lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-12-38650/45

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 15.01.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-12-38650/45
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
15.01.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
5046
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Bigbank AS10183757(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr: 2-12-38650

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.01.2014.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-38650

Tsiviilasi

BIGBANK AS hagi Z O vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.06.2013.a otsus

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

5444,03 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Z O apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): BIGBANK AS (registrikood: 10183757; asukoht: Tartu) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Z O (isikukood: XXXXXXXXX) tehinguline esindaja Ilja Osmolovskyi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Harju Maakohtu 13.06.2013.a otsus tühistada osaliselt väljamõisted põhivõlgnevuse, intressi, ja lepingu sõlmimise tasu suuruse osas ja osas, millega maakohus mõistis välja võla sissenõudmisega seotud kulud 89,46 eurot, samuti osas, millega maakohus mõistis Z Olt AS BIGBANK kasuks välja viivise alates 11.12.2012 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni 27,97% aastas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Z Olt AS BIGBANK kasuks välja põhivõlgnevus 1742,68 eurot, intress 182,59 eurot, viivis 558,57 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 31,95 eurot, jätta välja mõistmata võla sissenõudmisega seotud kulud 89,46 eurot ning mõista Z Olt BIGBANK AS kasuks välja viivis alates 15.01.2014 põhinõudelt summas 1742,68 eurot 0,0716% päevas kuni põhinõude täitmiseni.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 10.07.20262-26-114513/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 09.07.20262-26-113382/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

1(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650

4.1.Rahuldada BIGBANK AS hagi Z O vastu osaliselt. 4.2.Mõista Z Olt BIGBANK AS kasuks välja põhivõlgnevus 1742,68 eurot, intress 182,59 eurot, viivis 558,57 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 31,95 eurot.
4.3.Mõista Z Olt BIGBANK AS kasuks välja viivis alates 15.01.2014 põhinõudelt summas 1742,68 eurot 0,0716% päevas kuni põhinõude täitmiseni.
4.4.Jätta maakohtus kantud menetluskulud 46,5% ulatuses hageja ja 53,5% ulatuses kostja kanda.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta 54,1% ulatuses hageja kanda ning 45,9% ulatuses kostja kanda.
7.Mõista BIGBANK AS-lt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 230 eurot.
8.Mõista Z Olt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 195 eurot.
9.Riigilõivu tasumise kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul riigilõivu tasumiseks kohustava kohtulahendi jõustumisest alates. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
10.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.26.09.2012 esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhinõue 2840,4 eurot ja kõrvalnõuded kokku 1641,47 eurot. Kuna kostja esitas vastuväite, andis kohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 10.12.2012 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 4701,7 eurot, millest 2840,4 eurot on tagastamata krediidisumma, 1154,11 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 89,46 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 564,5 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 53,23 eurot lepingu sõlmimise tasu. Hageja palus mõista kostjalt välja ka alates 11.12.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,97% tagastamata krediidisummalt aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 06.08.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0701685/25st, mille raames on pooled sõlminud viis kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 5 suurendati kostja kasutuses olevat krediidisummat 341,13 euro võrra. Pärast krediidisumma suurendamist oli kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 2850,28 eurot. Kokkuleppega nr 5 loeti alates 17.11.2010 uueks intressimääraks 27,97% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale regulaarseid makseid alates 15.12.2010, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Hoolimata kirjalikest maksekohustuse meeldetuletustest ja lepingu ülesütlemise hoiatusest ei täitnud kostja oma kohustusi ja hageja ütles 27.03.2012 lepingu üles. Lisaks tagastamata

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 krediidisummale ja lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressile nõuab kostja tulenevalt VÕS § 113 lg-st 5 ja BIGBANK AS krediidilepingu üldtingimuste p-st 7.5 ka võla sissenõudmisega seotud kulusid – 31.03.2011, 27.04.2011 ja 25.05.2011 kostjale saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, 03.02.2012 ja 29.02.2012 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 27.03.2012 saadetud lepingu ülesütlemise avalduse kulu kokku summas 89,46 eurot. Kokkuleppe nr 5 kohaselt kohustus kostja tasuma 31,92 eurot lepingu sõlmimise tasu, 20.06.2011 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tasuma 31,95 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna kostja ei ole lepingu sõlmimise tasu täies ulatuses tasunud, tuleb kostjalt välja mõista lepingu sõlmimise tasu 53,23 eurot (21,28+31,95 eurot). VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 lausest 3 tulenevalt on lepingujärgseks viivisemääraks lepingu sätestatud intressimäär ehk 27,97% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 27.03.2012 oli sissenõutavaks muutunud viivis 2,94 eurot. 10.12.2012 (hagi esitamise seisuga) on sissenõutavaks muutunud viivis summas 564,5 eurot. Võla sissenõudmise protsessis on hageja käitunud heas usus ja seaduse alusel. Kostja väited tema ähvardamise kohta on alusetud. Kostja ei ole tõendanud, et ta ütles lepingu ise varem üles. Tarbijakrediidileping nr 0701685/25st on käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena. Kostja kasutuses olevat krediidisummat suurendati 6000 krooni võrra. Krediidisummast 19843,54 krooni tasaarvestati hageja nõuetega kostja vastu, mis tulenesid poolte vahel sõlmitud krediidilepingust nr 0701058/25st. Krediidilepinguga nr 0701685/25st on eelmisest krediidilepingust nr 0701058/25st tulenevad kohustused ümber vormistatud. Uue krediidilepingu sõlmimisega on pooled loonud uue varasemast krediidilepingust sõltumatu ja abstraktse võlasuhte. Hageja on kostja maksevõimet hinnanud. Hageja on uurinud kostja majanduslikku olukorda kostja poolt esitatud kuue kuu konto väljavõtte põhjal. Lisaks on hageja teinud päringu Krediidiinfosse, mille kohaselt puudusid kostjal maksehäired. Hageja küsis ka kostjalt eluaseme üürikulude, kommunaalmaksete kulude, telefoni, interneti, toidu ja esmatarbekaupade, transpordi, autokulude, õppemaksu, meelelahutuse ja koolituskulude kohta. Kostja vastuväited

2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on kostja hagejalt saanud laenu kokku summas 2340 eurot – 24.05.2007 19 700 krooni, 06.08.2007 5700 krooni, 06.08.2008 6600 krooni ja 14.05.2009 4600 krooni. Ajaks 08.09.2011 oli hagejale tagastatud laen kogusummas 2746,64 eurot. Sellest on näha, et hagejalt laekunud laenusumma põhiosa on tagastatud. 2009. a keskel tekkisid kostjal majanduslikud raskused (palka vähendati), 2010. a läks kostja dekreetpuhkusele ja samal aastal sündis laps. Kostja pöördus hageja poole ning teavitas enda muutunud olukorrast, mille peale mitmel korral suurendati intressi ja laenusummat, millega halvendati kostja niigi rasket olukorda. Kostjat ähvardati, et kui kostja ei nõustu hageja poolt pakutud lahendustega, siis tuleb arvestada kohtutäituri sekkumisega ja arestimistega, samuti lubati helistada töö juurde. Septembris 2011 helistati BIGBANK AS-st ja esitati nõue maksta kuus 100 eurot. Kostja ei olnud oma sissetuleku juures võimeline sellist summat maksma ja avaldas soovi leping lõpetada. Pärast seda lõpetas kostja tasumise. Ikkagi tulid hagejalt mitmed kirjad maksmata võla suhtes, mis näitab, et lepingut ei soovitudki lõpetada. Hageja eeltoodud käitumine on vastuolus hea tava ja kombe kohase tegevusega VÕS § 6 järgi.

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650

Hageja oleks lepingu pidanud üles ütlema varem, mitte laskma intressil kasvada. Ka pärast lepingu ülesütlemist 27.03.2012 lasti viivisel põhjendamatult kaua joosta ning viivitati kohtusse hagi esitamisega. Selle asemel, et leping üles öelda, koostati uusi kokkuleppeid võla tasumise kohta, mis jällegi maksid 31,95 eurot. Kokkulepped nr 3, 4 ja 5 vormistati ebamõistliku tasu eest – 300-500 krooni, aga teistest pankades on tasu alguses 6 eurot ja edaspidi ilma tasuta. Kokkulepped on koostatud ka kostja rasket olukorda ära kasutades. Kokkulepetes märgitud rahasummasid ei ole kostjale üle antud. Nimetatud kokkulepped on tühised. Lisaks ei ole need tõlgitud kostja emakeelde vene keelde ja kostja ei olnud teadlik kokkuleppes kirjapandud laenusummadest. Nende kokkulepete tõttu kasvas krediidisumma järjekordselt, samuti intress ja võimalik eesootav viivis. Selline hageja tegevus on vastuolus hea tava ja kommetega. Hageja ei ole esitanud algset tarbijakrediidilepingut nr 0701058/25st. Nii jääb välja selgitamata esialgne kohustus ja sellele lisanduv intress. Nimetatud leping ei kuulunud lõpetamisele. Veel leiab kostja, et hageja on käitunud vastutustundetult, kuna ei tundnud huvi laenusaaja majandusliku olukorra suhtes. Kostja palub tunnistada kokkulepped nr 3, 4 ja 5 õigustühisteks ja määrata lõplikuks lepingu ülesütlemise ajaks 15.04.2010, jätta arvestamata ebaõigelt lisatud viivis ja intress, mis on õigustühised ja ebamõistliku suurusega, lugeda hagejale tagasimakstuks laenu kogusumma.

Esimese astme kohtu otsus

3.Maakohus tegi 13.06.2013.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4649,57 eurot, millest 2826,24 eurot on tagastamata krediidisumma, 1122,03 eurot on sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 89,46 eurot on võla sissenõudmisega seotud kulud, 558,57 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis ja 53,23 eurot on lepingu sõlmimise tasu. Kohus mõistis kostjalt välja ka alates 11.12.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 27,97% tagastamata krediidisummalt (2826,24 eurolt) aastas. Pooled vaidlevad selle üle, kas 06.08.2007 tarbijakrediidileping 0701685/25st on käsitletav võlatunnistusena. Nähtuvalt nimetatud lepingust leppisid pooled kokku, et kostja võlgneb hagejale 19 843,54 krooni laenuna tarbijakrediidilepingu 0701058/25st alusel ning hageja laenab kostjale täiendavalt 6000 krooni. Kohus ei nõustunud hagejaga, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Võlakohustuse ümberkujundamisel ei saa eeldada poolte tahet luua esialgsest põhikohustusest sõltumatu kohustus konstitutiivse võlatunnistuse näol. Küll aga sisaldub nimetatud tarbijakrediidilepingus deklaratiivne võlatunnistus. Asjas puudub vaidlus, et tarbijakrediidilepingu 0701685/25st sõlmimise ajal oli poolte vahel kehtiv tarbijakrediidileping 0701058/25st, millega oli hageja kostjale laenanud 20 000 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud kohustus oli lõppenud. Kostja leidis, et 06.08.2007 tarbijakrediidileping ja selle lisakokkulepped nr 1 ja 2 on tühised pettuse tõttu. Kohus leidis, et pettus ei ole tehingu tühisuse alus ning kostja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta on nimetatud tehingud tühistanud. Samuti ei selgu kostja

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 seisukohtadest, milliseid ebaõigeid asjaolusid hageja talle avaldas. Kostja seisukoht, et krediidileping tuleb teha laenuvõtja taotlusel, ei põhine seadusel. Kostja leidis, et lisakokkulepped nr 3, 4 ja 5 ei ole sõlmitud. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et krediidileping hakkab kehtima krediidisumma üleandmisest. Pooled on lepingu allkirjastanud ja seega on pooled saavutanud kokkuleppe. Nimetatud kokkulepped ei saa olla tühised ähvardamise tõttu, ka ei ole eksimus tehingu tühisuse alus. Kostja ei ole nimetatud kokkulepete kohta väitnud ega esitanud tõendeid, et ta on need tühistanud. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et kokkulepped 3, 4 ja 5 olid näilikud tehingud. Kokkulepete sõlmimise ajaks oli kehtivuse kaotanud TsÜS § 97, mis nägi ette tehingu tühistamise alusena raskete asjaolude ärakasutamise. Kohus ei leia, et kokkulepped oleksid TsÜS § 86 mõttes vastuolus heade kommetega. Kostja seisukohtadest ei selgu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaolu esinemine, mis sundinuks teda kokkuleppeid nr 3, 4 ja 5 sõlmima. Ka ei ole tehingud tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võrreldes teise kokkuleppega muutus krediidi kulukuse määr kolmandas ja järgnevates kokkulepetes vähe, kuid samal ajal pikenes laenu tagasimaksmise periood. Kostja väited, et lepingu sõlmimise tasud, intress ja viivis on selgelt tavalisest suuremad, on paljasõnalised. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja on pöördunud kohtusse aegumistähtaja jooksul. Vastutustundliku laenamise põhimõte tuleneb VÕS §-st 4032, mis jõustus 01.07.2011. Viies ja viimane kokkulepe sõlmiti kostjaga 17.11.2010 ning seega ei saanudki hageja tarbijakrediidilepingute või kokkulepete sõlmimise ajal VÕS § 4032 järgida. Iseenesest võiks asjaolu, et hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev professionaalne krediidiandja ei tundnud huvi kostja majandusliku võimekuse vastu ning jätkas laenu andmist ka edaspidi, viidata hea usu põhimõttega vastuolus olevale käitumisele, kuid kostja vastavasisulised väited on paljasõnalised. Seevastu on hageja esitanud tõendeid, millest saab järeldada, et ta on kostja majandusliku võimekuse suhtes huvi tundnud. Kokkuleppe nr 5 kohaselt leppisid pooled kokku intressimääras 27,97% krediidisummalt aastas. VÕS § 113 lg 1 lausest 3 tulenevalt on hagejal õigus arvestada ka viivist selles määras. Kostja on pärast kokkuleppe nr 5 sõlmimist tasunud 307,04 eurot. Hageja selgituste kohaselt arvestas ta kostja poolt tasutud 307,04 eurost 9,88 eurot tagastamata krediidisumma katteks, 273,74 eurot intressi katteks, 12,78 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude katteks ning 10,64 eurot lepingu sõlmimise tasu katteks. Hageja ei selgitanud, millega tekkis 12,78 eurot võla sissenõudmise kulu ega esitanud selle kohta tõendeid. Seega tuleb kõik kostja tõendatud maksed arvestada maksegraafikust tulenevate maksete katteks. Kostja tasutud summast 307,04 eurot, tuleb 24,04 eurot arvestada põhivõlgnevuse katteks. Seega on tagastamata krediidisumma 2826,24 eurot. 27.03.2012 ütles hageja lepingu üles. Selleks ajaks oli maksegraafiku kohaselt, võttes arvesse kostja poolt tasutud makseid, tasumata intress summas 1122,03 eurot. Hageja on arvestanud viivist 27.03.2012-10.12.2012 (lepingu ülesütlemisest hagi esitamiseni) määraga 27,97% aastas summalt 2840,4 eurot. Kuna põhivõlgnevus on 2826,24 eurot, tuleb

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 ka viivise arvestust vastavalt täpsustada. Hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 558,57 eurot. VÕS § 113 lg-st 5 ja lepingu ülesütlemise ajal kehtinud üldtingimuste p-st 7.5 tulenevalt on kostja kohustatud tasuma kolme meeldetuletuskirja (üks meeldetuletuskiri maksab 12,78 eurot), kahe ülesütlemise hoiatuse (12,78 maksab üks) ja ülesütlemiseavalduse (25,56 eurot) eest kokku 89,46 eurot. Hageja nõuab ka kokkuleppest nr 5 tulenevat lepingu sõlmimise tasu summas 21,28 eurot ja 20.06.2011 sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tulenevat kokkuleppe vormistamise tasu 31,95 eurot. Ka need summad tuleb kostjalt välja mõista. Apellatsioonkaebus

4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 13.06.2013 otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta BIGBANK AS hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud õigusnorme, ebaõigesti tutvunud asjaolud ja hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Hageja on hagis nõudnud 4701,70 eurot ning seetõttu jääb arusaamatuks, miks on hagihind maakohtus 5496,16 eurot. Õige ei ole, et tagastamata krediidisumma on 2840,40 eurot. Kostja esitatud tõenditest on näha, et kostja on hagejalt saanud kõigest 2340 eurot ning et kostja on hagejale tagastanud 2746,64 eurot (millest tuleb lahutada 106 eurot, mis on tasutud ühe teise lepingu tarbeks). Saadud krediidi tagasimaksmist tõendavad apellandi pangakonto väljavõtted. Maakohtu arvestused makstud ja maksmata võlgnevuste kohta ei tohiks olla õiged. Kokkulepped nr 3, 4 ja 5 on kehtetud, kuna kostja pole esitanud avaldusi kokkulepete sõlmimiseks ja kostja kontole ei ole laekunud raha. Kokkulepetes on näha, et tasaarvestatakse intress, viivis, muud lepingutasud ning võla sissenõudmise kulud. Kustutatud ei ole aga võlgnetavat põhisummat, mistõttu põhisumma ainult kasvas ja koos sellega kasvasid ka intressid. VÕS § 415 lg 2 kohaselt tuleb vähendada põhisummat ja alles seejärel intresse. Seega on põhisumma juba kustutatud. Seoses maakohtu seisukohaga kokkulepete nr 1 ja 2 pettuse tõttu tühistamise kohta märgib apellant, et kas kostja saabki iseseisvalt neid tehinguid tühistada. Lisaks selgusid alles hagi kohtusse esitamise käigus vastavad asjaolud, mida hageja kostjale tehingute sõlmimisel ei selgitanud. Ei saa ka väita, et kostja pole neid maininud ega neid esitanud. Iga tehinguga kaob ära teatud osa tagasimakseid, mis said tehtud enne järgmist tehingut. Kokkulepped nr 3, 4 ja 5 on seadusevastased ja kehtetud järgmistel põhjustel. Krediidi saamiseks oleks kostja pidanud VÕS § 404 lg-st 1 tulenevalt esmalt tegema avalduse ja alles siis oleks saanud lepingu sõlmida. Hageja ei ole kostjalt võtnud avaldust krediidi saamiseks. Kostjale ei ole üle kantud kokkulepetes ettenähtud rahalisi vahendeid. Seega pole kehtivat krediidilepingut. Hageja on krediidi andmise jätkamisel käitunud vastutustundetult ja pole midagi krediidi andmise võimaldamise lubamiseks välja selgitanud, mis on vastuolus hea usu ja tava põhimõtetega. Krediidiinfo ei anna teavet maksejõulisuse kohta. Hageja esitatud kostja konto väljavõte on pärit 2007. aastast ja on asjakohatu, kuna jutt käib 2010. aasta krediidist. Kostja on hagejale ka väitnud, et on maksejõuetu. Selline info ei võimalda edasi krediiti anda. Hageja vormistas kolm krediiti järjest, mis raskendas veelgi kostja majanduslikku olukorda ega arvestanud mõlema poole huvidega, vaid hageja oli üksnes enda kasu peal väljas.

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650

Õige ei ole, et tuvastatud on asjaolu, et hageja ja kostja on sõlminud tarbijakrediidilepingu 0701058/25st. Hageja ei ole nimetatud lepingut kohtule esitanud, kuid just sellest lepingust kõik algas. Eeltoodule lisaks ei ole apellant nõus sellega, et tsiviilasja menetles algusest lõpuni üks kohtunik, kuid kohtuotsuse tegemiseks kohtunik ühtäkki vahetus. Vastustaja seisukoht

5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1742,68 eurot, intress 182,59 eurot, viivis 558,57 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 31,95 eurot, jätta välja mõistmata võla sissenõudmisega seotud kulud 89,46 eurot. Mõista kostjalt välja ka viivis alates 15.01.2014 põhinõudelt summas 1742,68 eurot 0,0716% päevas kuni põhinõude täitmiseni.
7.Esmalt selgitab ringkonnakohus hagihinnaga seonduvat. TsMS § 133 lg 1 sätestab, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui hageja nõuab viivist TsMS § 367 alusel, arvutatakse hagihinda nii, et liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Kuna hageja nõudis lisaks 4701,70 eurole ka viivist TsMS § 367 alusel alates hagi esitamisest kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, kujunes hagihinnaks maakohtus 5496,16 eurot.
8.Apellant ei ole nõus sellega, et alguses menetles asja üks kohtunik, kuid otsuse tegemiseks kohtunik vahetus. Asja materjalidest nähtub, et 23.05.2013 on toimunud istung kooseisus kohtunikuga, kes on hiljem antud tsiviilasjas ka otsuse teinud. Istungil osales ka kostja esindaja. Kostja esindajal oli võimalik juba istungil taandusi, taotlusi ja vastuväiteid esitada, mida kostja esindaja aga ei teinud.
9.Käesolevas asjas on poolte vahel sõlmitud järgmised kokkulepped: 23.05.2007 kõige esimene tarbijakrediidileping nr 0701058/25st, 06.08.2007 tarbijakrediidileping nr 0701685/25st, mille raames on sõlmitud viis kokkulepet, esimene 05.08.2008, teine 13.05.2009, kolmas 15.04.2010, neljas 03.08.2010 ja viies 17.11.2010. Lisaks on 20.06.2011 ja 25.08.2011 sõlmitud võla tasumise kokkulepped. Kostja väidab, et neid on veel sõlmitud, kuid ei hageja ega kostja pole rohkem võla tasumise kokkuleppeid kohtule esitanud. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole õige, et tuvastatud on kõige esimese lepingu nr 0701058/25st sõlmimine. Ringkonnakohus leiab, et kostja on oma vastuses (I köide, lk 96) ise välja toonud, et talle on 24.05.2007 üle kantud summa 19 700 kr, mis nähtub ka kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest. Ka on kostja ise selgitanud, et laenu summa oli kokku 20 000 kr, millest 300 kr oli lepingutasu (I köide, lk 98). Seega on kostja omaks võtnud, et selline leping poolte vahel sõlmiti ja et kostjale ka raha üle kanti. Selle üle ei saa enam vaidlust olla.
10.Mis puudutab kokkulepete nr 1 ja 2 tühistamist pettuse tõttu, siis selgitab ringkonnakohus, et pettus ei ole tühisuse alus ning tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 poolele. Maakohus leidis õigesti, et apellant ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on tühistamisavalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul teinud.

11.Ringkonnakohus leiab, et laenu refinantseerimist ei saa iseenesest pidada heade kommete vastaseks. Kohtupraktikas on näiteks leitud, et laenu refinantseerimine ei pea toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel ja kui krediidi kulukuse määr ei ole heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, ei tähenda kostja makseraskused automaatselt seda, et uus leping sõlmiti sundolukorras (vt V, M. „Tehingu heade kommete vastasus TsÜS § 86 alusel“, kohtupraktika analüüs, 2010, kättesaadav http://www.riigikohus.ee/vfs/1352/TehinguHeadeKommeteVastasus_MargitVutt.pdf, lk 26). Küll aga võib krediidiandja käitumine, kus ta sõlmib järjest uusi kokkuleppeid laenu ümbervormistamiseks, teades või teadma pidades, et krediidisaajal on makseraskused, olla hea usu põhimõtte vastane. Praegusel juhul võib kõne alla tulla eelkõige kokkulepete nr 3, 4 ja 5 hea usu põhimõtte vastasus ja seda järgnevatel põhjustel. Kostja poolt esitatud arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et krediidilepingu nr 0701685/25st ning kokkulepete nr 1 ja 2 sõlmimise ajal on kostja tasunud korrektselt makseid maksegraafiku järgi. Hageja ei saanud esimeste kokkulepete sõlmimise ajal seega eeldada, et kostja ei ole võimeline krediiti tagastama. Ebakorrapäraselt hakkasid maksed laekuma 2009. aasta lõpus ja 2010. aasta alguses. Ka on kostja oma vastuses hagile välja toonud, et 2009. a keskel tekkisid kostjal majanduslikud raskused seoses töötasu kahekordse vähendamisega ning 2010.a läks kostja dekreetpuhkusele ja samal aastal sündis ka laps. Lisaks soovis kostja lepingu nr 0701685/25st, kokkuleppe nr 1 ja 2 sõlmimisel saada täiendavat krediiti, mis talle ka üle kanti. Kokkulepetega nr 3, 4 ja 5 kostjale aga enam raha üle ei kantud, vaid tasaarvestati üksnes varasemad võlgnevused. Ringkonnakohus leiab, et kuigi VÕS-s ei olnud kokkulepete sõlmimise ajal veel vastutustundliku laenamise põhimõtet sätestatud, eksisteeris see Eesti õiguses siiski ka varem. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis (vt RKTKo 27.11.2012 nr 3-2-1136-12, p 24). Hageja krediidiasutusena oli kohustatud seda põhimõtet järgima. Hageja pidi hindama kostja varasemat maksekäitumist ja teavet tema rahaliste võimaluste kohta enne krediidi andmist, kuid seda teavet pidi hageja uute kokkulepete sõlmimisel ka uuendama. Hageja on esile toonud, et hindas kostja maksevõimet tema konto väljavõtte (perioodil 01.02.2007-31.07.2007) alusel, tegi päringuid Krediidiinfosse ja esitas kostjale küsimusi tema leibkonna sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kui kostja 2009.a lõpus ja 2010.a alguses enam maksegraafiku järgi korrektselt makseid ei tasunud, oleks hageja pidanud välja selgitama, kas kostjal on majanduslikult otstarbekas sõlmida selline kokkulepe nagu 15.04.2010.a sõlmiti, s.o kokkulepe nr 3. Materjalidest ei nähtu, et hageja seda teinud oleks. Ka oleks hageja kokkuleppe 3 sõlmimisel pidanud selgitama välja, milline on kostja huvisid arvestav lahendus. Hagejal oli kohustus käituda erapooletult, kuid sõlmides kokkulepped nr 3, 4 ja 5, suurendas hageja krediidisummat, mis tõi ühtlasi kaasa pikema maksegraafiku, kusjuures igal kuul tuli tasuda varasemast suurem summa. Ringkonnakohus leiab, et kokkuleppe nr 3 sõlmimine ei olnud õigustatud ja sellest tulenevalt jätab vastavalt VÕS § 6 lõikele 2 nimetatud kokkulepetest tuleneva kohaldamata. Hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks see vastuvõtmatu. Samal põhjusel jätab ringkonnakohus kohaldamata ka kokkulepetest nr 4 ja 5 tuleneva. Seega lähtub kohus kokkuleppega nr 2 kehtestatud maksegraafikust. Seejuures juhib kohus tähelepanu sellele, et tegemist on nn annuiteetgraafikuga, kus makse kogusumma on muutumatu, kuid põhivõlgnevuse ja intressi proportsioonid muutuvad ajas. Alguses

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 maksab võlgnik tagasi rohkem intressi kui põhivõlgnevust. Seega ei pea paika kostja väide, et ta on põhivõlgnevuse juba tagasi maksnud. Ringkonnakohtu hinnangul oleks hageja pidanud kolmanda kokkuleppe sõlmimise asemel lepingu kostjaga kas üles ütlema või sõlmima siis sellise võla tasumise kokkuleppe nagu seda on 20.06.2011 sõlmitud võla tasumise kokkulepe. Käesoleva vaidluse raames tõi kostja kohtu ette asjaolud, mille kohaselt tekkisid tal laenu tagasimaksmise raskused peale teise kokkuleppe sõlmimist. Sellel põhjusel pöördus kostja oma murega hageja poole. Hageja pakkus lahendusena välja selle, et sõlmitakse nö kolmas kokkulepe, millega kapitaliseeritakse senised tasumata intressid, st luuakse olukord, kus ilma täiendavat, reaalset raha saamata suurendatakse põhivõlga, millelt saab omakorda intresse ja viiviseid arvestada. Samamoodi käitus hageja kostjaga ka siis, kui kostja ei suutnud ka kolmandat ja neljandat kokkulepet täita, st hageja sõlmis ka neljanda ja viienda kokkuleppe, mille sisuks oli juba kuhjunud intresside kapitaliseerimine, st olukorra loomine, kus kostjal tuli maksta intresse ja viiviseid mitte ainult reaalselt saadud rahasumma pealt vaid ka seniste intresside pealt. Seega tegi hageja kostjale ettepaneku sõlmida kokkulepe, mis asetas kostja seaduses sätestatuga võrreldes halvemasse olukorda. Teatavasti seaduse kohaselt intressidelt intresse ja viiviseid maksta ei tule. Selline käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Õiglustunnet riivab olulisel määral see, kui krediidiasutus, kelle poole pöördub laenu tagastamisega raskustesse sattunud klient, pakub raskustesse sattunud ja olukorrale lahendust otsivale kliendile välja lahenduse, mis on seaduses sätestatuga võrreldes kliendile kahjulikum ja krediidiasutusele kasulikum. Juhul, kui krediidiasutus ei oleks kliendiga peale kliendi raskustesse sattumist täiendavaid kokkuleppeid sõlminud (sh intresse kapitaliseerinud), siis oleks krediidiasutus saanud eelduslikult kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingu üles öelda ja nõuda kuni laenuraha tagastamiseni viivist, mis oleks olnud tarbijakrediidi olemuse tõttu sama suur, kui intress. Samas oleks hageja saanud nõuda intressi üksnes algselt põhivõlalt ja mitte kapitaliseeritud intressidelt. Ringkonnakohus leiab, et riiklik sunniaparaat ei pea ega saa tagada sellistele krediidiandjatele kohtulikku kaitset, kes pakuvad raskustesse sattunud klientidele välja seaduses sätestatuga võrreldes kahjulikumad lahendused. Sellises olukorras tuleb lähtuda sellest, et seaduses sätestatuga võrreldes kliendi jaoks kahjulikumad kokkulepped tuleb jätta kohaldamata ning nende asemel tuleb kohaldada seaduses sätestatut, st lähtuda olukorrast, mis oleks valitsenud siis, kui heade kommete vastaseid kokkuleppeid ei oleks sõlmitud (VÕS § 6). Sellest tulenevalt on õiglane mõista kostjalt välja intresse kuni 15.04.2010, s.o kuni kolmanda kokkuleppe sõlmimise päevani ja sellest edasi tasumata põhivõlgnevuselt viivist. Põhivõlgnevuselt on võimalik nõuda viivist suuruses 26,1375% tagastamata krediidisummalt aastas, s.o 0,0716% päevas (vt RKTKo 14.01.2009 nr 3-2-1120-08, p 12, kus Riigikohus leidis, et kui pooled on kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, tuleb maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi). Ringkonnakohus rõhutab veel, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt tuleb kontrollida laenusaaja maksevõimet mitte ainult laenulepingu sõlmimisel aga ka selle muutmisel. 12.1 Kokkuleppe nr 2 kohaselt on krediidisummaks 33374,07 krooni ning intressimääraks alates 13.05.2009 26,1375% (0,0716% päevas). Kostja võlgnevus maksegraafiku nr 2 alusel kujuneb järgnevalt. 13.05.2009 – 12.10.2009 on kostja nähtuvalt tema arveldusarve väljavõttest tasunud graafikujärgseid makseid korrektselt. Tasutud on 455,92 kr põhivõlgnevust ja intressi 5184,18 kr.

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 12.11.2009 muutus sissenõutavaks järgmine makse kokku summas 1124,31 kr, mille kostja on tasunud 01.12.2009. Maksega viivitatud aja eest on hagejal õigus nõuda viivist 0,0716% päevas põhivõlgnevuselt. 99,97 kroonilt on viivis 1,29 kr. 14.12.2009 muutus sissenõutavaks makse, mille kostja tasus 11.01.2010 summas 1135 kr. Viivis põhivõlgnevuselt 102,98 kr on 2,06 kr. Kuna kostja tasus rohkem kui graafikujärgne makse, siis tegi ta ettemaksu summas (1135-1124,31-2,06-1,29) = 7,34 kr. 12.01.2010 muutus sissenõutavaks järgmine makse. Kostja on tasunud 09.02.2010 1135 kr. Põhivõlgnevus selles makses oli 106,18, millest lahutada ettemaks 7,34 = 98,84. Nimetatud summalt viivis on 1,98 kr. Kuna kostja tasus 1135 kr, siis tegi ta ettemaksu summas (113598,84-1,98-1018,13) = 16,05 kr. 12.02.2010 muutus sissenõutavaks järgmine makse. Kuna kostja oli teinud ettemakse 16,05 kr, siis põhivõlgnevus on 109,49 kr – 16,05 = 93,44 kr. Sellelt summalt tuleb kuni järgmise makse sissenõutavaks muutumiseni arvestada viivist, viivis kuni 12.03.2010 on 1,87 kr. Sissenõutavaks muutunud intress on maksegraafiku järgi 1014,82 kr. 12.03.2010 muutus sissenõutavaks järgmine makse, põhivõlgnevuse osa 112,9 kr ja intress 1011,41 kr. Põhivõlgnevuselt 112,9+93,44=206,34 tuleb arvestada viivist kuni 12.04.2010. Viivis selle perioodi eest on 4,58 kr. Sissenõutavaks muutunud intress on 1014,82 + 1011,41=2026,23 kr. 12.04.2010 muutus sissenõutavaks järgmine makse, millest põhivõlgnevuse osa on 116,41 ja intress 1007,9. Selleks ajaks on seega sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus (206,34+116,41)=322,75 kr, intress summas 3034,13 ja viivis 6,45 kr. 12.04.2010 tegi kostja makse summas 500 kr. Nimetatud summast tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevus 322,75 kr ja (500-322,75) 177,25 kr intressi katteks, s.o pärast 12.04.2010 makset on tasumata veel 6,45 kr viivist ja 2856,88 kr intress. Kuna kohus leidis eelpool, et 15.04.2010 oleks pidanud leping lõppema, siis selleks ajaks on kostja tasunud kokku põhivõlgnevust summas 1103,75 krooni. Tasumata põhivõlgnevus on 33374,07-1103,75=32270, s.o 2062,5 eurot. Sissenõutavaks on muutunud viivis kokku summas 6,45 krooni ehk 0,41 eurot ning intress 2856,88 krooni ehk 182,59 eurot. 12.2 15.04.2010 kuni 08.11.2010 oli kostja põhivõlgnevus 2062,5 eurot. Viivis nimetatud perioodi (207 päeva) eest on 305,69 eurot. 08.11.2010 tegi kostja makse summas 200 krooni (12,78 eurot), mis tuleb arvestada põhivõlgnevuse katteks. Perioodil 08.11.2010 kuni järgmise makse tegemiseni 25.01.2011 on põhivõlgnevus seega 2049,72 eurot. Viivis nimetatud perioodi (78 päeva) eest on 114,47 eurot. 25.01.2011 tegi kostja makse summas 93,69 eurot, põhivõlgnevus pärast seda on 1956,03 eurot. Perioodil 25.01.2011 kuni 09.02.2011 (15 päeva), mil kostja tegi järgmise makse, on viivis 21 eurot. 09.02.2011 tegi kostja makse summas 95,61 eurot, põhivõlgnevus pärast seda on 1860,42 eurot. Perioodi 09.02.2011 – 13.02.2011 (4 päeva) eest on viivis 5,33 eurot. 13.02.2011 tegi kostja makse summas 12,74 peale mida on põhivõlgnevus 1847,68 eurot. 13.02.2011 kuni 07.04.2011 (53 päeva) on viivis 70,11 eurot. 07.04.2011 tegi kostja makse summas 50 eurot, pärast mida on põhivõlgnevus 1797,68 eurot. 07.04.2011 kuni 14.06.2011 (68 päeva) on viivis 87,53 eurot. 14.06.2011 tegi kostja makse summas 20 eurot, pärast mida on põhivõlgnevus 1777,68 eurot. 14.06.2011 kuni 08.09.2011 (86 päeva) on viivis 109,46 eurot. 08.09.2011 tegi kostja makse summas 35 eurot, pärast mida on põhivõlgnevus 1742,68 eurot. Kuni selle ajani on viivis kokku 713,59 eurot.

10(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 558,57 eurot. Hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei saa ringkonnakohus mõista välja suuremas ulatuses viivist kui 558,57 eurot. 12.3 Hageja on esitanud ka TsMS § 367 järgse nõude, mis kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 1742,68 eurot alates käesoleva otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni 0,0716% päevas.

13.Hageja nõuab kostjalt ka lepingu sõlmimise tasusid. Kokkuleppe nr 5 kohaselt pidi kostja tasuma lepingu sõlmimise eest 31,92 eurot ja 20.06.2011 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe eest pidi kostja tasuma 31,95 eurot. Kuna kostja pole teenustasu kogu ulatuses tasunud, palub hageja kohtult välja mõista lepingu sõlmimise tasu summas 53,23 eurot. Kuna ringkonnakohus leidis eelpool, et kokkuleppest nr 5 tulenevat ei saa hea usu põhimõttest lähtuvalt kohaldada, ei saa nõuda ka selle kokkuleppe sõlmimise tasu. Küll aga ei ole hea usu põhimõtte vastane 20.06.2011 võla tasumise kokkulepe, millega krediidiandja võimaldas krediidisaajal maksta tagasi igakuiselt väiksem summa. Seega tuleb 31,95 eurot kostjalt välja mõista.
14.Veel nõuab hageja võla sissenõudmisega seotud kulusid. Praegusel juhul on võla sissenõudmise kulud järgnevad: 31.03.2011 võlateatis 12,78 eurot, 27.04.2011 võlateatis 12,78 eurot, 25.05.2011 võlateatis 12,78 eurot, 03.02.2012 lepingu ülesütlemise hoiatus 12,78 eurot, 29.02.2012 lepingu ülesütlemise hoiatus 12,78 eurot, 27.03.2012 avaldus lepingu ülesütlemiseks 25,56 eurot. Kokku 89,46 eurot. Pooled ei ole tarbijakrediidilepingutes eraldi kokku leppinud, et kostja kohustub tasuma hagejale võla sissenõudmise kulusid hageja poolt kehtestatud hinnakirja järgi. Selline nõue tuleneb lepingu üldtingimustest, mis on aga tüüptingimused. Kokkuleppe nr 2 sõlmimise ajal kehtinud hageja üldtingimuste punkti 6.7 kohaselt tuleb krediidisaajale lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Oma olemuselt vastab selline kokkulepe leppetrahvile. Leppetrahv on kohustus maksta teatud rahasumma lepingu rikkumise korral. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 selgitanud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine, sest VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 näeb ette võimalust nõuda viivist ja kahju hüvitamist. Mõistlikke võla sissenõudmise kulutusi ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. Seega tuleb 89,46 eurot jätta kostjalt välja mõistmata.
15.Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1742,68 eurot, intressid 182,59 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 558,57 eurot, 31,95 eurot lepingu sõlmimise tasu, kokku 2515,79 eurot. Menetluskulude jaotus
16.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagi, milles palus kostjalt välja mõista 4701,70 eurot. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2515,79 eurot. Kuna hagi rahuldatakse seega 53,5% ulatuses, siis jäävad maakohtus kantud menetluskulud 46,5% ulatuses hageja ja 53,5% ulatuses kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt välja 4649,57 eurot. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse 54,1% ulatuses, rahuldamata

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-12-38650 jäi 45,9%. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad 54,1% ulatuses hageja kanda ning 65,18% ulatuses kostja kanda. 23.08.2013 määrusega andis Tallinna Ringkonnakohus kostjale menetlusabi ja vabastas kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu maksmisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel kuulus tasumisele riigilõiv summas 425 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu (rahuldatud 54,1% ulatuses) tuleb TsMS § 190 lg 5 järgi hagejalt välja mõista apellatsioonmenetluses tasumata riigilõiv 230 eurot ja kostjalt kaebuse rahuldamata osa arvestades riigilõiv 195 eurot. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.07.20262-26-107585/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-110489/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja