Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lepingu I finantslisa ei sisalda hageja tegelikke investeeringuid. Lepingu I sõlmimisel oli finantslisal tähendus üksnes pooltele sobiliku ja õiglase üüri arvutamiseks. Üüri maksjana soovis hageja näidata kavandatavaid investeeringuid suuremana, kui need võisid tegelikkuses kujuneda, kuna sellest sõltus üüri suurus. Lepingu I p-des 10 ja 12 märgiti, et hageja teeb investeeringuid üksnes kostjaga kooskõlastatult. Finantslisa ei ole kostja kooskõlastuseks lepingu I p-de 10 ja 12 tähenduses. Kuna leping I sõlmiti 08.06.2007 ja hageja sai hinnapakkumise parklasüsteemile alles 26.06.2007, ei ole finantslisas märgitud investeeringute tegelikku suurust. Investeeringute tegelik suurus selgus alles pärast lepingu I sõlmimist. Kuigi hageja ei ole investeeringuid kostjaga kooskõlastanud, nõustus kostja investeeringute jääkväärtuse hüvitama ja palus hagejal kulutuste suurust tõendada. Hageja esitas üksnes seadmete ostuarved, jättes täpsustamata, mille eest ta müügihinda nõuab. Kuna ostuarvete kohaselt tellis hageja teenuseid ja kaupu kokku 3 367 066, 71 krooni eest, ei ole tõendatud, et hageja investeeris parklasse 3 400 000 krooni. Hageja ei juhtinud kostja tähelepanu väljaostuhinna maksekohustusele ega nõudnud seda ka siis, kui pooled leppisid kokku lisainvesteeringutes. Lepingud I ja II ei ole iseseisvad lepingud, sest lepingu II sõlmimisega pikendasid pooled lepingut I. Lepingu I tegeliku lõppemise ajast sõltub investeeringute müügihind – lühema tähtaja korral on väljaostuhind kõrgem kui pikema tähtaja puhul. Investeeringute jääkmaksumuse arvutamisel lähtus hageja valesti seitsmeaastasest amortisatsiooniajast, kuigi lepingu I p 12 järgi oli eelduslik amortisatsiooniaeg viis aastat. Lepingu I järgi oleks hageja 3 367 066, 71 krooni suuruse investeeringu jääkmaksumus 533 118, 90 krooni 90 (34 072, 51 eurot). Hageja ei andnud kostjale koos seadmetega üle parklasüsteemi juhtimise keskseadet (serverit ja tarkvara), kuigi kostja oli nõudnud, et üleandmisel parklasüsteem töötaks. Seetõttu on kostjal õigus vähendada müügihinda serveri maksumuse väärtuse (11 249 euro) või hageja omandis olnud serveri laiendamise väärtuse võrra. Lisaks oli kostjal õigus arvata müügihinnast maha hageja maksmata üür 4872, 28 eurot. Seega oli hageja õigustatud nõudma kostjalt 17 951, 23 eurot. Kostja tasus selle summa 01.02.2012. Seega on hageja nõue lõppenud. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 249 eurot. Hageja tasutud riigilõiv jäi kostja kanda ja muud menetluskulud poolte endi kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 08.06.2007 lepingu I, mille kohaselt andis kostja hagejale parkimisteenuse osutamiseks üürile maa-aluse parkla. Kostja ütles 07.08.2008 teatega lepingu I alates 01.01.2009 korraliselt üles. 31.12.2008 sõlmisid hageja ja kostja sama parkla kohta uue üürilepingu, s.o lepingu II, mille esemeks oli lisaks maa-alusele parklale ka väliparkla. Pooled pikendasid 08.06.2010 lepingu II lõpptähtaega kuni 01.07.2015. Kostja ütles 22.08.2011 avaldusega lepingu üles ja leping lõppes 30.11.2011. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu lõppemise päeval andis hageja kostjale üle parkla seadmed ning üleantud vara ja selle seisund on fikseeritud poolte allkirjastatud aktis. Pooled ei vaidle ka selle üle, et lepingu I p-s 12 ja lepingu II p-s 12 märgitud investeeringute jääkväärtusega väljaostmise kohustus on olemuselt müügileping. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid kaks eraldi üürilepingut ja selle osana müügilepingu. Kuigi pooled sõlmisid järjestikku kaks eraldi lepingut, mille objektid täielikult ei kattu, tuleb nimetatud lepinguid vaadelda koosmõjus. Lepingutega anti väliparkla ja parkla üürile ning lepingu I lõppemisel jätkus poolte tegevus lepingu II järgi. Lepingu I lisana 1 allkirjastasid pooled finantslisa, mis on lepingu osa. Finantslisa kasutasid pooled lepingust tulenevate kohustuste, eelkõige üüri suuruse väljaselgitamisel. Üüri suuruse hindamisel arvestas kostja enda väitel

võimalike investeeringute mahtu, mis oli väljendatud finantslisas. Kostja andis hagejale üürile seadmeteta parkla ja hagejal oli kohustus paigaldada parkla tegutsemiseks vajalikud seadmed. Finantslisas oli märgitud, et hagejal on kohustus investeerida parkla- ja kassasüsteemi. Mõislikult tõlgendades tähendab see toimivat süsteemi. Lepingu lõppemisel oli kostjal kohustus osta välja hageja investeeringud, mitte parkla seadmed. Pooled ei ole kokku leppinud, et müügilepingu objektiks on terviklik parklaseadmete komplekt, investeeringute all mõeldi sellele parklale soetatud seadmeid. Seega on müügiobjekt kindlaks määratud rahaliselt, mitte esemeliselt. Hageja esitas tõendid selle kohta, millises rahalises mahus ta investeeringuid tegi. Hageja esitatud arvetel nimetatud parkla seadmed ja üleandmise aktis märgitud seadmete loetelu on vastavuses. Need seadmed on finantslisas üldsõnaliselt märgitud parka süsteemi osadena. Pooled ei leppinud lepingus I kokku, et hageja peab kostjale üle andma parkla tegutsemiseks vajaliku serveri vm seadmed. Pooled leppisid kokku, et hagejal on kohustus anda kostjale üle parklale tehtud investeeringud. Kuna hageja on tõendanud investeeringute mahu, on müügilepingu objekti rahaline suurus kindlaks määratav. 07.08.2008 ülesütlemisavaldusest nähtub, et leping I lõppes kostja ülesütlemisega alates 01.01.2009. Leping II lõppes kostja 22.08.2011 esitatud ülesütlemise avaldusega 30.11.2011. Hageja andis mõlema lepingu alusel tehtud investeeringud kostjale üle 30.11.2011. Seega muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks pärast seadmete üleandmist. Asjaolu, et hageja ei ole nõuet kostja vastu oma raamatupidamises märkinud, ei ole kohustuse tekkimise ja sissenõutavuse jaoks oluline. Pooled on üürilepinguid käsitanud ühtsena. Kostja tundis oma kohustuse vastu huvi alles pärast lepingu II lõppemist. Põhjendatud ei ole kostja väide, et ta on täitnud lepingust I tuleneva kohustuse osta hageja investeeringud välja. Kostja esitas hinna alandamise avalduse, paludes hagi rahuldamise korral arvata nõudest maha serveri ostuhinna. Hagejal ei olnud kohustust kostjale serverit üle anda. Seega on kohustus täidetud kohaselt ja kostjal ei ole võimalik hinda alandada. Hinna alandamisel ei saa nõuda serveri maksumuse mahaarvamist üleantud vara väärtusest. Selline õiguslik konstruktsioon kvalifitseerub kahju hüvitamise nõudena. Kahju tekkimise eelduseks on lepingu rikkumine. Kuna kostja ei rikkunud lepingut, ei saa kostja nõuda ka kahju hüvitamist. Muud hinna alandamise eeldused ei ole täidetud, mistõttu ei ole vaja analüüsida, kas hinna alandamise avaldus esitati mõistliku aja jooksul. Lepingu I p-s 12 ja lepingu II p-s 12 on pooled kokku leppinud, et investeeringud hüvitatakse üksnes ulatuses, milles kostja on need kooskõlastanud. Kooskõlastus tähendab enne investeeringute tegemist antud nõusolekut või heakskiitu ja sellele tuleb kohaldada tahteavalduse kohta sätestatut tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 jj mõttes. Pooled ei ole kokku leppinud, millises vormis peab kooskõlastus olema antud, seega piisab ka kaudsest tahteavaldusest. Kuna parklale tehtavate vajalike investeeringute suurus nähtub lepingu lisaks olevast finantslisast, teadis kostja investeeringute ligikaudset suurust juba lepinguI sõlmimisel. Nõustudes lepingut I sõlmima, nõustus kostja ka tehtavate investeeringute suurusega. Kostja pidas finantslisas märgitud investeeringuid temaga kooskõlastatuks, sest avaldas 01.11.2011 kirjas soovi need välja osta. Lepingu I p-s 12 ja lepingu II p-s 12 on pooled kokku leppinud, et investeeringud hüvitatakse jääkväärtuses. Pooled vaidlevad selle üle, kas raamatupidamislik väärtus väljendab vara tegelikku väärtust. Lepingutes ei ole pooled määratlenud jääkväärtuse mõistet, järelikult tuleb VÕS § 29 lg-te 4 ja 7 järgi lähtuda termini „jääkväärtus" tavapärasest tähendusest. Jääkväärtus tähendab raamatupidamisliku mõistena summat, mis saadakse, kui asja soetamishinnast lahutatakse kulum. Kulumina tuleb mõista amortisatsiooni. Lepingu I p-s 12 on pooled leppinud kokku, et amortisatsiooniperiood on viis aastat. Kuna hageja nõue põhineb lepingul I, tuleb

lähtuda selles lepingus kokkulepitud arvestusmetoodikast. Vara soetamismaksumuse arvetest nähtub, et vara hind oli 258 233, 70 eurot koos käibemaksuga ja 215 194, 70 eurot ilma käibemaksuta. Finantslisas on märgitud kassa- ja parklasüsteemi ning uste amortisatsiooniajaks seitse aastat, valvesüsteemi ja muu sisustuse amortisatsiooniajaks viis aastat ning liikluskorraldusvahendite amortisatsiooniajaks kolm aastat. Kohustuse määramisel tuleb lähtuda lepingu I p 12 sõnastusest, sest finantslisaga, mis näeb ette erinevad amortisatsiooniajad, ei ole lepingu põhiteksti muudetud. Jääkväärtuse arvutamisel tuleb lähtuda seadmete üleandmise ajast, sest jääkväärtuse tasumise kohustus tekkis kostjal siis, kui seadmed üle anti. Kostja arvutuse kohaselt oli jääkväärtus seadmete üleandmise aja seisuga 34 072, 51 eurot, arvestades tegelikku amortisatsiooniaega 50,5 kuud. Kostja esitas vastuväited hageja 4872, 28 euro suurusele tasaarvestuse avaldusele, kuid nõustus sellega oma vastuväidetes. Kuna kostja kohustuse suurus oli 34 072, 51 eurot, millest kostja tasus menetluse ajal 17 951, 23 eurot ja hageja tasaarvestas 4872, 28 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 249 eurot. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis välja mõistmata 140 142, 49 eurot. Hageja ei nõustu menetluskulude jaotusega ning maakohtu järeldusega, et kohustus muutus sissenõutavaks alates 30.11.2011 seadmete üleandmisega ja sellega seonduvalt tekkis kostjal jääkväärtuse tasumise kohustus alles siis, kui seadmed üle anti. Maakohus on valesti mõistnud poolte tegelikku tahet, jättes arvestamata, et poolte kokkuleppest tulenevalt tekkis kostjal väljaostukohustus enne seadmete üleandmist. Kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 01.01.2009, mil lõppes leping I või alternatiivselt juba septembris 2007, mil hageja paigaldas investeeringud (seadmed kostja kinnisasjale). Maakohtu järeldused on vastuolulised ja üllatuslikud, kuna pooled ei ole tuginenud asjaolule, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates seadmete üleandmisest. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, et vara jääkväärtus selle üleandmise ajal oli 34 072, 51 eurot. Kuna kostja võttis omaks, et tal on kohustus osta vara välja, saab vaidlus olla üksnes selle üle, millist amortisatsiooniaega pidanuks hageja nõude esitamisel arvestama. Maakohus jättis hindamata seadmete jääkväärtust tõendavad hageja esitatud dokumendid. Vastus apellatsioonkaebusele ja kostja vastuapellatsioonkaebus Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuapellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja 11 249 eurot ning jaotas menetluskulud. Maakohtu otsus ei vasta asjas kogutud tõenditele ja on põhjendamata. Müügilepingu käsitlemisel kohaldas maakohus materiaalõiguse norme valesti. Kostja 01.11.2011 kirjast ega lepingu II ülesütlemise avaldusest ei ilmne, et kostja oleks investeeringud kooskõlastanud või ta oleks nendega nõustunud. Maakohus on valesti üksnes hageja esitatud kuludokumentide alusel leidnud, et hageja täitis investeerimiskohustuse, jättes kostja vastuväited analüüsimata ja tõendid hindamata. Maakohtu käsitlus investeeringust kui müügilepingu esemest on vastuolus müügilepingu mõistega. Investeering kui kulutuste tegemise kohustus ei ole ese ega õigus, mida saaks müügilepinguga võõrandada. Nimetatud eksimuse tõttu on maakohtul jäänud tuvastamata müügilepingu ese. Hageja ei andnud kostjale üle müügilepingus kokkulepitud parkimissüsteemi. Maakohus jättis valesti kohaldamata VÕS § 226 lg 1. Kui maakohus leidis, et hagejal ei olnud serveri üleandmise kohustust, oleks maakohus pidanud võtma seisukoha kostja alternatiivse hinna

alandamise taotluse kohta. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et kostja ei saa hinda alandada, sest see on tegelikult hinna alandamise nõue. Lepingu rikkumisest tulenev õigus nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista kostja õigust nõuda ostuhinna alandamist asja lepingutingimustele mittevastavuse alusel. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse selles osas muutmata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.11.2012 otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja tegi uue otsuse, jättes hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas kostja kaebuse. Nii esimeses kui teises kohtuastmes kantud menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Hageja kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus 15.05.2013 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2012 otsuse TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus nõustus kohtute järeldusega, et amortisatsiooniaja arvestamisel tuleb lähtuda kogu üürisuhte pikkusest (pooled jätkasid lepinguga II varasemat üürilepingut). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha lepingu I p-s 12 kokkulepitud müügilepingust tuleneva hageja nõude kohta. Muuhulgas peab kohus asjas kogutud tõendite alusel tuvastama, kui suuri investeeringuid hageja tegi, millised investeeringud ta kostjale üle andis ning millistes amortisatsiooniaegades pooled kokku leppisid. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb osaliselt tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha uus otsus, millega kostjalt väljamõistetavat summat suurendada ning jaotada ümber menetluskulud. Osadele tõenditele antud maakohtu hinnang ei ole kooskõlas nende tegeliku sisuga. Maakohus tuvastas õigesti vaidlustamata asjaolud. Pooled ei vaielnud selle üle, et lepingu II lõppemise päeval andis hageja kostjale üle parkla seadmed ning üleantud vara ja selle seisund on fikseeritud poolte allkirjastatud aktis, ega selle üle, et lepingu I p-s 12 märgitud investeeringute jääkväärtusega väljaostmise kohustus on oma olemuselt müügileping. Maakohus tuvastas õigesti, et kuigi pooled sõlmisid järjestikku kaks eraldi üürilepingut, mille objektid täielikult ei kattunud, tuleb neid lepinguid vaadelda omavahelises koosmõjus. Lepingutega anti üürile parkla ja väliparkla, kusjuures lepingu I lõppemisel jätkus pooltevaheline üürisuhe lepingu II järgi. Nii on ka Riigikohus nõustunud maakohtu järeldusega, et amortisatsiooni (kulumi) arvestamisel tuleb lähtuda kogu üürisuhte pikkusest, s.o arvestada 50,5 kuu pikkusele perioodile (15.09.200730.11.2011) vastavat kulumit. Seetõttu on väär hageja käsitlus, nagu tulnuks seadmete jääkväärtus leida lepingu I lõppemise, s.o 01.01.2009 seisuga. Ka pärast nimetatud tähtpäeva jäid seadmed hageja kasutusse. Asjaolu, et lepingus I seostasid pooled väljaostukohustuse tekkimise lepingu lõppemisega, mitte seadmete valduse üleandmisega, ei võimalda hinnata poolte tahet teisiti, sest lepingu sisust tulenevalt tuli lepingu lõppemisel üle anda ka investeeringud, s.o hagejal lasus kohustus anda tema poolt soetatud parklaseadmed üle kostjale. Õige ei ole hageja kaebuses sisalduv väide, et pooled ei ole menetluses tuginenud asjaolule, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 30.11.2011. Kostja on menetluses korduvalt väitnud, et leping I ja leping II ei ole kaks iseseisvat lepingut, vaid et teise lepingu sisuks oli esimese

pikendamine: kuna poolte kokkuleppe sisuks oli sama parkla opereerimine samade seadmetega, tuleb investeeringute jääkväärtuse arvestuses lähtuda lepingu tegelikust lõppemisest 30.11.2011. Seega saab kostja väidete kohaselt rääkida nõude sissenõutavaks muutumisest vaid seostatuna kogu lepingulise suhte lõppemisega (seadmete valduse üleandmisega). Nõustuda ei saa ka hageja väitega, et isegi juhul, kui kohustus muutus sissenõutavaks 30.11.2011, ei sõltu sellest kohustuse suurus, kuna kohustuse suuruse määratlemisel tuleb lähtuda lepingu I lõppemise ajast. Asjas esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, et poolte tegelikuks tahteks oli fikseerida kohustuse suurus 01.01.2009 seisuga. Eeltoodud põhjustel ei pea kolleegium asjakohaseks ka hageja arutlust kostja kaudsest valdusest parklaseadmete üle ning sellele tuginevat järeldust, et alates septembrist 2007 oli hageja lepingust tuleneva müügikohustuse juba täitnud. Pooled ei vaielnud selle üle, et omand müügilepingu esemele - parklaseadmete kogumile kui investeeringule - anti kostjale üle 30.11.2011. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas kostja on andnud hagejale nõusoleku investeeringute tegemiseks ning kas hageja on teinud ja kostjale üle andnud kõik investeeringud, mille väljaostmist ta nõuab. Lepingu lõppemisel oli kostjal kohustus osta välja hageja investeeringud, s.o hüvitada parklale soetatud seadmete maksumuse jääkväärtus. Hageja andis mõlema üürilepingu alusel tehtud investeeringud kostjale üle lepingu II lõppemisel 30.11.2011, millest alates muutus hageja nõue sissenõutavaks. Lepingute kohaselt tuli investeeringud hüvitada ulatuses, milles kostja oli need kooskõlastanud. Kuna parklale tehtavate vajalike investeeringute suurus nähtub lepingu I osaks olevast finantslisast, teadis kostja investeeringute ligikaudset suurust juba lepingu sõlmimise käigus, seega nõustudes lepingut sõlmima nõustus kostja ka tehtavate investeeringute suurusega. Kostja pidas ka ise investeeringuid temaga kooskõlastatuks, avaldades 01.11.2011 kirjas soovi need välja osta. Tõenditest nähtuvalt on kostja investeeringute mahuga eelnevalt nõustunud, seega ei ole hageja rikkunud investeeringute kooskõlastamise kohustust. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja tehtud investeeringud olid kostjaga kooskõlastatud. Maakohtu järeldus, et hageja on lepinguga I võetud investeerimiskohustuse kokkulepitud ulatuses täitnud, vastab tõendite kogumile antavale võimalikule hinnangule. Oma järelduses ei ole kohus tuginenud üksnes hageja esitatud kuludokumentidele, vaid kõrvutanud neid seadmete üleandmisevastuvõtmise aktiga ja lepingu I finantslisaga. Investeerimiskohustuse täitmist kinnitab ka asjaolu, et parklat oli/on võimalik kasutada eesmärgipäraselt ja majanduslikult otstarbekalt: parkla avati pärast vajalike seadmete paigaldamist 15.09.2007. Hageja esitatud dokumentidest nähtuvalt oli parklaseadmete soetamiseks tehtud investeeringu tegelikuks maksumuseks 3 367 066, 71 krooni ehk 215 194, 78 eurot. Kostja on küll vaielnud hageja nõudele vastu, kuid on ka omapoolses arvestuses lähtunud hageja esitatud arvetega tõendatud investeeringust. Ostuarvel nimetatud „Rotermanni parklasüsteemi“ seadmed ja nende täpne kirjeldus nähtuvad seadmete üleandmisevastuvõtmise aktist. Arve ei sisalda keskserveri maksumust, mistõttu ei olnud maakohtul alust selle seadme osas hüvitamisele kuuluvat investeeringut ka vähendada. Pooltevahelise lepingu järgi ei olnud nimetatud server investeeringu objektiks. Selle seadme maksumust ei ole arvestatud ka lepingu I finantslisas. Samuti on alusetu kostja väide, et hageja ei andnud talle üle inkassatsiooniseifide komplekti, sest nimetatud seifid kajastuvad akti punkti 1 „Parkimisseadmed“ alapunktis 5 „Automaatne makseterminal 2 tk“. Ebaõige on ka väide, et kostjale ei antud üle valgustablood. Kohtul ei ole alust kahelda hageja selgituses, et nimetatud tabloo puhul on tegemist statsionaarse paigaldisega, mis jätkuvalt toimib ja on osa parkimismajast, mistõttu seda aktis ei kajastatud (selle ehitas välja OÜ Rotermann City, kelle esitatud arve on hageja tasunud). Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et parkimisautomaati PA2 ta kostjale üle ei andnud, mille jääkväärtuse summas 5975, 74 eurot on hageja väidetavalt oma nõudest ka maha arvestanud (hageja vastav selgitus sisaldub 16.03.2012 menetlusdokumendis tl 109-112, I köide).

Eeltoodud põhjendustel ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kostja kaebuse väitega „umbmäärasest ostuarvest“, millele tuginevalt ei saa investeeringu faktilist suurust määratleda. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks talle üle andnud mittetoimiva parklasüsteemi, millest tulenevalt võiks vajada eraldi tuvastamist ka parklasüsteemi esemeline koosseis (mida kostja nimetab müügiesemeks). Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et hageja ei ole kohustust rikkunud, sest on andnud kostjale üle lepingu eseme - parklasüsteemi kui investeeringu. Vastavalt lepingule on hagejal õigus saada selle eest tasu. Hüvitamisele kuuluva investeeringu suuruse määramisel tuleb aluseks võtta vara soetamismaksumus, s.o 215 194, 78 eurot. Lepingutes olid pooled kokku leppinud, et investeeringud hüvitatakse jääkväärtuses, täpsustamata, mida konkreetselt selle termini all silmas peetakse. Maakohus, tulenevalt VÕS § 29 lg-test 4 ja 7, lähtus vastava mõiste tavapärasest tähendusest: soetamishinnast tuleb maha arvata kulum, s.o amortisatsioon. Nõustuda ei saa aga maakohtu seisukohaga, et amortisatsiooniaja määratlemisel tuleb lähtuda lepingus I sisalduvast 5-aastasest tähtajast. Lepingu I lisa 1 - finantslisa - kohaselt on muuhulgas kassa- ja parklasüsteemi ning uste amortisatsiooniajaks 7 aastat (vastav investeering moodustab kogusummast 88%). Hageja on oma nõude rahalisel määratlemisel lähtunud nimetatud seadmete osas samuti 7-aastasest amortisatsiooniajast, mille võtab oma arvestuslikuks aluseks ka ringkonnakohus. Ülejäänud 9% osas peab kohus põhjendatuks lähtuda 5-aastasest amortisatsiooniajast ning 3% (liikluskorraldusvahendid) osas 3-aastasest perioodist (kokkuvõtlik tabel tl 118, I köide). Eeltoodud hinnang seadmete võimalikule amortiseerumisele on ka kooskõlas mitmete hageja esitatud tõenditega, mille kohaselt võib vaidlusaluste parklaseadmete tegelik kasutusiga olla viidatud seitsmest aastast oluliselt pikem. Nii näiteks on AS Alarmtec 12.03.2012 kirja kohaselt Designa parklasüsteemide kasutusiga vähemalt 10 aastat (tl 115, I köide). Maakohus tuvastas õigesti, et jääkväärtuse arvestamisel tuleb lähtuda seadmete üleandmise ajast: tasumise kohustus tekkis kostjal siis, kui seadmed talle üle anti. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks maakohus mõistnud valesti poolte tahet, jättes arvestamata, et kokkuleppe kohaselt tekkis kostjal seadmete väljaostukohustus enne seadmete üleandmist. Kostja kohustus ei muutunud sissenõutavaks lepingu I lõppemisel. Maakohus hindas tõendeid õigesti. Vastavalt üürisuhte kestvusele tuli tuvastada ka kulumi suurus. Kulumi arvestuslikuks suuruseks investeeringust 88% (189 371, 40 euro) osas on 113 848, 28 eurot (189 371, 40 : 84 x 50,5) ning 9% (19 367, 53 euro) osas 16 301 eurot (19 367, 53 : 60 x 50,5). Ülejäänud 3% (6455, 85 eurot) osas on seadmed amortiseerunud. Seega on kulumi suuruseks kokku 136 605, 13 eurot (113 848, 28 + 16 301 + 6455, 85), millest tulenevalt on vara arvestuslikuks jääkmaksumuseks 78 589, 65 eurot (215 194, 78 – 136 605, 13). Nimetatud summast tuleb maha arvata (tasaarvestada) hageja üürivõlg 4872, 28 eurot ning kostja poolt 01.02.2012 (pärast hagi esitamist) tasutud 17 951, 23 eurot. Samuti tuleb arvestada väljamõistetavast summast maha parkimisautomaadi PA2 jääkväärtus 5975, 74 eurot (mida kostjale üle ei antud). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingujärgne tasu 49 790, 40 eurot (78 589, 65 – 4872, 28 – 17 951, 23 – 5975, 74). Menetluskulud Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt hageja apellatsioonkaebuse, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja suurendab hagi rahuldatud osa, peab ta õiglaseks jätta hageja tasutud riigilõivudest 40% kostja kanda, kuid ülejäänud menetluskulud tervikuna poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 2).

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.