Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUDED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4.jaanuaril 2008 liisingulepingu, millega hageja kohustus andma liisinguvõtjale kasutamiseks sõiduki Audi A6 Avant 2,5 TDI, tehasetähisega WAUZZZ4B53N073592 ning liisinguvõtja kohustus maksma sõiduki kasutamise eest tasu. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepinguga võetud osamaksete tasumise kohustust, mistõttu hageja saatis 16.jaanuaril 2009 liisinguvõtjale võlateatise ning hoiatas, et võlgnevuse mittetähtaegsel tasumisel öeldakse liisinguleping üles. Kuna liisinguvõtja ei tasunud 14 päeva jooksul võlgnevust, siis ütles hageja liisingulepingu üles ja liisinguesemeks olnud sõiduk pandi müüki. Ülesütlemisteade toimetati kostjale kätte 22.01.2009. Seega jõustus ülesütlemine 5.02.2009. Sõiduk müüdi 17.juunil 2009 hinnaga 72 033,90 EEK (4603,81 EUR). Hageja saatis kostjale 26.08.2009 võlateatise ning palus kostjal tasuda tasumata liisingumaksed, sõiduki võõrandamisega tekkinud kulud ning müügikahju kokku summas 112 724,05 EEK. Kostja saatis 26.10.2009 vastuse võlateatisele, milles teatas, et ta vaidleb hageja nõude suurusele vastu. Hageja saatis 11.07.2011 kostjale hoiatuskirja ning ettepaneku asja lahendamiseks kohtuväliselt. Kostja teatas, et ta ei ole hageja kompromissiettepanekuga nõus. Kostja on nõus maksma hagejale üksnes tasumata osamaksed summas 707,64 EUR, kuid mitte liisingueseme võõrandamisega tekkinud kulusid summas 346,21 EUR ja müügikahju summas 5338,1 EUR. Kostjal on kohustus tasuda liisingumaksetest tulenev võlgnevus, liisingueseme võõrandamisest tekkinud kulud ja liisingueseme jääkmaksumus. Poolte vahel on sõlmitud liisinguleping, sest liisinguandja omandas liisingueseme kolmandalt isikult liisinguvõtja juhiste järgi ning andis selle kostja valdusse, kuid kostja jättis tasumata liisingumaksed vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Liisinguvõtja jättis tasumata arved nr 048596-11, 04859612 ja 048596-13 kokku summas 707,64 EUR. Hageja on kandnud sõiduki remondi- ja müügieelse kordaseadmise kulusid kokku summas 69,98 EUR ja tasunud sõiduki realiseerimise eest makstava tasu summas 276,23 EUR. Kuna liisinguleping öeldi üles liisinguvõtjast tulenevatel põhjustel (tasumata osamaksete tõttu), siis peab kostja hüvitama hagejale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kulud summas 346,21 EUR. Lähtudes VÕS § 367 lõikest 3, tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud sõiduki väärtusega hagejale tagastamise ajal. Hageja omandas kostja kasutusse antud sõiduki 4.01.2008 hinnaga 216 949,15 EEK (13 865,58 EUR). Liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli nõudejääk 10 754,34 EUR st kostja ei olnud hagejale tasunud lisaks tasumata osamaksetele sõiduki ostuhinda summas 10 754,34, mis hageja oli tasunud sõiduki müüjale. Kostja tagastas 19.02.2009 liisingueseme hagejale ja see müüdi 17. juunil 2009 hinnaga 4603,81 EUR. Kuna Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduki väärtus tuleb kindlaks määrata selle tagastamise ajal hagejale, siis tellis hageja tagastamisväärtuse kindlaksmääramiseks ekspertiisi riiklikult tunnustatud eksperdilt. Eksperdi hinnangul oli sõiduki väärtus 2009. aasta veebruaris, so sõiduki tagastamise ajal 84 745,76 EEK (5416,24 EUR). Kuna liisingueseme väärtus tagastamise hetkel (5416,24 EUR) ei katnud liisinguandja poolt liisingueseme omandamiseks tehtud hüvitamata ostuhinda (liisinguese jääkmaksumus oli 10754,34 EUR), siis peab kostja tasuma liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahju summas 10754,34–5416,24= 5338,1 EUR. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue kostja vastu kokku summas 6391,95 EUR (5338,1 + 346,21 + 707,64 = 6391,95). Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, siis nõuab hageja liisingulepingus kokkulepitud viivist. Liisingulepingus kokkulepitud viivisemäär on seaduses sätestatud maksimaalne määr. Seaduses sätestatud viivisemäär on vastavalt VÕS § 94 lõikele 1 ja § 113 lõikele 1 alates 1. juulist 2009 8% ning 1.juulist 2011 8,25%. VÕS § 113 lõike 6 kohaselt ei ole tasumata osamaksete summale lisatud intressi summas 190,03 EUR (707,64 – 190,03 = 517,61). Liisingueseme jääkmaksumus intressi ei sisalda. Seega on viivis arvutatud summalt 6201,92 EUR (5338,1 + 346,21 + 517,61 = 6201,92). Hageja palub kohtul välja mõista viivise hagi esitamise seisuga kogusummas 1145,17 EUR vastavalt viivise arvestuse tabelile. Lisaks palub hageja vastavalt TsMS § 367 kostjalt välja mõista viivis arvestatuna põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga õigeaegselt tasumata summalt. Tulenevalt eeltoodust ja tuginedes TsMS § 162 lg 1 ja §-dele 436, 438, palub hageja mõista välja kostjalt hageja kasuks põhivõlg summas 6391,95 EUR ning viivis hagi esitamise seisuga summas 1145,17 EUR;

mõista välja kostjalt hageja kasuks viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga õigeaegselt tasumata summalt.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja võtab hagi õigeks osaliselt, tunnistades tema vastu suunatud nõuetest tema poolt tasumata jäänud liisingumakseid 2008.a. novembri ja detsembri ning 2009.a. jaanuari eest kokku summas 707 eurot ja 64 senti. Muud nõuded, eriti aga viivise nõue on alusetu ja ebaõiglane isegi siis, kui need nõuded oleksid tõendatud, kuna kostjal ei ole olnud võimalust teada nende muude nõuete aluseks olevaid asjaolusid, väidetava kahju suuruse arvestuse aluseks olnud andmeid ja arvutuskäiku. Kostja tagastas liisingueseme 2009.a. veebruari teisel poolel liisinguandja korralduse alusel Saksa Auto AS, toimetades selle nimetatule ise kohale. Kostja juuresolekul auto tagastamise kohta dokumenti (üleandmise-vastuvõtmise akti) ei vormistatud ja auto vastuvõtja esindajal auto suhtes mingeid pretensioone ei olnud. Auto seisundit ei fikseeritud. Auto vastuvõtmisel tegi Saksa Auto AS esindaja koopia auto dokumendist ja kostja juhiloast ning kirjutas omakäeliselt pastapliiatsiga sellele koopialehele kinnituse, et „Auto toodud Saksa Auto platsile Paldiski mnt 71 18.02.09 allkiri". Ekspertiisiaktis eksperdi poolt nimetatava üleandmisvastuvõtmisakti kuupäevaks on 19.02.2009.a. ja see kuupäev kajastub ka väidetava akti numbris. Kui selline akt koostati, siis päev hiljem ja ilma kostjata, jättes tema ilma võimalusest esitada omapoolset seisukohta auto seisundi kohta. Eeltoodust järeldas kostja, et mingeid pretensioone tema suhtes ei olnud ja tal oli alus eeldada, et auto pannakse müüki hinnaga, mis on tema poolt liisingulepinguga auto ülevõtmise hind miinus tema poolt auto tagastamise ajaks kogunenud, osalt tasutud ja kolme viimase kuu eest tasumata liisingumaksed. Järgmise kirjaliku dokumendina omandas kostja hageja 26.08.2009.a. võlateatise, mille kohaselt oli kostjalt nõutavaks summaks 112 724.05 EEK ehk 7204.38 EUR väidetava põhivõlana. 2009.a. sügisel püüdis hageja kostjaga sõlmida võla tasumise kokkulepet, millega kostja ei nõustunud. Sellest 16.10.2009.a. kokkuleppe projektist nähtuvalt on hageja nimetanud tähtajaks tasumata osamaksete summaks koos intressimaksetega 707.64 EUR, liisingueseme müügi- ja tagastusprotsessiga seondunud kuludeks 346.21 EUR ja liisingueseme omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusteks 6150.53 EUR, viimane on hagiavalduses ümber nimetatud müügikahjuks ja summaks on hagiavalduses märgitud 5338.10 EUR ehk 812.43 EUR vähem. Hageja volituseta isiku poolt kostjale saadetud 11.07.2011.a. hoiatuskirja kohaselt on aga liisingueseme võõrandamisel tekkinud kahju suuruseks märgitud 6100.81 EUR. Kuna nimetatud 26.08.2009.a. võlateatis esitati hageja poolt üldsõnalisena ja ebakonkreetsena väidetavate kulude osas, mida hageja „on kandnud seoses liisinguesemega ja selle võõrandamisprotsessiga", nagu ta selles võlateates nimetab, saatis kostja hagejale 26.10.2009.a. oma seisukoha, mille hageja omandas 06.11.2009.a. Kuna pärast kostja seisukoha saamist hageja ligi kahe aasta jooksul kostjale viimase poolt õiguspäraselt taotletud dokumentaalseid tõendeid nõude koosseisu ja põhistuse kohta ei esitanud - kostja ei saanud hagejalt mingitki tagasisidet, siis tegi kostja eeltoodust järelduse, et hageja on oma nõuetest kostja vastu loobunud. Kostjale oli üllatuslik saada hagejalt kohtuväline 11.07.2011.a. hoiatuskiri, mille koostamiseks ja kostjale esitamiseks puudus väidetaval esindajal volikiri. Volikirja on hageja oma esindajale andnud 29.08.2011.a. ja kohtuvälises menetluses selle alusel tegutsema volitatud isik on selle kostjale tema nõudmise peale esitanud 01.09.2011.a. Eelnimetatud ligi kaheaastases viivituses on süüdi hageja, kuna ta on selle aja jooksul õigustamatult jätnud vastamata kostja 26.10.2009.a. seisukohas esitatud põhjendatud taotlusele saada nõuete aluseks olevad konkreetsed andmed ja dokumendikoopiad hindamaks nõude põhjendatust, mistõttu kostja ei ole saanud oma

hageja poolt hagis väidetavat kohustust täita selle ebaselguse ja põhjendamatuse (tõendamatuse) tõttu 26.08.2009.a. võlateatises. Taoline hageja käitumine on käsitletav vastuvõtuviivitusena VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Alles vahetult enne käesoleva hagiavalduse esitamist on hageja pidanud möödapääsmatuks saada eksperthinnang liisingueseme väärtuse kohta selle enda valdusesse ülevõtmise seisuga (veebruar 2009.a.). Kostja hinnangul oli temalt 2009.a. veebruaris hageja poolt enda valdusesse võetud liisinguobjekti turuväärtus oluliselt suurem ja seda oleks ka müüa saanud oluliselt kõrgema hinnaga. Ekspertiisiaktis sisalduvad eksperdi seisukohad, millest nähtub, et sõiduki avalik müük toimus ebatäpse ja ostjat eksitava infoga. Ka ekspert ei välista, et sõidukile oleks ka kallimalt leidunud ostja, kui sõiduki andmed müügikuulutuses oleksid olnud õiged. Kui isegi oli tegemist vaid müüja lohakusega, ei pea kostja õigeks selle lohakuse kinnimaksmist kostja poolt. Kostja hinnangul on hagiavalduses teisigi auto liisingujärgse müügihinnaga seotud ebatäpsusi. Nii on hageja hagiavalduse p-s 1.3. väitnud, et sõiduk müüdi 17.06.2009.a. hinnaga 72 033.90 EEK e 4603.81 EUR. Hagiavalduse lisana hageja poolt esitatud vara realiseerimise akti koopiast nähtub, et 17.06.2009.a. müüdi liisinguesemeks olnud vaidlusalune auto hinnaga 85 000 EEK e. 5432.49 EUR. Kostja on seisukohal, et hagejale väidetavalt tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel on oluline auto turuväärtuse kindlakstegemine auto tagastamise hetkel ja sellest tuleb eelkõige ka lähtuda, lähtumine müügihinnast ei ole õige. Kostja vaidleb vastu ka hagiavalduses nõutavale viivisele, kuna viivituse on tekitanud hageja tegevus, mis on olnud vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg 1 tähenduses. Kostja hinnangul on hageja asunud teostama oma õigust viivisele sel viisil, et on jätnud ligi kaks aastat vastamata kostja 26.10.2009.a. õiguspärasele nõudmisele saada dokumendid kahju kohta, kasvatades sel viisil viivise suurust, misjärel alles 2011.a. asunud kostjalt väidetavat võlga ja viivist nõudma, kusjuures nõude suurused põhivõla osas on igal korral olnud erinevad. Eeltoodust tulenevalt on alusetu viivisenõue hagi esitamise seisuga summas 1145.17 EUR ja ka viivis alates hagi esitamisest kuni väidetava kohustuse kohase täitmiseni. Kui kohus isegi peaks tunnistama mingis osas hageja nõuet, saab viivist arvestada vaid suuruses, mis ei ületa väljamõistetavat põhivõla summat (tl 70-76). KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolude üle, et: -hageja ja kostja vahel sõlmiti 04.01.2008 liisinguleping, mille kohaselt andis hageja kostja kasutusse sõiduauto Audi A6 Avant 2,5TDI, ehitusaasta 2003, kostja kohustus vastavalt maksegraafikule kuni 10.01.2013 tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest igakuiselt makseid (tl 9-11); 05.01.2008 sai kostja liisingueseme enda valdusesse (tl 12); 16.02.2009 on hageja teatanud kostjale võlgnevusest 11072,16 EEK ja hageja poolt anti kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendavalt 14 päeva teate kättesaamisest aega, hoiatades vastasel juhul lepingu ennetähtaegselt lõpetada (tl 14), teade on kostjale kätte toimetatud 22.01.2009 (tl 15); 18.02.2009 andis kostja liisingueseme üle hageja poolt nimetatud isikule (tl 77). Pooled ei vaidle ka selle üle, et pooltevaheline liisinguleping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Pooltevahelise liisingulepingu üldiste tingimuste (edaspidi ÜT) punkti 10.1.2 kohaselt on liisinguandjal õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui tarbijast liisinguvõtja on jätnud tasumata või tasunud mittetäielikult kolm üksteisele järgnevat liisingu osamakset täielikult või vahetult enne liisingulepingu tähtaja lõppemist kaks viimast või ühe viimase

maksegraafiku järgse osamakse (tl 106). Asja materjalidest nähtuvalt oli liisingulepingujärgne maksepäev kostjal iga kalendrikuu 15.kuupäev (tl 10-11); alates 15.11.2008 maksetähtajast jäi kostja hagejale liisingueseme kasutamise eest võlgu (tl 25); hageja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks kahenädalase tähtaja, leping öeldi üles 05.02.2009 (tl 14,15). Kuna tegemist on tüüptingimustega lepinguga, tuleb käesolevas asjas arvestada ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis hageja lepingu oma majandustegevuse raames, kostja tarbijana VÕS § 34 tähenduses. Kuna hageja andis auto kostja kasutusse liisingulepingu alusel (intressimaksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt. Kui krediidiandja ütleb tarbijakrediidilepingu üles, vähendatakse tasumata krediidi brutosummat VÕS § 416 lg 3 järgi vastavalt krediidi kasutamise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. See vastab sisuliselt VÕS § 367 lg 2, mille kohaselt tuleb liisinguandja kulude kindlakstegemisel lähtuda liisinguvõtja poolt tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud kulud, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Nimetatud säte täpsustab omakorda VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on oma 28.veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-1-07 asunud seisukohale, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikses ulatuses. Tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas ei vasta seadusele lepingu üldtingimuste punkt, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 6.veebruari 2013.a. otsuses nr 3-21-184-12 asunud seisukohale, et ÜT säte, mis liisinguandja nõude arvestamisel lähtub rahast, mille liisinguandja liisingueseme võõrandamisest sai, on tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seega tühine. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimustega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Kohus nõustub kostjaga, et liisinguandja võib liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna (seda võimalust on tunnistanud ka Riigikohus) ja pärast seda esitada liisinguvõtja vastu käesolevas asjas ÜT p 10.7 nimetatud hüvitisenõude (tl 107). Seega on vaidlusaluse liisingulepingu ÜT p 10.7, millega liisinguvõtja kohustub viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa liisingulepingu p 10.5-10.6 alusel tasumisele kuuluvatest summadest, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki neid

summasid, kostjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 29.aprilli 2008.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohtu Tsiviilkolleegium märgib 6.veebruari 2013.a. otsuses lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Käsitletava liisingulepingu tüüptingimustega ei olnud reguleeritud kostja võimalust liisingueseme võõrandamisprotsessi ja -hinda mõjutada. Hageja paljasõnaline väide, et kostjat teavitati telefonitsi enne sõiduki äravõtmist, et tal on võimalus sõiduk ise müüa, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud, sest tal oli raske sõidukit müüa ja hageja ei teinud ühtegi takistust kostjale sõidukile ostja leidmisel või sõiduki müügile kaasaaitamisel, ei tõenda kostja kaasamist sõiduki müügiprotsessi. Samas ei ole käesolevas asjas see asjaolu ka oluline, sest poolte vahel pole vaidlust selles, et VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitise kindlakstegemisel tuleb lähtuda mitte sõiduki müügihinnast, vaid selle väärtusest liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara üleandmise aktist (tl 17, 110) nähtuvalt sisaldas vaidlusalune Audi A6 Avant registrimärgiga 585 TGG ehitusaastaga 2003.a. varustuses automaatkäigukasti, kliimaseadet, valuvelgesid, udutulesid, katuseluuki, stereod, kesklukku, multifunktsionaalset nahkrooli jm, läbisõit 203 152 km; märkus: udutulede ümbrisvõrud mõlemal pool puudu, tagaluugil kergmõlk ja numbrialuse plastosa katki, vasakpoolsel tagatulel mõra, vasakpoolne esitiib ei ühti stangega. Kohus nõustub kostjaga, et sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis märkusena fikseeritud sõiduki vead ei ole usaldusväärselt tõendatud. Sõiduki üleandminevastuvõtmine on kahepoolne toiming, milles osalevad mõlemad pooled. Käesolevas asjas esitatud akt on koostatud liisingueseme üleandja osavõtuta (allkiri puudub); kostja on esitanud väite, mida ei ole hageja ümber lükanud, et kostja sai sellise akti koostamisest hageja poolt teada alles hagi menetluses ning tal puudus seni võimalus selles märgitud puudustele vastuväiteid esitada, auto vastuvõtja esindajal auto üleandmisel sõiduki suhtes mingeid pretensioone ei olnud. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktil olevate fotode järgi ei ole võimalik nende vigade esinemist vaidlusalusel sõidukil tuvastada. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik müügihind (turuhind). Käesolevas asjas liisinguandja liisingueseme tagastamisel hindamisakti ei ole koostanud, vaid hageja väidab, et liisingueseme harilikuks väärtuseks on tema poolt esitatud eriteadmistega isiku riiklikult tunnustatud eksperdi Rein Münti arvamuses (pealkirjastatud ekspertiisiakt- koos lisadega tl 31-54) toodud turuhind koos käibemaksuga 100 000 krooni (6391,16 eurot). Hagiavalduses (tl 5) ongi hageja nimetanud auto väärtuseks tagastamise hetkel 84 745,76 EEK (5416,24 eurot), mis on ekspertiisiaktis toodud 100 000 kroonikäibemaks 15 254,24 krooni. Hageja on selgitanud, et hageja oli enne kohtusse pöördumist seisukohal, et sõiduki müügihind oli sõiduki reaalne väärtus selle tagastamise hetkel arvestades 2009.aastal Eestit tabanud majanduslangust ning nõudis kostjalt seetõttu suuremat müügikahju, kui hagiavalduses, kuid kuna sõltumatu eksperdi hinnang sõiduki

väärtusele selle tagastamise hetkel oli suurem kui hageja hinnang, siis vähendas hageja kohtumenetluses nõutavat summat. Hageja märgib, et ekspert on määranud sõiduki väärtuse kindlaks 2009. aasta veebruari seisuga lähtudes sõiduki reaalsest varustusastmest ja seisukorrast sõiduki tagastamise hetkel, mitte sellest, kuidas hageja on sõidukit müünud. Hageja on esitanud kohtule vara realiseerimise akti (tl 16, 111), mille kohaselt hageja hinnakomitee otsusega anti Audi A6 Avant müüki 27.02.2009 müügihinnaga 130 000 krooni ja müüdi 27.06.2009.a. koos käibemaksuga 85 000 krooni eest. Kostja on esitanud eriteadmistega isiku arvamuse (tl 123-124), mille kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki turuväärtus veebruar 2009 seisuga 115 000 krooni (7349,84 eurot). Kohus leiab, et kohtule esitatud tõendeid tuleb hinnata vaidlusaluse liisingueseme väärtuse kindlaksmääramisel kogumis. Hageja on tellinud ekspertiisi asja väärtuse kindlaksmääramiseks, kusjuures eriteadmistega isikule ei ole sõidukit esitatud ja arvamus on antud esitatud ja kogutud materjalide põhjal; samas nähtub, et arvamuses on tuginetud ka tehingutele sarnaste autodega või nende müügikuulutustele. Riigikohus on liisingulepingu kontekstis oma 9.detsembri 2008.a. otsuses nr 3-2-1-118-08 selgelt väljendanud, et müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Ekspertiisiaktis nr 11-69 tuginetakse ka arvamuse andmisel sõiduki üleandmisvastuvõtmisaktis fikseeritud puudustele, mille usaldusväärsuse kohta võttis kohus seisukoha eespool; arvamuse andmisel on arvestatud, et sõiduki müük toimus ebatäpse ja ostjat eksitava infoga müügikuulutusega (tegemist on neliveolise Audi A 6 Avant Quattroga). Kostja poolt esitatud eriteadmistega isiku arvamus (tl 123-124) põhineb põhiliselt eelnimetatud ekspertiisiakti analüüsil, kusjuures leitakse, et vigastused auto üleandmisel ei ole tuvastatud ja on avaldatud asjaolu, et sõidukile andsid väärtust juurde automaatkäigukast, kliimaautomaat ja elektriajamiga katuseluuk; eelnimetatu on leidnud kajastamist ka eelpoolnimetatud ekspertiisiaktis. Ekspertiisiaktis (tl 34) on leitud, et juhul kui sõiduk omanuks ka head kaubanduslikku välimust ja olnuks defektideta, võinuks turuhind olla 110 000-120 000 krooni; 28.07.2008.a. on toimunud sõidukiga liiklusõnnetus, mille järgselt tunnistati kindlustusseltsi poolt sõiduk hävinuks, kuna kvaliteetselt taastamine oli majanduslikult ebaotstarbekas (fotod tl 54), valdaja soovil taastati sõiduk tema poolt valitud töökojas soodsamalt. Viimasele asjaolule ei ole kostja ka vastu vaielnud (tl 135). Kohus leiab, et liisingueseme väärtuseks on liisingueseme tagastamisel põhjendatud lugeda, poolte poolt esitatud tõendeid ja asjaolusid arvestades, hageja poolt esitatud riiklikult tunnustatud eksperdi R. Mündi aktis toodud turuväärtus, mis kuulub R. Mündi arvamusest lähtudes mõnevõrra suurendamisele, kuna käesolevas asjas ei ole usaldusväärselt leidnud tõendamist sõiduki defektid üleandmisel, koos käibemaksuga 110 000 krooni (ilma käibemaksuta 93 220,34 krooni, s.o. 5957,87 eurot). Riigikohus on korduvalt (Riigikohtu 17.aprilli 2013.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-13, Riigikohtu 6.detsembri 2013.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-13) asunud seisukohale, et VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamisel tuleb võtta aluseks liisingueseme turuväärtus kui ka liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) sarnastel alustel, st need summad peavad olema mõlemad kas koos käibemaksuga või ilma selleta. Lähtudes VÕS § 367 lg 3, tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisingueseme omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud eseme väärtusega hagejale tagastamise ajal. Hageja ei ole jääkmaksumuse arvestuses arvesse võtnud edaspidi tasuda tulnud intressi ega muid kulusid. Selliselt vastab pärast ülesülesütlemist tasuda jäänud väljaostumaksete arvestus VÕS § 367 lg-le 2 ja § 416 lg-le 3. Seega tuleb kohtu arvates

liisingulepingu lõppemisest tulenevate nõuete arvestamisel lähtuda auto väärtusest liisingueseme tagastamisel 5957,87 eurost ja seetõttu on põhjendatud auto ostuhinna kulud ulatuses, mis need ei ole kaetud tasutud liisingumaksetega ja ületavad auto väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel, kostja poolt tasumata osamaksed ilma intressideta ja käibemaksuta (tl 10) 10754,34 – auto väärtus sõiduki üleandmisel ilma käibemaksuta 5957,87 = 4796,47 EUR, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hageja nõuab kostjalt tasumata liisingumaksete 707,64 euro tasumist. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Pooltevahelise liisingulepingu ÜT p 4.1. kohaselt maksab liisinguvõtja liisinguandjale osamakseid, intressimakseid ja lepingutasu vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingu ÜT p 4.3 järgi tasub liisinguvõtja liisinguandjale intressi liisingulepingu eritingimustes toodud määras (tl 102). Liisingulepingu eritingimustest nähtuvalt oli lepingujärgne intressimäär 6,80% aastas (tl 9). Intressimakse suurus on toodud maksegraafikus (tl 102). Hageja on esitanud tasumata novembri ja detsembri 2008.a. ja jaanuari 2009.a. arvete koopiad kogusummas 707,64 eurot (tl 25-27). Kostja ei vaidle esialgu tasumata liisingumaksete suurusele vastu, kuid kohtuistungil tunnistab võlga põhiosas 440,51 eurot, s.o. ilma intressideta. Kohus ei nõustu selles osas kostjaga, sest kostja jättis liisingulepingu kehtimise ajal täitmata lepingujärgsed kohustused nii osamaksete kui ka intressi tasumise osas. Seega loeb kohus eelnimetatud tõenditega tõendatuks, et kostja võlgneb hagejale tasumata liisingumakseid koos käibemaksuga 519,81 eurot ja intressi 187,83 eurot, s.o. kokku 707,64 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hageja nõuab kostjalt auto võõrandamisega seotud kuluna müügieelse tehnilise ülevaatuse ja remonttööde tasu 69.98 eurot (1095 krooni) ja auto realiseerimise tasu 325,95 euro (5100 krooni) hüvitamist. Arvete koopiatest (tl 28, 29) nähtub, et Saksa Auto AS on esitanud 28.02.2009 hagejale nõude tasuda sõiduki müügieelse tehnilise ülevaatuse, pirni, 2 l kütuse ja õli ning 0,5 h remonttööde eest kokku 69,98 eurot; 25.06.2009 sõiduki realiseerimise eest 325,95 eurot. Kostja vaidleb nõudele vastu. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu ÜT p 10.9.2 ja 10.9.3 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme müügiga seotud kulud sh. kulud, mis on seotud liisingueseme hoidmisega, müügikõlbuliseks seadmisega, puhastamisega ning müügiteenuse osutajale teenustasu maksmisega; samuti liisingulepingu ülesütlemisest tulenevalt liisinguandja poolt kantud muud kulud (tl 107). Kohus nõustub hagejaga, et auto müügiteenuse kulud on hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi ja 325,95 eurot (6% müügihinnast) on mõistlik müügitasu suurus. Riigikohtu Tsiviilkolleegium leiab 20.juuni 2011.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Kohus leiab, et sõiduki 1,5 h kestnud tehniline ülevaatus, pirni vahetus, mootoriõli ja kütuse lisamine ning 0,5 h remonttöid, ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes lepingu ülesütlemisest tingitud lisakuludeks, vaid tavalised auto ekspluatatsiooniga seotud remonditööd, mida ei pea hüvitama liisinguvõtja. Seega tuleb hagi remondikulude

69,98 euro hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata ja kostjalt välja mõista hageja kasuks sõiduki müügiteenuse kulu 325,95 eurot. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuselt viivist kuni hagi esitamiseni 05.10.2011 1145,17 eurot ja edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga õigeaegselt tasumata summalt. Hageja on esitanud kohtule viiviste arvestuse (tl 5-6). Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 15.04.2013 seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Liisingulepingu eritingimuste kohaselt, on käsitletava lepingu järgne viivisemäär seaduses sätestatud maksimaalne määr (tl 9). Liisingulepingu ÜT p 4.8 kohaselt (tl 102), kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras. Liisinguandja arvestab viivist vastavale maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni makse liisinguandja arvelduskontole laekumiseni (kaasa arvatud). Kostja on esitanud väite, et kuna hageja ei esitanud kohtueelses menetluses oma nõude tõendamiseks kostja poolt nõutud tõendeid ja esitas hagi kohtusse sellest alles ligi kahe aasta möödudes, on hageja vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes. VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Käesolevas asjas on kostja vaielnud vastu hageja nõuetele, pidades neid tõendamatuteks ja hageja on viivitanud tõendite esitamisega, kuid kohus leiab, et seda ei saa lugeda hageja vastuvõtuviivituseks VÕS § 119 lg 1 mõttes, mis oleks kostjal takistanud kohustust täita. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 10.oktoobri 2007.a. otsuses nr 3-2-1-41-07 selgitanud, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest peab kolleegium põhimõtteliselt võimalikuks ka olukorda, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi eest. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja saatnud kostjale 2009.a. võlateatise (tl 18), 2011.a. hoiatuskirja võlgnevuse tasumiseks (tl 23-24), milles ta ei ole kostjalt viivist nõudnud. Alles hagiavalduses nõuab ta tagantjärele viivist hagi esitamise seisuga 1145,17 eurot ja edaspidi põhinõudelt kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga õigeaegselt

tasumata summalt. Riigikohtu 6.detsembri 2007.a. otsuses nr 3-2-1-100-07 jääb tsiviilkolleegium 2. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 avaldatud seisukoha juurde, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud... Hageja käitumine on olnud vastuoluline, mis on hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus loeb erandlikuks asjaoluks ja hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käesolevas asjas hageja käitumise, mil ta esialgu kostjalt viivist ei ole nõudnud, siis pärast kostja 26.10.2009.a. vastust (tl 20-21), milles kostja palub liisingueseme väärtuse hindamise ja esitatud nõuete kohta esitada tõendavad tõendid, ei ole ligi kaks aastat kostjale vastanud, esitades alles 11.07.2011.a. uue hoiatuskirja võlgnevuse tasumiseks (tl 23-24), mis samuti ei sisalda viiviste nõuet ning esmakordselt hagiavalduses 06.10.2011 esitab viivise nõude tagasiulatuvalt alates 18.06.2009.a. Seetõttu kohus leiab, et hageja poolt perioodi eest tagasiulatuvalt enne hagi esitamist viiviste 1145,17 euro väljamõistmise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 113 lõike 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Kohus loeb eelnimetatud dokumentaalsete tõenditega hageja viiviste nõude põhjendatuks TsMS § 367 alusel alates hagi esitamisest 6.oktoobrist 2011.a. kuni kohustuse kohase täitmiseni põhivõlgnevuselt 519,81+325,95+4796,47= 5642,23 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtupraktika kohaselt ei tohi väljamõistetava viivise suurus ületada põhivõlgnevuse suurust. Eeltoodud asjaoludel on hagi tõendatud osaliselt ja kostjalt kuuluvad väljamõistmisele tasumata liisingu osamaksed 519,81 eurot; intressid 187,83 eurot; müügitasu 325,95 eurot; auto ostuhinna kulud ulatuses, mis need ei ole kaetud tasutud liisingumaksetega ja ületavad auto väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel, 4796,47 eurot, s.o. kokku 5830,06 eurot ning viivised põhivõlgnevuselt s.o. 5642,23 eurolt alates hagi esitamisest 6.oktoobrist 2011.a. kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 5642,23 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi ligi 75 % ulatuses, peab kohus põhjendatuks AS DnB NORD Liising menetluskuludest jätta 75 % J. K. kanda ja J. K. menetluskuludest jätta 25 % AS DnB NORD Liising kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.