Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so alates 21.01.2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt oli kostja O. M. ) osanik ja juhatuse liige, kes esitas 21.04.2010 Tartu Maakohtule O. M. ) pankrotiavalduse. Pankrotimenetluse käigus tuvastas pankrotihaldur, et O. M. ) on vara 61 100 krooni ehk 3 905 euro väärtuses. Kostja tunnustas O. M. ) nõuet enda vastu nimetatud summas. Kirjalikult võttis kostja kohustuse hiljemalt 26.07.2010 pankrotihaldurit teavitada, millal ta O. M. ) kassaraha, mis oli pankrotivaraks O. M. ) pankrotimenetluses, pankrotihaldurile üle annab. Eraldi dokumenteeriti asjaolu, et 40 000 krooni kassajäägist moodustab sissemaksmata osakapital. Kostja vaatamata sellele, et oli ise esitanud kohtule avalduse enda juhitava ettevõtte pankroti väljakuulutamiseks, pankrotimenetluses ei osalenud, muuhulgas ei tasunud pankrotivarasse tema käes olevat kassaraha. Võlausaldajate nõusolekul võõrandas pankrotihaldur nõudeõiguse kostja vastu hagejale. Maksekäsu kiirmenetluse käigus tehtud katse lahenda vaidlus läbirääkimiste teel maksegraafiku või muude makse tingimuste üle ei õnnestunud. Hageja on arvestanud võlgnevusele seadusest tuleneva intressi, milleks on: 8,5% aastas perioodi 01.07.2012 kuni 02.07.2013 eest, mis teeb 362,20 eurot; 9,25% aastas perioodi 01.01.2011 kuni 30.06.2011 eest, mis teeb 178,13 eurot; 9% aastas perioodi 01.07.2011 kuni 30.06.2012 eest, mis teeb 361,21 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista 3 905 eurot põhivõlgnevuse katteks, 901,54 eurot intressi so kokku 4 806,54 eurot. Peale selle palub hageja kostjalt välja mõista intressi põhinõudelt 8% aastas alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 03.07.2013 kuni võlgnevuse tasumiseni. Peale selle palub hageja kostjalt välja mõista 40 eurot võla sissenõudmise kulude katteks ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja vaidleb hagile vastu osaliselt. Kostja tunnistab põhinõuet summas 2 556,47 eurot, mille osas on kostja allkirjastanud 07.07.2010 võlatunnistuse. Põhinõuet summas 1 348,54 kostja ei tunnista. Väär on hageja väide, et kostja on andnud ka nimetatud summa osas võlatunnistuse. Kuidas pankrotihaldur ning hageja nõude loovutamisel nõude suurust on käsitlenud, ei oma tähendust kostja jaoks. 07.07.2010 on kostja kinnitanud, et ta teeb ettepaneku sularahajäägi üleandmiseks. Kostja ei saanud sularaha summas 1 348,54 eurot üle anda, kuna see raha oli O. M. ) endise juhatuse liikme P. R. . Vastavat asjaolu selgitas kostja ka pankrotihaldurile. Kostja proovis võtta ühendust endise juhatuse liikmega, ent ei saanud teda kätte. Miks pankrotihaldur endise juhatuse liikme poole ei pöördunud, kostja selgitada ei oska. Kostja leiab, et põhinõude summas 1348 54 osas on tema vale kostja ning õigeks kostjaks on kuni 07.07.2009 O. M. ) juhatuse liikmeks olnud P. R. . Kostja palub hageja nõude summas 1348,54 eurot jätta rahuldamata.

2 (11)

Kuna kostja ei tunnista põhinõuet summas 1 348,54, siis ei tunnista kostja ka hageja viivisenõuet, milline on arvutatud kogu nõutavalt summalt. Ka ei nõustu kostja hageja märgitud viivise määraga. VOS § 113 lg 1 praegu kehtivas redaktsioonis ( millise on viivise arvestamisel aluseks võtnud hageja) jõustus alles 15.04.2013. Kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal 08.07.2010 oli VÕS § 113 lg 1 teises sõnastuses. Hageja on oma nõude esitamisel põhjendamatult lähtunud alates 15.04.2013 kehtivast redaktsioonist, kuigi oleks pidanud lähtuma nõude sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 sätestatust. Kostja igakuine sissetulek jääb alla 800 euro. Kostjal on neli alaealist ülalpeetavat. Eeltoodud asjaoludel on hageja poolt nõutav viivis kostja sissetulekut ning ülalpeetavate arvu arvestades ebamõistlikult suur. Kostja palub vähendada viivist nullini, jättes hageja viivisenõude täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta poolte enda kanda. Kostja leiab, et pooltevaheline vaidlus on mõistlik lahendada kompromissiga. Kostja on teinud hagejale ettepaneku, et kostja tasub aasta jooksul 800 eurot, kuid hageja sellega ei nõustunud. Hageja ostis nõude kostja vastu 10 euroga, mistõttu ületab kostja kompromissiettepanek mitmekümnekordselt nõude eest makstud hinda ja kataks ka hageja menetluses tehtud kulutused. Kostja vastusest tulenevad hageja täiendavad seisukohad Äriregistri teabesüsteemi väljatrükist nähtub, et P. R. oli O. M. ) juhatuse liikmeks perioodil 08.11.2006 kuni 07.07.2009. Kostja oli äriühingu juhatuse liikmeks 08.11.2006 kuni 26.09.2013, see on kuni äriühingu kustutamiseni registrist, sealhulgas ajal, mil kostja esitas kohtule avalduse O. M. ) pankroti väljakuulutamiseks. Hageja, olles käesolevaks ajaks tutvunud O. M. ) pankrotimenetluse kohtutoimikuga tsiviilasjas 2-10-18329, saab kinnitada, et kostja ei avaldanud ei enda esitatud pankrotiavalduses, võlgniku vandes ega ka mingil moel edasises pankrotimenetluses, et äriühingul oleks nõue P. R. . 21.06.2010, mil kuulutati välja O. M. ) pankrot, oli äriühingu juhatuse liikmeks kostja ainuisikuliselt, mistõttu ei ole võimalik paljasõnaliselt väita, et äriühingu sularahajääk on kellegi kolmanda isiku valduses. P. R. ei ole olnud kohustatud isikuks O. M. ) pankrotimenetluses, kohustatud isikuks äriühingu vara üleandmisel oli kostja. Kuna kostja pankroti väljakuulutamise ajal äriühingu kassas olnud sularahajäägi pankrotivarasse üle ei andnud, on sularaha üleandmise nõue loovutatud hagejale. Kostja vastuväide, et äriühingu kassajääk ei ole tema, juhatuse liikme vaid kellegi kolmanda isiku käes, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja allkirjaga on tõendatud, et ta tunnistab sularahajääki kassas hagetavas ulatuses ning äriregistri kandega on tõendatud, et kostja ainuisikuliselt oli pankrotiavalduse esitamise ajal äriühingu juhatuse liige. Viivise nõudele ei ole kostja esitanud sisulisi vastuväiteid. Viivis ei ole leppetrahv ning hageja on esitanud viivisenõude tulenevalt konkreetselt seaduses sätestatust. Hageja leiab, et kohustuse mittetäitmist ei saa põhjendada enda muude kohustuste või majandusliku seisukorraga. Viivisnõude rahuldamata jätmiseks puudub alus. Kostja on oma kirjelduses jätnud kohtule eksliku ettekujutuse võimaliku kompromissi üle toimunud läbirääkimistest. Keegi isik, kes esitles end kostja esindajana, helistas tõepoolest hagejale. Suuliseks kompromisspakkumiseks oli 800 euro tasumine väikeste osade kaupa. Hageja palus esitada kompromissettepaneku kirjalikult ning palus näidata ettepanekus ära ka selle, kuidas on pakutavas suuruses ja tähtaegadel raha reaalne maksmine tagatud – tagatiseta kompromissi sõlmimine tähendaks seda, et hageja siiski on sunnitud nõuet maksma panema kohtutäituri abiga, ent kostja oleks oma kohustust lihtsalt osavalt vähendanud. Kompromiss peaks olema mõistlik, see ei saa seisneda võlasumma üheaegselt olulises vähendamises ja ajatamises ebamõistlikult pikaks ajaks. Kirjalikku ettepanekut kostja väidetav esindaja teinud ei ole ning tagatist hagejale pakkunud ei ole nõude väiksemas summas tasumise kompromissi sõlmimiseks.

3 (11)

Kostja poolt asjas ebaoluliste asjaolude esiletõstmine – hageja poolt nõude omandamise tingimustele viitamine, hageja poolt õigusabi mittekasutamisele osutamine jms – on sisulise vaidluse seisukohalt tähtsusetud. See, et hageja ei osale menetluses esindaja vahendusel, ei tähenda, et ei kasutata õigusabi. Vastupidi – hageja ka selgitas kostja väidetavale esindajale telefonikõnes, et tänaseks küündivad hageja kulutused (õigusabi maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel, õigusabi hagiavalduse esitamisel, riigilõiv) peaaegu tema pakutava 800 euroni, mistõttu palus teha kirjaliku ja aktsepteeritavat tagatist sisaldava kompromisspakkumise viivituseta. Kostja täiendavad seisukohad Kostja arvates ei ole hageja tõendanud oma väidet, et kostja ei avaldanud pankrotimenetluses äriühingu nõude olemasolu P. R. . Kostja kinnitab, et avaldas selle asjaolu suuliselt pankrotihaldurile. Asjaolu, et pankroti väljakuulutamise hetkel ei olnud P. R. enam juhatuse liige, ei tähenda, et äriühingu kassa ei olnud jätkuvalt tema valduses. Kostja on esitanud viivisenõudele sisulised vastuväited, kuid hageja pole pidanud vajalikuks oma viivisenõuet täpsustada. Kostja arvates on hageja viivise nõude suuruse kujunemine jätkuvalt arusaamatu. Kostja ei olegi viivist pidanud leppetrahviks, vaid on viidanud oma viivise vähendamise taotluse esitamisel VÕS §-le 113 lg 8, milline omakorda viitab viivise vähendamise võimalusele leppetrahvi regulatsiooni kohaselt. Kostja leiab, et tema poolt esitatud asjaolud õigustavad viivise vähendamist. Hageja on pooltevahelistest läbirääkimistest esitanud moonutatud nägemuse. Kostja nimel pidas läbirääkimisi advokaat Rait Sarjas, kes esmalt helistas ja saatis 15.11.2013 ka e-kirja. Hageja nõudis vähemalt põhinõude tasumist. Kuna sellise kohustuse täitmine oleks kostjale käinud üle jõu, ei näinud kostja edasistel läbirääkimistel mõtet. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on juba hagiavalduses kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostja on oma vastuses hagile kinnitanud nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus on 13.12.2013 e-kirjas ( tl 40) pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja kinnitusel, mida tõendab äriregistri teabesüsteemi väljatrükk ( tl 17-29) oli kostja O. M. ) juhatuse liige ajavahemikul 08.11.2006 kuni 26.09.2013. Samast nähtub, et O. M. ) juhatuse liikmeks on ajavahemikul 08.11.2006 kuni 07.07.2009 olnud ka P. R. . Äriregistri andmetest nähtub ka, et alates 22.06.2010 on äriühingu esindusõigus kuulunud pankrotihaldurile A. , Tartu Maakohtu 21.06.2010 määrusega kuulutati välja O. M. , Tartu Maakohtu 19.08.2013 määrusega kinnitati O. M. lõpparuanne ning lõpetati pankrotimenetlus. Registriandmetest nähtub ka, et O. M. registrist 26.09.2013. Seega on õige hageja väide, et kostja oli O. M. ) juhatuse liikmeks selle äriühingu pankrotimenetluse kestel. Eelmine juhatuse liige P. R. oli oma tegutsemise juhatuse liikmena lõpetanud tunduvalt enne pankrotimenetluse algust 2010 juunis. Hageja väitel, mida kinnitab hagile lisatud kostja allkiri ( tl 21), on kostja 07.07.2010 kinnitanud, et O. M. kohaselt on äriühingul sularaha 61100 krooni ( sellest 40 000 krooni äriühingusse sissemaksmata osakapital). Samas on märgitud, et O. M. liige R. P. ole pankrotihaldurile sularaha üle andnud ning võtab endale kohustuse hiljemalt 26.07.2010 teha pankrotihaldurile konkreetse

4 (11)

ettepaneku, millal ta äriühingu sularahajäägi 61100 krooni pankrotivarasse üle annab. Peale selle on kostja hagile lisatud võlatunnistusest ( tl 22) nähtuvalt 07.07.2010 veel eraldi kinnitanud, et võlgneb O. M. osakapitali 40 000 krooni. Pooltel ei ole vaidlust asjaolu üle, et kostja 07.07.2010 kinnituses ( tl 21) märgitud sularaha 61100 krooni pankrotihaldurile üle ei andnud. Nõude loovutamise aktist ( tl 23) nähtuvalt on OÜ M. pankrotihaldur loovutanud hagejale võlgniku kirjalikult kinnitatud nõude loovutaja ees so R. P. tasuda 61100 ehk 3905 eurot. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjal O. M. ) ees olnud kohustuste täitmist. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Hageja nõue tugineb kostja võlatunnistusele. Pooltel on aga vaidlus asjaolu üle, kas kostja on 07.07.2010 tunnistanud võlga 61100 krooni või üksnes 40 000 krooni ulatuses. 07.07.2010 võlakiri ( tl 22) ja kostja omaksvõtt tõendavad, et kostja võlgnes O. M. ) ja võlgneb käesoleval ajal hagejale 40 000 krooni so 2556,46 eurot. Nõustudes hagejaga leiab kohus, et teine 07.07.2010 kostja antud kinnituskiri ( tl 21) tõendab, et kostja võlgnes O. M. ) ja võlgneb käesoleval ajal hagejale lisaks äriühingusse sissemaksmata osakapitalile ka bilansi kohaselt äriühingul olema pidanud sularahajäägi 21 100 krooni so 1348,54 eurot. Kohtu hinnangul tuleneb kostja allkirjastatud kinnituskirjast, et kostja on õigeks võtnud, et selline sularahajääk eksisteerib ja ta on lubanud selle kunagi ( hiljemalt 26.07.2010 täpsustatud ajal) pankrotihaldurile üle anda. Asjaoluga, et kostja registriandmetest nähtuvalt oli lisaks juhatuse liikmele ka OÜ M. (kustutatud) osanik, on kohtu arvates seletatav, et samal päeval on eraldi vormistatud võlakiri sissemaksmata osakapitali võlgnevuse osas. Võlakirjaga on kostja sisuliselt tunnistanud enda kui osaniku võlgnevust äriühingu ees. Samas ülejäänud äriühingul olema pidanud rahaliste vahendite osas on kostja teise kinnituskirjaga tunnistanud enda kui juhatuse liikme võlgnevust osaühingu ees. ÄS § 180 lg 1 kohaselt juhatus on osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. ÄS § 183 kohaselt juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist. Eeltoodust tulenevalt on alust eeldada, et ka äriühingu kassa asukoha ja olemasolu eest vastutab juhatus. Kuna pankrotimenetluse kestel oli kostja OÜ M. (kustutatud) juhatuse liige, on õige hageja seisukoht, et kostja pidi äriühingu sularahajäägi pankrotihaldurile üle andma. PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile. Hageja väitel ei ole kostja pankrotimenetluses (pankrotiavalduses, võlgniku vandes või mingil muul moel) avaldanud, et OÜ-l M. (kustutatud) oleks olnud vaidlusaluse sularahajäägi osas nõue eelmise juhatuse liikme P. R. . Kostja väitel avaldas ta seda pankrotihaldurile suuliselt. Sellisest kostja kinnitusest saab kohtu arvates järeldada, et kostja on sisuliselt õigeks võtnud asjaolu, et kirjalikult ta vaidlusaluse sularahajäägi osas nõude olemasolust eelmise juhatuse liikme P. R. pankrotihaldurit ei teavitanud. Sellises olukorras ei ole kohtu arvates arvestatav kostja etteheide hagejale, et ta pankrotiasjas olevaid dokumente käesolevas asjas tõenditena ei ole esitanud. Kuna kostja ise on õigeks võtnud, et ta sularahajäägi osas nõude olemasolu eelmise juhatuse liikme vastu pankrotimenetluse käigus kirjalikult ei avaldanudki, ei omagi pankrotiasjas olevad dokumendid ( pankrotiavaldus, võlgniku vanne vms) määravat tähendust. Kuna kostja on ette toonud asjaolu, et pankrotihaldur oli teadlik nõude olemasolust ning sularahajääk on kellegi teise isiku valduses, pidi TSMS § 230 lg 1 kohaselt just kostja ise nimetatud asjaolusid käesolevas menetluses tõendama. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja väide OÜ M. (kustutatud) sularahajäägi valdusest kellegi teise isiku käes on paljasõnaline ja tõendamata.

5 (11)

VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kostja 07.07.2010 võlakirjas ja kinnituskirjas ei ole märgitud muud tähtaega kui 26.07.2010, milliseks tähtajaks kostja pidi pankrotihaldurile teatama sularahajäägi konkreetse üleandmise aja. Tõendid puuduvad, et kostja ja pankrotihaldur oleks hiljem täiendavalt mingi sularahajäägi üleandmise tähtaja kokku leppinud. VÕS §-s 82 lg 3 on sätestatud, et kui kohustuse täitmiseks tähtaega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjalt nõudnud viivise väljamõistmist alates 01.01.2011. Kohtu hinnangul võib sellest järeldada, et hageja on lugenud kohustuse täitmise tähtpäeva saabunuks 31.12.2010. Kohtu arvates on selline kohustuse täitmise tähtaeg mõistlik. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel tuleb kostja poolt hagejale võlgnetav 3905 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist). VÕS §-s 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuni 15.04.2013 kehtinud redaktsioonis loeti VÕS §-s 113 lg 1 teise lause kohaselt viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas VÕS §-s 94 lg 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga intressimäära avaldamise teadete kohaselt Ametlikes Teadaannetes on võlaõigusseaduse § 94 lõige 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1.jaanuari 2011 olnud 1,00 % , enne 1.juulit 2011 olnud 1,25 %, enne 1.jaanuari 2012 1,00% ja enne 01.juulit 2012 1 %, enne 1.jaanuari 2013 0,75% ja enne 01.juulit 2013 0,5 %, enne 01.jaanuari 2014 0,25%. Seega VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis on 2011 esimesel poolaastal 8 % aastas so 0,022 % päevas, 2011 teisel poolaastal 8,25 % so 0,023 % päevas, 2012 esimesel poolaastal 8 % so 0,022 % päevas, 2012 teisel poolaastal 8 % aastas so 0,022 % päevas, 2013 esimesel poolaastal 01.01.2013 kuni 14.04.2013 7,75 % so 0,021 % päevas, alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,75 % so 0,024% päevas, 2013 teisel poolaastal 8,5 % so 0,023 % päevas, 2014 esimesel poolaastal 8,25 % so 0,023% päevas. Hagiavalduse tehtud viitest VÕS §-le 113 lg 1 järeldub ja ka hageja näidatud viivisemääradest osaliselt selgub, et hageja nõuab kostjalt alates 01.01.2011 viivist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid on lähtunud viivise arvestamisel üksnes käesoleval ajal kehtivast redaktsioonist. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et 15.04.2013 kehtima hakanud VÕS § 113 lg 1 redaktsioon ei oma tagasiulatuvat jõudu ning hageja ei saa nõuda viivist varasema perioodi eest alates 15.04.2013 kehtiva määra alusel. Et tuleb arvestada VÕS § 113 lg 1 järgse viivise

6 (11)

suuruse perioodilise muutumisega ja nimetatud sätte redaktsioonidega eri ajal ning eri perioodil tuleb võlgnevusele kohaldada sel ajavahemikul kehtivat viivisemäära, on selgitatud Riigikohtu 15.10.2008 otsuses asjas 3-2-1-69-08 ( punktis 25). Poolte näidatud intressimääradest järeldub, et pooled on ekslikult pidanud Ametlikes Teadaannetes avaldatud võlaõigusseaduse § 94 lõige 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavat viimast intressimäära tagasiulatuvalt kohaldatavaks ( näiteks et enne 1.juulit 2011 avaldatud intressimäär 1,25 % on kohalduv perioodile 01.01.2011 kuni 30.06.2011). Tegelikult tuleb vastavat intressimäära kohaldada etteulatuvalt. Vastasel korral ei saakski seadusjärgset intressimäära praktikas jooksvalt kasutada. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni kindlas summas ( sh ajavahemiku eest alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,5 % aastas) ja edasi so alates 03.07.2013 protsendina ( 8 % aastas) põhinõudest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. TsMS § 367 alusel mõistab kohus käesoleva otsusega kostjalt viivise kindla summana välja kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudelt. Nagu kohus eespool leidis, on seadusjärgne viivisemäär alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 tegelikult 8,75 % ja alates 01.07.2013 kuni 31.12.2013 tegelikult 8,5% aastas ja alates 01.01.2014 tegelikult 8,25 % aastas. Seega on hageja osaliselt nõudnud viivise väljamõistmist seadusjärgsest viivisemäärast isegi väiksemas ulatuses. TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire. Seetõttu kohus leiab, et hageja viivisenõude ajavahemiku eest, millal tegelikult on kehtinud kõrgem seadusjärgse viivisemäär, tuleb rahuldada üksnes hageja nõutud ulatuses. Nagu kohus eespool leidis, võlgneb kostja hagejale põhivõlana 3905 eurot. Hageja on nõudnud viivist alates 01.01.2011. Seega viivis VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna on : ajavahemiku 01.01.2011 kuni 30.06.2011 eest 155,50 eurot (3905 x 0,022% x 181) ajavahemiku 01.07.2011 kuni 31.12.2011 eest 165,26 eurot (3905 x 0,023% x 184) ajavahemiku 01.01.2012 kuni 30.06.2012 eest 156,36 eurot (3905 x 0,022% x 182) ajavahemiku 01.07.2012 kuni 31.12.2012 eest 158,07 eurot (3905 x 0,022% x 184) ajavahemiku 01.01.2013 kuni 14.04.2013 eest 85,29 eurot (3905 x 0,021% x 104) Viivis hageja nõutud ulatuses so 8,5 % aastas (so alla VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra) on: ajavahemiku 15.04.2013 kuni 02.07.2013 eest 70,95 eurot (3905 x 0,023% x 79) Seega viivis kokku kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni on 791,43 eurot. Viivis hageja nõutud ulatuses so 8 % aastas (so alla VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra) on ajavahemiku 03.07.2013 kuni 20.01.2014 eest 173,54 eurot (3905 x 0,022% x 202) Seega viivis kokku 20.01.2014 seisuga on 964,97 eurot (155,50 + 165,26 + 156,36 + 158,07 + 85,29 + 70,95 + 173,54). Kohus mõistab kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel viivise katteks kindla summana välja 964,97 eurot.

7 (11)

Käesolevas asjas on kostja esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Tulenevalt VÕS §-st 113 lg 8 võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005 otsuses asjas 3-2-1-66-05 (punktis 18) on seoses TsK § 231 kohaldamisega selgitatud, et viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Siiski ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu täitmishuvi olemasolu. Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest tulenevalt reeglina välistatud. Samas otsuses on märgitud ( punktis 24), et eespoolloetletud põhimõtted on kehtivad üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras ja osaliselt isegi alla selle. Käesoleva ajani tekkinud viivis ei ole kohtu hinnangul ebamõistlikult suur. See ei ületa hageja põhinõuet, vaid on tunduvalt väiksem. Kostja poolt ettetoodud asjaolud ( mitme alaealise ülalpeetava olemasolu ning sissetuleku suurus alla 800 euro kuus) ei anna kohtu arvates alust seadusjärgses määras või isegi alla selle väljamõistetavat viivist vähendada. Hageja viivisenõude rahuldamisel tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas rahuldab kohus hageja nõutavas ulatuses so 8 % aastas ( kuna see hetkel jääb alla seadusjärgse viivisemäära). Kuid kohus peab vajalikuks täpsustada, et juhul kui tulevikus peaks VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär vähenema alla 8 %, saab viivist nõuda mitte rohkem kui VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vältimaks ebamõistlikult suuruse viivise tekkimist edaspidi, peab kohus otstarbekaks ka määrata, et TsMS § 367 alusel väljamõistetav viivis koos juba sissenõutavaks muutunud viivisega ei tohi ületada hageja põhinõude suurust so 3905 eurot. Alates 15.04.2013 kehtivas VÕS §-s 113-1 lg 1 on sätestatud, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on sellise nõude esitanud. Olemuslikult on sissenõudmiskulude hüvitis kahjuhüvitis. Seda kinnitab ka võlaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse 372 SE eelnõu seletuskirjas seoses VÕS §-ga 113-1 märgitu. Samas on ka selgitatud, et kuigi seni on sissenõudmiskulude hüvitamist reguleeritud VÕS-i § 113 lõikes 5, siis on eelnõu koostamise käigus otsustatud luua kindlaksmääratud suuruses sissenõudmiskulude hüvitamise jaoks selgelt eristuv regulatsioon eraldi §-s 113-1. VÕS-i § 113 lõige 5 jääb muutumatul kujul alles ning hakkab kohalduma tarbijaõigussuhetes, eelnõuga loodav § 113-1 hakkab kohalduma majandus- või kutsetegevuses tegutsevate poolte vahel. Seletuskirja kohaselt 372 SE eelnõus sätestatud muudatustega võeti üle Eesti õigusesse Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul. Direktiivi preambulis toodud selgitustest võib järeldada, et fikseeritud suurusega sissenõudmiskulude hüvitiste regulatsiooni eesmärk on ühest küljest preventiivselt mõjuda võlgnikule hoiatavalt, motiveerida võlgnikku maksetega hilinemisest hoiduma ja parandada seeläbi üleüldist maksekäitumist turul. Teine eesmärk on aga parandada võlausaldaja positsiooni hüvitise nõudmisel. Eelkõige väljendub see võlausaldaja

8 (11)

tõendamiskoormise leevendamises teatud raskesti tõendatavate kulude puhul. Nimelt võib võlausaldaja teatud sisemiste kulutuste absoluutne tõendamine osutuda äärmiselt keeruliseks, näiteks võib olla väga raske näidata täpselt ära, kui suuri kulutusi on võlausaldaja kandnud selle tõttu, et võlausaldaja kolme töötaja töötasu üheks osaks on olnud võlgnikuga suhtlemine, võlgnikule on kirjutatud arvutit kasutades kaks kirja ning samal ajal on arvuti juures põlenud laualamp, seega on kulutatud teatud summa elektri peale, võlgnikule on helistatud, tema kodu juures on käidud jne. Et selliseid praktilisi raskusi vältida, on direktiivis kindlaks määratud kindel summa, mida võlausaldaja peaks saama enda sisemiste kulutuste korvamiseks võlgnikult alati sisse nõuda. VÕS-i lisatavas § 1131 lõikes 1 on lähtutud direktiivis sätestatud miinimumist ning nähtud võlausaldajale ette õigus nõuda võlgnikult ilma vastavat meeldetuletust esitamata viivitusest põhjustatud võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 113-1 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2006 otsuses asjas 3-2-1-8-06 on asutud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Käesoleval juhul on kostja võtnud endale kohustuse täita enda kui OÜ M. osaniku ja juhatuse liikme kohustused äriühingu ees. Kohtu arvates ei saa kostjat sellise kohustuse võtmisel vaadelda tarbijana VÕS § 34 mõttes. Arvestades võla sissenõudmiskulude olemust leiab kohus, et nende puhul tuleb ka lähtuda VÕS §-s 127 lg 3 sätestatust, mille kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS §-s 113 lg 5 sätestatud, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Samas ka sellises sõnastuses VÕS §-s 113 lg 5 jõustus alles 05.04.2011. Seega ajal, mil kostja võttis kohustuse OÜ M. ees ( so 07.07.2010), ei olnud seaduses ette nähtud sissenõudmiskulude kindlat suurust ega selliste kulude sissenõudmiseks eraldi alust. Kõne alla võis tulla selliste kulude nõudmine kahjuna. Ka vajas selliste kulude olemasolu ja suurus erinevalt käesoleval ajal kehtivast VÕS §-s 113-1 lg 1 sätestatust eraldi tõendamist. Kohus leiab, et olukorras, kus ajal, mil kostja võttis kohustuse OÜ M. (kustutatud) ees (so 07.07.2010), ei olnud seaduses ette nähtud sissenõudmiskulude kindlat suurust ning hageja sissenõudmiskulude olemasolu ja suurust ei ole käesolevas menetluses millegagi tõendatud, ei ole põhjendatud kostjalt võla sissenõudmiskulusid välja mõista. Kohus jätab hageja VÕS §-le 113-1 lg 1 tugineva nõude välja mõista kostjalt 40 eurot võla sissenõudmise kulude katteks rahuldamata. Seoses kostja seisukohaga, et asja saaks lahendada kompromissiga, märgib kohus järgmist. Kuna pooled kompromissilepingut kohtule esitanud ei ole, ei saa kohus asja lahendada kompromissi alusel. Otsuse põhjendused menetluskulude jaotuse ja tsiviilasja hinna osas

9 (11)

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §-le 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Hageja nõue hagi esitamise hetkel oli kokku 4846,54 eurot (sh põhivõlg 3905 eurot, viivis 02.07.2013 seisiga 901,54 eurot ja võla sissenõudmise kulu 40 eurot). Kohus on hageja hagi esitamise hetkel olnud nõude rahuldanud 4696,43 euro ulatuses ( sh põhivõlg 3905 eurot, viivis 02.07.2013 seisuga 791,43 eurot). Seega on hagi rahuldatud umbes 97 % ulatuses. Tulenevalt hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud ulatusest jätab kohus kõigist hageja menetluskuludest 97 % kostja kanda ning kõigist kostja menetluskuludest 3 % hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad pooled nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. TsMS § 136 lg 1 kohaselt võib kohus määrata tsiviilasja hinna, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Hageja on hagis tsiviilasja hinnana näidanud 4806,54 eurot ( so hageja põhinõue koos hagi esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivisega). Kohus on sellist tsiviilasja hinda aktsepteerinud hagi menetlusse võtmisel. Tegelikult on hageja tsiviilasja hinna määranud ebaõigesti. TsMS § 133 lg 1 kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 133 lg 2 kohaselt käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja on nõudnud lisanduva viivise väljamõistmist põhinõudelt 8 % aastas. Seega üksnes lisanduva viivise arvelt suureneb tsiviilasja hind 312,40 euro võrra ( 3905x0,08). Lisaks on hageja kõrvalnõudena esitanud ka võla sissenõudmiskulude 40 euro hüvitamise nõude. Seega on käesoleva tsiviilasja hinnaks TsMS §-de 133 lg 1 ja 2 kohaselt kokku 5158,94 eurot (4806,54+312,40+40). TsMS §-s 179 on sätestatud, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 325 eurot, kuid oleks pidanud tulenevalt käesoleva tsiviilasja hinnast tasuma riigilõivu vastavalt RLS Lisas 2 toodud määradele 350 eurot. Seega on hagi esitamisel tasutud 25 eurot riigilõivu vähem. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb sellest 3 % jätta hageja kanda ja 97 % kostja kanda. Seega mõistab kohus hagejalt vähemtasutud riigilõivu katteks välja 0,75 eurot ja kostjalt 24,25 eurot. TsMS § 179 lg 5 alusel määrab kohus riigilõivu tasumiseks 15 päevase tähtaja alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb kohtuotsuses märkida, et riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

10 (11)

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.