Kohtulahend

kostja varaliste suhete režiim - varalahusus asendub varaühisusega. Halduril tekib õigus nõuda välja S B osa ühisvarast, mis eeldab eelnevalt ühisvara koosseisu kindlakstegemist ja ühisvara jagamist. Nimetatu tuleneb üheselt PankrS § 122 lõike 1 sätetest. Juhul kui hageja S B pankrotihaldur kavatseb esitada ühisvara jagamise hagi, siis taotles kostja aegumise kohaldamist ja menetluse lõpetamist. Ühisvara jagamise nõude esitamata jätmisel ei ole kohtul võimalik lahendada hageja nõuet mõista kostjalt välja 49 403,70 eurot. Pankrotivõlgniku osa väljanõudmise nõude rahuldamine eeldab eelnevalt ühisvara jagamist, mis on antud juhul välistatud, kuna haldur ei esitanud hagi ühisvara jagamiseks ja vastavat nõuet saab, tuginedes TsÜS § 142 lg1, PankrS § 122 lg 2 sätetele, pidada aegunuks. S B le kuulus vaidlustatud abieluvaralepingu sõlmise ajal lisaks kinnistutele, mis on hagiavalduses, märgitud järgmine vara:

sõlmimise ajaks 0 eurot. S B le kuulunud OÜ Tesa Spetsautomaatika osa väärtuse 700 krooni kohta tõendeid kostja esitanud ei ole. Ka on paljasõnaline väide pankrotivõlgniku igakuise 13 000 kroonise sissetuleku kohta OÜ-st Miramax. 29.12.2003 S B ja AS-i Pakt vahel teostati AS Miratex 922 aktsia ostu-müügi leping.Aktsiate ostu-müügi lepingu p 5.1 kohaselt ostja tasub aktsiate eest viie kalendripäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Lepingu p 6.1 kohaselt aktsiate üleandmine toimub ühe kuu jooksul pärast aktsiate eest tasumist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud pankrotivõlgnikul olla abieluvaralepingu sõlmimise ajal nõudeõigust AS-i Pakt vastu. Kui S B andis aktsiad AS-ile Pakt üle, pidi aktsiate eest tasu olema juba üle kantud. Hageja tõendas, et abieluvara lepingu sõlmimise ajal olid pankrotivõlgniku võlausaldajateks AS Pakt ja AS Delika Eesti. Nimelt sõlmisid 09.10.2003 AS Pakt ja pankrotivõlgnik koos S.B laenulepingu, mille alusel S. B sai koos S.B laenu 1 960 000 krooni, laenuintressiga 7,2 % aastas. Laenusaajad kohustusid laenu tagastama vastavalt 5 aasta jooksul lepingu lisaks nr 2 olevale maksegraafikule igakuiste maksetega alates oktoobrist 2003.a. Laenusaajatel oli laenulepingu täitmisega koheselt raskused. Esimene tagasimakse tehti alles 5 kuud pärast laenulepingu sõlmimist. 06.10.2003 sõlmisid AS Delika Eesti ja S B laenulepingu. Laenulepingu järgi sai S. B laenu 700 000 krooni laenuintressiga 4 % aastas ning tagastamistähtajaga 06.10.2004. Kuigi S. B kohustus laenu tagastama koos intressidega hiljemalt 06.10.2004 (7 päeva pärast abieluvaralepingu sõlmimist), ei tasunud ta kokkulepitud kuupäevaks laenu. Kohus leidis, tuginedes eeltoodule, et S B l olid võlausaldajad abieluvara lepingu sõlmimise ajal ja abieluvaralepinguga S B teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Kuivõrd tehingu pooleks oli S B abikaasa, siis PankrS § 110 lg 1 p 4 ja PankrS § 110 lg 3 alusel eeldatakse, et võlausaldajate huvide kahjustamisest kostja teadis või pidi teadma. S B (pankrotis) loobus abieluvaralepingu sõlmimisega olulisest osast oma varast, muutudes maksejõuetuks. Maksejõuetuks muutumine abieluvaralepingu sõlmimise järel on tõendatud asjaoluga, et S B (pankrotis) ei täitnud pärast abieluvaralepingu sõlmimist AS-ile Pakt ja OÜ-le Delika Eesti oma laenukohustusi. Seega on abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Kuivõrd kostja on kogu abieluvaralepinguga omandatud ühisvara võõrandanud, ei ole tal võimalik seda tagastada. Kuivõrd PankrS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks ja abieluvaralepingu p-st 3.3 nähtuvalt on lepingupooled kogu jagatud ühisvara väärtuseks lugenud 1 546 000 krooni, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 773 000 krooni ehk 49 403,70 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 49 403,70 eurot. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kuna S B ei täitnud pärast abieluvaralepingu sõlmimist AS-ile Pakt ja OÜ-le Delika Eesti laenukohustusi, siis nimetatud asjaolud annavad aluse järeldada, et S. B muutus vaidlustatud abieluvaralepingu sõlmimise järgselt maksejõuetuks. Taoline järeldus on otseselt vastuolus kohtule esitatud tõenditega ja kohtu enda poolt tuvastatud asjaoludega. Tsiviilasjas nr 2-09-26014 (OÜ Delika Eesti hagi nõude tunnustamiseks) ilmnes, et OÜ Delika Eesti poolt S B vastu esitatud nõue oli alusetu, kuna ei leidnud tõendamist kohustuse olemasolu OÜ Delika Eesti ees, s.t laenu andmine S B le.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et vaidlustatud abieluvaralepingu sõlmimise ajal oli võlgnik maksevõimeline. Hagejaks olnud haldur avaldas vastuses menetluse peatamise taotlusele ja kostja vastusele, et hageja ei vaidlusta väiteid, et lepingu sõlmise ajal oli hageja maksevõimeline. Seega pidi maakohus arvestama hageja omaksvõtuga. Apellant leiab, et täidetud ei olnud seega PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaldamise eeldused.

Maakohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et AS Miratex ja AS Miramax menetluste lõpetamine raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata võimaldab järeldada, et AS Miratex ja AS Miramax olid maksejõuetud vaidlustatud abieluvaralepingu sõlmimise aja seisuga. Menetlus lõpetatakse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ka juhul, kui pankrotivõlgnikul on vara olemas, kuid likviidsed vahendid puuduvad pankrotimenetluse kulude katteks ning võlgnik, võlausaldajad ja kolmas isik ei ole maksnud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summat (PankrS § 29 lg 3). AS Miratex ja AS Miramax maksevõime hindamisel ajutiste haldurite poolt ei hinnatud kõnesolevate maksevõimet mitte tagasiulatuvalt vaidlustatud abieluvaralepingu sõlmimise aja seisuga vaid ikka kohtumenetluse aja seisuga 2005.a. Kohustuse puhul AS-i Pakt ees tuleb arvestada asjaoludega, et kaevatavast lahendit ei tulene, mis asjaoludel jättis maakohus täielikult arvestamata kostja poolt esitatud tõendid S. B ja AS Pakt vahelisest AS Miratex aktsiate 29.12.2003 ostu-müügilepingust tuleneva S B nõude kohta AS Pakt vastu 920 000 krooni, mille arvelt oli ja on võimalik täita kohustus AS Pakt ees tasaarvestuse korras. Maakohus jättis tähelepanuta, et kõnesolevast lepingust ei tulene, et S B oleks kinnitanud AS Pakt poolt kohustuse täitmist. Poolte vahel puudus vaidlus, et OÜ Tesa Spetsautomaatika osa nimiväärtusega 700 krooni kuulus ühisvara koosseisu ning vastava väljatrüki äriregistri teabesüsteemist esitati haldurile. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et OÜ Tesa Spetsautomaatika osa nimiväärtuse 700 krooni tuleb jätta võlgniku S B maksevõime hindamisel arvesse võtmata. Hagejaks olnud haldur ei esitanud vastuväiteid OÜ Tesa Spetsautomaatika osa ühisvara koosseisu kuulumise kohta. Puudus alus rahalise hüvitise välja mõistmiseks ilma eelnevalt varaühisuse lõpetamiseta ja ühisvara jagamiseta. Kohus kaldus rahalise hüvitise väljamõistmise nõude lahendamisel kõrvale seadusest tuleneva võrdsuse põhimõttest, pankrotivõlgnik sai suurema osa ühisvarast. Nii kehtiv PankrS redaktsioon kui ka varasemalt kehtinud redaktsioonide § 19 ei ole reguleerinud küsimust abikaasade osade suurusest ühisvara jagamisel. Maakohus on kaevatava lahendi tegemisel ilma igasuguse analüüsita juhindunud hageja positsioonist sedavõrd, et lisaks ebatäpsustele faktiliste asjaolude kirjeldamisel ja tõendite hindamisel, on ka sisuliselt peetud ebavajalikuks üle kontrollida, kas hageja poolt viidatud materiaalõiguse norm on täpselt selles sõnastuses reaalselt olemas, kehtiv ja kohaldamisele kuuluv. Juhul, kui pidada põhjendatuks maakohtu lahenduskäiku selles osas, et ühisvara jagamisel on abikaasade osad võrdsed, siis oleks apellandi hinnangul tulnud O B lt väljamõistetava summa määramisel võtta aluseks ühisvara tegelik väärtus vaidlustatud abieluvaralepingu sõlmimise ajal. Nii hageja kui ka maakohus lähtusid kostjalt abieluvaralepingu p-s 3.3 fikseeritud arvestuslikust ühisvara koosseisus olnud kinnisvara tehinguväärtusest 1 546 000 krooni. PKS § 38 järgi on ühisvara koosseisus lisaks varale ka kohustused. Abieluvaralepingu p 3.2 järgi

lepiti kokku, et kõik kinnistud koormanud asjaõigused, mh hüpoteegid AS Swedbank kasuks jäid kehtima ka pärast võlgniku abikaasa kinnistusraamatusse omanikuna kandmist. Maakohus ei ole põhjendanud, miks jättis eelnimetatud lepingu punktis sisalduva kokkuleppe arvestamata. Maakohus oleks pidanud ühisvara väärtuse suuruse leidmisel arvestama ka kostjale lahusvaraks saanud varal lasunud kohustuste suurust AS Swedbank ees, mille tagatiseks oli seatud ühishüpoteek S B ja O B ühisomandis olevale Mooni tn 50 ja 50a Tallinnas asunud kinnistutele. Asjaolu, et abieluvaralepingu sõlmimisel ei toodud eraldi välja kohustuse suurust panga ees, ei tähenda seda, et kohustus AS Swedbank ees tuleb täielikult kõrvale jätta. Andmed kohustuse olemasolu kohta sisalduvad abieluvaralepingus ning eraldi lepiti kokku, et koos kinnisvaraga läks S B abikaasale üle ka kohustus panga ees. Pankrotivõlgnikust abikaasat on põhjendamatult ja alusetult eelistatud, sest pankrotivõlgniku abikaasalt O B lt välja mõistetud hüvitis on suurem, kui 50% ühisvara väärtusest vaidlustatud abieluvaralepingu sõlmimise aja seisuga. Apellant leiab jätkuvalt, et rahalise hüvitise väljamõistmiseks võlgniku abikaasalt oleks tulnud koos abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise hagiga kas samaaegselt või hiljem esitada kohtule kooskõlas PankrS § 122 sätetega varaühisuse lõpetamise, ühisvara jagamise nõue, mis on täiendavaks ja kohustuslikuks eelduseks, et kohtul oleks võimalik lahendada halduri poolt esitatud võlgniku osa väljanõudmise nõue ühisomandist. Alles seejärel, kui varaühisus on lõpetatud, ühisvara on jagatud ja on üheselt määratletud võlgniku osa suurus ühisomandist, on võimalik võlgniku abikaasalt ühisvaraks oleva vara üleandmise võimatuse korral välja mõista võlgniku abikaasalt hüvitis. Võlgnikust abikaasa osa ühisomandist ei ole võimalik eraldada ilma vara jagamiseta. Juhul kui haldur ei esita hagi varaühisuse lõpetamiseks ja ühisvara jagamise nõudes, siis vastava nõude saab ja kavatseb esitada võlgniku abikaasa PKS § 36 lg 1, § 37 lg 1, PankrS § 122 lg 4 alusel. Juhul kui kaevatav maakohtu lahend jääb jõusse, siis maakohtu poolt võlgniku abikaasalt välja mõistetud rahaline hüvitis kuulub ühisvara koosseisu ja on ühisomandis seni, kuni ei lõpetata varaühisust ja ei toimu vara jagamist. Kohtulahendi tegemise ajaks oli muutunud perekonnaseadus, mis seab võlgniku osa ühisomandist väljanõudmise kõige esmaseks eelduseks varaühisuse lõpetamise, ühisvara jagamise. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks 49 403,70 eurot kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu. Otsus hagi rahuldamises abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamises tuleb jätta muutmata, kuid arvestades ringkonnakohtu otsuses olevaid põhjendusi. Hageja S B (pankrotis) pankrotihaldur R P vaidlustas võlgniku S B ja O B vahelise 30.09.2004 abieluvaralepingu tagasivõitmise korras PankrS § 112 lg 2 p 2 alusel. Pankrotiseaduses on sätestatud tehingu tagasivõitmise üld- ja erialused. Seega hageja tuginemine PankrS § 112 lg-le 2 on põhjendatud. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal 30.04.2004 kehtis PankrS § 112 lg 2 järgnevas redaktsioonis. PankrS § 112 lg 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud: 1) ühe aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 2) enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Maakohus tuvastas, et hagi on esitatud PankrS § 112 lg 2 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul ning et kostja näol on tegemist võlgniku lähikondsega. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seega tagasivõitmise nõuetes lasub tõendamiskoormis võlgniku lähikondsel oma vastuväidete tõendamiseks, et tehinguga ei toimunud võlausaldajate huvide kahjustamist ning et võlgnik ei muutunud lepingu sõlmimise tagajärjel maksejõuetuks. Selliseid tõendeid ei ole kostja esitanud maakohtule ning ka apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda asuda maakohtust erinevale seisukohale. Apellandi väide sellest, et vaidlusaluse tehingu tegemisel oli võlgnik maksejõuline, ei oma tähendust, sest maakohus tuvastas, et võlgnik muutus maksejõuetuks nimelt abieluvaralepingu sõlmimise tagajärjel, mis on tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks. Eelnimetatu osas kolleegium nõustub maakohtuga. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja tõendas eelduste olemasolu vaidlusaluse abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamiseks. Toimiku materjalide kohaselt Harju Maakohtu 10.02.2009 otsusega mõisteti hagejalt välja AS Pakt kasuks põhivõlgnevus 1 712 562,31 krooni ja intressivõlg 131 263,31 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 25.11.2009 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata (kd. Lk. 142-146). AS Pakt nõude aluseks oli 09.10.2003 laenuleping. Seega võlgnikul oli abieluvaralepingu sõlmimise ajal laenukohustus, mida ta ei suutnud täita. Vaidlusaluse tehinguga võlgnik loobus olulisel määral oma osast ühisomandis, millest tulenevalt ei olnud suuteline rahuldama võlausaldajate, sh AS Pakt nõuet, ja muutus püsivalt maksejõuetuks. Harju Maakohtu 27.02.2009 määrusega kuulutati välja S B pankrot ning on märgitud võlgniku varaliste kohustuste summaks 5 493 207,38 krooni, mille hulgas oli ka rahaline kohustus AS Pakt ees Seega puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks, millega tunnistati vaidlusalune 30.09.2004 abieluvaraleping kehtetuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgnevat. Õige on, et OÜ Delika Eesti hagi võlgniku vastu jäeti rahuldamata, millest tulenevalt on maakohtu otsuse põhjendus eelnimetatud äriühingu kui võlausaldaja osas põhjendamatu, kuid see ei anna alust jätta hagi abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Ka apellandi väide sellest, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata OÜ Tesa Spetsautomaatika osa nimiväärtuse 700 krooni, on õige, kuid see ei mõjuta kohtu lõppjäreldust. Kolleegium nõustub apellandiga ka selles, et maakohtu otsuse põhjendusest AS Miratex ja AS Miramax pankrotimenetluse lõpetamise kohta raugemise tõttu, ei ilmne õiguslikku seost käesoleva tsiviilasjaga, kuid ka eelnimetatu väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha hageja rahalise nõude osas, mille kohus rahuldas. Kolleegium nõustub apellandiga, et eelnimetatud nõude osas otsuse tegemisel on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg 1, mis sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Samuti on maakohtu viide PankrS § 19 lg-le 1 ekslik. Maakohus on eelnimetatud nõude rahuldamisel tuginenud PankrS § 119 lg-le 3. PankrS § 119 lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.

Vaidlus puudub selles, et abieluvaralepinguga muutus abikaasade ühisvarast kostja lahusvaraks Tallinnas, A.H. XXXXXXXXXX korteriomand nr XXXXXXXXX kinnistu mõtteline osa ja XXXXXXXXX A kinnistu ning et vaidlusalune vara on kostja poolt võõrandatud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise korral piisas hagi rahuldamisel lähtuda üksnes kehtetuks tunnistatatud abieluvaralepingus märgitud abikaasade ühisvara maksumusest. 30.09.2004 abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingute p 3.2. kohaselt kinnistuid koormavad piiratud asjaõigused jäävad kehtima ka pärast O B omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Eelnimetatud dokumentaalse tõendi kohaselt oli kinnistutele seatud ühishüpoteek AS Hansapank kasuks. Nii on XXXXXXXXX kinnistule seatud ühishüpoteek S B ja O B ühisomandis olevale kaasomandiosale 900 000 krooni osas, intressimääraga 15 % ja kõrvalnõuetega 225 000 krooni ning Tallinnas XXXXXXXXXX kinnistule ühishüpoteek 900 000 krooni, intressimääraga 15 % ja kõrvalnõuetega 225 000 krooni ( I kd lk.12-19). Toimiku materjalidest ei ilmne, millise maksumusega vaidlusalune vara müüdi ning kas selle arvel täideti ka AS Hansapank ees varalised kohustused. Seega on apellandi väide põhjendatud, et kohtul tulnuks välja selgitada ka abikaasade varalised kohustused abieluvaralepingus oleva vara osas. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja taotles rahalist hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel. 29.09.2010 taotluses on hageja viitega PankrS § 119 lg-le 3 taotlenud kahju hüvitamist (I kd lk. 176-185). Selle juurde jäi hageja ka oma kohtukõne teesides (II kd lk. 33). Eelnimetatud asjaolu on maakohus jätnud tähelepanuta ning ei ole välja selgitanud, milline kahju on siis hagejal tekkinud kostja poolt vaidlusaluse abikaasade ühisvara võõrandamise tagajärjel. Kahju nõude esitamisel tuleb vormistada seaduse nõuetele vastav hagiavaldus ja kahju suurus tõendada. Sellele tuli maakohtul pöörata hageja tähelepanu ja välja selgitada hageja selge nõue. Kuivõrd maakohtus ei ole eelnimetatud asjaolu üldse käsitlenud tuleb tsiviilasi rahalise nõude osas saata tagasi maakohtule. Uuel tsiviilasja arutamisel tuleb maakohtul välja selgitada, mis on rahalise nõude õiguslikuks aluseks. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada asja uuel läbivaatamisel.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.