Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

üks isikutest, kes laenas S K ile raha pärandatud korteri ostmiseks 1995. a. Korteri pärandamisega andis S K täiendava garantii, et laenuandja ei jää rahast ilma. Hiljem, kui laen oli tagastatud, jättis S K testamendi muutmata, pidades enda surma enne hageja surma ebatõenäoliseks. Kuivõrd aastal 1995 sidus S K korteri laenuga, tuleks laenud siduda korteriga ka täna. Testament oli tehtud ajal, mil korter S K ile veel ei kuulunud. S K i suhted hagejaga olid sageli pingestatud, kuid suhted kostjatega väga head. Ei ole mõistlik arvata, et S K oleks tahtnud jätta kõik võlad õdede kanda, korteri aga hagejale, kellel on korter olemas. S K saatis oma emale 10.04.2008 kirja, milles ta ei maininud laenu võtmist ja korterile hüpoteegi seadmist. Kostjad ei hakanud testamenti vaidlustama ja nad olid nõus korteri hagejale üle andma, kui hageja võtab enda kanda kohustuse tasuda laen. Hageja nõustus sellega, mistõttu andsid pärijad talle 08.11.2011 korteri üle. Poolte vahel oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 ja § 20 lg 1 kohaselt sõlmitud leping. Välja tuleb selgitada pärandaja tahe. Korteri ostmiseks laenu võtmist kinnitas pärandaja oma kirjas õele 08.07.2010. Korteri ost tingis laenu. Kui korteril ei oleks hüpoteeki olnud, oleks laenukohustus üle läinud kostjatele. Nõustumuse korteri vastuvõtmiseks koos võlaga andis hageja esindaja oma 12.05.2011 e-kirjas. Kostjate esindaja e-kirjas notarile 28.07.2011 on kokkuleppe sisu veel kord selgitatud ning kostja esindaja ei vaielnud sellele oma 29.07.2011 e-kirjas vastu. Vaatamata sellele, et tõenäoliselt oli 1995. a testamendi kui tehingu tegelik sisu laenu tagamine, ei hakanud S K i pärijad testamenti vaidlustama, vaid olid nõus korteri hagejale üle andma juhul, kui hageja võtab enda kanda korteri tagatisel võetud laenukohustused. Kui hageja nõue oleks algusest peale teada olnud, oleksid kostjad testamendi vaidlustanud. Hageja esitas nõuded alles siis, kui oli korteri kätte saanud. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 17 117, 68 eurot. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: - S K tegi 21.06.1995 testamendi, milles määras hageja annakusaajaks Tallinnas Sõle 41-81 korteriomandi osas; - S K ja AS Swedbank sõlmisid 20.05.2005 laenulepingu nr 05-098640-EV; - 26.05.2005 sõlmisid S K ja AS Swedbank hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seati 390 000 kroonine hüpoteek korteriomandile Tallinnas Sõle 41-81; - S K suri 11.10.2010; - 08.02.2011 koostas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt kostja I omandas 1⁄2 pärandvarast, kostja II 1⁄4 pärandvarast ning kostja III 1⁄4 pärandvarast; - 08.02.2011 pärimistunnistuse alusel omandas hageja annakuna korteri Tallinnas Sõle 41-81; - 08.08.2011 sõlmiti annaku üleandmise leping ja asjaõigusleping, millega hageja omandas pärandvara hulka kuulunud korteriomandi; - AS Swedbank ütles S K iga sõlmitud laenulepingu ühepoolselt üles; - 02.11.2011 tasus hageja pärandvaraks oleva võlgnevuse 17 117, 68 eurot laenuandja ees. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli annakusaajana kohustatud tasuma hüpoteegiga tagatud nõude AS-le Swedbank ning milline oli pärandaja tahe seoses annakuga ning kas hageja ja kostjad olid enne menetluse algust sõlminud kokkuleppe, mille järgi võttis hageja kohustuse laen ise tasuda. Kostjate väidet, nagu oleks S K soovinud jätta koos annakuga hüpoteegiga tagatud laenust tulenevad kohustused hageja kanda, ei pidanud maakohus põhjendatuks ega tõendatuks. Vaidlus puudub, et hüpoteegiga oli tagatud pärandaja laenulepinguline kohustus AS Swedbank ees ning hageja täitis kohustuse, mille tulemusena hüpoteek kustutati. AÕS § 349 lg 3 alusel on hagejale üle läinud nõue kostjate vastu.

PärS § 181 lg 2 näeb ette, et enne 01.01.2009 tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kohaldatakse PärS §-de 28-34 sätteid. PärS § 28 kohaselt tõlgendatakse testamenti lähtudes testaatori tegelikust tahtest. S K i poolt 21.06.1995 allkirjastatud testamendist nähtub, et pärandaja on teinud korralduse: „Minu omandis oleva Tallinnas Sõle tn 41 elamus asuva korteri nr 81 koos vastava muu osaga elamust (või korteriomandi) ning minu omandis oleva sõiduauto Honda Civic, 1982 väljalase, registreerimismärgiga 904 ADR, pärandan mina A Sle, sünd. 01.08.1922“. Testament on notariaalselt tõestatud ning sellest ei nähtu, et pärandaja oleks korteriomandi sidunud laenuga ning et pärandaja oleks näinud ette, et hageja peaks kandma pärandaja laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kuigi pärandaja on omandanud pärandatud korteri mõni kuu hiljem (ostu-müügileping 25.09.1995), ei nähtu tõenditest, et pärandaja oleks korteri ostmisel kasutanud hagejalt saadud laenu. Pärandaja tahe on pärandada hagejale korteriomand ja sõiduk, muid tingimusi seadmata. S K i kirjadest ei nähtu, et pärandaja oleks pärandanud korteri hagejale seetõttu, et hageja andis talle korteri ostmiseks laenu ning et pärandaja oleks soovinud jätta hageja kanda AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse. Laenulepingut ja hüpoteegi seadmist korteriomandile kirjades ei mainita. Samas puudub vaidlus selles, et hageja sõlmis laenulepingu 25.06.2005, seejärel sõlmis uue laenulepingu 23.10.2009 ning seadis korteriomandile 26.05.2005 hüpoteegi. Tunnistaja A V i ütluste järgi olid S K ja hageja elukaaslased ning elasid pikemat aega koos. Testamendi koostamise kohta tunnistaja midagi rääkida ei osanud. Tunnistaja arvates olid pärandaja suhted õdede ja vanematega head. Kostjate kõik väited on jäänud tõendamata (TsMS § 230 lg 1). Pärandaja tahe 21.06.1995 testamendis on üheselt selge ega vaja tõlgendamist. Pärandaja on soovinud pärandada hagejale korteriomandi ega ole näinud ette, et hageja peaks kandma pärandaja kohustusi. Kostjate arusaam, et nende suhted S K iga olid head, ei anna alust pidada tõendatuks, et S K soovis hagejale pärandada korterit tingimusel, et hageja tasuks ligi kümme aastat pärast testamendi tegemist sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused kostjate asemel. Kuivõrd hageja ja pärandaja olid elukaaslased, ei ole eluliselt ebausutav, et pärandaja ei soovinud hageja kanda jätta laenulepingust tulenevaid kohustusi. S K on 21.06.1995 testamendis andnud hagejale üksnes teatud varalised hüved (PärS § 56 lg 1). Seega on hageja annakusaaja, kes ei ole vastutav pärandaja rahaliste kohustuste täitmise eest. PärS § 71 lg 1 ei anna kostjatele õigust nõuda hagiavalduse rahuldamata jätmist. Hagejal ei olnud annakusaajana õigus nõuda korteriomandit koormava hüpoteegi kõrvaldamist, sest pärandaja testament sellist õigust ette ei näinud. Samas ei tulene PärS § 71 lg-st 1, et pärandaja laenulepinguline kohustus tuli korteriomandile seatud hüpoteegi tõttu tasuda annakusaajal. PärS § 130 lg-te 1 ja 3 ning § 151 lg 2 kohaselt lasub kostjatel solidaarne kohustus täita pärandaja kohustused. Kuivõrd hageja on kostjate eest laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud, on hagejale läinud üle nõudeõigus kostjate vastu. Hageja ja kostjate vahel sõlmiti 08.08.2011 annaku üleandmise ja asjaõigusleping, milles ei ole pooled kokku leppinud, et hageja tasuks kostjate eest pärandaja laenukohustuse AS Swedbank ees. Laenulepingu ülesütlemise teate oli AS Swedbank saatnud S K ile juba 12.07.2010. Teatise, et AS Swedbank võib asuda hüpoteeki realiseerima, sai hageja 20.10.2011, st pärast annaku üleandmist. Puudub kirjalik kokkulepe, milles hageja nõustuks tasuma kostjate eest pärandaja võlgnevuse ja kinnitaks, et loobub kostjate vastu nõude esitamisest. Hageja lapselaps Aleks S on 12.05.2011 e-kirjas nõudnud kostjatelt korteriomandi üleandmist ja nõustunud, et korteriomand antakse üle „koos võlaga“. E-kirjas on selgelt väljendatud, et hageja

võib hiljem kasutada õiguskaitsevahendeid ja arvestada nõudele lisaks viivist ja intressi. Kokkulepet, nagu oleks hageja loobunud kostjate vastu nõude esitamisest, ei nähtu pooltevahelistest e-kirjadest ning 08.08.2011 annaku üleandmise lepingust. E-kirjadest võib pigem järeldada, et kostjad ei olnud nõus hagejale annakut üle andma ja sundisid hagejat annaku saamise eeltingimusena tasuma laenulepingust tuleneva võla panga ees. Eeltingimuse seadmine ei olnud põhjendatud. Samas on kostjate esindaja möönnud, et kostjad jäävad pärijatena panga ees kohustatud isikuteks. Hagejal oli testamendi kohaselt õigus saada korteriomandi omanikuks ning tal puudus testamendist või seadusest tulenev kohustus tasuda teisi pärandaja kohustusi. Seega on kostjate väited tõendamata ja alusetud. Hageja nõue kostjate vastu on tõendatud ning põhjendatud. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista 17 117, 68 eurot. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et annakuna saadud korteriomandiga tagatud nõude peavad tasuma pärijad. Kuna seadus eeldab pärandaja tegelikust tahtest lähtumist (PärS § 28), siis tuleb lähtuda sellest, kas pärandaja tegelikult ise sidus ja nägi laenu koos korteriga või mitte. Välja tuleb selgitada pärandaja hüpoteetiline tahe, st ei piisa testamendi grammatilisest tõlgendamisest, vaid välja tuleb selgitada testaatori tahe testamendi tegemise ajal (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2006 otsus nr 2-05-3717). Eesti pärimisõiguses annaku ning pärandamise vahekorda reguleeriv normistik ja põhimõtted põhinevad Saksa tsiviilseadustikul. Saksa õigusteooria kohaselt läheb eelduslikult annakuga tagatud nõude tasumise kohustus annakuga kaasa, kui kohustus on seotud annaku esemega. Asjaolu, et pärandaja seostas laenu ja korterit, võttes korteriostuks laenu, on otseselt tõendatud 08.07.2010 kirjaga oma õele. Kaudselt kinnitab laenu, korteri ostmise ja testamendi tegemise seost asjaolu, et testament oli tehtud enne, kui korteriost formaalselt vormistati, s.o ajal, mil tuli koguda/laenata raha korteriostuks ja see välja maksta. Igasugune testament vajab alati tõlgendamist, kuna testaatoril on õigus anda sõnadele ja korraldustele tavakasutusest teistsugune sisu ja tähendus. Õigusteooriast lähtudes peaks esmane tõendamiskoormis olema hagejal. Hageja pole S K i 08.07.2010 kirja, kus pärandaja seob laenu korteri ostuga, ümberlükkamiseks tõendeid esitanud. Hageja oleks pidanud tõendama pärandaja vastupidist tahet. Isegi kui kostjate väited oleksidki tõendamata, tuleks kohtuotsus tühistada menetlusnormide rikkumise ja määruste vastuolulisuse tõttu tunnistajate ülekuulamise osas. Kostjad esitasid taotluse kuulata üle tunnistajad (Ü I, V M), kuid kohus on kolmel korral alusetult taotluse tagasi lükanud. Hagi rahuldamine viitega kostjate seisukohtade tõendamatusele pärast seda, kui tõendeid ei ole lubatud esitada, rikub kostjate TsMS § 199 lg 1 p-s 5 sätestatud õigust. Arusaamatu on, miks ei sobinud tunnistajaks Ü. I ega V. Mokijevskaja, samal ajal kui tunnistajaks sobis A. V. Ringkonnakohtul on võimalik jätta hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kostjad on laenu ja korteri seose tõendanud S K i 08.07.2010 kirjaga õele. S K ja hageja ei olnud elukaaslased tavaarusaamise kohaselt. Hageja oli S K i hiljuti surnud ülemuse lesk. Tegemist oli praktilise ja kaine abistamissuhtega, kusjuures hageja oli materiaalselt hästi kindlustatud. Seega S K il polnud elulist vajadust ega põhjust garanteerida hagejale kohustustest vaba eluruumi. Maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta korteri ostmiseks aastal 1995 võetud laenu asjaolud. Testaatori tahte väljaselgitamisel pole tähtsust, mis asjaoludel oli see laen võetud. Oluline on selgeks teha, milline võis olla pärandaja ettekujutus korteri ja laenu seotuse osas testamendi

tegemise hetkel 21.06.1995. Pärandaja tahte väljaselgitamisel on oluline, et pärandaja vaatles laenu koos korteriga. Nimetatut kinnitas ta ka 08.07.2010 kirjas õele. Isegi juhul, kui hagejal oleks alust nõuda korteriomandiga seotud laenu hüvitamist, ei saa ta seda teha, kuna on nõudeõigusest loobunud. Kostjad nõustusid korteriomandi annakuna üle andma vaid seetõttu, et hageja jättis teisele poolele teadlikult mulje, et aktsepteerib võlakohustust. Ilmselt oli testament näilik tehing. Kuna laenu võtmise ajal oli korter erastamata ja välja ostmata, ei olnud võimalik seda pantida ega seada sellele hüpoteeki. Testamendi näol oli tegemist tagatise andmisega. Kui hageja oleks 14.05.2011 ja 28.07.2011 kirjadele vastu vaielnud, poleks annakut üle antud ning vaidlus oleks võinud viia testamendi tühisuse tuvastamiseni. Lähtudes hea usu põhimõttest tuleb annaku üleandmise lepingut ja hageja nõustumist võla tasumisega käsitleda kompromissilepinguna (TsÜS § 138 lg 1, VÕS § 6 ja § 23 lg 1 p 4). Vastavalt VÕS § 9 lg-le 2 võib nõustumus pakkumisele lepingulistes suhetes väljenduda ka teos, mis ei ole otsene tahteavaldus. Antud juhul seisnes tegu annaku vastuvõtmises. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud, mille üle pooled vaidlesid. Kohus märkis õigesti, et eelkõige vajas tuvastamist, kas hageja on annakusaajana kohustatud hüpoteegiga tagatud nõude pangale tasuma ning milline oli pärandaja tahe seoses annakuga. Pärimisseaduse rakendussätted (PärS § 181 lg 2) näevad ette, et enne 01.01.2009 tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kohaldatakse PärS §-de 28-34 sätteid. PärS § 28 kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest. S K i 21.06.1995 allkirjastatud testamendist nähtuvalt on testaator teinud oma surma puhuks lakoonilise korralduse, milles sisalduv testaatori tegelik tahe vajas tuvastamist. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et testament ei vaja tõlgendamist, sest testaatori tahe on üheselt selge: testaatori sooviks oli pärandada korteriomand hagejale, nägemata seejuures ette, et hageja peaks kandma pärandaja kohustusi. Maakohtu järeldus, et testamendist ei nähtu, et pärandaja oleks korteriomandi sidunud laenuga või et pärandaja oleks näinud ette, et hageja peaks kandma laenulepingust tulenevat pärandaja kohustust, on antud juhul asjakohatu. Testamendi tegemise ajal ei olnud testaatoril võimalik oluliselt hilisemaid sündmusi (asjaolusid) ette näha ega testamendis neid kajastada. Testamendi tegemise ajal ei olnud pärandaja omandis ei kõnealust korterit (elamu osa) vallasasjana ega korteriomandit, rääkimata sellest, et korteriomandile kui kinnisasjale oleks seatud kohustuse tagamiseks hüpoteek. Tõendist nähtuvalt on korteriomandi esmakanne kinnistusregistrisse tehtud 2002. a. Samas nähtub 21.06.1995 testamendi sõnastusest, et tõenäoliselt on testaator selles nimetanud enamuse oma arvestatavast varast (korteri veel enne selle tegelikku omandamist), mistõttu oleks laenukohustuse varast eraldamine, arvestamata pärandi avanemise ajaks muutunud olukorda (vara õigusliku staatuse muutumist), ka seetõttu meelevaldne. Pealegi reguleeris testamendi tegemise ajal pärimisõiguslikke suhteid Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK), mille §-de 539 ja 540 sisu on notar testamendi kohaselt testaatorile avaldanud ja selgitanud (annakut tänases tähenduses varasem seadus ette ei näinud). TsK § 539 järgi võis isik jätta kogu oma vara või selle osa ühele või mitmele seadusjärgsete pärijate ringi kuuluvale kui ka mittekuuluvale isikule. Annaku mõiste oli sätestatud TsK §-s 543. Nimetatud sätte kohaselt oli testamentaarse annakuga tegemist siis, kui testaator pani pärijale testamendis otsesõnu mingi kohustuse täitmise teatud kindla isiku kasuks (tavaliselt rahaline kohustus).

Kohtu ette toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest võib järeldada, et testamendi tegemine 21.06.1995 oli tingitud testaatori ja hageja vahelistest rahalistest suhetest. Kõnealust järeldust kinnitab eelkõige eluline asjaolu, et testamendis nimetatud korter ei kuulunud testamendi tegemise ajal veel testaatorile, vaid ta omandas selle alles 25.09.1995 sõlmitud müügilepingu alusel (tl 46). Seega võib pidada usutavaks kostjate väiteid selle kohta, et korteri soetamiseks vajas pärandaja täiendavaid rahalisi vahendeid (laenu), mida ta hagejalt ka sai ning mille tagastamise kohustuse tagamiseks ta testamendi laenuandja kasuks ka tegi. Arvestades 90-ndate aastate keskel Eestis toiminud õigusruumi, ei olnud selline praktika rahalise kohustuse tagamisel ebatavaline (kasutati näiteks ka kinkelepingute ja tagasiostu õigusega müügilepingute sõlmimist). Sellist järeldust kinnitab muuhulgas ka pärandaja hilisem kiri oma õele, milles ta avaldab rahulolu, et soetas korteri, milleks tuli tal raha ka laenata, kuid mis sai tasutud (S K i 08.07.2010 e-kiri oma õele koos osalise tõlkega tl 117-119). Kohtu käsutuses ei ole tõendeid selle kohta, et testamendi tegemise ajal juunis 1995 oli testaatori tahteks jätta oma surma korral testamendis nimetatud vara hagejale, kuid kohustused teistele pärijatele. Kolleegium nõustub kostjatega, et Eesti pärimisõiguses annakut ja pärandamist reguleeriv normistik ja põhimõtted tulenevad Saksa tsiviilseadustikust: saksa õigusteooria kohaselt läheb annakuga tagatud nõude tasumise kohustus eelduslikult annakuga kaasa. Ka PärS § 71 lg 1 kohaselt kui annakuks on pärandvara hulka kuuluv ese, ei või annakusaaja nõuda eset koormavate õiguste kõrvaldamist, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Sellest tulenevalt võib järeldada, et tänase seaduse järgi annakuks muutunud vara läheb hagejale kui annakusaajale üle koos seda koormava hüpoteegiga, seega koos kohustusega tasuda hüpoteegiga tagatud pangalaen (millele vastab laenuandja õigus nõuda hüpoteegi realiseerimist). Kuna pärandaja seadis AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse tagamiseks hüpoteegi korteriomandile, siis ei ole võimalik väita, et pärandaja ise ei seostanud laenu annaku esemega. Annaku esemeks olevale korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud kohustused tuli täita annakusaajal. Seega ei täitnud hageja laenu tasudes kostjate kohustust, mistõttu tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Õige on maakohtu seisukoht, et pärandaja ja kostjate vahelised head suhted ei omanud vaidluse lahendamisel tähtsust. Seetõttu ei ole asjakohane ka apellantide etteheide, et kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis rahuldamata kostjate taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kostjate taotletud tunnistajad ei omanud teavet testamendi tegemise asjaolude kohta (vastupidist ei ole taotluses väidetud). TsMS § 238 lg-st 1 tulenevalt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Maakohtul ei olnud alust nõustuda kostjate käsitlusega, mille kohaselt on hageja nõustunud pärandaja laenukohustust enda kanda võtma. Poolte kirjavahetus väidetud asjaolusid ei tõenda. See, et hageja ei ole kostja 14.05.2011 ja 28.07.2011 kirjadele vastu vaielnud, ei ole käsitletav (koos annaku üleandmise lepinguga) kompromissilepinguna. Samuti ei ole võimalik hinnata hageja käitumist hea usu põhimõtte vastaseks TsÜS § 138 lg 1 tähenduses. Apellantide sellekohased väited ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab kostjate apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ning jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud tervikuna hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.