Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik XXX esitas töövaidluskomisjonile avalduse OÜ XXX vastu vähem saadud töötasu nõudes. Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt 28.07.2011 otsusega töövaidlusasjas nr. 4.4-2/1573 XXX avalduse. OÜ XXX esitas 26.08.2011 kohtule taotluse töövaidluskomisjonis XXX avalduse alusel lahendatud töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses selles osas, milles töövaidluskomisjon rahuldas XXX avalduse. Kostja palub XXX avaldus jätta rahuldamata. Hageja nõue ja põhjendused XXX töötas alates 18.05.2009.a. OÜ-s XXX ehitustöölisena. Esialgu leppisid pooled suuliselt kokku töötamises täistööajaga kuni 2009.a. lõpuni, töötasuga 100,00 krooni/tunnis netos. Kirjalik tööleping vormistati 2010.a. jaanuaris; samuti tähtajalisena, kuni 31.03.2010.a. Pärast nimetatud tähtaja saabumist jätkas hageja tööd kuni 05.juulini 2010. Ehkki lepingu järgi oli töötamise kohaks Eesti, tegi hageja tööd Soomes, st. oli töölähetuses. Kirjalik tööleping nägi ette kuu töötasuks 5000,00 krooni; tegelik töötasu kokkulepe oli aga – 2009.a. detsembri eest 110 krooni/tunnis; 2010.aprillis samuti; maikuus alates 05.05.2010 oli töötasu 120,00 kr/tunnis. XXX leiab, et töötamisel Soomes oli kostja kohustatud talle (lähetuses töötatud aja eest) maksma töötasu, tulenevalt Soomes ehitustöölistele kollektiivlepingus ettenähtud miinimumtasudest. Hageja palub kostjalt välja mõista 9,2 eurot/ h arvestusliku vahe vähemmakstud osas. Kostja vastuväited Kostja ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega selles osas, milles otsustati rahuldada XXX avaldus XXX OÜ täiendava töötasu nõudes osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav töötasu summas 3271,62 EUR. Kostja märgib, et hageja nõue täiendava töötasu välja mõistmiseks tuginedes Nõukogu Direktiivis 96/71/EÜ toodule ei ole põhjendatud, kuna Direktiiv 96/71/EÜ ei ole otsekohaldatav ning seetõttu ei saa hageja oma nõude esitamisel tugineda Direktiivis 96/71/EÜ toodud regulatsioonile. Lisaks eeltoodule märgib kostja, et ekslik ja väär on ka hageja poolt avalduses toodud täiendava töötasu arvutuskäik. Menetluse käigus muutis kostja oma seisukohti ning asus seisukohale, et tegemist ei olnud mitte hageja lähetamisega, vaid Soome Vabariik oli kokkulepitud töötegemise kohaks. Kostja oli seisukohal, et töösuhtele kohaldub Soome õigus. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid (sh töövaidluskomisjoni toimikus 4.42/1573/11 olevaid tõendeid) igakülgselt ja objektiivselt ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi kuulub osalisele rahuldamisele. Kohus vaatab antud tsiviilasjas nõude läbi üksnes töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustatud osas, s.o: kostjalt töövaidluskomisjonis välja mõistetud täiendava töötasu osas (3271,62 eurot). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub antud tsiviilasjas poolte vahel vaidlus järgnevas: 1) Hageja ja kostja vahel olid töösuhted alates 2009.a mai kuni 05.juuli 2010.a (TVL 3336); 2) Hageja töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik (tl 97, tl 103, tl 106); 3) Töösuhtele kohaldub Soome Vabariigi õigus (tl 75, tl 103); 4) Hageja töötas abitöölisena (TVL 28). Poolte vahel on vaidlus, kas antud tsiviilasjas on pooltele siduv ehitustööliste kohalduv kollektiivleping, samuti vaidlevad pooled asjaolu üle, kas tööandja maksis töötasu vähem, kui 9,20 eurot/h, ühtlasi on kostja palunud kohtul kohaldada nõudele aegumist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on pooled eelmenetluse käigus muutnud oma seisukohti ning asunud RKL 3-2-1-86-10 tulenevalt seisukohale, et tegemist ei olnud antud juhul töötaja lähetamisega (tl 123, tl 128). Seega on kohus antud tsiviilasja lahendamisel lähtunud asjaolust, et hageja töö tegemise kohana oli kokku lepitud Soome Vabariik. Kohus on asunud seisukohale (vt RKL 3-2-1-179-12), et antud juhul tuleb tsiviilasjas kohalduv õigus kindlaks määrata (alates 2009 mai kuni 16. detsember 2009) 1980. a Rooma Konventsiooni alusel, mis reguleerib lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust. Konventsiooni art 6 kohaldatakse Eesti suhtes töölepingutele, mis on sõlmitud pärast 1. oktoobrit 2006 kuni 16. detsembrini 2009 ning see käsitleb individuaalsetele töölepingutele kohaldatava õiguse valiku kriteeriume. Rooma konventsiooni art 6 lg 2 määrab kindlaks töölepingutele kohaldatava õiguse juhul, kui lepingu pooled ei ole seda valinud. Seda artiklit võib kohaldada samuti aga siis, kui lepingu poolte õiguse valik välistab töötajate õiguste kaitset reguleerivad imperatiivsed sätted, mis poolte õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele (art 6 lg 1). Rooma konventsiooni art 6 lg 2 kohaselt kohaldatakse alusnormina selle riigi õigust, kus töötaja oma põhitööd teeb. Alates 17. detsember 2009.a tuleb tsiviilasjas kohalduv õigus määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Nimetatud Rooma I määruse regulatsioon on analoogne 1980. a Rooma Konventsiooniga. Rooma I art 28 järgi kohaldub see määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid valinud töölepingutele kohaldatava õiguse. Seega, kuna hageja tegi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, reguleerib hageja töölepinguid alates mai 2009.a kuni 16. detsember 2009.a 1980. a Rooma Konventsiooni (mis reguleerib lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust) art 6 ning alates 17.12.2009.a kuni 05.07.2010.a Rooma I määruse art 8 lg 2 esimese lause alusel Soome Vabariigi õigus. Kohus peab vajalikuks selgitada, et isegi juhul, kui pooled oleksid töölepingutes valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, ei võiks see siiski põhjustada hagejate

ilmajäämist kaitsest, mis on neile ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi. Järelikult tuleks juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajatele suurema kaitse. Esmalt võtab kohus seisukoha nõude aegumise osas. Soome Vabariigis reguleerib töösuhteid töölepingu seadus. Töölepingu seaduse 13. ptk § 9 lg 1 kohaselt aegub töötaja töötasu viie aasta möödumisel maksetähtpäevast. Sama aegumistähtaeg kehtib ka muude töölepingu seaduses sätestatud nõuete kohta. Kui töötaja nõude aluseks on kollektiivlepingu sätted aegub nõue, nagu lõikes 1 ette nähtud. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni poole avaldusega 06.06.2011, töösuhe lõppes poolte vahel 05.07.2010, hageja nõue tuleneb kollektiivlepingust. Seega asub kohus antud juhul seisukohale, et hageja on esitanud nõude õigeaegselt ning nõue ei ole ilmselgelt aegunud. Töölepingu seaduse 1. ptk § 1 kohaselt kohaldatakse töölepingu seadust lepingule, millega töötaja kohustub isiklikult tegema tööd tööandja juhtimise ja järelevalve all palga või muud tasu eest. Töölepingu seaduse 2. ptk § 7 järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet (tl 70). Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele. Üldkohalduvad kollektiivlepingud kehtivad mh ehitusvaldkonnas. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt töötas hageja Soome Vabariigis kostja juhtimisel lepingu alusel. Seega rakendub Soome TLS 1. ptk § 1 ja 2. ptk § 2 kohaselt ka antud tsiviilasjas vastava ehitusvaldkonna kollektiivlepinguga kehtestatud üldkohustuslikud ehitustöölise palgakategooriad. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt töötas hageja abitöölisena (TVL 4-5, TVL 28, TVL 33) ning vastava valdkonna kollektiivlepinguga (Talotekniika 2009) 2009.a aastal abitöölise palga alammäär 9,20 eurot tunnis (TVL 37) ning 2010.a 9,29 eurot tunnis (TVL 38-39). Poolte vahel on vaidlus, kas tööandja on maksnud hagejale töötasu perioodil 2009.a august kuni 05. juuli 2010.a vähem, kui 9,20 eurot/h. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus töötundide osas (TVL 9). Hageja on kohtule esitanud tõenditena pangakonto väljavõtte laekumistega (TVL 17-18) ning nõude aluseks olevate summade arvutuskäigu koos arvandmetega alates august 2009.a kuni 05.07.2010.a (tl 27, tl 121). Kostja on kohtule tõenditena esitanud hageja palgalehed (tl 78-92) ning arvutused hageja palgaandmetega (tl 39-40, tl 93, tl 111-112). Tsiviilasjas esitatud tõenditest (TVL 17-18, tl 78-92) nähtuvalt erinevad kostja poolt esitatud palgalehtedel esitatud andmed tegelikult väljamakstud summadest. Kuivõrd hageja nõue algab 2009.a augustikuust ei ole kohtu hinnangul põhjendatud arvestada tsiviilasja lahendamisel mai kuni juuli 2009 palgaandmeid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on 22.02.2013 hageja nõue (tl 128-129) summas 1750,73 eurot. Nõude arvutuskäigust ilmneb, et hageja arvutused põhinevad töötasu alusmääral 9,20 eurot/h, seega vaatamata asjaolule, et hagiavalduses ja hilisemates seisukohtades on hageja korduvalt märkinud, et kostja kohustus töötasu maksmisel juhinduma kollektiivlepingus sätestatud määradest, arvestab kohus nõude lahendamisel töötasu suurusena 9,20 eurot/h. Kohtu hinnangul on hageja täiendava töötasu nõude arvutuskäik järgmine: Kuu

august september oktoober

töötunde 219,5 179,5 174,5

Arvestuslik palk bruto € 2019,4 1651,4 1605,4

Arvestuslik palk neto € 1580,86 1298,28 1262,95

Makstud €

vahe

1255,22 1166,39 1323,87

november detsember kokku

jaanuar veebruar märts aprill mai juuni+ juuli

159,5

178,5

kokku

1536,4 1086,5

1467,4

1642,2 1251,2

1085,6

1209,97 863,81 6215,87

1240,14 878,79 5864,41

1426,31 1430,78 1596,22 1216,17 1341,36 1055,2 8066,04

1145,94 1060,93 1284,94 1116,63 1111,63 946,7 6666,77

-351,46€

-1399,27€ -1750,73€

Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide, mille kohaselt ta on Soomes hageja majutamisega seoses kandnud kulutusi, samuti tasaarvestamise nõue ei ole juhindudes TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendatud. Lisaks peab kohus vajalikuks kosjale selgitada, et ka laevapiletite hüvitamise kokkuleppe olemasolu kohustus kostja kohtule tõendama. Antud juhul on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja esitanud tõendid vaid laevapiletite kulude kandmise kohta (TVL 60-84). Seega juhindudes eeltoodud arvutuskäigust asub kohus seisukohale, et hageja nõue kuulub osalisele rahuldamisele s.o 1750,73 euro ulatuses. 1750,73 euro näol on tegemist neto töötasuga, s.t. nimetatud summalt kuuluvad kostja poolt tasumisele riigimaksud. Tsiviilasja hinna määramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 124 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava raha summa. Eeltoodust tulenevalt on hagi hind 3271,62 eurot. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 46,48 % ulatuses hageja ning 53,52 % ulatuses kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.