagile vastuväiteid esitanud, kuid kuna tegemist on tarbijakäendusega, kontrollib kohus omal algatusel käenduse vastavust seaduses kehtestatud nõuetele. Hageja nõutud viivis ületab poolte poolt käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat: lepingus määratud summaks 1346,81 eurot, siis kui sellest arvestada maha põhivõlgnevuse nõue 1315,92 eurot, on jääk 30,89 eurot ja nimetatud ulatuses saab kostjalt välja mõista enne käenduslepingut tekkinud viivise. Käendusleping sõlmiti alles 04.02.2013.a ja enne lepingu sõlmimisttekkinud viivis pidanuks kajastuma lepingus kokku lepitud vastutuse maksimummääras. Kohus leiab aga, et pärast käenduslepingu sõlmimist kogunenud viivise saab kostjalt välja mõista, kuna ta ei ole täitnud käendaja kohustust ja kõrvalnõue (antud juhul viivis) on tekkinud tema tegevusetuse tulemusel. VÕS § 143 lg 2 aga ei piira käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Nimetatud nõue ei kaitse käendajat tema enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu.

2-13-49118 Eeltoodust tulenevalt arvestab kohus viivised käenduslepingu sõlmimisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni, 05.02.2013.a – 16.10.2013.a lepingus märgitud määras, s.o 0,2% tasumata nõudelt päevas. Kohus arvestas viivisteks 668,49 eurot (1315,92 * 0,2% * 254 päeva). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1315,92 eurot ja viivised kogusummas 699,38 eurot. VÕS § 150 lg 1 tuleneb, et põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja on hagiavalduses märkinud, et on tasunud riigilõivu summas 225 eurot ning lisanud seda tõendava maksekorralduse (lk 1). Kohtuistungil kinnitas hageja, et tal muid menetluskulusid lisaks riigilõivule ei ole. Kohus rahuldas hagi osaliselt 76% ulatuses, mistõttu tuleb ka menetluskulud tulenevalt TsMS § 163 lg 1 jagada vastavalt. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tasutud riigilõivust 171 eurot ja ülejäänud osas, so 54 eurot jäävad menetluskulud hageja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.