Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
S. B (pankrotis) pankrotihalduri Raivo Piirla hagi O. B vastu abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamiseks ja 49 403 euro 70 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-21829
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S. B (pankrotis) pankrotihalduri Raivo Piirla kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
49 403 eurot 70 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja S. B (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla Kostja O. B, esindaja vandeadvokaat Ene Ahas
Asja läbivaatamise kuupäev
18. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-21829 ja Harju Maakohtu 18. septembri 2014. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
1.S. B (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Raivo Piirla (haldur) esitas 14. mail 2009 Harju Maakohtule O. B (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostja vahel
30.septembril 2004 sõlmitud abieluvaralepingu (abieluvaraleping) ning mõista kostjalt välja 773 000 krooni (49 403 eurot 70 senti). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja tema abikaasast kostja 30. septembril 2004 abieluvaralepingu (abieluvaraleping), millega arvati poolte ühisvaraks olnud Tallinnas Tammsaare
tee 87-57, Mooni 50 ja Mooni 50a asuvad kinnistud (kinnistud) kostja lahusvara hulka. Abieluvaraleping sõlmiti selleks, et muuta võlgnik varatuks, st kahjustati tema võlausaldajate huve. Kostja võõrandas kinnistud 2005. a-l kolmandatele isikutele, sh üks kinnistu võõrandati edasi võlgniku emale. Harju Maakohus kuulutas 27. veebruaril 2009 välja võlgniku pankroti ja nimetas ametisse halduri. Võlgnikul on täitmata kohustused kolmandate isikute ees. Kuna hagi esitamise ajaks oli kostja kinnistud võõrandanud, ei ole tal võimalik neid tagastada. Seetõttu peab kostja hüvitama pankrotivarasse poole abieluvaralepinguga kostja lahusvaraks määratud vara väärtusest, s.o 773 000 krooni (49 403 eurot 70 senti). Abieluvaralepingu järgi on poolte jagatud ühisvara väärtus 1 546 000 krooni. Abieluvaralepingu kohaselt on kinnistud koormatud ühishüpoteegiga, kuid kostja ei ole tõendanud, et hüpoteegid tagasid mingeid kohustusi. Kui ühishüpoteek tagas võlgniku kohustusi, võis ta jätkata nende täitmist sõltumata kinnistute üleandmisest kostjale. Kui kostja täitis kinnistute võõrandamisel võlgniku kohustused, tekkis tal võlgniku vastu vastunõue, kuid ta ei ole võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldust esitanud.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus esmalt peatada menetluse võlgniku võlausaldajate nõuete tunnustamise otsustamiseni võlgniku pankrotimenetluses. Kostja arvates ei olnud võlgnikul hageja viidatud kohustusi ja abieluvaralepingu sõlmimise ajal oli ta maksejõuline. Halduril on õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist, mitte varaühisuse lõpetamist. Võlgnik ega kostja ei kavatse ühisvara jagamise hagi esitada. Pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise hagi esitamise tähtaeg on möödunud. Kuna võlgniku pankrot kuulutati välja 27. veebruaril 2009, oli halduril võimalik esitada ühisvara jagamise hagi 27. veebruarini 2010. Seda tähtaega ei saa ennistada. Seega tuleb hagi jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagejal ei ole võimalik hagi rahuldamise korral saavutada hagiga taotletavat eesmärki, s.o pankrotivara suurenemist ja pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamist. Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamisega taastuks poolte enne abieluvaralepingu sõlmimist kehtinud varaühisus (perekonnaseaduse (PKS) § 25). Abikaasa osale ühisvarast ei saa sissenõuet pöörata ühisvara jagamata. Pooled ostsid ühisvaraks olnud ja abieluvaralepinguga kostja lahusvaraks määratud kinnistud laenuga. Laenukohustuse tagamiseks seati kinnistutele laenuandja kasuks ühishüpoteek. Abieluvaralepingu sõlmimise ajaks ei olnud laenukohustus täidetud, kostja maksis perekonna ühistes huvides võetud laenu jäägi 55 275 eurot 75 senti kinnistute müügist saadud rahaga. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja on saadud raha ammu ära kasutanud perekonna hüvanguks.
3.Harju Maakohus tagas 2. juuni 2009. a määrusega hageja taotlusel hagi ja seadis kostja kinnistule (registriosa nr 21151801, Tallinn, Xxxxx xx) kohtuliku hüpoteegi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. oktoobri 2009. a määrusega kostja määruskaebuse maakohtu määruse peale rahuldamata ja määruse muutmata.
4.Harju Maakohus peatas 9. novembri 2009. a määrusega asja menetluse kuni võlgniku võlausaldajate nõuete tunnustamise kohta tehtud kohtulahendite jõustumiseni.
21.juunil 2010 uuendas maakohus menetluse.
5.Harju Maakohus jättis hagi 31. jaanuari 2013. a määrusega TsMS § 423 lg 2 järgi perspektiivituse tõttu läbi vaatamata ja tühistas hagi tagamise. Hageja määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 14. mai 2013. a määrusega maakohtu hagi läbi vaatamata jätmise määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule.
6.Harju Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2013. a otsusega hagi ning tunnistas abieluvaralepingu kehtetuks ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 49 403 eurot 70 senti ja jättis menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas kostja apellatsioonkaebuse alusel 22. jaanuari 2014. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt hüvitise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus ei muutnud maakohtu otsust osas, millega maakohus tunnistas abieluvaralepingu kehtetuks. Hageja kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale jättis Riigikohus 28. aprilli 2014. a määrusega menetlusse võtmata.
7.Harju Maakohus jättis 18. septembri 2014. a otsusega hagi 49 403 euro 70 sendi väljamõistmiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole haldur esitanud PankrS § 122 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul kostja vastu ühisvara jagamise hagi. Kuna võlgniku pankrot kuulutati välja 27. veebruaril 2009, möödus ühisvara jagamise hagi esitamise tähtaeg 28. veebruaril 2010. Ainuüksi abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamisega ei teki alust arvata kostja ainuomandisse läinud kinnistud võlgniku pankrotivara hulka. Ühisvara olemasolu korral on pankrotihaldur kohustatud esitama ühisvara jagamiseks hagi PankrS § 122 alusel. Hageja ei ole arvestanud, et abieluvaralepingu esemeks olnud kinnistud osteti laenuga ning seda kohustust ei olnud abieluvaralepingu sõlmimise ajaks täidetud. Kostja tasus laenujäägi 54 791 eurot 26 senti kinnistute müügist saadu arvel ning laenulepingu alusel tekkinud võlgniku kohustus lõppes. Kinnistute võõrandamisega ei saanud võlgnikule kahju tekkida, sest ta vabanes võõrandamise tulemusel laenukohustusest. Seega ei ole pool kinnistute väärtusest kostja enamsaadu ning 49 403 euro 70 sendi suuruse hüvitise nõue tuleb jätta rahuldamata.
8.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning jättis maakohtus ja esimeses apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluses kantud kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Lisaks mõistis ringkonnakohus hagejalt välja riigituludesse riigilõivu 1000 eurot, mille tasumisest oli ta apellatsioonkaebuse esitamisel
vabastatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole esitanud nõuet pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamiseks (PankrS § 122 lg 1). PankrS § 119 lg 1 ei ole kohaldatav abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral. Sellega langeb ära üksnes alus, millega jagatud ühisvarast anti või kohustuti andma osa või kogu vara ühe või teise poole vara hulka, kuid sellega ei teki alust arvata kogu jagatud ühisvara võlgniku pankrotivarasse. Kuna haldur ei esitanud kohtule nõuet jagada poolte ühisvara ja eraldada võlgniku osa pankrotivarasse, ei saanud maakohus selle nõude kohta seisukohta võtta ilma hagi piire ületamata (TsMS § 439 ja § 229 lg 1). PankrS § 119 lg 3 koosmõjus võlaõigusseaduse § 115 lg-ga 1 ei anna hagejale õigust nõuda kostjalt pankrotivarasse kahjuhüvitisena poolt abieluvaralepinguga saadud kinnistute väärtusest ühisvara jagamata. PankrS § 119 lg 3 näeb ette õiguse esitada hüvitamise nõue PankrS § 119 lg-s 1 sätestatud tagasitäitmise nõude asemel juhul, kui tagastamisele kuuluvat vara ei ole võimalik pankrotivarasse tagastada, kuid see ei ole kahju hüvitamise nõue. Õige ei ole hageja seisukoht, et ühisvara tuleb PankrS § 122 lg 1 alusel jagada üksnes juhul, kui vara on säilinud. Olenemata ühisvarasse kuuluvate asjade olemasolust, ei ole võimalik enamsaadud ühisvara arvel hüvitist nõuda PankrS § 122 järgi ühisvara jagamise nõuet esitamata. Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõue on maakohtu varasema otsusega rahuldatud ja selles osas on otsus jõustunud ning hagi ja esimene apellatsioonkaebus on osaliselt rahuldatud. Seega tuleb maakohtu ja esimese apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus üllatuslik ja vastuolus ringkonnakohtu esimese otsusega. Ringkonnakohus ei viidanud asja esimest korda menetledes kordagi sellele, et pankrotihaldur pidanuks esitama ühisvara jagamise hagi PankrS § 122 järgi. Ringkonnakohus selgitas asja esimest korda lahendades, et maakohus peab selgitama välja abikaasade varalised kohustused PankrS § 119 lg 3 järgse hüvitise suuruse arvutamiseks. Lisaks asus ringkonnakohus valesti seisukohale, et olukorras, kus ühisvara ei ole säilinud ja seda ei saa tehingu kehtetuks tunnistamise järel tagastada, ei ole võimalik nõuda ühisvara osa hüvitamist PankrS § 119 lg 3 järgi. Olukorras, kus vara on alles, tuleb see PankrS § 119 lg 1 alusel tagastada, kuid kui vara ei ole alles, tuleb see PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada.
11.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kassatsiooniastmes hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.Hageja esitas 14. mail 2009 maakohtule hagi, milles palus tunnistada PankrS § 112 alusel kehtetuks võlgniku ja kostja abieluvaralepingu ning mõista kostjalt kooskõlas PankrS § 119 lg-ga 3 välja 49 403 eurot 70 senti. Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2013. a otsusega hagi abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõude osas. Ringkonnakohus ei muutnud selles osas 22. jaanuari 2014. a otsusega maakohtu otsust. Määruskaebuse jättis Riigikohus 28. aprilli 2014. a määrusega menetlusse võtmata. Seega on maakohtu 11. oktoobri 2013. a otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise osas jõustunud.
14.Kui kohus tunnistab tehingu (nt abieluvaralepingu) tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega on lähtekohaks, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise korral langeb ära üksnes ühisvara ühe abikaasa lahusvara hulka arvamise alus, kuid sellega ei teki alust arvata kogu ühisvara võlgniku pankrotivarasse (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 18). Ühisvarast saab pankrotihaldur arvata osa võlgniku pankrotivarasse ühisvara jagamisel PankrS § 122 alusel. Seega kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib haldur PankrS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt nõuda (mh tagasivõidetud) ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist.
15.Kui kehtetu tehingu alusel saadu on hävinud või kahjustunud või kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu ning teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest, peab viimane PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise (vt ka Riigikohtu
15.jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p-d 54 ja 55). Pooled ei vaidle, et kostja on jõustunud kohtuotsusega kehtetuks tunnistatud abieluvaralepinguga enda lahusvara hulka saadud kinnistud võõrandanud. Seega on tegu saadu väljaandmise võimatusega viidatud sätte mõttes. Olukorras, kus ühisvara jagamine on kehtetuks tunnistatud, kuid ühisvara ei ole enam alles, ja teisel ühisomanikul on kohustus saadu väärtus PankrS § 119 lg 3 alusel hüvitada, tuleb viidatud sätet kohaldada koos PankrS §-ga 122, st jagada saab ühisvaras oleva nõude teise abikaasa vastu saadu väärtuse hüvitamiseks. Kokkuvõttes saab teiselt abikaasalt nõuda saadu väärtusest osa väljaandmist, mis vastaks ühisvara jagamisel võlgniku osale, kui ühisvara väljaandmine ei oleks võimatuks muutunud.
16.Hageja nõudis 14. mail 2009 maakohtule esitatud hagis lisaks abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamisele poolt abieluvaralepinguga kostja ainuomandisse läinud kinnistute väärtusest (lähtudes
abieluvaralepingus märgitud kinnistute väärtusest). Kohtud jätsid hageja hüvitisnõude rahuldamata põhjendusega, et hageja ei esitanud kostja vastu PankrS § 122 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul ühisvara jagamise hagi. Kolleegium ei nõustu kohtute järeldusega. Haldur võib PankrS § 122 lg 2 järgi esitada ühisvara jagamise hagi ühe aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest arvates. Kolleegium leiab, et kuna hageja eesmärgiks oli saada kostjalt hüvitisena pool abieluvaralepinguga kostjale üle antud ühisvara väärtusest, oleks maakohus pidanud kvalifitseerima hageja hüvitisnõudena esitatud nõude ühisvara jagamise nõudeks. Asjaolu, et hageja ei esitanud hagis selget taotlust võlgniku ühisomandi osa pankrotivarasse väljanõudmiseks, ei tähenda, et hageja nõuet ei saa käsitada ühisvara jagamise hagina PankrS § 122 lg 1 tähenduses. Hagejal on PankrS § 122 lg 1 ning § 119 lg-te 1 ja 3 koostoime alusel õigus nõuda tagasivõidetud ühisvara asemel hüvitist kaotatud ühisvara väärtuse arvel (eeldusel, et kostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest) ja sellise nõude hageja põhimõtteliselt esitaski. Maakohus kuulutas võlgniku pankroti välja 27. veebruari 2009. a määrusega. Seega esitas hageja PankrS § 122 lg-s 1 sätestatud hagi sama paragrahvi teises lõikes ettenähtud tähtaja jooksul.
17.TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Otsuse tegemisel otsustab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Samuti ei ole ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamise nõuet lahendades oleks kohus ületanud hagi piire (TsMS § 439). Kohus peab menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 401 lg 1, § 436 lg 4; Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Maakohus eiras eeltoodud kohustusi ning ringkonnakohus, jättes maakohtu eksimuse kõrvaldamata, rikkus ka ise menetlusõiguse norme.
18.Kolleegium leiab, et kooskõlas alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS §-s 210 sätestatuga tuleb võlgniku ja kostja ühisvara jagada ühisvara jagamise hagi esitamise ajal kehtinud PKS-i järgi. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud PKS-i jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne PKS-i jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui PKS-ist ei tulene teisiti. Kolleegiumi seisukoha järgi võimaldab alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS § 210 lg 2 määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14).
Seega peab maakohus ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuma vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist ning arvestama vajadusel mh abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2).
19.Kuna jagatava ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel tegema kindlaks poolte ühisvaraks olnud ja abieluvaralepinguga kostja lahusvara hulka antud kinnistute väärtused ajal, mil kostja need võõrandas. Eeltoodu kehtib mh olukorras, kus tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmine on võimatu ja kostjal on kohustus maksta hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel. Eseme, sh kinnisasja väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi üldjuhul selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15). Asja lahendamisel tuleb mh arvestada kohtute tuvastatuga, et abieluvaralepingu esemeks olnud kinnistud osteti laenuga ning kostja tasus laenujäägi 54 791 eurot 26 senti pärast abieluvaralepingu sõlmimist kinnistute müügist saaduga, mistõttu laenulepingust tulenenud võlgniku kohustus lõppes. Samuti peab maakohus mh hindama kostja vastuväidet, et kinnistud olid laenukohustuse tagamiseks koormatud hüpoteegiga (vt nt TsMS § 442 lg 8).
20.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada mh sellega, et abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise osas on hagi jõustunud kohtuotsusega rahuldatud (vt otsuse p 13).
21.Kolleegium märgib, et hageja rahalist nõuet rahuldamata jättes ei ole kohtud tühistanud selle nõude tagamiseks seatud hagi tagamist, rikkudes sellega TsMS § 386 lg 4 esimeses lauses ja § 442 lg 5 esimeses lauses sätestatud kohustust.
22.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja peab kooskõlas TsMS § 149 lg-s 8 sätestatuga teatama Riigikohtule, kellele ja millisele kontole kautsjon tagastada. Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.