Võlaõigus › Võõrandamislepingud

alates 21.septembrist 2012.a. nii tagastatavalt summalt 7900 eurot kui ka kahju hüvitamise nõudelt 88,32 eurot. Viivise suurus hagi esitamise päeva seisuga 04. oktoober 2012.a. on 7988,32 x 14/365 x 0,08 = 24,51 eurot. Hageja soovib kostjalt saada seadusjärgset viivist põhinõudelt sh kahju nõudelt (7988,32 eurolt) kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Neil asjaoludel ja tuginedes VÕS §-dele 208 lg 1, 223 lg 3, 189 lg 1, 94 lg 1, 127 lg 1, 128 lg 3, 113 lg 1, 119 lg 1; TsMS § 367, 162 lg 1 p a l u b h a g e j a kohustada kostjat tagastama hagejale müügilepingu alusel saadud 7900 eurot; kohustada kostjat hüvitama hagejale tekkinud kahju 88,32 eurot; kohustada kostjat maksma hagejale müügilepingu alusel saadud rahalt perioodi eest 24.august 2012.a. kuni 20.september 2012.a. intresse 6,06 eurot; kohustada kostjat maksma hagejale põhinõudelt 21.septembrist 2012.a. kuni hagi esitamiseni 4.oktoobril 2012.a. viivist 24,51 eurot; kohustada kostjat maksma hagejale alates hagi esitamisest 4.oktoobril 2012.a. viivist seadusjärgses määras 8% aastas, arvutatuna põhinõudelt 7988,32 eurolt, kuni põhinõude täieliku täitmiseni (tl 3-7). Hageja esitas 23.09.2013 asja materjalide juurde Aasta Auto Pluss AS arve, mis sisaldab 23.09.2013 auto kontrollis tuvastatut. Aasta Auto Pluss AS on Volkswageni ametlik partnerettevõte Eestis ning seega pädevaim ettevõte, kes vaidlusaluse auto ja selle vigade osas arvamust saab anda. Aasta Auto Pluss AS poolt on tuvastatud, et kostja poolt hagejale müüdud auto nina, õlivann, ESP moodul ning mõlemad auto airbag'id (turvapadjad) on tegelikkuses pärit teiste autode küljest; ESP, ABS ja sidur autol korralikult ei tööta ning ka generaator on vigane; auto osadel on tuvastatud mehhaanilised vigastused (millised saavad tekkida ainult sekkumisest kellegi kolmanda isiku poolt); kliima pump lekib õli; vaakumklapi taha ei ole ühtegi voolikut ühendatud, millest tulenevalt ei tööta auto soojendussüsteem; täiendavalt on ülevaatusel selgitatud, et kuna sõidukile on ilmselgelt tehtud palju ebaprofessionaalseid ümberehitusi, siis loetletud vigade loetelu ei ole lõplik. Hageja suurendab seoses Aasta Auto Pluss AS teostatud kontrolli maksumusega oma kahju hüvitamise nõuet kontrolli maksumuse 339,16 euro võrra (tl 54-55).

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leiab, et hagiavaldus on tõendamata. Võlasuhe on poolte vahel müügilepingu sõlmimise päeval lõppenud VÕS § 186 p 1 alusel kohase täitmisega. Kui lugeda, et 24.08.2012.a. ei leidnud aset võlasuhte (müügilepingu) kohast täitmist, ei ole hageja poolt 14.09.2012.a. nõude esitamisega kostjale esitatud üheselt mõistetavat taganemisavaldust, kuna nimetatud nõude sisuks on teatamine, et hageja soovib taganeda müügilepingust, mis seetõttu ei ole veel käsitletav üheselt mõistetava tahteavaldusena TsÜS § 75 lg 1 tähenduses. Oodatava taganemisavalduse asemel jõudsid kostjani aga hoopis hagimaterjalid. Hageja ei ole näidanud, millisele VÕS § 116 lg 2 nimetatud asjaolule ta konkreetselt tugineb ning millises kostja tegevuses konkreetselt ta näeb müügilepingu olulist rikkumist. Hageja oli auto ostmisel kostjalt enne müügilepingu sõlmimist teadlik kõikidest seda autot iseloomustavatest andmetest ja oli seega teadlik ka sellest, et ostab mitte uut autot, vaid kasutatud autot, mille esmase registreerimise aeg Saksamaal oli 2001.a. Sellest tulenevalt oli ka auto müügihind vastav üle 10 aasta vanuse seda liiki auto müügihinnale ning hageja aktsepteeris seda müügihinda kui kasutatud auto müügihinda. Mingeid puudusi kostja varjata ei ole soovinud ega ka varjanud. Kostja ei ole erialalt automehaanik ja ei oska seetõttu hinnata, millised võimalikud puudused on sellised, mis takistavad auto kasutamist sihtotstarbeliselt- st sõitmiseks, millised aga sellised, mis kasutatud autol tema vanuse tõttu tavapärastena ka edaspidi ikka ilmneda võivad, kuid on kõrvaldatavad remondiga. Ka ei tea kostja, millal ja mille tõttu hageja poolt pärast 24.08.2012.a. auto oma valdusesse võtmist väidetavad puudused ilmnesid. Kostja eeldas, et hageja pidi arvestama sellega, et ostes temalt kasutatud, üle 10 aasta vanuse auto, võivad sellel ilmneda ühtede või teiste sõlmede uued kulumised ja

sellest tulenevad ebamugavused -vajadused tegelda remondiga ja sellest tulenevate kulude kandmisega. Kostja poolt oli vahetult enne auto hagejale müümist teostatud selle auto korraline tehniline ülevaatus ning auto tunnistati tehniliselt korras olevaks kehtivusega kuni 04.2013.a. Väidetavate puuduste hilisemal ilmnemisel pärast müügitehingu teostamist püüdis kostja võimaluste piires aidata hagejal selgitada hageja poolt väidetavate, pärast auto ostja valdusesse üleminekut ilmnenud rikete olemust, nende põhjusi ja osutada kaasabi rikete kõrvaldamisel. Kostjalt ei saa tahta, et tema oleks pidanud ette nägema, kas millal ja millised auto sõlmede kulumised tulevikus ilmnema hakkavad pärast seda, kui ostja auto oma valdusesse võttis ja et ta hakkaks sellest tingitud rikkeid pidevalt kõrvaldama. Kostja müüs hagejale just selliste omadustega auto, nagu sellel need omadused olid ja just kasutatud auto vastava hinnaga, mis oli hageja poolt alla kaubeldud teadaolevaid ja võimalikke mitteteadaolevaid ja hiljem tekkida võivaid puudusi silmas pidades. Hageja vaatas auto isiklikult üle kahel päeval - 23. ja 24.08.2012.a. ja enne ostmise otsuse tegemist kostjale kui müüjale müügihinna tasumist oli ta mitmetest puudustest koheselt teadlik, kuid tegi sellele vaatamata otsustuse auto nende puudustega osta. Autol olid seega kokkulepitud omadused kasutatud auto east tingitud puudused, mis olid ilmnenud ja mis võisid ilmneda tulevikus. Hagejale vastu tulles alandas kostja algset müügihinda, mis oli 8200 eurot, 7950 eurole ja maksis pärast hagejale veel 50 eurot tagasi ja seda tegi ta just auto seisundit arvestades ja kostjapoolse hinna alla kauplemise tulemusena, silmas pidades enne ja pärast müügitehingut ilmnenud kasutatud autole omaste puuduste olemasolu. Hageja tegi autoga proovisõite ja auto oli temale üleandmisel töökorras - liikus. Need puudused, mis hageja avastas enne müügitehingu teostamist ja muud puudused, mis hageja hiljem väidetavalt avastas, ei olnud sellise iseloomuga, mis takistasid auto liikumist ja kui need tõepoolest ilmnesid mingil hetkel pärast müügitehingut ja seega ka võlasuhte lõppemist, pidi hageja nende puuduste kõrvaldamisega juba ise tegelema nende vahendite arvelt, mis ta hoidis kokku kasutatud autot ostes. Kostja on hagejale üle andnud kõik õigusaktidega ette nähtud dokumendid, auto juurde kuuluvaid pabereid Saksamaalt kostja käes ei ole ega peagi olema, kuna need anti tema poolt üle liiklusregistri asutusele auto Eestis registreerimisel. Hageja on hagiavalduses viidanud ja tsiteerinud VÕS § 223 lg 1 sätestatut, kuid ei ole esitanud faktilisi asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et selles seadusesättes kirjeldatud mingi olukord antud müügilepinguga seonduvalt aset oleks leidnud ning sellest tulenevalt kostjal vastavad kohustused oleksid olnud. Kostja leiab, et alusetu on hageja etteheide temale, et ta on keeldunud autot remontimast, kuna remontimise kohustus temal puudus. Vastasel juhul ei saakski kasutatud autosid müüa, sest see tingiks müüjale pideva remontimise kohustuse siis, kui järjekordne n.ö. viimases kulumise järgus olev detail jälle rivist välja langeb (tl 24-29). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 24.augustil 2012.a. sõlmisid pooled sõiduauto Volkswagen Multivan müügilepingu, kostja andis sõiduki hagejale üle ja hageja võttis auto vastu ning tasus selle eest kostjale 7950 eurot.

VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 217 lg 2 p 2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 218 lg 1,4 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 223 lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 223 lg 3 kohaselt VÕS § 223 lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib lepingust taganeda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt samal päeval pärast lepingu sõlmimist 24.augustil 2012 ilmnes, et hageja poolt kostjalt ostetud autol ei tööta kliimasüsteem, kuna selle sisselülitamisel sooja õhku ei tulnud; lisaks ilmnes, et autol ei lukustu võtmega pakiruum ja küljeuks; 1.septembril 2012.a. lakkas autol sõidu käigus töötamast sidur ja selgus, et auto ABS-süsteem on vigane: ABS-i ajule on tehtud omakäelised tinutused selliselt, et armatuuril ei põleks hoiatustuled; 06.septembril 2012.a. selgus Aasta Auto AS poolt tehtud kontrollis järgmine: auto sidurisüsteemi tuleb õhk ajapikku sisse, st süsteem on vigane; fikseeriti probleemid ABS-süsteemis; 23.09.2013 Aasta Auto Pluss AS kui Volkswageni ametliku partnerettevõtte Eestis poolt on tuvastatud, et kostja poolt hagejale müüdud auto nina, õlivann, ESP moodul ning mõlemad auto airbag'id (turvapadjad) on tegelikkuses pärit teiste autode küljest; ESP, ABS ja sidur autol korralikult ei tööta ning ka generaator on vigane; auto osadel on tuvastatud mehhaanilised vigastused; kliima pump lekib õli, vaakumklapi taha ei ole ühtegi voolikut ühendatud, millest tulenevalt ei tööta auto soojendussüsteem; kuna sõidukile on ilmselgelt tehtud palju ebaprofessionaalseid ümberehitusi, siis loetletud vigade loetelu ei ole lõplik. Riigikohus on oma 19.novembri 2012.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12 asunud seisukohale, et müügieseme vastavust lepingutingimustele hinnatakse lepingu enese ning VÕS §-de 77 ja 217 alusel. Seega pidi müügiese käesolevas asjas VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi otstarbeks, milleks seda liiki asju kasutatakse, s.o. sõitmiseks-transportimiseks sobima ning olema VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi vähemalt keskmise kvaliteediga. Riigikohtu 25.oktoobri 2004.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04 leitakse, et VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas. VÕS §-de 100, 101 ja 218 lg 1 järgi on just asja lepingutingimustele mittevastavus aluseks müüja võimalikule vastutusele. Seega on asja lahendamisel esmalt oluline küsimus, kas kostja (müüja) on rikkunud pooltevahelist müügilepingut, andes üle lepingutingimustele

mittevastava asja. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele lisaks ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Käsitletavas müügilepingus (tl 9) ei ole poolte vahel kokku lepitud asja omadustes ega viidatud esinevatele puudustele. Ostes auto, tuleb lugeda endastmõistetavaks, et sellega peab saama sõita. Teistsugune kokkulepe tulnuks selgelt lepingus ette näha. See kehtib ka kasutatud autode ostmisel, kus ei saa aga eeldada küll samasugust kvaliteeti nagu uute autode puhul. Kui auto korrasolek jätta kokkulepitud omaduseks lugemata, tuleks kohaldada VÕS § 217 lg 2 p 2, kuna müüja oli teadlik asja kasutamise eesmärgist, mis pealegi ei erinenud asja tavakasutusest. Hageja A. A. annab vande all ütlusi (tl 72), et tal tekkis soov oma vana buss uue vastu välja vahetada ja ta vaatas internetist, et ilusa välimusega buss on müügis ning helistas numbril, et soovib seda bussi näha; hageja ütles müüjale, et tahab vana bussi välja vahetada. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli kasutatud autoga. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. VÕS § 218 lg 3 kohaselt vastutab müüja ka selliste puuduste eest, mis tekivad pärast riisiko üleminekut, kuid põhinevad müüja kohustuste rikkumisel (st sõiduki puudustel). Riigikohus on oma 25.oktoobri 2004.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04 leidnud, et VÕS § 218 ega ka üldine võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest. Ka pooltevahelises müügilepingus ei olnud fikseeritud vastavaid piiranguid. Seega ei ole asja lahendamisel oluline, kostja poolt vande all esitatud väide, et ta ei mäleta, miks tahtis hageja seda autot osta (tl 76), mis samas ka ei lükka ümber hageja poolt vande all antud seletust. Kohus nõustub kostjaga, et kasutatud auto puhul on igati ootuspärane, et auto sõlmed ei ole uued ja sõlmede kulumine jätkub, kuid ainult asjaolu, et auto proovisõidul liikus, ei tõenda seda, et auto oli töökorras. Ka sõiduki tehniline ülevaatus, mis oli tehtud rohkem kui 3 nädalat enne auto ostmist (tl 30), ei tõenda veel auto samasugust seisukorda auto müümise hetkel, kui hageja valduses ilmnesid autol igal kasutamise päeval uued puudused. Aasta Auto AS poolt koostatud töötellimusel on fikseeritud 06.09.2012 (tl 10), et VW Multivan registrimärgiga 592 BGZ sidurisüsteemi tuleb õhk ajapikku sisse, ABS-i all on kodeeringu viga, temperatuuri muutmise hoova ots on katki ja ei liiguta temperatuuri luuki. Aasta Pluss Auto AS arvel on märgitud 23.09.2013 VW Multivani puudustena (tl 56), et auto nina osa on pärit teise auto küljest; õlivann on teise auto oma, õlivannil puudub õlitaseme anduri koht; ESP moodul pärit teise auto küljest; ESP külgkiirendusandur paremal all A piilari nurgas lahtiselt, kinnitusi kere küljes ei ole; ESP ja ABS ei tööta korrektselt; sidur ei tööta korralikult; generaator vigane, hakkab laadima pärast pöörete tõstmist; pingeregulaatoril mehhaaniline vigastus; rooli airbagi juhtmestikust eemaldatud omavoliliselt paigaldatud takisti; mõlemad airbagid pärit teiselt autolt; välistemperatuuri andur ei ole oma koha peal, ripub lahtiselt juhtme otsas; kliima pump lekib õli, mootori ruumis oleva vaakumklapi taha ei ole ühtegi voolikut ühendatud, seetõttu ei tööta ka auto soojendussüsteem; salongilisaahi tossab; vaja vahetada küünal ja küünla ümber võrk; kuna sõidukile on tehtud palju ebaprofessionaalseid ümberehitusi, siis vigade loetelu ei ole kindlasti lõplik. Kohtu hinnangul on ülevaatuse läbi viinud sertifitseeritud Volkswageni ametliku esindaja Aasta Auto Pluss AS pikaajalise tööstaažiga töötajate näol (tl 66) tegemist isikutega, kellel on vajalikud teadmised ja kogemused autode tehnilise seisukorra valdkonnas ning kohtul puudub alus kahelda esitatud puuduste loetelu usaldusväärsuses. Kohus leiab, et asjaolu, kui sõiduki piduri-, siduri- ja

soojendussüsteem ei ole töökorras, ei anna alust väita, et sõiduk on keskmise kvaliteediga või selliste puudustega, mis esinevad tavaliselt kasutatud autodel. Kasutatud auto ostmisel ei saa eeldada küll samasugust kvaliteeti nagu uue auto puhul, kuid sõiduki piduri-, siduri- ja soojendussüsteem peaks üldjuhul olema töökorras. Puuduste tõttu sõiduki piduri-, siduri- ja soojendussüsteemis tuleb lugeda sõiduk lepingutingimustele mittevastavateks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses; samuti nähtub auto ülevaatusest, et autole on tehtud palju asjatundmatuid ümberehitusi. Kostja väited, et seoses auto puudustega hagejale vastu tulles alandas kostja algset müügihinda, mis oli 8200 eurot, 7950 eurole ja maksis pärast hagejale veel 50 eurot tagasi, ei ole asjakohased, sest asja materjalidest nähtuvalt alandas kostja müügihinda, sest üks iste ja madrats olid sõidukis puudu ja 50 eurot andis kostja hagejale soojaklapi remondiks. Asjaolu, et hageja ei olnud teadlik hiljem ilmnenud auto puudustest, nähtub hageja poolt vande all antud seletusest (tl 72-73), mille kohaselt hageja küsis kostjalt, et ega autol midagi muud viga ei ole ja müüja vastas, et ei ole, kõik on kontrollitud ja korras; müüja ütles, et kliima töötab korrektselt, et vahetas veel rihmad ja õlid; pani kliima käima, külma õhku tuli ja müüja ütles, et taga pagasnikus ka on kliimasüsteem ja tuleb sooja ja külma, mispeale hageja sattus segadusse, ning kliima jäi lõplikult kontrollimata; siis pööras müüja jutu selle peale, et tule vaata, kui huvitav pööratav iste on ja seljatugi käib alla; ainult üks iste ja madrats oli puudu, kuid sellepärast bussi ostmata ei jätnud; müüja tegi hinnaalandust, et iste ja madrats olid puudu; turvavöö kiilus sõidu ajal kinni ja siis sai käidud tema juures turvavööd parandamas. Tunnistaja Albert Veesaar, kes on olnud 44 aastat autojuht ja viibis proovisõitudel, annab ütlusi (tl 70), et järgmine kord, kui uuesti kohtuti, ostja küsis müüjalt, et kas on veel midagi viga ja müüja ütles, et kõik on ideaalselt korras; müüja demonstreeris sees olevat tooli, mida saab pöörata; auto väljanägemine oli väga hea ja sellega saadi petta; pidurisüsteemis oli vahetatud piduritoru, müüja ütles, et oli natuke mõlkis ja vahetas ära; käidi müüja garaaži juures turvavööd remontimas; käidi isegi Parksepas kanali peal alt vaatamas, nad ei tuvastanud neid peidetud vigasid; hiljem ilmnes, et soojendus ei tööta ja sooja ei anna; kutsuti autoomanik ja ta käis kohal; hiljem selgus, et sidur ei tööta; piduri korrasolekut ei saa teada lihtsalt, ei ole nähtaval kohal mootoriruumis olev viga, seda saab siis kontrollida, kui on väljas libe. Kostja T. P. annab vande all ütlusi (tl 75), et hageja avastas, et püsikiirusehoidja ei tööta, kuid sellest pole midagi; turvavöö kiilus kinni, käidi garaaži juures parandamas ja Parksepas kontrolliti autot põhja alt ja kõik sobis, midagi ei avastatud; täideti ostumüügileping ja mindi lahku; sama päeva õhtul helistas hageja ja kurtis, et auto sooja ei puhu, kostja sõitis kohale ning arvati, et viga võib olla soojendusradikas; kostja oli nõus läbi pesema, kuid see viga ei olnud; kostja viis auto tagasi ja kuna tal endal polnud aega remontida, andis 50 eurot, et saaks soojaklapp remonditud, hageja oli sellega nõus, löödi käed, et asi on lõppenud. VÕS § 219 lg 1 kohaselt on ostjal kohustus ostetud asja eraldi ülevaatamiseks vaid juhul, kui ta sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Antud juhul ei ole sellega tegemist. Asja kohese ja põhjaliku ülevaatamise kohustust ei ole käesolevas asjas hagejale pandud ka müügilepinguga. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja poolt esitatud arve (tl 56) ja Aasta Auto Pluss kiri (tl 66) ei ole käsitletavad dokumentaalsete tõenditena TsMS § 272 lg 1,2 mõttes. TsMS § 272 lg 1,2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, helivõi elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu

sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Kohus leiab, et arvet ja Aasta Auto Pluss kirja on koostoimes võimalik lugeda eriteadmistega isikute poolt koostatud auto puuduste loeteluks. Aasta Auto Pluss AS kirjast nähtuvalt on Aasta Auto Pluss arvel 263022091, mille ettevõtte poolt allkirjastas hooldusnõunik Mati Russing, tööd teostasid 7-aastase tööstaažiga autodiagnostik Tarmo Kuusmann ja 5-aastase tööstaažiga autotehnik Siim Roosilill, nende poolt fikseeritud loetelu sõiduki juures avastatud puuduste kohta ja lisatud ka see, et puuduste loetelu ei ole kindlasti lõplik, sõidukile on tehtud palju asjatundmatuid ümberehitusi, varjatud vead võivad ilmneda remondi või sõiduki kasutamise käigus. Kohus tegi TsMS § 230 lg 2 alusel pooltele ettepaneku asjas tehnilise ekspertiisi taotlemiseks, kuid seda ei peetud otstarbekaks (tl 77). TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus ainult menetlusosalise taotlusel küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmist nõudvate asjaolude selgitamiseks. Tõendamata on kostja väited, nagu oleks hageja müüdud sõidukiga vahepeal palju ringi sõitnud. Hageja vande all antud seletused (tl 72-73), et hageja poolt on pärast ostmist autoga sõidetud 24.augustil 2012 sauna pesema, pärast seda jäi auto Võrru Olerexi tanklasse seisma; 1.septembril 2012 sõideti sealt Tartusse autoregistrisse ja üks kord Aasta Auto AS Tartusse ja tagasi Otepääle, on kooskõlas teenindusasutuste fikseeringutega, mille kohaselt oli auto läbisõit tehnilisel kontrollil Tartus 06.09.2012 161 465 km (tl 10) ja 23.09.2013 161 528 km (tl 56). Tunnistaja Albert Veesaar kinnitab (tl 70), et selle autoga ei ole üldse sõidetud, on Otepääl seisnud kogu aeg sama koha peal, käis ainult Tartus ülevaatusel. Asjaolu, et puudused ilmnesid järjest juba auto esimestel kasutamistel, ei tekita kahtlust nende varjatud puuduste varasemas olemasolus. VÕS § 101 lg 1 p 3, 4 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust. VÕS § 188 lg 1 kohaselt lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja on saatnud 14.09.2012 kostjale tähitud kirjaga avalduse müügilepingust taganemiseks ja kahju hüvitamiseks (tl 12-14, 15). Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja poolt kostjale saadetud kirjalikust teatest, et ta soovib taganeda 24.augustil 2012.a. sõlmitud müügilepingust ja nõuab kostjalt, et ta tuleks autole järgi ning tasuks 8230,80 eurot hiljemalt 20.septembriks 2012.a., ei ole võimalik üheselt aru saada lepingust taganemisest kostja poolt. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kostja ei ole vande all antud seletuses vastu vaielnud, et ta võis hageja esindajalt saada enne kirja saamist mõne kõne, mistõttu pidi tahteavalduse saaja seda hageja avalduses esitatud tahet teadma. Samuti ei ole põhjendatud hageja soovi taganeda müügilepingust, võimalik teisiti tõlgendada kui lepingust taganemisena, kui hageja samas avalduses on määranud ka auto tagastamise ja raha tagasimaksmise tähtaja. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Seega on praeguses asjas oluline see, kas kostja oli oluliselt lepingut rikkunud. VÕS § 116 lg 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda

tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 116 lg 4 kohaselt võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Müügilepingu puhul loetakse VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui müüja ei ole asja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist parandanud või asendanud. Hageja A. A. seletab vande all (tl 72-73), et hageja helistas kostjale, et soojendussüsteem ei töötanud esimesel sõidul, et kas ta oskab midagi öelda; kostja tuli ja võttis bussi enda kätte, vaatas ja proovis remontida, kuid kuna tal polnud aega ja on palju tegemist, andis 50 eurot klapi remondiks tagasi; esimene nädal ei olnud aega bussi ümber vormistada; buss seisis Võrus nädal aega ja siis läks hageja 1.septembril Tartu ARK ümber vormistama; tee peal ilmnes, et sidur ei lahuta korralikult käike; hageja proovis kostjale helistada, kuid ta ei võtnud vastu; õhtul sai ta kostja kätte ja rääkis veast ning kostja ütles, et ta ei tea midagi; hageja viis bussi Tartusse Aasta Auto AS, kus vaadati üle, et autol on palju asju ringi tehtud ja sidurisüsteemi lekib õhk, ABS plokk on lahti ühendatud ja omakäeliselt tinutatud sinna mingid jupid; hageja ütles kostjale, et see auto on kuskil põlve otsas tehtud, mitte Saksamaalt ostetud, mispeale kostja vastas, et ostis Saksamaalt Volkswageni esindusest ja et ise vaatasid üle, kõik oli korras ja teda ei huvita, tagasi ei võta seda autot ja vaata ise, kuidas hakkama saad; hageja tegi parandamise ettepaneku kostjale, kuid viimane vastas, et ta ei remondi seda ise ega ei kompenseeri. Kostja T. P. vande all antud seletus (tl 75), et ta ei mäleta, kas peale klapiraha andmist oleks saanud ostjalt mõne telefonikõne, ei lükka ümber hageja poolt vande all antud vastavasisulist seletust. Kohus nõustub hagejaga, et tal oli õigus VÕS § 223 lg 1,3 ja VÕS §116 lg 4 alusel, sest kostja keeldus asja parandamast ja oli teatanud, et ta ei täida kohustusi, lepingust taganeda, tähtaega andmata. Et kostja ei näe asja parandamise kohustust on leidnud kinnitust ka käesoleva tsiviilasja arutamisel. Riigikohtu Tsiviilkolleegium ei ole oma 30.märtsi 2010.a. lahendis nr 3-2-1-11-10 nõustunud alama astme kohtute seisukohaga, et müügilepingu olulise rikkumisega on tegemist ainult siis, kui ostja nõuab enne asja parandamist ja leiab, et VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest, mitte lepingu täitmise nõude esitamine õiguskaitsevahendina. Pärast seda, kui ostja on müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud, on müüjal võimalik rikkumine VÕS § 107 kohaselt heastada. Kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee, on ta VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi oluliselt lepingut rikkunud ning ostjal on õigus lepingust taganeda. VÕS § 220 lg 1 ja 3 kohaselt on müüja vastutuse eelduseks ostja poolt müüjale puudusest teatamine mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puuduse avastas või avastama pidi. Pooled tähtaega mõistliku aja kestvuse suhtes müügilepingus kokku ei leppinud. Tähtaega tuleb VÕS § 220 lg 1 järgi arvestada alates puudusest teadasaamise ajast. Hageja poolt vande all antud seletusega on leidnud tõendamist, et hageja teatas kostjale sõidukil esinevatest puudustest mõistliku aja jooksul (koheselt) pärast seda, kui ta sai nendest teada.

VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Kuna hageja taganes lepingust kehtivalt, on tal VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi õigus nõuda kostjalt tagasi ostusumma ja sama paragrahvi sama lõike kolmanda lause järgi intressi. Juhul kui kostja jääb hageja nõuete täitmisega viivitusse, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 järgi. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja tasus kostjale auto eest 7950 eurot, millest 50 eurot on kostja hagejale remondiks tagastanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks sõiduki müügisummast 7900 eurot. Kuna pooltevahelises müügilepingus ei ole lepitud kokku intressi tasumise suuruses, tuleb alates raha üleandmisest kuni tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumiseni intressi arvutada VÕS § 94 lg 1 järgi. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 2012.a. august-september oli see intressimäär 1%. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 189 lg 1 teine lause sätestab, et lepingust taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Hageja nõuded VÕS § 189 lg 1 esimese ja kolmanda lause järgi muutuvad sissenõutavaks sõltumata sellest, kas kostja nõustus auto enda omandisse tagastamisega. Hageja nõuab intresse perioodi 24.august- 20.september 2012 eest 6,06 eurot. Kostja ei ole sellele arvutusele esitanud vastuväiteid. Lepingust taganemise avaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt raha tagastamist ja autole järgitulekut 20.septembriks 2012.a. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tema kasutuses olnud hageja rahalt 7900 eurolt 24.augustist- 20.septembrini 2012.a. intress 7900x 28/365x 0,01= 6,06 eurot. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 225 kohaselt võib ostja nõuda müüjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. VÕS § 115 lg 1, 2, 3 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS § 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul

põhjusel mõistlik. VÕS § 103 lg 1,2 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav; eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt seda oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et kohustuse rikkumine tema poolt on vabandatav. 25.veebruari 2009.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08 asub Riigikohtu Tsiviilkolleegium seisukohale, et tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegium osutab oma 26. septembril 2006.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 tehtud otsuse p 11 väljendatud seisukohale, et VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt tuleb teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada testi, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Kahju hüvitamise lahendamiseks on vajalik kohtul tuvastada hagejal kahju olemasolu, kostjal etteheidetav rikkumine, samuti põhjuslik seos kostjale etteheidetava rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, s.t. tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas ka juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (conditio sine qua non). Maksekorralduse koopiast (tl 16) nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu auto ümberregistreerimisel 57,52 eurot (tl 16). Arvest (tl 11) nähtuvalt on hageja tasunud Aasta Auto AS 06.09.2013 auto kliima diagnostika eest 30,80 eurot. Arvest ja kviitungist (tl 56) nähtuvalt on hageja tasunud Aasta Auto Pluss AS auto elektriseadmete ja veermiku kontrolli eest 339,16 eurot. Hageja väitel on tegu otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 mõttes. Kostja on esitanud vastuväite, et viimase arve näol on tegemist mitte kahjuga vaid menetluskuluga, kuna see on kantud juba kohtumenetluse käigus tõendite saamise eesmärgil. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud dokumentaalse tõendi saamise kulud. Käesolevas asjas esitatud tõendeid hinnates leiab kohus, et hageja poolt tasutud riigilõiv auto müügist tingitud sõiduki ümberregistreerimisel 54,52 eurot ja kohtueelse auto seisukorra kindlakstegemise eest enne müügilepingust taganemist Aasta Auto AS tasutud 30,80 eurot on hageja kahju, mille eest on kostja VÕS § 127 lg 4 järgi vastutav. Hageja on tasunud auto registreerimise riigilõivu ja selle kliimasüsteemi diagnostika eest, auto müügileping on kostja

poolt hagejale müüdud sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse tõttu üles öeldud. Kohus nõustub kostjaga, et kuna hageja on kohtumenetluses lasknud teostada auto elektriseadmete ja veermiku kontrolli, mille tulemused on esitanud käesolevas tsiviilasjas dokumentaalse tõendina, ei ole selle kulu hüvitamist põhjendatud käsitleda käesolevas asjas materiaalõigusliku kahjuhüvitusnõudena või kahju kindlakstegemise nõudena vaid protsessiõigusliku nõudena. Kohus nõustub hagejaga, et VÕS § 115 lg 3 ja VÕS §116 lg 2 p 4 alusel, sest kostja poolt kohustuse rikkumine andis hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida kohustusi ka edaspidi, oli tal õigus nõuda kahju hüvitamist, tähtaega andmata. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tekkinud kahju 57,52+ 30,80= 88,32 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on alates 20.septembrist 2012.a. auto müügisumma ja kahju 30,80 eurot tasumise osas vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja peab hagejale maksma viivist seadusjärgses määras 8% aastas alates 21. septembrist 2012.a. nii tagastatavalt summalt 7900 eurot kui ka kahju hüvitamise nõudelt 88,32 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud auto ümberregistreerimisega tekkinud kahju riigilõivu 57,52 euro hüvitamise nõude alles hagiavalduses, mille kostja sai kätte 11.10.2012 (tl 23). Seega on viivise suuruseks 21.septembrist 2012- 11.oktoobrini 2012.a. 7930,80x 21/365x0,08= 36,50 eurot. Peale selle muutus alates 1.jaanuarist 2013 VÕS § 94 lg 1 nimetatud EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldav viimane intressimäär, mis enne 1.jaanuari 2013 oli 0,75% ja enne 1.juulit 2013 oli 0,50%. Seega oli viivis 12.oktoobrist 2012- 31.detsembrini 2012.a. 7988,32x 81/365x0,08= 141,82 eurot; 1.jaanuarist 2013-30.juunini 2013 7988,32x 181/365x0,0775= 307 eurot; 1.juulist 201330.detsembrini 2013 7988,32x 183/365x0,075= 300,38 eurot; 36,50+141,82+307+300,38 = kokku 785,70 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS § 367 alusel seadusjärgne viivis põhinõudelt (7988,32 eurolt) kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni 785,70 eurot ja alates 31.detsembrist 2013.a. kuni põhivõlgnevuse s.o. 7988,32 euro täieliku tasumiseni põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtupraktika kohaselt ei tohi viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega (785,70 eurot) ületada põhinõude suurust. Neil asjaoludel tuleb A. A. hagi T. P. vastu osaliselt rahuldada ning välja mõista T. P. A. A. kasuks sõiduki müügisummast 7900 eurot ja sellelt rahalt perioodi eest 24.august 2012.a. kuni 20.september 2012.a. intressid 6,06 eurot; hagejal tekkinud kahju 88,32 eurot; viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni 785,70 eurot ja alates 31.detsembrist 2013.a. kuni põhivõlgnevuse s.o. 7988,32 euro täieliku tasumiseni põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

VÕS § 189 lg 1 kohaselt taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Seega tuleb A. A. üheaegselt kohtuotsuse täitmisega T. P. poolt tagastada T. P. sõiduk Volkswagen Multivan registrimärgiga 592 BGZ. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi 96% ulatuses, loeb põhjendatuks A. A. menetluskuludest jätta 96 % T. P. kanda ja T. P. menetluskuludest jätta 4 % A. A. kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.