2-13-48908
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Maimu Laumets
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.01.2014. a, Tartu kohtumaja
Tsiviilasja number
2-13-48908
Tsiviilasi
Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu hagi Rxxxxx Mxxx vastu 3874.09€ nõudes
Tsiviilasja hind
3874.09€
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu (registrikood 70001975, asukoht Lembitu 12 Tallinn) esindaja Liina Hallik (õ[email protected]), Kostja Rxxxx Mxxx (isikukood xxxxxxxxxxx, viibimiskoht Tartu Vangla)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalikus menetluses vatavalt 18.12.2013.a määrusele
Hagi rahuldada. Välja mõista Rxxxx Mxxxxx Eesti Vabariigi kasuks 3874 (kolm tuhat kaheksasada seitsekümmend neli) eurot 09 senti. Menetluskulude jaotus Jätta Eesti Vabariigi poolt kantud menetluskulud Rxxxx Mxxx kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused
Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista OAS alusel makstud hüvitise summas 3874.09 eurot. Hagiavalduse ja lisade kohaselt mõisteti kostja Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 24.09.2012.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-12-5781 süüdi kuriteos, mille tagajärjel vägivallakuriteo ohver Axxx Kxxxxxxxx suri. Vägivallakuriteo ohvri ülalpeetav ja abikaasa Hxxxx Kxxxxxxxx esitas Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroole 14.03.2012 ohvriabi seaduse (edaspidi OAS) alusel taotluse ohvri matusekulude ning riikliku hüvitise määramiseks. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 04.04.2012 otsusega nr 00143K/1 hüvitati vägivallaohvri matusekulud summas 448 eurot. Ülalpeetavale Hxxxx Kxxxxxxxxx on makstud perioodilist hüvitist ajavahemikul 20.01.2012 kuni 31.08.2013 kokku summas 3426,09 eurot. Kokku on Sotsiaalkindlustusamet hüvitanud kuriteoohvri surmast tuleneva kahju summas 3874,09 eurot, mille hageja palus OAS § 31 alusel välja mõista kostjalt. Hageja vastuses kostja vastuväidetele viitas, et OAS § 9 lg-st 3 tulenevalt juhul, kui ohver saab vägivallakuriteo tagajärjel surma, on õigus saada hüvitist tema ülalpeetaval. Ohvriabi seaduse tähenduses loetakse ülalpeetavaks isikut, kes on nimetatud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 20. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 20 lg 2 p 2 kohaselt on toitjakaotuspensionile õigust omavaks perekonnaliikmeks toitja abikaasa, kes on vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetu. Kuna Hxxxx Kxxxxxxxx on vanaduspensionär, on ta hüvitist saama õigustatud isikuks. Sotsiaalkindlustusameti 04.04.2012.a otsusega nr 00143K/1 (lisatud hagiavaldusele) määrati ohvri surmast tuleneva kahju hüvitamiseks Hxxxx Kxxxxxxxxxx perioodiline hüvitis alates 20.01.2012.a 166,81 eurot kuus. 08.01.2014.a esitatud täienduses märkis hageja, et Axxx Kxxxxxxxx oli Hxxxx Kxxxxxxxx abikaasa. Vastavalt perekonnaseaduse §-le 16 on abikaasad vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Perekonna ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks. Asjaolu, et kuriteoohver Axxx Kxxxxxxx pension oli väiksem, ei tähenda, et Axxx Kxxxxxxxx oma abikaasa suhtes ülalpidamiskohustust ei olnud. Seoses hüvitise suuruse kujunemisega selgitas hageja, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.03.2004 määruse nr 87 „Perioodiliselt makstavate hüvitiste ümberarvutamise kord“ §-le 2 toimub perioodilitse hüvitise indekseerimine iga aasta 01. märtsil. Seega kui 04.04.2012.a määrati Hxxxx Kxxxxxxxxxx perioodiline hüvitis alates 20.01.2012 166,81 eurot kuus, siis seda indekseeriti ja igakuise hüvitise suurus perioodil 01.03.2012-28.03.2013.a oli 175,20 eurot kuus ja alates 01.03.2013 182,04 eurot kuus. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et Hxxxx Kxxxxxxxx ei olnud Axxx Kxxxxxxxx ülalpeetav, mistõttu tal ei olnud õigust saada hüvitist. Kostja märkis, et Hxxxx Kxxxxxxxx pension oli tema andmetel suurem kui AxxxxKxxxxxxxxx, seega ei olnud Hxxxx Kxxxxxxxx oma abikaasa ülalpeetav. Kostja märkis ka talle on arusaamatu kahjusumma tekkimise käik. Kostja esitas 18.12.2013.a täiendava seisukoha, milles rõhutas, et Hxxxx Kxxxxxxxx ei olnud Axxx Kxxxxxxxx ülalpeetav. Kostja viitas, et Pensionikindlustusseaduse § 20 lg 2 p 2 on õigus toitjakaotuspensionile õigus toitja abikaasal, mitte lihtsalt abikaasal. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on Tartu Maakohtu 24.09.2012.a otsusega süüdi mõistetud teiste süüdistuste hulgas ka KarS § 114 p1 alusel Axxx Kxxxxxxxx mõrvas (t lk 13-22). Nimetatud lahend on jõustunud Riigikohtu 25.03.2013.a määrusega. Ohvri abikaasa, Hxxxx Kxxxxxxxx suhtes on Lõuna pensioniametis 04.04.2012.a tehtud otsus, millega on talle määratud kuriteoohvri riiklik hüvitis järgmiselt: kulud matustele summas 448 eurot ja alates 21.01.2012.a igakuiselt 166.81 eurot. Hxxxx Kxxxxxxxxx oli õigus saada kuriteoohvri riiklikku hüvitist ohvriabiseadusest (edaspidi OAS) tulenevalt. OAS § 7 lg 1 sätestab: Hüvitist makstakse Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning käesoleva seaduse § 9 lõikes 4 nimetatud isikule. Sama seaduse § 8 lg 1 p 1 kohaselt mõistetakse OAS-s vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toimepandud kriminaalkorras karistatavat tegu, mille tagajärg on kannatanu surm. OAS 9 lg 3 sätestab: Sama paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isik (edaspidi ohver) saab vägivallakuriteo tagajärjel surma, on õigus saada hüvitist tema ülalpeetaval. Käesoleva seaduse tähenduses on ülalpeetav isik, kes on nimetatud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 20. Seega loetakse ohvriabi seaduse tähenduses ülalpeetavaks isikut, kes on nimetatud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 20. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 20 lg 2 p 2 kohaselt on toitjakaotuspensionile õigust omavaks perekonnaliikmeks toitja abikaasa, kes on vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetu. Kohtule esitatud sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti otsusest (t lk 36) nähtub, et Hxxxx Kxxxxxxxxxx on alates 11.02.2011 määratud vanaduspension eluaegselt. Puuduba ka vaidlus, et Hxxxx Kxxxxxxxx oli mõrvatud Kxxxx Kxxxxxxxx abikaasa. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, et kuriteoohvri riiklik hüvitis on määratud ebaõigel alusel. Asjas ei oma tähtsust, kas Hxxxx Kxxxxxxxx oli reaalselt oma tapetud abikaasa ülalpidamisel või mitte, kuna ta oli vanaduspensionär. Nimetatud faktilisest seisundist piisab, et vastata Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 20 lg 2 p 2 toitjakaotuspensioni saaja nõuetele ja seega ka ohvriabi seaduses sätestatud kuriteoohvri riikliku hüvitise saaja nõuetele. Nimelt sätestab ka pensionikindlustuse seaduse § 20 lg 1, et lapse, vanema või lese õigus toitjakaotuspensionile ei sõltu sellest, kas nad olid toitja ülalpidamisel või mitte. Hxxxx Kxxxxxxxx on Axxx Kxxxxxxxx lesk, seega ei ole endiste abikaasade ülalpidamise tegelik vahekord asjas määrav. Olukorda ei muuda ka kostja viidatud sõna „toitja“ kasutamine, kuna nimetatud sõna kasutatakse Riikliku pensionikindlustuse seaduses üldiselt siku nimetusena, kelle surma järel pensioni makstakse. Kogumis Riikliku pensionikindlustuse seaduse ja OAS alusel tuleb seaduste tõlgendamisel asendada nimetatud sõna väljendiga „vägivallakuriteo ohver“ (OAS § 7 lg 1). Seega oleks on õige tõlgendus kahe seaduse alusel: kuriteoohvri riiklikku hüvitist õigust omavaks perekonnaliikmeks on vägivallakuriteo ohvri abikaasa, kes on vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetu. Hageja on esitanud Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 30.08.2013.a tõendi (t lk 7), millest nähtub, et Hxxxx Kxxxxxxxxxe on perioodi 20.01-2012-31.08.2013.a eest hüvitisena välja makstud 3874.09 eurot, millest matustega seotud kulud oli 448 eurot. Matustega seotud kulude osas on pensioniamet 04.04.2012.a teinud konkreetse otsustuse. Matusekulude hüvitise saamise õigus tulenes Hxxxx Kxxxxxxxxx OAS § 10 lg 1 p 5. Kostja ei ole nimetatud summa osas vastuväiteid esitanud ja kohtu hinnangul on hüvitis tasutud õiguspäraselt.
Perioodilise hüvitise osas on pensioniameti 04.04.2012.a otsuse p 2 määratud, et hüvitise suuruseks on alates 20.01.2012.a 166.81 eurot kuus. Pensioniameti ostus on kehtiv ja kohtul puudub pädevus ja vajadus hüvitise suuruse arutamise aluseid kontrollida. Hüvitise määramise aluseks on OAS § 10 lg 1 p 1 ja lg 3. Hageja on esitanud selgitused välja makstud summa kujunemise kohta. Hxxxx Kxxxxxxxxxx määrati alates 20.01.2012.a hüvitiseks 166,81 eurot kuus, mida indekseeriti 01.03.2012.a tarbijahinnaindeksiga ja määrati igakuise hüvitise määraks 175,20 eurot kuus ning 01.03.2013.a indekseerimisel 182,04 eurot kuus. Hüvitiste indekseerimine toimub vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.03.2004 määrus nr 87 „Perioodiliselt makstavate hüvitiste ümberarvutamise kord“ § 2. Seega kujunes hüvitis järgmiselt: 20.01-29.02.2012.a 231.45 eurot, 01.02.28-02.2012 166.81 eurot, 01.03.2012-28.02.2013.a 2102.40 eurot (12 kuud) ja 03.03-31.08.2013 1092.24 (6 kuud). Pensioniameti 30.08.2013.a tõendi kohaselt on Hxxxx Kxxxxxxxxxx hüvitatud 3874.09 eurot. OAS § 31 lg 1 sätestab, et pärast ohvriabi seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Kuna riik on Hxxxx Kxxxxxxxxxx hüvitise OAS alusel välja maksnud, on Hxxxx Kxxxxxxxx nõudeõigus riigile üle läinud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning lõike 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja oli vastavalt TsMS § 145 vabastatud riigilõivu tasumisest. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 jätab kohus hageja kantud menetluskulud kostja kanda (juhul kui hagejal neid oli). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse vastavalt sama paragrahvi lõigetele 2-8. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.