2-13-1256/20 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Ene Sikk 01.07.2005.a tarbijakrediidilepingu nr 0500450/45kt, mille raames on sõlmitud kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 1 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 1278.23 euro (20 000 krooni) võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 3417.43 eurot (53471.12 krooni). Kokkuleppega nr 1 muudeti lepingus kokkulepitud intressimäära, uueks intressimääraks loeti alates 08.12.2005 25,58 % aastas tagastamata krediidisummalt. 01.07.2005.a sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt käendaja vastutab tarbijakrediidilepingust nr 0500450/45kt ja kokkuleppest nr 1 tulenevate kohustuste eest maksimumsummas 7903.83 eurot (123 668 krooni) ning 08.12.2005.a kokkuleppe käenduslepingu muutmiseks, mille kohaselt käendaja vastuste maksimumsummaks on 12 108.22 eurot ja käenduse tähtajaks 01.01.2014.a. Krediidisaaja kohustus tasuma hagejale lepingujärgseid makseid alates 19.12.2005.a. Krediidisaaja rikkus korduvalt oma kohustusi tagastada lepingujärgseid makseid. 22.12.2009.a saatis hageja krediidisaajale ja kostjale teatised lepingu ülesütlemise kavatsuse kohta kui võlgnetavaid summasid ei tasuta 2 nädalase tähtaja jooksul. Krediidisaaja ja kostja makseid ei tasunud, mistõttu ütles hageja 12.01.2010.a lepingu üles. Krediidisaaja ja kostja ei ole käeoleva ajani hageja ees oma kohustust täitnud. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks 4517.12 eurot, millest tagastamata krediidisumma on 2258.56 eurot, sissenõutavaks muutunud tasumata intress on 393.05 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud on 204.49 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis on 1661.02 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista kostjalt alates 11.01.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25,58% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS HAGILE (tl. 62-67, 127-137). Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostjale on teatavaks saanud info, mille kohaselt krediidisaaja Ene Sikk on olnud pikka aega makseraskustes ja suurtes võlgades, krediidiinfo kohaselt oli krediidisaajal tarbijakrediidilepingu ja kokkuleppe sõlmimise ajal makseraskused sh ka hageja ees. Kostjal on tekkinud põhjendatud kahtlused, et Ene Sikk oli makseraskustes ka krediidilepingu sõlmimise hetkel, mistõttu ei oleks hageja pidanud Ene Sikkule vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt krediiti võimaldama. Kostja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostjal õigus keelduda hageja nõuete täitmisest krediidisaajale tekitatud kahju ulatuses. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine ei kohaldu vaid leiab, et ka tol ajal kehtinud redaktsioonist saab tuletada antud põhimõtte. Kui kostja oleks teadnud, et krediidisaaja on maksevõimetu poleks ta käenduslepingut sõlminud. Hageja on jätnud kostja teavitamata käenduslepingu sõlmimisega seonduvatest olulistest asjaoludest, mistõttu on kostjal õigus tasaarvestada tekkinud kahju kõrvaldamise nõuded hageja nõuetega. Kostja on pärast tarbijakrediidilepingu lõppemist teinud tagasimakseid kogusummas 250 eurot. Hageja ei ole täpsustanud, kas ja milliste summade katteks on arvestatud kostja poolt tehtud maksed, vastavalt VÕS § 415 lg 2. Hageja ei ole tõendanud võla sissenõudmise kulusid summas 204.49 eurot. Võla sissenõudmiseks tehtud kulutused ei ole põhjendatud, kuna hageja jättis täitmata käendaja teavitamise kohustuse. Samuti leiab kostja, et

hageja tasud meeldetuletuskirjade eest on ühepoolselt kehtestatud ja ei ole mõistlikud. Kostja teavitas hagejat 2009 aastal, enne tarbijakrediidilepingu ülesütlemist, oma aadressist ja kontaktandmetest Soomes. Kostja leiab, et viivise nõue on ebamõistlikult suur ning ei nõustu viivistega alates 18.08.2011, põhjendusel, et ta võttis hagejaga e-kirja teel ühendust, et saavutada kohtuväline kokkulepe. Läbirääkimised jäid pooleli hageja tõttu seega tuleks viivist vähendada vähemalt 843.46 euro võrra, summas, mis on tekkinud pärast läbirääkimiste algust. Lisaks leiab kostja, et enne 18.08.2011 ei olnud kostja teadlik lepingu ülesütlemisest ning leiab, et viivise nõue on täies ulatuses põhjendamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS (tl. 98-118, 152-168). Hageja ei nõustu kostja väitega, et tarbijakrediidileping nr 0500450/45kt ja kokkuleppe nr 1 tingimused ei vastanud kostja tahtele, et kokkulepe nr 1 oli sõlmitud hageja initsiatiivil ning kostja oli selle sõlmimisel maksevõimetu, mida hageja ei kontrollinud. Krediidisaaja sissetulek tarbijakrediidilepingu ja kokkuleppe nr 1 sõlmimisel ajal oli umbes 300 eurot kuus, maksehäireregistri andmetel oli krediidisaajal kaks maksehäiret suurusega umbes 64 eurot kuus. Hageja seadis vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu sõlmimise eelduseks, et saadud krediidisummast likvideerib krediidisaaja oma maksehäired. Krediidisaaja on nelja aasta vältel oma kohustused täitnud korrektselt, makseraskused tekkisid 2009-2010 aastal. Kostjal oli iga lepingu ja kokkuleppe sõlmimise faasis võimalus jätta kokkulepe sõlmimata. Hageja ei saanud rikkuda KAS § 83 lg-s 3 ja § 4032 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna leping ja kokkulepe olid sõlmitud enne nende sätete redaktsioonide jõustumist, seega ei kuulu need sätted kohaldamisele. Hagejale ei saa panna sellise põhimõtte järgimise kohustust, mida ei ole lepingu ja kokkulepe nr 1 sõlmimise hetkel olemas olnud. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja saab VÕS § 149 lg 3 alusel oma kohustustest keelduda, kuna käesolevaks ajaks on kostja nõudeõigus aegunud ja seega vastav kostja vastuväide tuleb jätta tähelepanuta ning kostja tasaarvestamise taotlus rahuldamata. Hageja on seisukohal, et lepingu ja kokkulepe nr 1 sõlmimisel oli põhivõlgnik maksevõimeline ja lepingus ning kokkuleppes toodud maksekoormus vastas kostja ja põhivõlgniku tahtele, oli neile jõukohane, seda tõendab asjaolu, et peale lepingu sõlmimist on põhivõlgnik hagejale ära tasunud peaaegu nelja aasta jooksul kõik maksegraafikujärgsed osamaksed. Hageja leiab, et kui kostja on ise vabatahtlikult käendanud isiku kohustusi kelle majandusliku olukorra suhtes ei ole ta ise huvi tundnud, siis kannab ta ise sellega seotud eksimuse riisikot. Kostja oli teadlik ja pidi arvestama omapoolse lepingu rikkumise selliste tagajärgedega. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et on hagejat enne lepingu ülesütlemist oma kontaktandmete muutumisest kirjalikult või muul viisil teavitanud. Samuti ei nõustu hageja kostja väitega, et kostja käendajana ei pidanud tegema igakuised graafikujärgseid makseid. Hageja viitab VÕS § 65 lg 1, mille kohaselt saab hageja ise otsustada kelle vastu ta nõude esitab. Põhivõlgnik ja käendaja vastustus võlausaldaja ees on solidaarne. Seega, kui põhivõlgnik rikub oma krediidilepingust tulenevad kohustusi, siis peab need täitma käendaja. Hageja on kostja poolt tehtud maksete arvestamisel lähtunud VÕS § 88 lg 6 ja VÕS § 415 lg 2, ehk võlgniku maksetest loetakse algul tasutuks ajaliselt varem sissenõutavaks muutunud kohustus ja siis kui ühel aja hetkel on sissenõutavaks muutunud erinevad kohustused lähtutakse maksete sidumisel VÕS § 415 lg 2. Kuna ajaliselt kõige varem sissenõutavaks muutunud tasumata kohustus oli kostja makse tegemise ajal intressimakse, siis lähtuvalt VÕS § 88 lg 6 on peale nimetatud kuupäeva võlgniku poolt tehtud maksed osaliselt arvestatud enne lepingu ülesütlemist maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud intressi ja põhisumma osamaksete katteks. Enne lepingu ülesütlemist on sissenõutavaks muutunud tasumata intress kokku 393.05 eurot (17.08.2009 71.21 eurot, 17.09.2009 69.68 eurot, 19.10.2009 68.09 eurot, 17.11.2009 66.45 eurot, 17.12.2009 64.76 eurot ja 18.12.2009- 12.01.2010 52.86 eurot). Hageja on edastanud põhivõlgnikule ja kostjale võla sissenõudmisega seotult 10 meeldetuletuskirja, kokku 204.49 eurot. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist hinnakirjas sätestatust väiksemas ulatuses. Kostja viidatud VÕS § 145 lg 2 kolmas lause ei kuulu kohaldamisele kuna kostjale anti sissenõudmise kavatsusest teada õigeaegselt. Hageja ei nõustu viivise vähendamisega. Hageja leiab, et läbirääkimiste pidamine ei ole aluseks viivise vähendamisele. Kostja ei ole

tõendanud, et hageja nõuab ebamõistlikult suurt viivist. Seega kostja taotlus vähendada kõrvalnõudeid ei kuulu rahuldamisele, kuna kostja ei ole oma väiteid kuidagi tõendanud ega põhjendanud. Oma täiendavas vastuses kohtule (II kd, tl 2-8) on hageja muutnud oma nõuet ja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks 3508.77 eurot, millest tagastamata krediidisumma on 1557.86 eurot, sissenõutavaks muutunud tasumata intress on 393.05 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis on 1557.86 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista kostjalt alates 22.11.2013.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25,58% tagastamata krediidisummalt aastas. Lisaks palub hageja välja mõista võla sissenõudmisega tekkinud kulud summas 204.49 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOLMANDA ISIKU, ENE SIKU, SEISUKOHT (tl. 181-194; 204-213). Kolmanda isikuna kaasatud Ene Sikk on seisukohal, et esitatud hagi on alusetu ja põhjendamata. Ene Siku vastusest nähtuvalt maksab ta vastavalt Helsingi kohtu otsusele alates 13.11.2012 igakuiselt 150 eurot Satakunna täitevasutusele BIGBANK AS võla, summas 2258.56 eurot, katteks. HAGEJA SEISUKOHT KOLMANDA ISIKU SEISUKOHA OSAS (II kd, tl. 2-8). Hageja esitas 28.05.2012 tarbijakrediidilepingu nr 0500450/45kt kokkuleppest nr 1 tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks põhivõlgniku ja kostja vastu Euroopa maksekäsu avalduse Soome kohtusse. Seoses kostja vastuväitega 20.08.2012.a. esitas hageja kostja vastu hagiavalduse Eesti kohtusse.13.11.2012.a. koostas Soome kohus põhivõlgniku suhtes maksekäsu, mille alusel on hageja alustanud täitemenetlust. Hageja märgib, et hageja ei ole teadlik ega andnud oma nõusolekut, selle kohta, et Ene Sikk tasub võlgnevust osade kaupa. Hageja on seisukohal, et tema ei ole kokkuleppega seotud. Hageja täpsustas oma nõuet 17.10.2013 vastuses, kus on arvestatud kõik laekumised, mis on toimunud tarbijakrediidilepingu nr 0500450/45kt kokkuleppest nr 1 tuleneva võlgnevuse katteks sh Ene Siku täitemenetluses laekumised seisuga 21.11.2013.

suurendati käendaja vastustuse maksimumsummat 12 108.19 euroni (189 452 kroonini) ja pikendati käenduslepingu tähtaega kuni 01.01.2014. Professionaalsel krediidiandjal võib olla sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. VÕS § 14 lg 1 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Asja materjalidest nähtuvalt on krediidisaaja lepingu sõlmimisel esitanud hagejale pangakonto väljavõtte (tl. 167-168) ning nähtuvalt krediidilepingust (tl 14) oli hageja teadlik krediidisaaja maksehäiretest. Krediidilepingu sõlmimise eelduseks oli, et krediidisaaja likvideerib oma maksehäired. Seega antud juhul arvestati mõlema poole huvidega lepingu sõlmimisel ning lepingupooled on VÕS § 14 lg 1 sätestatud nõudeid järginud. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonis. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on tarbijakrediidileping nr 0500450/45kt ja kokkulepe nr 1 sõlmitud 2005 aastal. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse kohaselt jõustusid VÕS § 4032 vastutustundliku laenamise põhimõtted alates 01.07.2011.a ning rakendussätetes, ei ole märgitud, et nimetatud sätted omavad tagasiulatuvat jõudu. Krediidiasutuse seaduse (KAS) § 83 lg 3 jõustus 1.01.2007.a ning rakendussätetes ei ole märgitud, et nimetatud säte omab tagasiulatuvat jõudu. Kostjal oli ka endal võimalus enne lepingu sõlmimist tutvuda ja küsida informatsiooni krediidisaaja majandusliku olukorra kohta. Kohus on kontrollinud, et tarbijakrediidilepingu nr 0500450/45kt ja kokkulepe nr 1 sõlmimise ajal vastutustundliku laenamise põhimõtted, mis tulenevad VÕS § 4032 ja KAS § 83 lõikest 3, ei kehtinud ja rakendusseadustest ei tulene, et nimetatud sätted omavad tagasiulatuvat jõudu. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtted ei tule antud asjas kohaldamisele. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu p 4 (tl. 25-26) kohaselt kinnitab käendaja, et on enne käenduslepingu sõlmimist tutvunud krediidiandja poolt kehtestatud krediidilepingute üldtingimustega nr K 1.4, mis kuuluvad kohaldamisele krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitavale krediidilepingule nr 0500450/45kt. Käendaja on kohustatud hiljemalt kolmkümmend (30) päeva pärast käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingu nr 0500450/45kt koopia. Krediidilepingu koopia väljastatakse käendajale krediidiandja kontoris, kus krediidileping sõlmiti. Juhul kui käendaja ei ole õigeaegselt nõudnud endale krediidilepingu koopiat, ei ole tal vaidlustes krediidiandjaga õigust tugineda väidetele, mis rajanevad krediidilepingu tingimuste mitteteadmisel. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks vastava nõude hagejale ülaltoodud tähtaja jooksul esitanud. VÕS § 149 lg 3 kohaselt käendaja võib keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada või lepingust taganeda. See õigus on käendajal VÕS § 149 lg 3 teise lause järgi ka siis, kui põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. Seega tuleb põhivõlgniku vastuväidetest eristada põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi, mille teostamine võib tuua kaasa käendatava kohustuse lõppemise või vähenemise. Ka õigus käendatud kohustus tasaarvestada kuulub kujundusõiguste hulka. Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest vastuväidetest, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult, annab põhivõlgnikule kuuluv kujundusõigus – tasaarvestusõigus – käendajale üksnes ajutise täitmisest keeldumise õiguse. Põhivõlgnikule kuuluvat tasaarvestusõigust ei saa käendaja kasutada. Täitmisest keelumise õigus eksisteerib seni, kuni ei ole möödunud VÕS § 118 lg 1 nimetatud mõistlik tähtaeg. TsÜS § 99 lg 2 kohaselt ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Kui tehingu tühistamise

aluseks on ähvardus või vägivald, pikeneb tähtaeg kümne aastani. Tarbijakrediidileping nr 0500450/45kt ja kokkulepe nr 1 on sõlmitud 2005 aastal. Toimikumaterjalidest ei nähtu, et tehing oleks tühistatud. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis tõendaksid kahju tekkimist ja annaksid aluse täitmisest keelduda, seega on kohus seisukohal, et kostjal ei ole õigust keelduda nõude täitmisest VÕS § 149 lg 3 alusel. Lepingu sõlmimine ja ülesütlemine VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja öelda lepingu üles. VÕS § 196 lg 2 kohaselt kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Ülesütlemisõiguse kasutamine on rikutud lepingupoole otsustusõigus võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja sõlmis kostjaga käenduslepingu (tl. 25-26) ja kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta (tl. 27), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt krediidisaajaga tarbijakrediidilepingust nr 0500450/45kt ja kokkuleppest nr 1 tulenevate kohustuste kohane täitmine. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 76 lõikest 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 416 lg 1 ning üldtingimuste (tl. 23-24) p 5.1.1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, kus ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogus võla tasumist. Hageja on edastanud kostjale võlateatised 30.06.2009 (tl. 33), 27.07.2009 (tl. 35), 26.08.2009 (tl. 37), 23.09.2009 (tl. 39), 26.10.2009 (tl. 41), teatised on saadetud kostjale käenduslepingus nimetatud aadressile Põllu 8-32, Haljala vald, Haljala alevik, Lääne-Virumaa. Lisaks edastas hageja krediidisaajale ja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 2.09.2009 (tl. 43), 13.10.2009 (tl. 45), 4.11.2009 (tl. 47) ja 22.12.2009 (tl. 49) kostja poolt käenduslepingus nimetatud aadressile. Krediidisaaja ja kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu tekkis võlgnevus ning hageja saatis krediidisaajale ja kostjale teate lepingu ülesütlemisest 12.01.2010 (tl. 51). Kostja vastuväidete kohaselt, ei ela ta käenduslepingus nimetatud aadressil alates 2006 aastast, seega ei saanud ta teateid võlgnevusest kätte. Kostja selgituste kohaselt teavitas ta 2009 aastal, so. enne krediidilepingu ülesütlemist, hagejat oma aadressist ja kontaktandmetest Soomes esmalt telefoni teel ja hiljem isiklikult hageja Rakvere kontoris. Hageja tugineb üldtingimuste p 9.1, mille kohaselt nähakse ette, et hageja peab lugema kostja poolt hagejale antud aadressi õigeks niikaua kuni talle ei ole teatatud uut aadressi. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kostja oleks teatanud hagejat oma aadressi ja kontaktandmete muutumisest enne krediidilepingu ülesütlemist. Kostja väide, kontaktandmete teavitamisest, on tõendamata. Seega on võlateatiste ja lepingu ülesütlemishoiatused- ning ülesütlemisteatised kostjale saadetud lepingujärgsele kehtivale aadressile. VÕS § 146 lg 1 kohaselt käendaja nõudel peab võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Käenduslepingu p-st 6 tulenevalt on kostjal õigus nõuda krediidisaajalt teavet krediidisaaja poolsete kohustuste täitmise kohta. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on kostja küsinud teavet hagejalt esmakordselt 2011.a, varasemat kohustust hagejal kostjat teavitada ei olnud VÕS § 146 lg 1 mõtte kohaselt. Arvestades eeltoodud põhjendusi on kohus seisukohal, et VÕS § 416 lõike 1 ja üldtingimuste punkti 5.1.1 nõuded on hageja poolt täidetud ning hagejal oli õigus leping üles öelda. Tagastamata krediidisumma

Kohtule esitatud 12.01.2009 lepingu ülesütlemisteatises (tl. 51) nõudis hageja kostjalt tagastamata krediidisumma 2309.29 euro (36 132.64 krooni) tasumist. Hagiavalduse kohaselt on pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasutud 50.73 eurot. Kostja poolt esitatud maksekorraldustest nähtuvalt, on kostja osaliselt tasunud peale lepingu ülesütlemist hagejale makseid. Kostja on 02.11.2011 tasunud 50 eurot (tl. 68), 14.12.2011 50 eurot (tl. 68 pöördel), 22.02.2012 100 eurot (tl. 69) ja 13.05.2012 50 eurot (tl. 69 pöördel), kokku 250 eurot. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lõike 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu p 1 ja 08.12.2005 kokkuleppe käenduslepingu muutmise p 1,2 kohaselt vastutab kostja tarbijakrediidilepingust nr 0500450/45kt ja kokkuleppest nr 1 tulenevate kohustuste eest maksimumisummas 12 106.46 eurot. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Maksegraafikust (tl. 21-22) nähtuvalt pidid põhivõlgnik ja kostja tasuma igakuiselt hagejale 120.09 eurot, mis koosnes tagastamata krediidisummast ja intressist. Hageja on kostja poolt tehtud maksete arvestamisel lähtunud VÕS § 88 lg 6 ja § 415 lg 2 ning krediidisummat vastavalt vähendanud (tl. 160-164). 21.11.2013 seisuga on tagastamata krediidisumma 1557.86 eurot. Kohus ei nõustu kolmanda isiku vastuväitega selles osas, et kuna Ene Sikkult on võlgnevus välja mõistetud Helsingi kohtuotsusega, mida ta ka osade kaupa täidab, on kostja vastu esitatud hagi alusetu. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja ei pea esitama hagi kõikide solidaarvõlgnike vastu samasse kohtusse. Kostja solidaarkohustus väheneb väljamõistetud nõude osas, mida põhivõlgnik on tasunud või tasub. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus kostjalt välja tagastamata krediidisumma 1557.86 eurot. Intress VÕS § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Tarbijakrediidilepingu nr 1 0500450/45kt ja kokkuleppest nr 1 juurde kuuluva maksegraafiku alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,58% krediidisummast ühe aasta kohta. Hageja on kohtule esitanud intressi arvestuse, mida kostja ei ole vaidlustanud. Pärast lepingu ülesütlemist on intressidena tasutud võlgnetavate summade katteks 199,26 eurot. Seega oli lepingu sissenõutavaks muutunud tasutud intressi katteks 199.26 eurot. Seega lepingu ülesütlemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 393.05 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. Viivis VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tarbijakrediidilepingu nr 0500450/45kt ja kokkuleppe nr 1 kohaselt on viivisemääraks 25,58 % võlgnetavalt summalt aastas. Hagiavalduse kohaselt lepingu ülesütlemisel 12.01.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 28.43 eurot. 10.01.2013 seisuga on hageja

viivisenõue 1786.30 eurot, mida hageja nõuab osaliselt so summas 1661.02 eurot. 21.11.2013 esitatud seisukohas vähendab hageja viivisenõuet ning palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 1557.86 eurot ning alates 21.11.2013 täiendava viivise 25,58 % aastas tagastamata krediidisummalt kuni täieliku tasumiseni. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse lepingu kohaselt täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huve ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kostja on seisukohal, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. E-kirjavahetusest (tl. 76-92) nähtuvalt on kostja nõus tasuma võlgnevust kokkulepitud summas osade kaupa, kostja on edastanud hagejale oma andmed sissetulekute kohta ja hageja on teinud otsuse, kus on nõus sõlmima kostjaga maksegraafiku võlgnevuse tasumiseks. Lisaks nähtub kohtule esitatud maksekorraldustest (tl. 6869), et kostja on alustanud võlgnevuse likvideerimist maksegraafikus kokkulepitud summas, kuigi kohtule esitatud maksegraafik on allkirjastamata. Kostja taotleb viivise 843.46 euro võrra vähendamist seoses läbirääkimiste pidamisega hagejaga alates 18.08.2011.a. Samas leiab kostja, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kostjat ei teavitatud võlgnevusest õigeaegselt ega antud võimalust võlgnevus tähtaegselt likvideerida. Kohus leiab, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna see ei ole põhinõudest suurem. Viivise nõue, mis ei ületa põhinõuet ehk krediidisummat, vastab ka igati hageja õigustatud huvile. Kuna kostja ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis on hageja nõue sellises viivise summas põhjendatud. Hageja taotleb kostjalt ka lisanduva viivise väljamõistmist alates 22.11.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, viivisemääraga 25,58 % tagastamata krediidisummalt aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et lõplik kostjalt väljamõistmisele kuuluv viivisesumma ei tohi ületada krediidisummat 1557.86 eurot. Kohus leiab, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole lisanduva viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Käesoleval hetkel on tagastamata krediidisumma 1557.86 eurot ning hageja viivise nõue seisuga 22.11.2013 summas 1557.86 eurot. Seega on hageja juba piiritlenud viivise nõude põhinõudega, mistõttu, jätab kohus rahuldamata lisanduva viivise nõude. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis summas 1557.86 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud Hageja palub üldtingimuste p-de 6.7 ja 5.3 ja käenduslepingu p 2.2 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 204.49 eurot. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Lepingu üldtingimuste punkti 6.7 kohaselt krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale.

Kohtule esitatud hinnakirjast (tl 52) nähtub, et esimese meeldetuletuskirja maksumuseks on 6.39 eurot, teise ja järgneva meeldetuletuskirja maksumuseks on krediidisaajale 12.78 eurot ja käendajale 9.59 eurot, lepingu ülesütlemise teate maksumus krediidisaajale on 25.56 eurot ja käendajale 9.59 eurot. Toimiku materjalidest nähtuvalt on käendajalt küsitud meeldetuletuskirjade ja lepingu ülesütlemise hoiatuste eest 6.39 eurot, mitte 9.59 eurot (tl. 32, 33, 35, 37, 39, 41, 43, 45, 47, 49, 51) ja põhivõlgnikult samade teadete eest 12.78 eurot ning põhivõlgnikule saadetud teate lepingu ülesütlemise eest 25.56 eurot. VÕS § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tarbijakrediidilepingust nähtub, et lepingule kohaldatakse tarbijakrediidilepingute üldtingimusi K 1.4, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et tarbijakrediidilepingute üldtingimusi K 1.4 tuleb pidada tüüptingimusteks. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega on VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude sissenõudekirjade ja lepingu ülesütlemise avalduse kulude hüvitamiseks summas 204.49 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 3508.77 eurot, millest 1557.86 eurot on tagastamata krediidisumma, 393.05 eurot on sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 1557.86 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis.