Kohtulahend

dokumentaalse tõendi saamise kulu ekspertarvamuste näol 1616,96 eurot. Kostja palus hagejalt välja mõista 38 075,99 eurot. Kostja palus kohtul TsMS § 177 lg 2 kohaselt märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja kinnitas, et kõik märgitud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega. Hageja vastuväited Hageja vaidles kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastu osas, mis on tõendamata või ebamõistlikus suuruses. Hageja leidis, et asjas puudub alus rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära. Paljud dokumendid on koostatud teiste isikute poolt, mis on toimiku mahtu mõistetavalt ka kasvatanud. Asjas olevad ehitustehnilised ekspertiisid ei nõua tutvumiseks erilisi eriteadmisi, kuna on kirjeldava sisuga ning tavakeelsed. Eelistungid olid vastavalt protokollide andmetele ajaliselt lühikesed, ka põhiistungeid oli esimeses astmes ainult üks. Asja kohtus läbivaatamise aeg oli pikk seoses sellega, et ehitusekspert kulutas 1 aasta poolte küsimustele vastamiseks, ka on asjas kostja poolel ja taotlusel toimunud toimingute edasilükkamisi. Kui tutvuda toimiku materjalidega, siis on selle suure mahu tinginud eelkõige erinevad kohtu poolt saadetud teated ja korduvad samad materjalid mitme köite ulatuses. Asjakohatu on jagada menetluskulusid kunstlikult nö kaheks menetluse etapiks. Menetluskulude kindlaksmääramisel (arvestades vastavat kulude suuruse ettenähtavust) tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse määrusest, mis kehtis põhihagi esitamise ajal. Et kostja vastuhagi täies ulatuses ei rahuldatud, siis tuleb rahuldamata jäetud osa ulatuses proportsionaalselt vähendada ka kostja esindaja kulusid, milliste osas hinnata, kas nende väljamõistmine hagejalt oleks üldse põhjendatud. Samuti tuleb proportsionaalselt, võrdluses rahuldamata jäetud osa(de)ga väljamõistetavat riigilõivude summat vähendada. Hageja leidis ka, et kostja esindajaga seotud menetluskulud on ebaproportsionaalselt suured ja vaidlustas konkreetsete menetlustoimingute aja ja vajalikkuse. Kostja ei ole lisanud arveid ega arvete tasumist kinnitavaid dokumente seoses õigusabiga. Seoses dokumentaalsete tõendite saamise kuludega on samuti kohane hinnata nende kogumise vajalikkust ja asjakohasust asjas, aga ka seda, kuivõrd mõni taoline tõend osutus lõpptulemina asja lahendamisel kõlbulikuks ja seetõttu kasutatavaks. Kohtuotsuseid lugedes pole võimalik järeldada, et kostja viidatud 2 tõendit olnuks sellise kaaluga, et nende kandmisega seonduv kulu tuleks hagejalt kostja kasuks välja mõista. Hageja hinnangul ei saa taoline kulu olla rohkem kui 900 eurot. Maakohtu määrus Maakohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 34 100,05 eurot ning määruse jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus jättis rahuldamata kostja avalduse menetluskulude väljamõistmiseks 9248,65 euro ulatuses (TsMS § 138 lg 1 ja 2, § 143 p 2, § 144 p 1 ja § 175 lg 1 alusel). Kostja menetluskuluks on vastuhagilt tasutud riigilõiv 2412,66 eurot ja apellatsioonkaebuselt 2860,05 eurot, kokku 5272,71 eurot. Antud kulude kandmine kostja poolt on tõendatud ning tegemist on vajalike ja põhjendatud kulutustega, mis tuleb hagejal kostjale hüvitada. Kostja menetluskuluks on dokumentaalse tõendi saamise kulu ekspertarvamuste eest 1616,96 eurot Tegemist on vajalike ja põhjendatud kulutustega. Kohus analüüsis iga üksikut kostja esindaja menetlustoimingu tegemiseks vajalikku ajahulka ning menetlustoimingu vajalikkust ja leidis, et kokku on kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud

2(4)

347,5 tundi (407,5 tundi – 60 tundi), mis kostja esindaja tunnihinda (89,47 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 31 090,83 eurole. Pooled said arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis kehtisid hagi esitamise ajal (26.03.2008), st määruse nr 306 järgsete piirmääradega. Kohus arvestas piirmäära väljaselgitamisel vaidluse asjaoludega, sh hagi ja vastuhagi hinna, menetluse aja, kohtuistungite arvu, asja keerukuse, esitatud menetlusdokumentide, tunnistajate kohtuistungil osalemise ja asja kahes kohtuastmes arutamisega (Riigikohus ei võtnud hageja kassatsioonkaebust menetlusse). Käesolev kohtumenetlus on kestnud 5,5 aastat, mis on tavapärasest menetluse kestvusest pikem. Asjas on kokku toimunud 5 kohtuistungit, 4 istungit maakohtus ja 1 ringkonnakohtus. Istungite raames kuulati üle mitmeid tunnistajaid. Vaidlus ei olnud sisu poolest tavapärasest õiguslikult keerukam. Samas võib asja keerukus seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. Mitmed esitatud menetlusdokumendid olid keskmisest mahukamad ning seetõttu nõudsid osapooltelt ka suuremat ajakulu. Asjas on koostatud mitmeid mahukaid ning väga nüansirikkaid ekspertarvamusi, millel oli menetluse kestvusele ja kulgemisele ning ka menetluskulude tekkimisele oluline mõju. Hinnatavate tõendite maht on tavapärasest suurem. Kohtutoimikusse on tõendeid ja menetlusdokumente kogunenud 8 köite jagu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ §-s 2 toodud eeldused on täidetud ning kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära (koefitsiendiga 1,3) kohaldamine käesolevas menetluses on põhjendatud. Lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär on pandud sõltuma tsiviilasja hinnast. Harju Maakohtu 30.12.2011 otsusest tulenevalt on käesoleva tsiviilasja hind 4 359 822 krooni. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 lg 2 kohaselt on käesolevas asjas lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 327 500 krooni. Kuivõrd kohus otsustas käesolevas asjas kohaldada kõrgendatud piirmäära, on käesolevas asjas lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 425 750 krooni (327 500 krooni x 1,3) e 27 210,38 eurot. Seega ületab kostja põhjendatud ja vajalike lepingulise esindaja kulude summa kehtestatud piirmäära, millest tulenevalt vähendab kohus lepingulise esindaja kulude suuruse 27 210,38 euroni, viies kulude suuruse seaduse alusel kehtestatud piirmääraga kooskõlla. Eeltoodust tulenevalt on kostja menetluskulud kokku 34 100,05 eurot (riigilõiv 5 272,71 eurot + dokumentaalse tõendi kulud 1616,96 eurot + lepingulise esindaja kulu 27 210,38 eurot). Kohus rahuldas kostja TsMS § 177 lg-st 2 tuleneva taotluse, märkides menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (34 100,05 eurot) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus Hageja palub tühistada maakohtu määrus osas, millega väljamõistetud 34 100,05 euros kajastus koefitsiendiga 1,3 väljaarvutatud lepingulise esindaja tasu 6 279,32 eurot ja välja mõista esindajatasu ühekordses ulatuses. Pole alust rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära. Kostja ei toonud esile seda, mis andnuks alust kõrgendatud määrast lähtuda. Kohus ei tuvastanud tegelikult Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruses nr 306 §-s 2 märgitud eelduste olemasolu. Tegelikult on tsiviilasja köidetes hulgaliselt vaidluse lahendamiseks mittevajalikke materjale, samuti vähemalt 1,5 köite jagu korduvaid dokumente; igale venekeelsele dokumendile on lisatud tõlge eesti keelde, mis tõstis küll toimikute mahtu lehekülgede võrra, aga mitte sisuliselt (seda enam, et

3(4)

praktiliselt kõik menetlusosalised ja kohus valdasid mõlemat keelt). Sellest on tingitud ka asja maht lehekülgede arvult, mis ilma tõlgeteta moodustaks ehk heal juhul 4 köidet. Samuti koosneb toimik vähemalt 15% ulatuses pooltele mittevajalikest kohtupoolsetest blankettidest ja e-kirjavahetusest, millega pooltel üldse puudus vajadus tutvuda, mis aga oluliselt kasvatasid toimiku mahtu. Kohtuistungi toimumises, tunnistajate ülekuulamises, mahukamate dokumentide olemasolus jne pole midagi erakordset, mis tõstaks asja keerukust. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja lepingulise esindaja tööga seonduv on hüvitatav ka koefitsienti kohaldamata. Teisisõnu, kohus ei põhjendanud, miks ei ole küllaldane mõista hagejalt kostja esindaja kulude katteks välja 20 931,06 eurot. Kohus ei ole eeltoodud küsimusi õigesti kaalutlenud, mistõttu ületas kohus esindaja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsiooni piire. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ja selle muutmiseks alust ei ole (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Määruskaebus jääb rahuldamata. Kuigi vaidluse keerukus on subjektiivne hinnang, on olemas teatud objektiivseid kriteeriume, mille põhjal seda hinnata. Nii nt on Riigikohus leidnud, et arvestada tuleks, kas asjas on esitatud määruskaebusi, kas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitlevate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-43-10 p 16). Käesolevas asjas nähtusid sellised asjaolud toimiku materjalidest ja maakohus on neid õigesti hinnanud. Seega oli maakohtu hinnang, et vaidlus oli keerukas, põhjendatud. Hageja väide, et kõik menetlusosalised, kaasa arvatud kohus valdasid eesti keelt, ei ole asjakohane. Kohtu töökeel on eesti keel ja kohus võib nõuda menetlusosalistelt tõendite tõlkimist eesti keelde (TsMS § 32 ja 33). Maakohus ei ole arvestanud asja keerukuse hindamisel kohtu blankettide ja mittevajaliku kirjavahetusega, mis on kasvatanud toimiku mahtu, seetõttu ei ole põhjendatud ka nimetatud määruskaebuse väide. Maakohus leidis põhjendatult, et vaidlus ei olnud sisu poolest tavapärasest õiguslikult keerukam, kuid keerukus seisnes mahult suurte, rohkearvuliste ja nüansirikaste tõendite (tunnistajate ütlused, ekspertarvamused) hindamises. Sellistes menetlustoimingutes osalemine või nende kohta koostatud dokumentide lugemine ning analüüsimine nõuab esindajalt keskmisest suuremat ajakulu. Toimingutele kulunud aja kindlaksmääramine maakohtu poolt on hinnanguline, mistõttu maakohtul on diskretsiooniõigus kulunud aja hindamisel. Ringkonnakohus saab sekkuda sellesse üksnes siis, kui maakohus on diskretsiooni piire ületanud. Käesoleval juhul seda toimunud ei ole. Käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 177 lg 3).

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.