BIGBANK AS hagi A K ja L K vastu võla nõudes 4000 eurot
Hagi hind
Suuline menetlus- istung 18.03.2016
Menetlusviis Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: BIGBANK AS, rk 10183757, asukoht: Rüütli 23, Tartu; hageja lepinguline esindaja: Keiu Pettai, e-post: [email protected] Kostjad: A K, ik xxxx, elukoht: xxxx L K (end. B), ik xxxx, elukoht: xxxx; lepinguline esindaja mõlemal vandeadvokaat Liane Raave, e-post: [email protected]
RESOLUTSIOON:
1.Lõpetada menetlus BIGBANK AS hagis A K ja L K vastu osaliselt, s.o. 933,83 euro tagastamata krediidisumma, 82,33 euro sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, 149,97 euro võla sissenõudmisega seotud kulude, 19,18 euro lepingu sõlmimise tasu, 647,24 euro sissenõutavaks muutunud viivise ning solidaarselt alates 23.03.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 30,75% tagastamata krediidisummalt aastas osas.
2.Rahuldada BIGBANK AS hagi A K ja L K vastu võlgnevuse nõudes täielikult vähendatud summas.
3.Mõista solidaarselt A K’elt ja L K’ilt välja AS BIGBANK kasuks 1684,14 eurot, millest 637,91 eurot on tagastamata krediidisumma, 338,04 eurot sissenõutavaks muutunud
tasumata intress, 51,12 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 19,16 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 637,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.
4.Jätta seoses hagi rahuldamisega ja nõudest osalise loobumisega hageja AS BIGBANK menetluskulud 42,1 % ulatuses solidaarselt kostjate A K’e ja L K’i kanda ja kostjate A K’e ja L K’i menetluskulud 57,9 % ulatuses hageja AS BIGBANK kanda.
5.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.ASJAOLUD
1.1.25.03.2013 esitas hageja Viru Maakohtule hagiavalduse A K ja L B (praegune K) vastu solidaarselt 25.11.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0805018/95kt, krediidilepingu 16.03.2009 kokkuleppest nr 1 ning käenduslepingust tuleneva võla nõudes VÕS §-dest 402, 396 lg 1 ja 145 tulenevalt. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 3516,69 eurot, millest 1571,74 eurot on tagastamata krediidisumma, 420,37 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 201,09 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 38,34 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 1285,15 eurot viivis. Lisaks nõudis hageja alates 23.03.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tagastamiseni viivist 30,75% tagastamata krediidisummalt aastas (I kd tlk 3-10).
1.2.05.11.2013 esitatas hageja alternatiivse nõude, mille kohaselt juhul kui kohus leiab, et krediidileping nr. 0805018/95kt ja selle kokkulepe nr. 1 on tühised, palub hageja rahuldada hagi seoses 19.04.2006 tarbijakrediidilepingu nr. 0600392/45kt ning selle kokkuleppe nr. 1 rikkumisega (I kd tlk 188-194).
1.3.13.03.2014 tegi kohus vaheotsuse seoses A K’e ja L K taotlusega aegumise kohaldamiseks seoses hageja alternatiivse nõudega. Kohus otsustas jätta taotluse rahuldamata ning jätkata menetlust. Tartu Ringkonnakohus 20.10.2014 kohtuotsusega tühistati Viru Maakohtu 13.03.2013 vaheotsus ning saadeti AS BIGBANK hagi A K ja L K vastu võla väljamõistmiseks menetluse jätkamiseks, kuivõrd maakohus asus vaidlustatud vaheotsusega ennatlikult lahendama alternatiivset nõuet enne esimese nõude lahendamist, millega rikkus menetlusõiguse normi.
2.HAGEJA NÕUE
2.1.Hageja nõude aluseks on hageja AS BIGBANK ja kostjate A K’e (edaspidi ka kostja 1) kui laenuvõtja ja L K (edaspidi ka kostja 2) kui käendaja vahel sõlmitud järgnevad lepingud:
1) 19.04.2006 tarbijakrediidileping nr 0600392/45kt 1278,23 euro krediidi väljastamiseks intressimääraga 29,04% aastas perioodiga 36 kuud. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on 19.04.2006 sõlmitud käendaja L Kga käendusleping; 2) 11.02.2008 hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600392/45kt kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 1 suurendati täiendavat krediidisummat 279,74 euro võrra, mis tasaarvestati lepingust nr 0600392/45kt tuleneva võlgnevusega. Leping sõlmiti perioodiga 38 kuud intressimääraga 29,57% aastas. Hagiavalduse kohaselt ei täidetud kokkulepet nr 1 korrektselt mistõttu oli hageja sunnitud lepingu 14.08.2008 krediidisaajale saadetud ülesütlemise avaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga üles ütlema VÕS § 416 lg 1 ning üldtingimuste p 5.1.1. alusel; 3) 25.11.2008 sõlmiti hageja ja kostja 1 vahel tarbijakrediidileping nr 0805018/95kt (I kd tlk 1114). Lepinguga tasaarveldati tarbijakrediidilepingu nr 0600392/45kt kokkuleppest nr 1 tulenevad nõuded kokku summas 1466,23 eurot. Leping sõlmiti perioodiga 120 kuud intressimääraga 30,93% aastas. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on 25.11.2008 sõlmitud käendaja L K’iga käendusleping (I kd tlk 28-29); 4) 16.03.2009 on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95kt kokkulepe nr 1 (I kd tlk 21-24) krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 1 suurendati täiendavat krediidisummat 155,39 euro võrra, mis tasaarvestati lepingust nr 0805018/95kt tuleneva võlgnevusega. Leping sõlmiti perioodiga 117 kuud intressimääraga 30,75% aastas. Kokkulepet nr 1 ei täidetud korrektselt, mistõttu oli hageja sunnitud lepingu 12.01.2010 krediidisaajale saadetud ülesütlemise avaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga üles ütlema VÕS § 416 lg 1 ning üldtingimuste p 5.1.1. alusel (Ikd tlk 4041). Pärast lepingu ülesütlemist on hageja andnud kostjatele korduvalt võimalusi võlgnevuse tasumiseks pikema perioodi jooksul sõlmides võla tasumise kokkuleppeid (19.03.2010, 09.07.2010 ja 06.07.2011 sõlmitud võla tasumise kokkulepped, II kd tlk 71-72, 74-75 ja 78-79). Kahjuks ei täidetud ka kokkuleppeid korrektselt ning hageja oli sunnitud esitama nõude 25.03.2013 hagiavaldusega kohtusse. 2.2 25.03.2013 kohtule esitatud hagiavalduses esitas hageja nõude 3516,69 euro väljamõistmiseks, mida on lähtuvalt Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-169-13 täpsustatud selliselt, et hageja palub kohtul:
2.2.1.mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 684,14 eurot, millest 637,91 eurot on tagastamata krediidisumma, 338,04 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51,12 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 19,16 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 637,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis;
2.2.3.jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda
2.3.Lisaks on hageja esitanud 05.11.2013 alternatiivse nõude paludes kohtul:
2.3.1.mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 350,95 eurot, millest 529,94 eurot on tagastamata krediidisumma, 121,95 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 699,06 eurot sissenõutavaks muutunud viivis;
2.3.2.mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja alates 07.11.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 29,04% tagastamata krediidisummalt aastas;
2.3.4.jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda Hagiavalduse kohaselt on kostjad hagile vastu vaielnud ja nende peamised vastuväited on: Kostjad leiavad, et 25.11.2008 ja 16.03.2009 sõlmitud lepingud on heade kommete vastasuse tõttu tühised ning sellest tulenevalt on tühine ka 25.11.2008 sõlmitud käendusleping. Kostjad
leiavad, et kuna viimati nimetatud laenulepingud on tühised siis on aegunud 20.12.2013 hageja poolt esitatud alternatiivne nõue. Kostjad väidavad, et kui kohus ei loe eelpoolnimetatud lepinguid tühiseks siis leiab kostja, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostjatel on kahju hüvitamise nõue.
2.4.Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud krediidilepingu nr 0600392/45kt kokkulepe nr 1, krediidileping nr 0805018/95kt ja selle kokkulepe nr 1 (edaspidi koos nimetatud laenulepingud) ning käendusleping on kooskõlas heade kommetega ja kehtivad. Hageja jääb enda 20.12.2013 dokumendi punktis 1.5 (II kd tlk al. 32 ), esitatud seisukohtade juurde, mille kohaselt kehtis lepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal TsÜS § 97, mille kohaselt oli tehingu tühisuse osas ette nähtud regulatsioon, milles isik saab tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostjad ei saa tugineda laenulepingute tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lgtes 2 ja 3 märgitud eeldustega, kuna nende eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega TsÜS § 97 alusel. Hageja on seisukohal, et TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused ei ole kõne all olevas vaidluses täidetud, mistõttu puudub ka alus lepingute tühistamiseks. Isegi juhul, kui TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused oleksid täidetud, on tehingu tühistamise tähtaeg tänaseks möödunud (TsÜS § 99 lg 2 kohaselt on tehingu tühistamise tähtaeg 3 aastat alates tehingu tegemisest).
2.5.Hageja märgib, et kui kohus peaks mingil põhjusel leidma, et kostjad saavad tugineda tehingu tühisuse sätetele vastavalt TsÜS §-ile 86, siis leiab hageja, et poolte vahel sõlmitud laenulepingud ei ole liigkasuvõtjalikud ja tühised. Hageja on rõhutanud juba 20.12.2013 vastuse punktis 1.5 Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-108-02 seisukohta (II kd tlk 33), et tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on pooled vabad kokku leppima nii intressimääras, kui ka selles, kuidas ja millest lähtudes nad intresse arvestavad. Seega on asjakohatud kostjate väited, et hageja ei ole sõlminud laenulepingute maksegraafikuid sarnaselt teistele krediidiasutustele. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on poolte vahel sõlmitud kokkulepetega, mille osas on pooled väljendanud enda nõusolekut, allkirjastades lepingud ja maksegraafikud. Lepingute liigkasuvõtjalikkuse ja heade kommetega vastasuse hindamisel on kohtul võimalik hinnata eelkõige lepingutes sätestatud krediidi kulukuse määra, mis väljendab reaalselt lepinguga seotud kulu ja mida arvestavad kõik krediidiasutused vastavalt rahandusministeeriumi määrusele ühtemoodi. Hageja on välja toonud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-186-13 p. 22 väljendatud seisukoha, mille kohaselt saab lugeda lepingu heade kommetega vastuolus olevaks kui lepingu krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Sõlmitud tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määrad ületasid eelpoolnimetatud keskmist vastavalt lepingule 2,52 korda, 1,73 korda, 1,39 korda (arvestused näha III kd tlk 48). Seega ei saa pidada lepinguid liigkasuvõtjalikeks ja seega ka tühiseks vastavalt TsÜS §-le 86. Samuti peab hageja vajalikuks välja tuua Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-169-13 p 18 seisukoha, mille kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too endaga kaasa tehingu tühisust TsÜS § 86 alusel. Hageja sellekohane seiskoht on leitav 12.09.2013 hageja vastuse punktis 2.3 (III kd tlk 8). VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Arvestades, et krediidileping ei ole tühine, siis ei ole tühine ka hageja ja kostja 2 vahel 25.11.2008 sõlmitud käendusleping.
2.6.Hageja on seisukohal, et ka tema poolt 20.12.2013 esitatud alternatiivne nõue ei ole aegunud. Kostjad on leidnud, et kuna poolte vahel 11.02.2008. sõlmitud laenulepingud on tühised, siis on aegunud hageja poolt 20.12.2013 esitatud alternatiivne nõue. Kui kohus peaks mingil põhjusel asuma seisukohale, et eelpool nimetatud lepingud ja kokkuleppe on tühised, millega hageja ei nõustu, siis vaidleb hageja kostjate vastuväitele alternatiivse nõude aegumise osas täies ulatuses vastu. Hageja jääb enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde (eelkõige enda 07.02.2014 vastus ning 20.05.2014 vastus apellatsioonikaebusele), mis seisnesid selles, et kostja 1 on tunnustanud nõuet 19.03.2010, 09.07.2010 ja 06.07.2011 sõlmitud võla tasumise kokkulepetega ning lepingu raames tasutud maksetega (väljavõte maksetest, II kd tlk 76-77). Samuti leiab hageja, et alternatiivne nõue ei ole aegunud ka kostja 2 osas. Hageja ja kostja 2 vahel on sõlmitud 25.11.2008 uus käendusleping, millega on kostja 2 võtnud endale kohustuse vastutada tarbijakrediidilepingust nr 0805018/95kt tulenevate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu allkirjastamisega on käendaja kinnitanud, et „on teadlik krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingu(te) nr 0600392/45kt täitmisega seotud asjaoludest.“ Seega jääb hageja seisukohale, et lepingust tulenevad nõuded ei ole aegunud ei kostja 1 ega ka kostja 2 suhtes.
2.7.Hageja leiab, et laenulepingute sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esiteks toob hageja välja, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet esialgse tarbijakrediidilepingu ning käenduslepingu sõlmimisel 19.04.2006. Kostjad on leidnud, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet edasiste laenulepingute sõlmimisel. Varasemast kohustustest tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks sõlmitavate uute krediidilepingute ning kokkulepete sõlmimisel ei ole tegemist sama olukorraga, kus krediidiandja otsustab väljastada krediiti uuele kliendile. Uute kokkulepete sõlmimisel nii 11.02.2008, 25.11.2008 kui ka 16.03.2009, on tekkinud olukord, kus kliendil on kohustus ja soov leida võlgnevuse tasumiseks lahendus. Hageja ei vaidle vastu, et ka antud olukorras on olemas kohustus kontrollida kostja krediidivõimelisust. Hageja ja kostja 1 vahel käisid võlgnevuse tekkides läbirääkimised, kus kostja 1 on kinnitanud enda soovi võlgnevuse lisamiseks uude maksegraafikusse ning kinnitanud, et uue maksegraafiku igakuine makse on talle jõukohane. Uute lepingute sõlmimiseks peetavad läbirääkimised ongi peetud eesmärgiga selgitada välja kostjale 1 jõukohane kuumakse ja lepingu periood. Asjaolu, et poolte vahel käisid läbirääkimised ja kostja 1 leidis, et nad on väiksemat kuumakset pikema perioodi jooksul võimelised tasuma, on kostja 1 möönnud 20.01.2016 kohtuistungil (III kd tlk 163). Hagejapoolseks lahenduseks uute lepingute ja kokkulepete sõlmimiste eel olid võlgnevuste katteks täiendava krediidi väljastamine, lepingu ülesütlemine või kogu võlgnevuse tasumine. Kostja 1 poolt hagejale väidetavalt väljapakutud lahendus, et laenulepingu seisma jätmine seni kuni kostja 1 osaleb teises kohtuvaidluses, ei oleks olnud kokkulepete sõlmimise ajal ega ka praegusel ajal mõistlik, kuna kohtuvaidluse aeg ja tulemus ei saa olla etteaimatavad. Samuti oleks hakanud hageja nõue antud perioodil aeguma. Kostja on kinnitanud enda nõusolekut uute kokkulepete ja lepingute sõlmimiseks ning nendest arusaamist allkirjastades need, kusjuures allkirjastatud uutes kokkulepetes ja lepingutes on välja toodud lepingu sõlmimise asjaolud ning maksegraafikus välja toodud tasumisele kuuluvad summad. Seega oli ka uutest lepingutest näha, et varasemast lepingust tekkinud võlgnevus on lisatud krediidisummale ja selle alusel on koostatud uued maksegraafikud ja kostja 1 on kinnitanud selle mõistmist enda allkirjaga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-169-13 välja toonud, et KAS § 83 lg-s 3 (ja praegusel ajal tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et
ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Hageja on teinud kaalutletud otsuse sõlmida kostjaga laenulepingud, leides, et kostja 1 suudab enda kohustusi täita ning et kohustuste täitmist tagab täiendavalt asjaolu, et kostjale 1 kuulub 2 kinnisasja (12.09.2013 hageja vastusega esitatud väljavõtted kinnistusraamatust), millest ühel puudus hüpoteek. Arvestades, et kostja 1 elukoht oli xxxx siis saab pidada mõlemat kinnisasja eluks otseselt mittevajalikuks varaks. Samuti tagas kohustuste täitmist kostjaga 2 sõlmitud käendusleping, millest tulenevalt oli kostjal 2 solidaarne kohustus vastutada lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Eeltoodust ning varasemates vastustes väljatoodud seisukohtadest tulenevalt leiab hageja, et on käitunud laenulepingute sõlmimisel vastutustundlikult, sest kostjal oli võimalik endale kuuluvast varast tasuda enda nõuded hageja ees. Selle asemel on käitunud vastutustundetult kostja 1, kes on enda kohustuste täitmise asemel võõrandanud vara kolmandatele isikutele (hageja hinnangul võib olla kinnistu registriosa nr xxxx võõrandatud kostja 1 arvatavale sugulasele A K) ning hageja ees kohustusi täidetud ei ole. Hageja on käitunud vastutustundlikult ka käendaja suhtes ja on seda põhjalikult selgitanud 24.02.2015 vastuse punktis 5.1. Hageja on edastanud kostjale 2 kõik makseviivituskirjad lepingu perioodil, mis on edastatud ka kostjale 1 (nt 24.02.2015 vastusele lisatud makseviivituskirjad, III kd tlk 63-64). Seega pidi kostja 2 olema lepingu perioodil teadlik, et lepingus on tekkinud kostjal 1 võlgnevus. Antud asjaolu on kostja 2 möönnud ka 20.01.2016 kohtuistungil, kus väljendas, et „kui ta sai makseviivituskirja, siis pöördus sellega kostja 1 poole, kes rahustas ta maha“ (III kd tlk 168). Seega on kostja 1 järelikult väljastanud kostjale 2 ekslikku infot. Samuti on 11.11.2008 telefoni teel teavitatud kostjat 2 lepingu olukorrast ning vajadusest sõlmida uus käendusleping, mille peale kostja 2 soovis lepingulist olukorda arutada kostjaga 1. 20.11.2008 on kostjaga 2 lepitud kokku aeg käenduslepingu allkirjastamiseks. Kostja 2 väitel ei mäleta ta 11.08.2008 toimunud telefonivestluse sisu, mis aga ei välista, et kostjale 2 on lepingu olukorda ja uue lepingu sõlmimist telefonivestlusel või kostja 1 poolt enne käenduslepingu sõlmimist selgitatud ja põhjendatud, sest kostja 2 on pärast seda leppinud kokku aja uue lepingu allkirjastamiseks. Muuhulgas peab hageja vajalikuks välja tuua ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-157-14 p 11 seisukoha, mille kohaselt käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega on hageja käitunud vastutustundlikult mõlema kostja suhtes.
2.8.Kui kohus peaks mingil põhjusel asuma seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis leiab hageja, et kostjatel puudub kahju hüvitamise nõue ja jääb enda 24.02.2015 vastuses toodud seisukohtade juurde (III kd tlk 52 -54). Lühidalt - hageja on esitanud 30.01.2015 vastuses nõude täpsustuse, millega on vähendanud tagastamata krediidisummat refinantseeritud kõrvanõuete osas, intressinõuet refinantseeritud nõuete pealt arvestatud intressi osas ning arvestanud viivise vastavalt uuele tagastamata krediidisummale, st et hageja on vähendanud nõuet selliselt nagu ei oleks kostjale täiendavat krediiti võlgnevuste katteks väljastatud ja seega ei ole kostjatele kahju põhjustatud. Kostjad on oma 30.01.2015 menetlusdokumendis esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõude, mille kohaselt on tekkinud vähemalt järgmine otsene varaline kahju: 1)11.02.2008, 25.11.2008 ja 16.03.2009 lepingute sõlmimise tasud (vastavalt 19,17 eurot, 25,56 eurot ja 25,56 eurot); 2) 11.02.2008, 25.11.2008 ja 16.03.2009 lepingute alusel kostjalt 1 sisse nõutud või nõutavad võla sissenõudmisega seotud kulud ning 3) intressimäära suurenemise 1,89% võrra tingitud täiendav intressikulu. Hageja vaidleb kostja poolt toodud kahjunõudele vastu ja jääb enda 24.02.2015 seisukohtade juurde. Lühidalt öeldes ei saa pidada laenulepingute lepingu sõlmimise tasusid kostjate kahjuks,
sest tegemist on tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega VÕS § 401 lg 2 tähenduses, mistõttu on kostjad kohustatud hagejale laenulepingute sõlmimise eest tasu maksma. Ka võla sissenõudmisega seotud kulu näol ei saa olla tegemist kostjate kahjuga, sest tegemist on hageja tasulise teenusega, milles pooled on kokku leppinud lepingu üldtingimustes ning tegemist ei ole leppetrahviga. Ka VÕS § 113 lg 5 sätestab üldise põhimõtte, et võlausaldaja võib nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlikke võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Kostjatel ei ole tekkinud ka kahju intressimäära suurenemisest, sest hageja on enda 30.01.2015 vastuses toodud nõude täpsustuses vähendanud intressinõuet refinantseeritud nõude pealt arvestatud intressi võrra. Seega on hageja seisukohal, et kostjatel ei ole sellist kahju tekkinud, mille alusel esitada kahju hüvitamise nõuet.
2.9.Samuti märgib hageja, et kui kohus peaks mingil põhjusel asuma seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostjatel on kahju hüvitamise nõue, millega hageja ei nõustu, siis jääb hageja enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde, et kostja 1 on vastavalt VÕS 139 lg 2 ka ise vastutav kahju tekitamise eest (hageja 24.02.2015 vastus, III kd tlk 55) ning kahjuhüvitamise nõue on tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 aegunud 11.01.2013 (3 aastat alates tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95 kt kokkuleppe nr 1 ülesütlemisest) ning et nõuet ei ole võimalik tasaarveldada vastavalt VÕS § 200 lg 2 alusel, kuna tegemist on nõudega, millele saab tulenevalt VÕS § 200 esitada vastuväiteid (hageja 24.02.2015 vastus, III kd tlk 56-58). Tuginedes eeltoodule ning hageja varasemates vastustes toodud seisukohtadele, palub hageja kohtul hagi rahuldada.
3.KOSTJA VASTUVÄITED 3.1 Kostjate vastuse kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas 25.11.2008 tarbijakrediidileping nr 0805018/5kt ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised ja kas kostja 2 võib nimetatud tarbijakrediidilepingu ja selle kokkuleppe nr 1 tühisuse tõttu keelduda 25.11.2008 käenduslepingu täitmisest. Kui on tühised, siis on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hageja alternatiivne nõue on aegunud. Kui ei ole tühised, siis on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (kostja 1 suhtes) ja teavitamiskohustust (kostja 2 suhtes) ning tekitanud kostjatele kahju ning kas hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud. Lisaks on poolte vahel vaidlus nõude kujunemise üle ning täpsemalt selle üle, kas hageja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõudel on õiguslik alus, kas hageja on kohaldanud õigesti VÕS § 415 ja kas annuiteetmaksegraafikud on õiged.
3.2.Kostjad leiavad, et sõltumata sellest, mida Riigikohus on varasemalt öelnud TsÜS § 86 ja § 97 „üheaegse“ kohaldamise kohta ning millal ja kuidas on muudetud või täiendatud TsÜS § 86, on TsÜS § 86 lg 1 sõnastuses „heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine“ alati sellisena kehtinud. Ühte lepingupoolt ebamõistlikult või ebaõiglaselt kahjustavad tehingud (sh liigkasuvõtjalikud tehingud) on heade kommete vastased olnud nii 2006, 2008, 2009 kui ka hilisematel aastatel. Asjas nr. 3-2-1-186-13 asus Riigikohus seisukohale, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lõiked 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lõike 1 alusel. Kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lõiget 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Vastastikuste kohustuste vahelise tasakaalu erilise kaitsmise põhjuseks on see, et leping sõlmitakse eesmärgiga saada mingi kindel soovitud sooritus ja vastutasuks ollakse nõus tegema midagi teise poole heaks. Kui soovitava soorituse ja vastutasu väärtuse vahel on suur erinevus, siis on see märk sellest, et kahjustatud
poole soov endale kohustust võtta ei ole olnud vabatahtlik. Teisisõnu – tegu on ühe elemendiga lepinguvabaduse põhimõtte realiseerimisel.
3.3.Kostjad on seisukohal, et hageja on teeninud ja oleks jätkuvalt teeninud, kui tarbijakrediidileping ei oleks lõppenud, kostja 1 kulul märkimisväärset intressitulu. Kogu laenusuhte kestel on kostja 1 tasunud hagejale põhinõude katteks 8974,41 krooni ja intressinõude katteks 20975,78 krooni ning kui kostja 1 oleks 25.11.2008 tarbijakrediidilepingut nr 0805018/95kt ja selle kokkulepet nr 1 vastavalt maksegraafikule täitnud, oleks kostja 1 tasunud 20000 krooni (reaalselt kostja 1 kasutusse antud summa) kasutamise eest hagejale intressinõude katteks kokku 92714,14 krooni (III kd tlk 22, punkt 3.2). Siinkohal juhivad kostjad tähelepanu ka Riigikohtu seisukohtadele asjas nr. 3-2-1-186-13 (p 23), milles muuhulgas asus kohus seisukohale, et kuna laenu tagastamise tähtaja pikendamise tasu saab käsitada täiendava intressina laenu kasutamise (pikendatud) aja eest, saab seda arvesse võtta ka soorituste väärtuste vahe olulisuse üle otsustamisel.
3.4.Hageja liigkasuvõtmine on saanud võimalikuks ja oleks jätkunud, kui tarbijakrediidileping ei oleks lõppenud, järgmiste asjaolude tõttu: (1) hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt nagu tavapäraselt laenusuhetes arvestatakse, (2) hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 65%-75%, kuid hilisemates (2008. ja 2009. aasta) lepingutes juba üle 90% ( III kd tlk 42), (3) hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda muuhulgas olukorras, kus kostja 1 sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (III kd tlk 23, allmärkus 16), (4) refinantseerimine võimaldas hagejal korduvalt kasutada annuiteetgraafikut ehk „taastada“ olukord, kus perioodi alguses moodustab intress kuumaksest taas suurema osa, (5) hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, sest lepingu kehtivus tähendas õigust arvestada jätkuvalt intressi, lepingu erakorralise ülesütlemise korral oleks see õigus lõppenud ja asendunud õigusega arvestada viivist, mis on võrreldes intressiga „nõrgem“ nõue (III kd tlk 22, punkt 3.3). Seejuures on hageja kõike eelnevat teinud kostja 1 suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes, jättes omandamata teabe, mis võimaldanuks hinnata kostja 1 krediidivõimelisust, jättes hindamata kostja 1 krediidivõimelisuse ja täitmata selgitus- ja nõustamiskohustuse.
3.5.Hageja väidab hagiavalduses, et leping ja selle kokkulepe vastasid krediidisaaja avalduses väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Krediidisaaja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest riskidest oma allkirjaga laenulepingul. Lisaks sellele, et hageja väide on tõendamata ja kostjad on tõendanud vastupidist (II kd tlk 14-15 punkt 2), asus Riigikohus asjas nr. 3-2-1-186-13 seisukohale, et „asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta. Maakohtu poolne tõlgendus muudaks TsÜS § 86 lõike 3 sisutühjaks.“ Teadlikkus laenutingimustest ja varasemast ajast kogemus krediidilepingute sõlmimisel puudutab vaid ühte TsÜS § 86 lõikes 2 nimetatud sundolukorda iseloomustavat näitlikku tunnust – kogenematust. TsÜS § 86 lõikes 2 sätestatud sundolukorra oluline kriteerium on aga muuhulgas ka laenuvõtja majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel.
3.6.Kostjate hinnangul ei saa kirjeldatud asjaoludest tulenevalt olla kahtlust selles, et tegemist on liigkasuvõtjaliku (refinantseerimis)tehinguga, mis on tehtud kostja 1 jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja kus vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
3.7.Selguse huvides märgivad kostjad, et kostja 2 ei väida, et 25.11.2008 käendusleping on TsÜS § 86 lõike 1 alusel tühine. Kostja 2 tugineb heade kommete vastasuse küsimuses VÕS § 149 lõikele 1 ja väidab, et kui 25.11.2008 tarbijakrediidileping nr 0805018/5kt ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised, siis ei ole õiguslikke tagajärgi ka 25.11.2008 käenduslepingul ja kostja 2 võib keelduda 25.11.2008 käenduslepingu täitmisest.
3.8.Kostjad jäävad alternatiivse nõude aegumise vastuväite juurde ning paluvad aegumise küsimuses arvestada nii kostjate 22.01.2014 (II kd tlk 50) ja 21.02.2014 (II kd tlk 94) menetlusdokumentides esitatud seisukohtadega kui ka kostjate 14.04.2014 (apellatsioonkaebused) (II kd tlk 130 ja 135) ja 29.09.2014 (apellantide seisukohad) (II kd tlk 169) menetlusdokumentides esitatud seisukohtadega. Kostjad leiavad, et hageja nõuab neilt järgmiste korduvate kohustuste täitmist: 23.07.2008, 25.08.2008, 23.09.2008, 23.10.2008, 24.11.2008, 23.12.2008, 23.01.2009, 23.02.2009, 23.03.2009 ja 23.04.2009 maksed. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Lähtudes eeltoodule teevad kostjad järgmised järeldused: 23.07.2008, 25.08.2008, 23.09.2008, 23.10.2008, 24.11.2000 ja 23.12.2008 maksete osas algas aegumistähtaeg 31.12.2008 ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid 31.12.2011 ning 23.01.2009, 23.02.2009, 23.03.2009 ja 23.04.2009 maksete osas algas aegumistähtaeg 31.12.2009 ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid 31.12.2012. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostjad esitavad aegumise vastuväite ja keelduvad kohustuste täitmisest.
3.9.Kostjad on vastutustundliku laenamise põhimõtte (kostja 1 suhtes) ja teavitamiskohustuse (kostja 2 suhtes) sisu ja olemust erinevates menetlusdokumentides põhjalikult käsitlenud ja seetõttu ei hakka kostjad ennast kordama. Kostjad jäävad kõigi esitatud seisukohtade juurde, kuid juhivad eraldi tähelepanu järgnevale. Sõltumata sellest, kas ja millal kostja 1 hagejale oma makseraskuste tekkepõhjusest teatas (20.01.2016 kohtuistungil avaldas kostja 1, et makseraskuste tekkepõhjusest teatas ta hagejale juba 2008. aasta alguses, III kd tlk 162), olid kostja 1 makseraskused hagejale teada (kostjal 1 oli tekkinud makseviivitus) juba 11.02.2008, mil pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu nr 0600392/45kt kokkuleppe nr 1 ja seetõttu pidi hageja tekkepõhjuste järele ise pärima (omandama selle teabe). Hageja ei ole aga teabe kogumist kostja 1 kohta tõendanud. Hageja ei kinnitanud sellise teabe kogumist ka 20.01.2016 kohtuistungil. Hagejal oli aga nii info kogumise kui säilitamise kohustus tulenevalt KAS § 83 lõikest 3, mistõttu ei saa hageja ennast vabandada dokumenteerimata jätmisega. Dokumenteerimine oli oluline hageja huvides ka seetõttu, et tarbijakrediidilepingu üldtingimuste (punkt 8, I kd tlk 16 ja 26) ja käenduslepingu (punkt „Käendaja õigus käendatavate nõuete kohta informatsiooni saamisele“, I kd tlk 28) järgi toimus hagejalt kostjatele teabe vahetamine üksnes suulises vormis. Vaatamata eeltoodule ei ole hageja ka selgitus- ja nõustamiskohustuse väidetavat täitmist dokumenteerinud. Kostjad rõhutavad, et hagejal lasus kohustus selgitada ja nõustada ning anda teavet ka siis, kui seda temalt ei palutud või küsitud. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-12-38650 rõhutanud, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt tuleb kontrollida laenusaaja maksevõimet mitte ainult laenulepingu sõlmimisel, aga ka selle muutmisel.
3.10.Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei
antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta (3-2-1-169-13).
3.11.Hageja saatis kostjale 2 meeldetuletusi ja hoiatusi, millest nähtus kostja 1 võlgnevus ja millest kostja 2 oleks väidetavalt pidanud välja lugema teabe kostja 1 krediidivõimelisuse kohta, kuid meeldetuletusi ja hoiatusi saatis hageja ju pärast 25.11.2008 käenduslepingu sõlmimist. Siinkohal rõhutab kostja 2, et hageja ei ole hagi alusena käenduslepingu sõlmimise asjaolusid üldse esile toonud. Hageja on hagiavalduses üksnes avaldanud, et hageja ja kostja 2 sõlmisid käenduslepingu. Hageja ei kinnitanud teavitamiskohustuse täitmist kostja 2 suhtes ka 20.01.2016 kohtuistungil. Hageja ei saanudki seda teha, sest kui hageja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes teavet kostja 1 kohta (sh kostja 1 makseraskuste ja nende tekkepõhjuste kohta), siis ei saanud hageja ka kostjat 2 millestki teavitada.
3.12.Selguse huvides, kostja 2 tugineb kahju hüvitamise ja tasaarvestuse küsimuses nii VÕS § 149 lõikele 3 kui omaenese kahjule (vt ka Riigikohtu otsus asjas 3-2-1-136-12, punktid 25 ja 26) (III kd, tlk 22, punkt 2.5.8).
3.13.Krediidiandja, kelle igapäevase majandustegevuse hulka kuulub riskide määratlemine, hindamine, mõõtmine ja kontrollimine, ei vaja seadusandja ega riigipoolset kaitset olukorras, kus ta on jätnud enda kohustused seoses krediidiriski hindamisega täitmata. Tarbijast laenusaaja aga väärib, et kohus tema õigusi kaitseks, eriti olukorras, kus soovitakse realiseerida õigust, mis viiks olukorrani, mis on täielikult hea usu põhimõtte vastane. Samale seisukohale on asunud Euroopa Kohus 09.07.1997 otsuses kohtuasjas nr C- 222/952. Kostjad juhivad tähelepanu ka VÕS § 101 lõikele 3. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-12-38650 asunud seisukohale, et õiglustunnet riivab olulisel määral see, kui krediidiasutus, kelle poole pöördub laenu tagastamisega raskustesse sattunud klient, pakub raskustesse sattunud ja olukorrale lahendust otsivale kliendile välja lahenduse, mis on seaduses sätestatuga võrreldes kliendile kahjulikum ja krediidiasutusele kasulikum. Ringkonnakohus leidis, et riiklik sunniaparaat ei pea ega saa tagada sellistele krediidiandjatele kohtulikku kaitset, kes pakuvad raskustesse sattunud klientidele välja seaduses sätestatuga võrreldes kahjulikumad lahendused.
3.14.VÕS § 139 kohaldamise osas on kostjad oma seisukohad esitanud 30.01.2015 menetlusdokumendi punktis 2.5.7, leides, et VÕS § 139 lõike 2 kohaldamine on antud juhul välistatud, sest (1) sätet ei saa kohaldada, kui kahju tekitajal (antud juhul hagejal) oleksid olnud samasugused võimalused vastavat informatsiooni saada või kui ta kahju tekkimise ohu nagunii ära tundis või ära tundma pidi ja (2) kahjustatud isiku omaosaluseks ei saa lugeda seda, kui isik kasutab kellegi teenuseid just tema professionaalsete omaduste tõttu (III kd tlk 22).
3.15.Ka aegumise osas on kostjad oma seisukohad esitanud, viidates 30.01.2015 menetlusdokumendi punktis 2.5.7 VÕS § 200 lõikele 2 ja TsÜS § 146 lõikele 4 (tahtliku rikkumise osas vt sama menetlusdokumendi punkt 2.5.4) (III kd tlk 21 ja 22). Kostjad nõustuvad hageja seisukohaga, et kuna hageja ütles 25.11.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95tk ja selle kokkuleppe nr 1 üles ja esitas lepingu lõppemisest tuleneva nõude kostjate vastu 12.01.2010, siis muutus 12.01.2010 sissenõutavaks ka kostjate kahju hüvitamise nõue, mis kolmeaastase aegumistähtaja korral aegunuks 12.01.2013 (hageja on ekslikult märkinud 11.01.2013). Kuna kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse 30.01.2015 (punktid 1.10.6 ja 2.5.6) (III kd tlk 20 ja 22), siis tuleb VÕS § 200 lõike 2 kohaldamiseks tuvastada, millal tekkis kostjate õigus nõuet tasaarvestada. VÕS § 197 lõikest 1 tulenevalt tekkis kostjatel õigus nõuet tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel (kostjatel) on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt (hagejalt) nõuda tema kohustuse täitmist, st passiivnõue peab olema tekkinud ja aktiivnõue peab olema muutunud sissenõutavaks. Vaidlust ei ole selle üle, et passiivnõue (hageja nõue kostjate vastu) tekkis enne
12.01.2013 ja aktiivnõue (kostjate nõue hageja vastu) muutus sissenõutavaks enne 12.01.2013 ehk kostjate õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne aktiivnõude aegumist 12.01.2013.
3.16.VÕS § 200 lõike 4 osas on Riigikohus asunud seisukohale, et VÕS § 200 lõike 4 tähenduses ei välista tasaarvestust igasugune teise poole vastuväide. Selle sätte kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud) (3-2-1-59-10). Hageja vastuväited ei ole sellised vastuväited. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kahju (VÕS § 115 lg l) nõude tasaarvestamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ja kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (3-2-1-145-14).
3.17.Võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõude õigusliku aluse osas jäävad kostjad kõigi esitatud seisukohtade juurde, kuid kostjad rõhutavad, et VÕS § 113 lõige 5 kehtis nii 2006, 2008, 2009 kui ka hilisematel aastatel (hageja väidab vastupidist) ja hageja tugineb hagiavalduses ka ise VÕS § 113 lõikele 5.
3.18.VÕS § 88 ja § 415 kohaldamise küsimuses jääb hageja seisukoht kostjatele arusaamatuks. Samuti jääb arusaamatuks viide Riigikohtu asjale nr. 3-2-1-174-11, sest viidatud asjas ei olnud vaidluse esemeks tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded. Riigikohus on aga asjas nr. 3-2-1169-13 asunud seisukohale, et kui 2006. a laenuleping oli tarbijakrediidileping, on kõrvalnõuded piiratud VÕS § 415 lg 1 kohaselt ja maksete arvestamine erinevate kohustuste katteks on sätestatud VÕS § 415 lõikes 2. Kostjate hinnangul on VÕS § 415 lõike 2 näol tegemist erisättega VÕS § 88 suhtes (vähemalt selle lõigete 6-8 suhtes).
3.19.Kostjad on esitanud konkreetsetele (sh üldtunnustatud) meetoditele tuginedes oma seisukoha annuiteetgraafikute õigsuse osas (III kd, tlk 24. punkt 5). Hageja esitas 24.02.2015 oma seisukoha, väites, et kostjad on lähtunud teistsugusest intressiarvestuse meetodist ja seetõttu jõudnud ebaõige tulemuseni, kuid hageja ei selgita, miks kostjate meetod viib ebaõige tulemuseni, aga hageja meetod õige tulemuseni. Samuti ei selgita hageja, millistel kaalutlustel (sh millisel õiguslikul alusel) on hageja kasutanud just seda meetodit, mitte kostjate meetodit või mõnda muud meetodit (hageja väidab, et intressiarvestuse meetodeid on erinevaid). Hageja selgitab intressisumma kujunemist, kuid hageja ei selgita, kuidas kujuneb graafik. Hageja selgitab, millest hageja annuiteetgraafiku koostamisel lähtub, kuid hageja ei selgita, miks näiteks 03.04.2009 kuumaksest on intress just 653,43 (97,25%), mitte 379,15 (vt III kd tlk 42, lisa 5). Tegemist ei saa ju olla hageja suvaotsusega. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole kostjate väiteid annuiteetgraafikute ebaõigsuse osas ümber lükanud ja seetõttu on hageja nõue (vähemalt osaliselt) tõendamata.
3.20.Kuna hageja on osaliselt (u 61% ulatuses) 22.03.2013 esitatud nõudest loobunud (sh 20.01.2016 kohtuistungil alternatiivsest viivisnõudest, III kd tlk 161), siis tulenevalt Riigikohtu seisukohast asjas nr. 3-2-1-73-10 ning TsMS § 429 lõikest 1 ja § 168 lõikest 4 tuleb kohtul lahendada ka nõudest loobumine, sh loobutud nõudes menetlus lõpetada ja menetluskulud jätta hageja kanda.
4.KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.1.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama
neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
4.2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. AS BIGBANK on andnud kostjale 1 laenu oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja 1 on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Pooltevaheline võlasuhe on tarbijakrediidilepingul põhinev võlasuhe. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg-s 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 142 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
4.3.Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, milliseid hageja nõudeid kohus lahendab.
4.3.1.Tulenevalt Riigikohtu 19.02.2014 otsusest nr. 3-2-1-169-13 täpsustas hageja 30.01.2015 menetlusdokumendis esitatud põhinõuet ning hageja lõplikuks nõudeks jäi kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks 1684,14 eurot, millest 637,91 eurot on tagastamata krediidisumma, 338,04 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51,12 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 19,16 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 637,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis (II kd tlk 187- 195). Esitatud menetlusdokumendis hageja sisuliselt möönab, et refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud intressi ja viivise osas on refinantseerimislepingud tühised, mistõttu peab hageja vähendama oma hagis esitatud nõuet tühise osa võrra. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja on osaliselt põhinõudest loobunud kokku summas 2315,86 eurot, kohus võtab loobumise vastu ja seega kuulub nimetatud osas menetlus lõpetamisele. Käesolevas kohtuotsuses lahendab kohus põhinõudena eelpool märgitud hageja nõuet kokku summas 1684,14 eurot.
4.3.2.Kostjad märgivad, et hageja on 20.01.2016 kohtuistungil loobunud ka alternatiivsest viivisenõudest (III kd tlk 160). Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu, kuivõrd hageja vaid möönab võimalust, et alternatiivses nõudes niinimetatud lisanduv viivise piirsumma on sama, mis on põhinõue, kuid esitatule ei ole järgnenud hageja menetluslikku taotlust, mistõttu ei saa kohus lugeda, et hageja on nimetatud nõudest loobunud. Hilisemalt on hageja samuti jäänud oma esialgselt esitatud alternatiivse nõude juurde (III kd, tlk 191), s.o. 19.04.2006 tarbijakrediidilepingu nr. 0600392/45kt ning selle kokkuleppe nr. 1 rikkumisega seoses mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 1 350,95 eurot, millest 529,94 eurot on tagastamata krediidisumma, 121,95 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 699,06 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti palub hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks alates 07.11.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 29,04% tagastamata krediidisummalt aastas.
4.4 Kohus, tutvunud hagiavalduse, esitatud tõendite ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagiavaldus kuulub põhinõudes rahuldamisele hageja poolt vähendatud ulatuses. Kohus nõustub kostja vastavate põhjenduste ja seisukohtadega. 4.5.Puudub vaidlus ja on tõendatud, et: 1) Hageja ja kostja 1 sõlmisid 19.04.2006 tarbijakrediidileping nr 0600392/45kt 20 000 krooni (1278,23 euro) krediidi väljastamiseks, intressimääraga 29,04% aastas, krediidi brutosummaga 37801,79 krooni (2415,97 eurot), lõpptähtajaga 23.04.2009 (I kd tlk 7072; II kd tlk 65-67); 2) Hageja ja kostja 2 sõlmisid 19.04.2006 käenduslepingu, vastutuse rahalise maksimumsummaga 57502 krooni (3675,05 eurot), tähtajaga 01.05.2011 (II kd tlk 8283); 3) Hageja ja kostja 1 sõlmisid 11.02.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0600392/45kt kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 1 suurendati täiendavat krediidisummat 4277,11 krooni (273,36 euro) võrra, mis tasaarvestati lepingust nr 0600392/45kt tuleneva võlgnevusega. Leping sõlmiti lõpptähtajaga 23.03.2011, intressimääraga 29,57% aastas (I kd tlk 77-78). Hagiavalduse kohaselt ütles hageja lepingu kostjatele 14.08.2008 saadetud ülesütlemise avalduses üles. Ülesütlemisel võlgnes kostja 1 hagejale: tagastamata krediidisumma 15883,10 krooni, sissenõutavaks muutunud intress 2245,66 krooni, viivis 1236,13 krooni, leppetrahv 3176,62 krooni ja sissenõudekulude jääk 400 krooni kokku 22941,51 krooni ; 4) Hageja ja kostja 1 sõlmisid 25.11.2008 tarbijakrediidileping nr 0805018/95kt, millega tasaarveldati tarbijakrediidilepingu nr 0600392/45kt kokkuleppest nr 1 tulenevad nõuded kokku summas 22941,51 krooni (1466,23 eurot). Krediidi brutosumma oli 94079,38 krooni (6012,77 eurot). Leping sõlmiti lõpptähtajaga 12.11.2018, intressimääraga 30,93% aastas. (I kd tlk 11-14). 5) Hageja ja kostja 2 sõlmisid 25.11.2008 käenduslepingu, vastutuse rahalise maksimumsummaga 116620,89 krooni (7453,43 eurot), tähtajaga 01.12.2020 (I kd tlk 2829); 6) Hageja ja kostja 1 sõlmisid 16.03.2009 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95kt kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 1 suurendati täiendavat krediidisummat 2431,26 krooni (155,39 euro) võrra, mis tasaarvestati lepingust nr 0805018/95kt tuleneva võlgnevusega. Krediidi brutosumma oli 101584,53 krooni (6492,43 eurot). Leping sõlmiti lõpptähtajaga 03.12.2018, intressimääraga 30,75% aastas. (I kd tlk 21-24) 7) 12.01.2010 kostjatele saadetud ülesütlemise avaldusega ütles hageja tarbijakrediidilepingu nr. 0805018/95kt üles (Ikd tlk 40-41, 169-170). Ülesütlemisavalduse kohaselt moodustas ülesütlemise seisuga võlgnevus 2266,81 eurot, millest tagastamata krediidisumma 1615,69 eurot, 439,54 eurot tasumata intress, 185,34 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 25,56 eurot tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 0,66 eurot viivis. 8) Hageja ja kostja 1 sõlmisid 19.03.2010, 09.07.2010 ja 06.07.2011 krediidilepingust nr. 0805018/95kt tulenevad võla tasumise kokkulepped.
4.6.Pooled ei vaidle ka, et 25.11.2008 leping sõlmiti 19.04.2006 tarbijakrediidilepingu ja 11.02.2008 kokkuleppe nr. 1 järgse võlgnevuse refinantseerimiseks. Kostja 1 ei vaidle, et ta oli 19.04.2006 tarbijakrediidilepingu ja kokkuleppe nr. 1 järgi hagejale võlgu. Vaidlust ei ole, et raha kostjale üle ei kantud, vaid 25.11.2008 lepinguga loeti 2006. a lepingu järgsed kohustused
täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega (ehk varasemat laenu refinantseeriti). Pooled ei vaidle ka käenduslepingute tühisuse üle.
4.7.Kohus loeb TsMS § 231 lg 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.
4.8.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas 25.11.2008 tarbijakrediidileping nr 0805018/5kt ja selle 16.03.2009 kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised ja kas kostja 2 võib nimetatud tarbijakrediidilepingu ja selle kokkuleppe nr 1 tühisuse tõttu keelduda 25.11.2008 käenduslepingu täitmisest VÕS § 149 lõike 1 alusel.
4.9.Seoses asjaoluga, et hageja on nõude vähendamisel sisuliselt tunnistanud 25.11.2008 tarbijakrediidileping nr 0805018/5kt ja selle 16.03.2009 kokkulepe nr 1 osalist tühisust refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud intressi ja viivise osas, peab kohus hindama lepingute tühisust osas, milles vaidlus jätkub.
4.10.Poolte vahel krediidilepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal (19.04.2006, 11.02.2008, 25.11.2008, 16.03.2009) kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.
4.11.Seega õige on kostjate seisukoht, et TsÜS § 86 lg 1 sõnastuses „heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine“ on alati sellisena kehtinud. Samas nõustub kohus hageja poolt märgituga, et kostjad ei saa tugineda laenulepingute tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega, kuna nende eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega TsÜS § 97 alusel. TsÜS § 86 lg-d 2-4 kehtivad alates 01.05.2009.
4.12.Tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 171 lõige 2 sätestab, et tarbijakrediidilepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2011. aasta 1. juulit, kohaldatakse seni kehtinud seadust. Seega kehtivale TsÜS §-le 86 ei ole seadusega tagasiulatuvat jõudu antud.
4.13.Lähtudes eeltoodust tuleb kohtul hinnata eelpool nimetatud 25.11.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/5kt (edaspidi ka 2008.a leping) ja selle 16.03.2009 lisakokkuleppe nr. 1 (edaspidi ka 2009.a kokkulepe) vastuolu heade kommetega ja tühisust lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS redaktsioonist lähtuvalt.
4.14.Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-76-01 märkinud, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust.
4.15.Kui tehingu kehtivus on küll sõltuvusse seatud headest kommetest, kuid seadus näeb ette erinormi, siis tuleb juhinduda erinormist, mitte TsÜS §-st 86. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et TsÜS tehingu tühistamise koosseisud, eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97, on erinormiks TsÜS
§ 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 11 ja 31. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04, p 16, samuti otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Seega kehtinud TsÜS § 97 andis võimaluse leping tühistada, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendas, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 järgi tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 99 lg 1 punkti 2 kohaselt võis tehingu raskete asjaolude ärakasutamise korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Rasked asjaolud said eksisteerida ainult tarbijakrediidilepingu sõlmimise hetkel, ehk siis oleks kostja 1 saanud 25.11.2008 lepingu tühistada hiljemalt 25.05.2009 ning 16.03.2009 lisakokkuleppe nr. 1 hiljemalt 16.09.2009. Lisaks tuleneb TsÜS § 99 lõikest 2, et hoolimata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Seega isegi juhul, kui rasked asjaolud kestsid kauem kui ainult tarbijakrediidilepingu sõlmimise hetkel, siis oleks kostja 1 saanud TsÜS § 97 alusel lepingud tühistada hiljemalt vastavalt kas siis 25.11.2011 või 16.09.2012. Pooled ei vaidle, et TsÜS § 97 alusel ei olnud kostja 1 pidanud vajalikuks hagejaga sõlmitud krediidilepinguid tühistada. Lepingud lõppesid hageja poolse ülesütlemisega 12.01.2010.
4.16.Heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302) ja nr 3-21-29-04 (RT III 2004, 10, 126)). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, 3-2-1-80-05, p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (vt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 ja 29. aprilli 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Laenulepingu korral tuleb võrreldavate kohustustena käsitada eelkõige laenuna antava raha ja sellelt makstava tasu (intressi) suhet (Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-186-13, p. 16). See ei tähenda kohtu arusaamisel aga seda, et kohus peaks hindama iga maksegraafikus märgitud kuumakse osas põhinõude ja intressi suhet vaid hinnata tuleb laenusuhet tervikuna.
4.17.Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatuks kõigepealt hinnata, kas kostja 1 sõlmis 2008.a lepingu ja selle 2009.a. kokkuleppe tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja alles seejärel hinnata, kas kostjal 1 oli erakorraline vajadus (sundolukord) lepingu sõlmimiseks ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast, et tuvastada tehingute vastuolu heade kommetega.
4.18.Vaatamata sellele, et enne 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 97 märgitud eeldused oli aluseks lepingute tühistamiseks ning samad eeldused on sätestatud kehtivas TsÜS § 86 lõikes 2 tühisuse alusena, ei sätestanud TsÜS § 97 hindamise alusena pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtuse vastavust headele kommetele. Kohus on seisukohal, et krediidi kulukuse määra arvestamist, hindamaks seda, kas pool on teinud tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, s.h kas tegemist on liigkasuvõtjalike (refinantseerimis) tehingutega, saab arvestada ka käesolevas vaidluses. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste
objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu.
4.19.Kostjad märgivad, et kogu laenusuhte kestel on kostja 1 tasunud hagejale põhinõude katteks 8974,41 krooni ja intressinõude katteks 20975,78 krooni ning kui kostja 1 oleks 25.11.2008 tarbijakrediidilepingut nr 0805018/95kt ja selle kokkulepet nr 1 vastavalt maksegraafikule täitnud, oleks kostja 1 tasunud 20000 krooni (reaalselt kostja 1 kasutusse antud summa) kasutamise eest hagejale intressinõude katteks kokku 92714,14 krooni. Kostjad peavad liigkasuvõtlikuks ka hageja kasutatud annuiteetgraafikuid, milles perioodi algul moodustas intress suurema osakaalu ning annuiteetgraafikute korduvat kasutamist ning lepingute ülesütlemist olukorras, kus sissenõutavad kohustused ei olnud märkimisväärsed. Kostjad leiavad, et hageja eesmärk oli kostja 1 arvelt ebaõiglaselt rikastuda (III kd tlk 22 p 3.2.-3.5).
4.20.Kohus nõustub hagejaga, et kostjad võrdlevad alusetult algset krediidisummat ja nelja lepingu alusel tagasimaksmisele kuuluva intressi kogusummat, sh arvestamata iga lepinguga kokku lepitud intressimäära, krediidi tagasimakse perioodi ning oma arvestustes ja võrdlustes seoses tagasimakstud summadega ei arvesta kostjad juba tasutud võla sissenõudmise kulude ja viivistega, mille maksmise kohustus ei tulenenud mitte maksegraafikutest vaid otseselt seoses kohustuste rikkumisega kostja 1 poolt (II kd tlk 32). Kostjad on kõik kostja 1 poolt tasutud summad jaganud vaid põhinõude ja intressi tasumisteks. Kostjate hinnangul ei pidanud laekumiste arvestuses võla tasumise meeldetuletuskirjadega arvestama, sest nende saatmisega kaasnenud kulu hüvitamiseks puudub (puudus) õiguslik alus (III kd tlk 23). Kohus kostjatega ei nõustu, kuivõrd võla sissenõudmise kulude mahaarvamise õigus enne põhivõla ja intressi tasumist, tuleneb nii poolte vahel sõlmitud krediidilepingute üldtingimustest kui ka VÕS § 415 lõikest 2 (vt. täpsemalt käesoleva otsuse punkti 4.52).
4.21.Kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, siis õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 19; Riigikohtu
5.märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Lähtudes lepingute sõlmimisel 25.11.2008 ja 16.03.2009 kehtinud VÕS § 406 lg-te 1 ja 2 redaktsioonidest, tuleb krediidi kulukuse määra all mõista protsentides krediidi netosummast või netohinnast avaldatavat tarbijale aastas langevat krediidist tulenevate kulude koormust eeldusel, et krediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul. Krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja omandamise, teenuse kasutamise või muu soorituse saamisega.
4.22.25.11.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/5kt kohaselt on lepingu krediidi kulukuse määraks 49,64%. Kohtul ei ole põhjust kahelda märgitud protsendi arvutamise õigsuses, kuivõrd krediidi kulukuse määra arvutamisel juhinduvad kõik krediidiasutused ühte moodi VÕS §-st 406 ja rahandusministri määrusest „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord" (lepingu sõlmimise ajal kehtis rahandusministri 7. augusti 2002. a määrus nr 98). Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr laenulepingu sõlmimise ajal (2008. aasta novembris) 28,71% (III kd tlk 61). Seega ületab lepingujärgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra vaid 1,73 korda. 16.03.2009 sõlmitud kokkuleppes nr. 1 oli krediidi kulukuse määraks 49,76% aastas. Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr kokkuleppe sõlmimise ajal
(2009. aasta märtsis) 35,87%. Seega ületab kokkuleppe nr. 1 krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra vaid 1,39 korda.
4.23.Seega loeb kohus tuvastatuks, et eelmärgitud lepingute krediidi kulukuse määrad ei ületa riigikohtu poolt märgitud määra, mistõttu ei saa lugeda, et vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seepärast oleksid 2008. a leping ja 2009.a. kokkulepe eelnimetatud alusel tühised.
4.24.Kohus leiab, et paljasõnalised ja tõendamata on ka kostjate väited, et hageja kasutas kostja 1 olukorda omakasupüüdlikult ära, soovides teenida krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise arvelt täiendavat tulu, sõlmides kostjaga 1 liigkasuvõtjalikke lepinguid/ kokkuleppeid. Kohus on seisukohal, et laenu refinantseerimine ei pea kindlasti toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on loobunud nõudest refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud intressi ja viivise osas, ei ole enam asjakohased ka kostjate väited, et liigkasuvõtjalikkus seisnes hageja intressiarvestuses.
4.25.Kostjad väidavad, et liigkasuvõtjalikkus väljendus ka hageja poolsel lepingu erakorralise ülesütlemisega viivitamisel, mistõttu tähendas lepingu kehtivus õigust arvestada jätkuvalt intressi, mis oleks lepingu erakorralise ülesütlemise korral lõppenud ja asendunud õigusega arvestada viivist, mis on võrreldes intressiga „nõrgem“ nõue (III kd tlk 22, punkt 3.3). Kohus eelmärgituga ei nõustu, kuivõrd tehingu ebasoodsaid tingimusi, s.h. liigkasuvõtlikkust hinnatakse lepingu sõlmimise hetkel, mitte lepingupoole hilisema käitumise alusel.
4.26.Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-83-13 selgitanud, et tehingu tühisusele tuginev pool peab tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast. Riigikohus on ka leidnud, et tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-49-11, p 9).
4.27.Käesoleval juhul on tuvastamist leidnud, et vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seega lasub kostjal 1 kui laenusaajal kohustus selgitada ja tõendada, milles sundolukord seisnes.
4.28.Kostja 1 ei tugine erakorralisele vajadusele või sõltuvussuhtele, vaid märgib, et allkirjastas lepinguid kogenematusest ja saamata sellest aru, sest hageja ei täitnud oma selgitamis- ja nõustamiskohustust. Samuti väidab kostja 1, et lepingute allkirjastamise ajal ei olnud tema vaimne ja emotsionaalne seisund tavapärane (III kd tlk 153). Kostjad on seisukohal, et hageja on juhtinud poolte lepingulist suhet vastavalt oma tahtele ja parimale kasule ning on jätnud kostjate huvid täielikult tähelepanuta.
4.29.Kohus ei saa nõustuda, et kostja 1 oleks laenusuhtes olnud kogenematu, kuivõrd kostja I on samas tunnistanud, et see ei olnud tal esimene laenusuhe (III kd tlk 153) ning kostja 1 ei ole oma kogenematust ka täpsemalt põhjendanud. Samuti on paljasõnaline kostja 1 väide seoses tema vaimse ja emotsionaalse seisundi kohta. Oma väite tõendamiseks ei ole kostja 1 ühtegi tõendit esitanud.
4.30.Olukorras, kus kostja kinnitab laenuandjale, et suudab laenu tasuda, kuid väiksemates summades ja pikema perioodi jooksul, ei saa järeldada, et kostja 1 oli asetatud sundolukorda ning ei olnud oma valikutes vaba. Kostjal 1 oli võimalik iga lepingu sõlmimisel hinnata oma tulevaste kohustuste ulatust lepingutele lisatud maksegraafikute alusel. Kohus on seisukohal, et üksnes see, et isik võtab endale laenukohustuse, mis ületab tema võimet laenu teenindada, ei anna alust järeldada isiku otsustusvõimetust lepingu sõlmimisel. Asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. 4.31 Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et kostja 1 ei ole tõendanud kehtinud TsÜS § 97 sätestatud eelduste olemasolu, s.t. tehingu tegemist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et kostja 1 laenusaajana ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud kostja 1 jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Laenu refinantseerimine ei pea kindlasti toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Esitatud andmetel ei ole kostjale 1 25.11.2008 krediidilepingu ja selle 16.03.2009 kokkuleppe nr. 1 alusel langenud ülemäära suure intressi maksmise kohustus. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Ka ei ole kohtu hinnangul lepingutasud krediidisummat arvestades ülemäärased.
4.32.Kohus leiab, et hageja on veenvalt esitatud arvestustes (vt II kd tlk 30-31 ja 193) ümber lükanud kostja väite, et hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi olukorras, kus kostja 1 kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud alust lepingu ülesütlemiseks. Kostjad leiavad, et hagejal ei olnud 16.03.2009 (s.o. viimase lepingu sõlmimise eel) tekkinud lepingu ülesütlemise õigust (II kd tlk 15), kuivõrd seisuga 16.03.2009 võlgnes kostja 1 hagejale kahe kuu põhimakse ja kahe kuu intressimakse ning viimaste maksetega oli kostja 1 olnud viivituses kõigest 6 päeva.
4.33.Hagiavaldusele lisatud üldtingimuste punkti 5.1.1. kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda kas juhul, kui krediidisaaja on viivitanud maksekohustuse täitmisega vähemalt 30 päeva või on osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse maksega. Praegusel juhul oli kostja 1 hageja esitatud andmetel maksete tasumisel viivituses rohkem kui 30 päeva ning kolme osamaksega, seega oli hagejal tekkinud ülesütlemisõigus. Siinjuures on õige hageja märkus, et kostjad ei ole ka oma laekumiste arvestustes arvestanud võla sissenõudmise kulude tasumistega.
4.34.Kokkuvõtteks märgib kohus, et eelmärgitud põhjendustel ei saa lugeda 25.11.2008 tarbijakrediidilepingut nr 0805018/5kt ja selle 16.03.2009 lisakokkulepet nr. 1 heade kommetega vastuolus olevaks ja tühiseks osas, mille täitmist hageja nõuab, lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 ja § 97 redaktsioonist lähtuvalt. Kuivõrd lepingud ei ole eelmärgitud osas tühised, puudub kostjal 2 õigus keelduda 25.11.2008 käenduslepingu täitmisest VÕS § 149 lõike 1 alusel.
4.35.Kuivõrd kohus on seisukohal, et 25.11.2008 leping ja selle 16.03.2009 kokkulepe nr. 1 ei ole tühised, siis on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (kostja 1 suhtes) ja teavitamiskohustust (kostja 2 suhtes) ning tekitanud kostjatele kahju ning kas hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud.
4.36.Kostjad heidavad hagejale ette, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes omandamata teabe, mis võimaldanuks hinnata kostja 1 krediidivõimelisust, jättes hindamata kostja 1 krediidivõimelisuse ja täitmata selgitus- ja nõustamiskohustuse.
4.37.Kuivõrd Riigikohus on kohtulahendis nr. 3-2-1-169-13 p-s 18 rõhutanud, et laenulepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine, hindab kohus eelnimetatut eelkõige kostjatele võimaliku kahju tekkimise seisukohalt.
4.38.Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Riigikohus on märkinud, et KAS § 83 lgs 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-169-13, p 21).
4.39.Kostjad märgivad, et hagejale pidi olema arusaadav, et kostja 1 elus aset leidnud erakorralisest sündmusest tulenev majandusliku olukorra halvenemine ei ole ajutine. Kostja 1 väidab, et teavitas hagejat aegsasti raskest majanduslikust olukorrast ja erakorralistest sündmustest isiklikus elus, esmalt telefoni teel, hiljem ka e-kirja teel (I kd tlk 157). Juhul kui see ei olnud hagejale koheselt arusaadav, oli (pidi olema) see hagejale arusaadav hiljemalt 25.11.2008, mil hageja sõlmis kostjaga 1 tarbijakrediidilepingu nr. 0805018/95kt. Selleks ajaks oli erakorralise sündmuse asetleidmisest möödunud rohkem kui aasta ja kostja 1 maksedistsipliin ei olnud paranenud. Kostjad leiavad, et kuna kostjal 1 oli tekkinud makseviivitus juba 11.02.2008, siis pidi hageja tekkepõhjuste järele ise pärima. Hageja ei ole aga teabe kogumist kostja 1 kohta tõendanud. Kuna 25.11.2008 lepingu ja kokkuleppe nr. 1 ajal ei olnud enam enamus kostjale 1 kuuluvast kinnisvarast kostja 1 omandis, seega ei saanud hageja kostja 1 maksevõime hindamisel asuda seisukohale, et kostja 1 on maksevõimeline. Kostja 1 ei saa aru, miks hageja jätkas laenusuhet, kui kostja 1 ei omanud piisavat tagatist täiendavalt sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täimiseks. Hageja on oma positsiooni ära kasutades juhtinud lepingulist suhet vastavalt oma tahtele ja jätnud kostja 1 huvid täielikult tähelepanuta. Kostjad heidavad hagejale ette, et viimane ei selgitanud kostjale 1 refinantseerimise tegelikku olemust (III kd tlk 19).
4.40.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida soovib või mitte. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (761 SE III) seletuskirja kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõte, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi, laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Tarbijal tuleb laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Eesti Panga Presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ punkt 3.3 kohaselt peab laenuanalüüsi sisu ja ulatus sõltuma laenu suurusest, laenutootest (instrumendist), laenusaajast ja sellest, kui olulist mõju omab või riski kujutab analüüsitav laen või laenude grupp krediidiasutusele tervikuna. Vastutustundliku laenamise
põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve (krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol), seega nõuab pikemaajaline suur laen ka põhjalikumat analüüsi.
4.41.Hageja on kinnitanud 06.11.2013 kohtuistungil, et enne laenu väljastamist teeb pank päringud registritesse. Üks laenusaajale kuuluv asi oli koormamata, samuti käendajale kuuluv kinnisasi. Tehakse päring ka krediidiinfo andmebaasi. Lähtutakse ka kliendi avaldusest ja esitatud andmetest. Otsuse teeb krediidikomitee (I kd tlk 198). Hageja on mitmel korral märkinud, et hagejal oli alust eeldada, et kostja 1 makseraskused olid ajutise iseloomuga.
4.42.Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kostjale 1 kuulus kuni 15.04.2009 s.t ka viimase kokkuleppe sõlmimise ajal kaks kinnistut – korteriomand xxxx ja kinnistu xxxx suurusega 21,81 ha maatulundusmaa, milline oli koormatud hüpoteekidega Eesti Vabariigi ja AS Hansapank kasuks. Kostjal 2 käenduslepingute sõlmimise ajal kinnisvara puudus (I kd tlk 195, IV kd tlk 2326).
4.43.Kuigi krediidiandja peaks olema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumisel aktiivsem pool, tuleb sellegipoolest tarbijal avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta. Nimetatud kohustus tuleneb VÕS § 14 lg-st 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Sarnane kohustus tulenes ka krediidilepingute lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste punktist 9.1. Kostja 1 on menetluse käigus pakkunud välja mitmeid erinevaid aegu, millal kostja 1 väidetavalt teatas hagejale oma makseraskustest, kuid selget aega ei ole suutnud määratleda. Samuti ei ole jätkuvalt selge, mida täpsemalt kostja 1 oma makseraskuste kohta hagejale rääkis. Kohtule tõenditena esitatud kirjavahetus hagejaga (I kd tlk 83-112) on aset leidnud peale viimase 16.03.2009 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95kt kokkuleppe nr 1 sõlmimist. Ka hageja poolt esitatud kliendihaldusprogrammi väljavõttest perioodil 10.02.2009 – 12.03.2009 ehk enne 16.03.2009 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95kt kokkulepe nr 1 sõlmimist ei nähtu, et kostja 1 oleks teavitanud hagejat abikaasa töövõimetusest või osalise ajaga töötamisest. Märgitud on ainult, et 10.02.2009 meilis teatab kostja 1, et tal on tõsised rahalised raskused, paludes võimalust kuu lõpuks asi ära lahendada (II kd tlk 7). Hageja väitel oli tal põhjust eeldada, et kostja 1 raskused lepingu täitmisel on ajutise iseloomuga ja ületatavad uue kokkuleppe sõlmimisega, millega muuhulgas pikendati graafikut ning vähendati kuumakset. Hageja märgib, et kostja 1 ei ole varasemalt esitanud hagejale tõendeid oma abikaasa töövõimetuse kohta. Kostja 1 ei ole vastupidist ka tõendanud. Kostja 1 ei saa aga sellise teabe mitteomamist hagejale ette heita, kuivõrd hagejale ei oleks selline konfidentsiaalne info ka muud moodi kättesaadav.
4.44.Hageja on ka seisukohal, et olukorras, kus hageja on hagiavalduses esitatud nõuet täpsustanud selliselt, et see ei oleks vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga, s.t. sisuliselt ei ole hageja kostjale 1 täiendavat krediiti andnud, ei saa enam rääkida vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest (III kd tlk 52). Kohus nõustub hageja käsitlusega, kuivõrd olukorras, kus hageja on loobunud kõigist refinantseeritud kõrvalnõuetest ning kostjalt nõutakse krediidi tagastamist vastavalt reaalselt saadud laenule (19.06.2006 krediidilepingu nr. 0600392/45kt alusel), on kostja 1 asetatud olukorda, milles ta oleks olnud juhul, kui järgnevate lepingute puhul oleks tegemist olnud vaid lepingu muudatustega, millega muudetakse/pikendatakse laenu tähtaega ja intressi suurust seoses laenutähtaja pikendamisega. Kostjad ei vaidlusta, et hageja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning kontrollis piisavalt kostja 1 ja kostja 2 majanduslikke võimalusi enne 19.06.2006 krediidilepingu sõlmimist.
4.45.Arusaamatuks jääb kostjate seisukoht, mille kohaselt on hageja rikkunud kostja 2 teavitamiskohustust, saates kostjale 2 16.03.2009 kokkuleppe nr. 1 alles pärast selle allkirjastamist (II kd tlk 15). Samuti leiab kostja 2, et hageja on rikkunud teavitamiskohustust, jättes teda teavitamata kostja 1 krediidivõimekuse halvenemisest ja uue 25.11.2008 käenduslepingu sõlmimisega seotud riskidest ja õiguslikest tagajärgedest (II kd tlk 21). Kohus nõustub hageja poolt märgituga, et hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käenduslepingust ei tulene hageja kohustust kostjaga 1 võimalike sõlmitavate lepingute tutvustamiseks kostjale 2 enne nende allkirjastamist. Samuti on hageja tõendanud, et hageja on saatnud maksetega viivitamisel ka kostjale 2 meeldetuletuskirju, s.h enne 25.11.2008 lepingu sõlmimist (III kd tlk 63) ning 14.08.2008 ja 17.02.2009 lepingute ülesütlemishoiatused (III kd tlk 64). Kostja 2 ei ole ka vastupidist väitnud. Kostja 2 tunnistab, et 2006.aasta lepinguga seonduvalt sai ta hagejalt kirju (III kd tlk 169). Samuti on kostja 2 vande all kinnitanud, et ta on sõlminud käenduslepinguid ka varem (III kd tlk 168, 169), mistõttu ei saa väita, et kostja 2 ei olnud käendajana teadlik käenduslepinguga seotud riskidest ja õiguslikest tagajärgedest.
4.46.Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4.47.Kostjad on esitanud kohtumenetluses hageja vastu kahju hüvitamise nõude. Riigikohus on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse (või lepingueelse teavitamiskohustuse) rikkumisel võiks krediidisaaja senise kohtupraktika järgi nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Selle kahju hüvitamise nõude saaks krediidisaaja (võlgnik) tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
4.48.Kostjad leiavad, et neile tekkis kahju 11.02.2008, 25.11.2008 ja 16.09.2009 lepingute sõlmimise tasude ulatuses ( kokku 70,29 eurot), seoses võla sissenõudmiskuludega ning seoses täiendava intressikuluga 1,89%. Kohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul ei saa pidada laenulepingute lepingu sõlmimise tasusid kostjate kahjuks, sest tegemist tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega VÕS § 401 lg 2 tähenduses, mistõttu on kostjad kohustatud hagejale laenulepingute sõlmimise eest tasu maksma. Lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustus jääb ka olukorras kui kohus loeks vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikutuks, sest see ei too kaasa lepingute/kokkulepete tühisust. Samuti on tavapärane, et lepinguperioodi muutumisega/pikenemisega seoses muudetakse ka intressinõudeid ning kostjad ei saanud eeldada, et hageja jätab olukorras, kus esialgse kolme aasta asemel tuleb laen tasuda 12 aasta jooksul, intressinõude muutmata (viimase kokkuleppe alusel oli laenu tasumise lõpptähtaeg 03.12.2018) (III kd tlk 52-54). Samuti on kohus seisukohal, et kahjuna ei saa käsitleda võla sissenõudmiskulusid, kuivõrd viimased on tekkinud eelkõige seoses kostja 1 enda käitumisega (kohustuste mittenõuetekohase täitmisega) ning nende kulude hüvitamise õigus tulenes juba 19.06.2006 krediidilepingust. Võla sissenõudmiskulude õiguspärasust käsitleb kohus täpsemalt otsuse punktis 4.52 .
4.49.Kuivõrd kohus on seisukohal, et kostjate kahju hüvitamise nõuded rahuldamisele ei kuulu, ei pea kohus vajalikuks hinnata hageja vastuväiteid seoses kahju hüvitamise nõude aegumisega (II kd tlk 56-57).
4.50.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõudel on õiguslik alus, kas hageja on kohaldanud õigesti VÕS § 415 ja kas annuiteetmaksegraafikud on õiged.
4.51.Kostjate hinnangul ei pidanud nad laekumiste arvestuses võla tasumise meeldetuletuskirjadega arvestama, sest nende saatmisega kaasnenud kulu hüvitamiseks puudub (puudus) õiguslik alus. Kostjad leiavad, et kuna üldtingimuste punktis 6.7 on kokku lepitud võla sissenõudmiskulude määr vastavalt hageja hinnakirjale, on olemuslikult tegemist leppetrahvi kokkulepetega, mis on keelatud nii kehtiva seaduse kui kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08) ja seetõttu ei saanud õiguslik alus tuleneda üldtingimuste punktist 6.7 kui leppetrahvi kokkuleppest. Õiguslik alus meeldetuletuskirjade saatmisega kaasnenud kulu hüvitamiseks sai tuleneda üksnes VÕS § 113 lõikest 5, kuid selleks pidi (peab) hageja tõendama, et VÕS §-des 115 ja 127 sätestatud eeldused on täidetud ja tegemist on mõistlike kuludega. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole seda seni teinud ja seetõttu ei saa õiguslik alus tuleneda ka VÕS § 113 lõikest 5 (III kd tlk 23-24). Hageja leiab, et tegemist on hageja tasulise teenusega, mille suuruses on pooled kokku leppinud ning mille komponente ei pea hageja eraldi tõendama (III kd tlk 49-50).
4.52.Kohus ei nõustu kostjate eelmärgitud käsitlusega, kuivõrd viidatud lepingute lahutamatuks lisaks olevate alates 29.08.2008 kehtinud lepingu üldtingimuste punkt 6.6 ja alates 06.04.2009 kehtinud lepingu üldtingimuste 6.7 nimetab otseselt võla sissenõudmise kuludeks krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seonduvad kulud, vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Leppetrahvid on sätestatud eraldi üldtingimuste punktides 6.3. – 6.5. Seda, et meeldetuletuskirjade kulu liigitatakse õiguspraktikas võla sissenõudmise kuludeks, kinnitab ka kehtiva võlaõigusseaduse §-d 1131 ja 1132, mis kehtivad alates 01.10.2015 ning mille ajendiks oli seaduseandja soov luua tarbijalt nõutavatele sissenõudmiskuludele kindlam ja selgem raamistik. Seadusandja märgib muuhulgas, et sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmisega, ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma. Sissenõudmiskuludeks võivad olla kulutused, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, näiteks võlgnikule helistamiseks või talle meeldetuletuskirjade saatmiseks, inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud jms. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest.
4.53.Samuti nõustub kohus hagejaga, et kehtiv VÕS § 113 lg 5, mis sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmise kulude hüvitamist, kuulub kohaldamisele alates 05.04.2011.
4.54.VÕS § 415 lg 2 sätestab, et „kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Samasugune regulatsioon on sätestatud ka 19.04.2006 lepingu ja 11.02.2008 kokkuleppe lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste punktis 2.5. ja hilisemate lepingute/kokkulepete puhul punktis 2.4.
4.55.Kostjate hinnangul on hageja kohaldanud VÕS § 415 lõiget 2 ebaõigesti. Hageja on esitanud 30.01.2015 menetlusdokumendis laekumiste arvestuse (II kd tlk 192-193), mida saab võrrelda esitatud maksegraafikutega. Kohus ei ole hageja arvestustes leidnud vastuolu VÕS § 415 lõikega
4.56.Kostjad väidavad, et hageja maksegraafikud ei ole korrektsed (III kd tlk 24-25) ning hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 65%-75%, kuid hilisemates (2008. ja 2009. aasta) lepingutes juba üle 90% ( III kd tlk 42),
4.57.Kohus möönab, et hageja poolt lepingutele lisatud maksegraafikud ei ole koostatud kõige tarbijasõbralikumalt (mis iseenesest ei välista seda, et see meetod on krediidiandjate seas tavapärane praktika), kuid hageja on maksegraafikuid koostades juhindunud siiski lepingus kokku lepitud intressimäärast, seega ei saanud aastane intressimäär ületada lepingujärgset intressi määra. Samuti juhindunud eeldusest, et lepingud kehtivad neis määratud tähtaja jooksul. Kohus leiab, et pooltel oli vabadus sellistel tingimustel leping sõlmida. Kohus on tuvastanud, et kostjad ei ole esitatud näidisannuiteetgraafikutes arvestanud asjaoluga, et lepingutele lisatud maksegraafikute kohaselt olid graafikus ka lepingu sõlmimise tasud ning lisatud näidisgraafikud arvestasid lepingutähtaega kuude täpsusega. Kontrollimaks hageja maksegraafikute õigsust, s.h. pidades silmas, et kostjate poolt esitatud maksegraafikutes on arvestatud intresside kogusummad oluliselt erinevad hageja graafikutes märgitust, peab kohus vajalikuks eelnimetatut kontrollida hoopis lihtsama arvestuskäiguga. Silmas peab pidama seejuures asjaolu, et arvutite koostatud arvestused on täpsemad.
4.57.1.19.04.2006 lepingu intressi kogusumma: lepingu järgne krediidisumma * aastane intressimäär * 3 aastat 1 kuu = 17888,64 krooni (20 000 krooni * 29,04% * 3,08 aastat). Nimetatud summat on võimalik täpsemalt arvestada kui asendada aastad päevadega: lepingu järgne krediidisumma * päevane intressimäär * 1100 päeva (lepingu sõlmimisele järgnevast päevast 20.04.2006 – 23.04.2009) = 17503,20 krooni (20 000 krooni* 0,07956% päevas * 1100 päeva). Lepingu kohaselt oli intressi kogukuluks 17501,79 krooni, seega jääb kohtu poolt arvestatud intressisumma samasse suurusjärku. 4.57.2 11.02.2008 lepingu intressi kogusumma: lepingu järgne krediidisumma * aastane intressimäär * 3 aastat 2 kuud = 15416,64 krooni (16 498,76 krooni * 29,57% * 3,16 aastat). Nimetatud summat on võimalik täpsemalt arvestada kui asendada aastad päevadega: lepingu järgne krediidisumma * päevane intressimäär * 1136 päeva (lepingu sõlmimisele järgnevast päevast 12.02.2008 – 23.03.2011) = 15181,50 krooni (16 498,76 krooni* 0,081% päevas * 1136 päeva). Lepingu kohaselt oli intressi kogukuluks 15181,88 krooni, seega jääb kohtu poolt arvestatud intressisumma samasse suurusjärku.
4.57.3.25.11.2008 lepingu intressi kogusumma: lepingu järgne krediidisumma * aastane intressimäär * 10 aastat = 70958,09 krooni (22941,51 krooni * 30,93% * 10 aastat). Nimetatud summat on võimalik täpsemalt arvestada kui asendada aastad päevadega: lepingu järgne krediidisumma * päevane intressimäär * 3639 päeva (lepingu sõlmimisele järgnevast päevast 26.11.2008 – 12.11.2018) = 70744,47 krooni (22941,51 krooni* 0,08474% päevas * 3639 päeva). Lepingu kohaselt oli intressi kogukuluks 70737,87 krooni, seega jääb kohtu poolt arvestatud intressisumma samasse suurusjärku.
4.57.4.16.03.2009 lepingu intressi kogusumma: järgne krediidisumma * aastane intressimäär * 9 aastat 9 kuud = 76035,16 krooni (25357,77 krooni * 30,7538% * 9,75 aastat). Nimetatud summat on võimalik täpsemalt arvestada kui asendada aastad päevadega: lepingu järgne krediidisumma * päevane intressimäär * 3549 päeva (lepingu sõlmimisele järgnevast päevast 17.03.2009 – 03.12.2018) = 75820,56 krooni (25357,77 krooni* 0,08425% päevas * 3549 päeva). Lepingu kohaselt oli intressi kogukuluks 75826,76 krooni. Seega jääb ka 16.03.2009 lepingu alusel tasumisele kuulunud koguintressi summa kohtu poolt arvestatud suurusjärku.
4.58.Kostja 2 vastutuse õigusliku aluse sätestab VÕS § 145. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita.
4.59.Hageja ja kostja 2 vahel 25.11.2008 sõlmitud käenduslepingust nähtub, et kostja 2 võttis endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja kostja 1 vahelisest tarbijakrediidilepingust nr. 0805018/95kt ning võimelikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Kostja 2 vastutuse rahaline maksimumsumma oli 116620,89 krooni (7453,43 eurot), tähtajaga 01.12.2020 (I kd tlk 28). Kostja 1 laenusaajana enda lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.
4.60.Lähtudes eeltoodust ning käesoleva otsuse punktis 4.45. väljendatud seisukohast, leiab kohus, et kostjal 2 ei ole alust VÕS § 149 lõikele 3 tuginevate vastuväidete esitamiseks. Lepinguvabaduse põhimõttele tuginevalt ei olnud käendajal kohustust käenduslepingut sõlmida ja sellest tulenevalt leiab kohus, et kaalutletud otsuse tegemine lepingu sõlmimise või mittesõlmimise osas välistanuks tal ka väidetava kahju tekkimise. Kaalutletud otsust võimaldanuks teha nii hageja poolt edastatud meeldetuletus-hoiatuskirjad kui ka kostjalt 1 saadud info makseraskuste kohta. Kostja 2 ei ole eitanud hoiatuskirjade saamist.
4.61.VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidluse all ei ole, et kostja 1 on tasunud laenu kaootiliselt nii ajaliselt kui tasutud summade osas. Kostja 1 sai hagejalt 19.04.2006 tarbijakrediidilepingu nr. 0600392/45kt alusel krediiti 20 000 krooni ehk 1278,23 eurot. Hageja poolt seoses nõude täpsustusega 30.01.2015 esitatud arvestuse kohaselt on kostja 1 tasunud krediidisumma katteks nelja lepingu alusel kokku 586,36 eurot (II kd tlk 192-193). Seega oleks kohtu arvestuste järgi kostja 1 poolt tasumata krediidisumma suuruseks 691,87 eurot (1278,23586,36). Hageja palub kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista 637,91 eurot, mis on 53,96 eurot vähem, kui kohus arvestas. TsMS § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, mistõttu peab kohus põhjendatuks kostjatelt solidaarselt välja mõista tagastamata krediidisumma suuruses 637,91 eurot.
4.62.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese ja kolmanda lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja ei ole viidanud alustele, mis võimaldaks pidada intressi- ja viivisekokkuleppeid tühiseks.
4.63.VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud leppetrahvi nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit.
4.64.Kostjad on palunud lähtudes VÕS § 113 lg 8 vähendada viivisenõuet põhinõudeni (III kd tlk 25) ja hageja on seda 30.01.2015 ka teinud, lugedes ka peale lepingu ülesütlemist 12.01.2010 tasutud maksed tasutuks enne lepingu ülesütlemist ning arvestanud viiviseid alates 12.01.2010 kuni 29.01.2015 summas 990,46 eurot (krediidisumma 637,91 eurot * 30,75% aastas/365*1843 päeva). Hageja on vähendanud viivise nõude põhinõude summani 637,91 eurot (II kd tlk 190, 198). Riigikohus on leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidi lepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, see tähendab kohustus maksta viivist lepinguga ette nähtud intressimäära järgi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-120-08 p.12).
4.65.Seega on hagejal laenuandjana õigus nõuda kostjatelt viivist samas ulatuses, mille pooled näevad ette tarbijakrediidi lepingus intressimäärana ja seetõttu peab kohus põhjendatuks mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivis summas 637,91 eurot.
4.66.VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Üldtingimuste kohaselt on intress krediidisaaja poolt krediidiandjale igakuiselt maksmisele kuuluv krediidisummalt arvestatav protsentuaalselt väljendatud fikseeritud tasu. Riigikohus on 22.10.2002 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 leidnud, et pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida, ilma seaduses sätestatud aluseta, intressi suurust.
4.67.Hageja on arvestanud 29.01.2015 seisuga kostjate poolt tasumata sissenõutavaks muutunud intressi suuruseks 338,04 eurot, mis on saadud refinantseeritud kõrvalnõuete pealt arvestatud intressisumma (vt. II kd tlk 199-200) lahutamisel hagis märgitud võlgnetavast intressisummas 420,37 eurot ning liites sellele 19.04.2006 tarbijakrediidileping nr 0600392/45kt alusel võlgnetav intressisumma 250,73 eurot, mis oli esialgselt arvestatud tagastamata krediidisumma osaks ja mida hageja varem intressivõlgnevuses ei kajastanud (420,37-332,96+250,73). Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingute alusel võlgnetava intressi arvestamiseks on kaks meetodit: 1) lähtudes poolte poolt maksegraafikutes märgitud intressiarvestusest või 2) võttes intressiarvestuse aluseks saadud krediidisumma ja lepingutega kokku lepitud intressimäärad.
4.67.1.Maksegraafikute kohaselt oli 19.04.2006 tarbijakrediidileping nr 0600392/45kt kokkuleppe nr. 1 sõlmimise ajaks, so 11.02.2008 sissenõutavaks muutunud intressi suuruseks 13574,33 krooni ehk 867,55 eurot. Laekumiste arvestusest nähtuvalt tasus kostja 1 lepingu raames intresse 616,82 eurot (II kd tlk 192). Seega on õige hageja seisukoht, et krediidilepingu nr. 0600392/45kt alusel on reaalselt saadud krediidisumma pealt tasumata intressi suuruseks 250,73 eurot (867,55 – 616,82). Krediidilepingu 0600392/45kt kokkuleppe nr. 1 ülesütlemise hetkeks 14.08.2008 oli maksegraafiku kohaselt sissenõutava intressi suuruseks 3619,87 krooni ehk 231,35 eurot, millest kostja 1 on tasunud 115,14 eurot ning hageja arvestab maha seoses nõude täpsustamisega intressi summas 40,97 eurot, seega võlgnetav intressisumma 75,24 eurot. Krediidilepingu nr. 0805018/95kt alusel oli sama lepingu kokkuleppe nr. 1 sõlmimise hetkeks
16.03.2009 maksegraafiku kohaselt sissenõutavaks muutunud intressi suuruseks 2682,54 krooni ehk 171,45 eurot, millest kostja 1 tasus 24,23 eurot ning hageja arvestab maha seoses nõude täpsustamisega intressi summas 68,14 eurot, seega võlgnetav intressisumma 79,08 eurot. Krediidilepingu nr. 0805018/95kt kokkuleppe nr. 1 ülesütlemise hetkeks 12.01.2010 oli maksegraafiku kohaselt sissenõutavaks muutunud intressi suuruseks 8255,63 krooni ehk 527,63 eurot, millest kostja 1 on tasunud 122,87 eurot ning hageja arvestab maha seoses nõude täpsustamisega intressi summas 223,85 eurot, seega võlgnetav intressisumma 180,91 eurot. Seega on maksegraafikute kohaselt kostjate poolt võlgnetav intressisumma kokku (250,73+75,24+79,08+180,91) 585,96 eurot.
4.67.2.Võttes intressiarvestuse aluseks kostja 1 poolt reaalselt saadud krediidisumma (milles puuduvad refinantseeritud summad) ja lepingute/kokkulepetega kokku lepitud intressimäärad, oleks kogu laenuperioodi jooksul tasumisele kuuluva intressi suuruseks 1311,28 eurot (vt. allpool olevat tabelit). Lahutades eelnimetatud summast kogu laenuperioodi jooksul kostja 1 poolt hagejale tasutud intressisummasid – kokku 879,06 eurot (vt. II kd tlk 192-193), on võlgnetava intressi suuruseks (1311,28 – 879,06) 432,22 eurot.
Lepingu number
Saadud krediidisumma
Periood
Päevade arv perioodis
Intressi määr aastas
Arvestatud intress kokku
0600392/45kt
1 278,23 €
19.04.2006
-
11.02.2008
29,04%
674,26 €
0600392/45kt kokkulepe nr 1
1 278,23 €
11.02.2008
-
14.08.2008
29,57%
191,58 €
0805017/95kt
1 278,23 €
25.11.2008
-
16.03.2009
30,93%
120,23 €
0805017/95kt kokkulepe nr 1
1 278,23 €
16.03.2009
-
12.01.2010
30,75%
325,21 € 1 311,28 €
4.68.Kokkuvõtteks möönab kohus, et mõlemate kohtu poolt tehtud arvestuste kohaselt on kostjate poolt võlgnetav intressisumma suurem, kui hageja on nõudena esitanud. Tulenevalt TsMS § 439 ei või kohus aga otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, mistõttu peab kohus põhjendatuks mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tasumata intress kokku summas 338,04 eurot.
4.69.VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.
4.70.Hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 51,12 eurot. Kohus leiab, et nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud (vt. ka otsuse punkti 4.52, 4.53 põhjendusi). Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 51,12 eurot.
4.71.TsMS § 370 lg 2 tulenevalt hagis võib esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Hageja on esitanud alternatiivse nõude solidaarselt kostjate vastu juhul, kui kohus hageja põhinõuet ei rahulda. TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Olukorras, kus kohus rahuldas eeltoodust nähtuva hageja põhinõude, puudub vajadus hinnata hageja esitatud alternatiivse nõude rahuldamise võimalusi. Lähtudes eeltoodust ei hinda kohus ka kostjate vastuväiteid seoses alternatiivse nõude aegumisega.
5.MENETLUSKULUD
5.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama sätte lg-st 4 nähtuvalt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
5.2.Tulenevalt TsMS § 123, § 124 lõikest 1, § 133 lõikest 1 ja § 134 lõikest 1 esitas hageja hagi hinnaga 4000 eurot, mille kohus rahuldas täielikult vähendatud osas, s.o. summas 1684,14 eurot, mis moodustab proportsionaalselt 42,10% algselt esitatud nõudest. Ülejäänud nõudest hageja loobus. Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 150 lg 2 punkti 2 kohaselt on hagejal õigus taotleda kohtult tasutud riigilõivu osalist tagastamist vastavasisulise taotluse esitamisel.
5.3.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluses kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lõike 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.
5.4.Arvestades eeltooduga ja asjaoluga, et hageja ei ole nõudest loobunud seoses kostjate poolt nõude rahuldamisega, määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotise, jättes hageja menetluskulud 42,1 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 57,9 % ulatuses hageja kanda.
5.5.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 22.12.2016 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Jätta A K ja L K apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Viru Maakohtu 29. aprilli 2016 otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud A K ja L K kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus.
Riigikohtu 17.04.2017 kohtumääruse
RESOLUTSIOON:
1.Jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
2.Tasutud kautsjon arvata riigituludesse.
3.Kassatsiooniastme menetluskulud jätta A K ja L K kanda. 29.04.2016 kohtuotsus 2-13-13511 jõustus 17. aprillil 2017. a Riigikohtu kohtumäärusega. /digitaalselt allkirjastatud/ Lea Herne referent
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.