Kohtulahend

46,48 % ulatuses hageja ning 53,52 % ulatuses kostja kanda. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ja palus apellatsioonimenetluses tühistada maakohtu otsuse. Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2013 otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata; 1.astme menetluskuludest jäid 46,48% ulatuses hageja ja 53,52% ulatuses kostja kanda; apellatsioonimenetluse kulud jäeti kostja kanda. Riigikohtu Tsiviilkolleegium jättis oma 30.10.2013 kohtumäärusega OÜ XXX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kohtuotsus jõustus 30.10.2013. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 28.11.2013 esitas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse summas 561,81 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatud tähtaegselt ning selles sisaldub menetluskulude nimekiri. TsMS § 176 lg 1 kohaselt toimetab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos menetluskulude nimekirja ja tõenditega kätte vastaspoolele ja annab talle aega vähemalt seitse päeva avalduse kättetoimetamisest alates sellele vastuväidete esitamiseks. TsMS § 176 lg 2 kohaselt juhul, kui menetluskulud jagati täielikult või osaliselt murdosade või protsentide järgi, nõuab kohus pärast kulude kindlaksmääramise avalduse talle esitamist, et vastaspool esitaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul ka oma menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral ka seda tõendavad dokumendid. Juhindudes TsMS § 176 lg-st 1 ja 2 toimetas antud juhul kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga kätte kostjale ja andis talle aega 10 päeva avalduse kättetoimetamisest alates sellele vastuväidete, samuti omapoolse menetluskulude nimekirja ja menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamiseks. Kohus selgitas, et avaldus koos menetluskulude nimekirjaga on menetlusosalistele kättesaadav avalikus e-toimikus. Kostja esitas 12.12.2013 kohtule vastuse hageja menetluskuludele ja omapoolse kindlaksmääramise avalduse summas 1452,11 eurot koos menetluskulude nimekirjaga. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusele nr 137 “Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” oleks antud asjas maksimaalselt sissenõutav kulu 3271,62 euro suuruselt hagihinnalt arvutatuna 3200 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud kohtuväline kulu. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulud kogusummas 561,81 eurot, seega ei ületa hageja poolt nõutud menetluskulu TsMS § 4 kohast Vabariigi Valitsuse lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära. TsMS § 174 lg 6 kohaselt on ta kohtule kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja palub kohtul vähendada temalt XXX kasuks välja mõistetavat menetluskulu summas 55,56 eurot ja mitte mõista XXX kasuks välja menetluskulu rohkem kui 506,25 eurot. Kohus, juhindudes TsMS § 175 lg 1 asub seisukohale, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise nõue on põhjendamatu arvete nr 29134 summas (57,68 eurot) ja 29174 (46,14

eurot) osas s.o 55,56 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et menetlust töövaidluskomisjonis tuleb lugeda TsMS § 144 p 4 kohaselt kohtueelseks menetluseks (Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2013 määrus tsiviilasjas 2-10-55075), mistõttu tuleb käesolevas tsiviilasjas arvestada ka töövaidluskomisjoni menetluses kantud kuludega. Samas nähtub tõendina esitatud kliendilehelt kohtule asjaolu, et hageja pöördus töötasu küsimuses õigusabi saamiseks T.Rohtla poole Tööõigusbüroosse Labour Consulting 09.08.2010. Arve nr 29134 on koostatud 10.08.2010 ja arve nr 29174 on koostatud 03.09.2010. Samas, avaldus Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile esitati alles 31.05.2011, s.t rohkem, kui 6 kuud peale juriidilise konsultatsiooni saamist. Kohus asub seisukohale, et põhjendatud ei ole arvetelt 29134 ja 29174 nähtuva õigusabiteenuse väljamõistmine menetluskuluna käesolevas menetluses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kostja 28.11.2013 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistab OÜ-lt XXX välja hageja kasuks menetluskulud 506,25 euro ulatuses. Kostja palub hagejalt välja mõista õigusabikulud kogusummas 1452,11 eurot, seega ei ületa ka kostja poolt nõutud menetluskulu TsMS § 4 kohast Vabariigi Valitsuse lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära. TsMS § 174 lg 6 kohaselt on ta kohtule kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane, mistõttu saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja palub kohtul vähendada temalt OÜ XXX kasuks väljamõistetavat menetluskulu selliselt, et XXX poolt kantud põhjendatud kuludeks loetaks 2213,75 eurot ( arved 201302042 ja 201211018 täies ulatuses; 201110027 ja 201205015 mõlemad 6 tunni ulatuses ) ja hagejalt väljamõistetavaks kuluks jääks mitte enam kui 1028,95 eurot. Kohus, juhindudes TsMS § 175 lg 1 asub seisukohale, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise nõue on põhjendamatu ja osaliselt ülepaisutatud arvete nr 201110027 ning 201205015 osas. Arve 201110027 on kliendile esitatud 19.10.2011 menetlusdokumendi koostamise/nõupidamiste eest. Dokument koosneb tekstist 5-l leheküljel ja sisaldab nii kostja poolt juba 26.08.11 menetlusdokumendis sisalduvat informatsiooni kui ka uusi, seni esitamata taotlusi ja seisukohti. Kohtu hinnangul saab nõustuda dokumendi koostamiseks kulunud maksimaalse 5 tunnise ajakuluga ning mõistliku 1-tunnise kuluga ka kliendi konsulteerimiseks, kuid mitte kokku kulunud 9-tunnise ajakuluga. Kohus on seisukohal, et professionaalsele esindajale ei saa olla hageja tuginemine EP ja Nõukogu direktiivile ning kollektiivlepingule niivõrd ootamatu, et see tingiks nende selgitamise kliendile 4 tunni jooksul, märgitud kulutused ei ole kohtu arvates mõistlikud ning vajalikus ulatuses põhjendatud. Arve 201205015 kajastab kulutusi kohtuistungiks/ettevalmistamiseks ning 30.04.2012 menetlusdokumendi koostamiseks. Kohtuistungiks ettevalmistamine on põhjendatud kohtu hinnangul mitte enam, kui 3 h ulatuses s.h 1,25 h kestnud istung. Samas on kohtu hinnangul põhjendatud 08.03.2012 Riigikohtu praktikaga tutvumine 0,50 h. Kohus ei nõustu kostjaga 20.04.12 ja 30.04.12 tehtud tööde/kulutatud ajaga. Spetsifikatsiooni kohaselt tegeles esindaja kohtu 09.04.12 kirjale vastuse koostamisega/kliendiga nõupidamisega. Nimetatud kohtu kiri kohustas kostjat üksnes tõendite esitamiseks – vaja oli esitada igakuised palgaarvestusdokumendid, mida hageja oli nõudnud kostjalt juba töövaidluskomisjoni avalduses, kohus on seisukohal, et nõupidamine kliendiga on põhjendatud 1,20 ulatuses. Kohus nõustub hagejaga, et tõendite esitamisel on põhjendamatu 2,30 h ajakulu, kostja 1 lk tekstile mõistlik kulutatud aeg võiks olla 1 h. Seega leiab kohus, et vajalikuks ja põhjendatud kuluks arve 201205015 alusel tuleb lugeda esindaja kulu 6 h, mitte 10,55 h ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kostja 12.12.2013 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistab XXX välja kostja kasuks menetluskulud 1028,95 euro ulatuses. Kohus on seisukohal, et antud juhul on õigusteenuse vajalikkus ja kantud kulude põhjendus õigustatud hagejal 506,25 euro ja kostjal 1028,95 euro ulatuses. Nimetatud ulatuses tasutud õigusabikulud on mõistlikud, kuna vastavad asja keerukuseastmele ja mahukusele ning need tuleb jätta vastaspoole kanda. Tsiviilasja materjalide kohaselt oli poolte vahel tööõigusest tulenev

vaidlus, nõue tulenes töölepingust. Vaidluse lahendamiseks pidid lepingulised esindajad muuhulgas analüüsima Soome Vabariigi ja Euroopa Liidu õigust, mis muutis toimunud vaidluse tavapärasest keerulisemaks. TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Juhindudes TsMS § 463 lg koosmõjus TsMS § 445 lg 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad menetluskulud, tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus hagejalt XXX välja kostja OÜ XXX kasuks menetluskulud summas 522,70 eurot. Kohus märgib, et jätab rahuldamata hageja taotluse, mille kohaselt palub kostjalt välja nõuda tõendid õigusabikulude tasumise kohta. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-65-13 asunud seisukohale, et kostja ei pea tõendama, et ta on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Seega ei ole oluline, kas kostja esindajale on tasu makstud, õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.