Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. detsember 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-10-57468
Tsiviilasi
Swedbank AS hagi OÜ Rexton, Mihhail Drangovski ja Viktor Tarjani vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
5941,87 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 15. märtsi 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viktor Tarjani apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. detsember 2013
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja III) – Viktor Tarjan (ik: 36409013712), esindaja Andrei Matvejev Vastustaja (hageja) – Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja Kadri Erm Kostja I – OÜ Rexton (rk: 11090466) Kostja II – Mihhail Drangovski (ik: 36503243729)
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
15.märtsi 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus solidaarselt OÜ Rexton, Mihhail Drangovski ja Viktor Tarjani kanda ning menetluskulud ringkonnakohtus Viktor Tarjani kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS esitas 18.11.2010 maakohtule OÜ Rexton (kostja I), Mihhail Drangovski (kostja II) ja Viktor Tarjani (kostja III) vastu hagi, milles palus mõista välja hageja kasuks võlgnevus solidaarselt kostjalt I summas 11 119,61 eurot, kostjalt II summas 10 006,74 eurot ja kostjalt III summas 10 864,98 eurot, samuti mõista kostjalt I välja viivis määras EKP intress + 7% aastas põhinõudelt (5941,87 eurolt) alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 17.08.2006 laenulepingu nr 06-134338-JI, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 9586,75 eurot. Laenu tagastamine toimus osade kaupa graafiku alusel. Laenu tagastamise tähtaeg oli 17.08.2011. Kostja I kohustus tasuma intressi 14% aastas laenujäägilt. Kostja I lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ei täitnud ja seetõttu lõpetas hageja 01.07.2009 laenulepingu. Hagi esitamise seisuga on kostjal I hagejale maksmata laenu põhiosa 5941,87 eurot, intress 455,97 eurot, viivis 4609,82 eurot, leppetrahv 63,91 eurot ja leppetrahvi viivis 48,04 eurot, kokku 11 119,61 eurot. Hageja ning kostja II ja kostja III sõlmisid 17.08.2006 käenduslepingud, mille alusel kostjad II ja III kohustusid tagama solidaarselt kostjaga I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise. Kostjate II ja III vastutuse piirmäär on kummalgi 10 864,98 eurot. Kostja II on tasunud hagejale kostja I kohustuste katteks 858,24 eurot ning selle võrra vähendas hageja kostja II vastutuse piirmäära.
2.Kostja I hagile vastuväiteid ei esitanud. Kostja II väitel on hageja esitatud võlgnevuse arvestus arusaamatu ja viivis ebamõistlikult suur, kuna moodustab 77,58% põhivõlgnevusest. Kostja II palus vähendada viivist mõistliku suuruseni, sealjuures palus kostja II arvestada, et ta tasus laenumakseid vabatahtlikult, lisaks palus kostja II arvestada tema rasket majanduslikku olukorda. Kostja III hagi ei tunnistanud, leides, et hageja tegevus võlgnevuse sissenõudmisel on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja viivitas kohtusse pöördumisega, esitades hagi ligikaudu kaks aastat pärast laenulepingu lõpetamist. Hageja hea usu vastase tegevuse
tagajärjel on kostjate vara võrreldes laenulepingu ülesütlemise ajaga vähenenud ning hageja nõuet ei ole võimalik kostjate vara arvelt enam rahuldada, samuti puudub kostjal III võimalus realiseerida oma regressiõigust, kuna kostjatel I ja II vara puudub.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 15. märtsi 2013 otsusega hagi ning mõistis välja solidaarselt OÜ-lt Rexton 11 119,61 eurot, M. Drangovskilt 10 006,74 eurot ja V. Tarjanilt 10 864,98 eurot Swedbank AS kasuks. Samuti mõistis maakohus OÜ-lt Rexton välja Swedbank AS kasuks viivise tagastamata põhivõlalt (seisuga 15. märts 2013 on põhivõlg 5941,87 eurot) alates 18. novembrist 2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivisemääras poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 7% aastas. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1, 2 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on laenulepinguga nr 06-134338-JI ja laenu tagasimakse graafikuga tõendatud, et kostja I sai hagejalt laenu 9586,75 eurot intressiga 14% aastas maksmata laenusummalt, tagastamise tähtajaga 17.08.2011. Vastavalt laenulepingu p-le 7.3 on hagejal leppetrahvi nõue, kui kostja I viivitab intressimaksetega. Lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttega on tõendatud, et kostja I võlgnevus moodustub laenu põhiosast 5941,87 eurot, intressist 455,97 eurot, viivisest 4609,82 eurot, leppetrahvist 63,91 eurot ja leppetrahvi viivisest 48,04 eurot, kokku 11 119,61 eurot. Kostja II on tasunud kostja I laenu katteks 19.12.2008 ja 23.12.2008 kokku 858,24 eurot. Lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttest nähtub, et nimetatud summad on arvestatud kostja II märgitud kuupäevadel tasutud summade hulka. Seega hageja nõutud summad on tõendatud. Kohus leidis, et hageja nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur ja viivise vähendamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg 1 alusel puudub alus. Viivist on arvestatud määras 14% aastas põhivõla jäägilt, mis on krediidiasutuste puhul harilik intressimäär. Seega võib eeldada, et hagejal on saamata tulu samas määras, s.o hagejal ei olnud võimalust kostjate võlgnetavat raha kasutada majandustegevuses ehk seda välja laenates teenida intressi. Kostja II ei ole tõendanud, et hagejale ei ole tekkinud kahju kostjate poolt kohustuste täitmata jätmise läbi. Kostjad pidid olema teadlikud sellest, et hagejal on õigus nõuda viivist rahalise kohustuse täitmata jätmise eest, ning kostjad oleksid pidanud tegema kõik endast oleneva, et nõue rahuldada võimalikult lühikese aja jooksul. Kostjad ei ole tõendanud, et viivis oleks tekkinud hageja tegevuse tagajärjel. Kohus ei arvestanud kostja II väidetega tema majandusliku olukorra kohta, kuna kohus ei tuvastanud, et viivis oleks ebamõistlikult suur. Kohus leidis, et kostja III vastuväited ei ole tõendatud ega põhjendatud. Hageja ei ole võlasuhtes käitunud hea usu vastaselt. Hageja esitas nõude käendajatele koheselt pärast laenulepingu ülesütlemist. Hageja lõpetas laenulepingu 01.07.2009 ja saatis sellekohased teatised kostjatele II ja III 02.07.2009, s.o järgmisel päeval. Lepingu täitmise nõuded esitas hageja kostjatele 18.05.2009, sealjuures on käendajatele antud käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks tähtaeg kuni 02.06.2009. Hagi esitati kohtule 18.11.2010. Kostjatel oli piisavalt aega oma kohustuste täitmiseks ning hagejaga kokkuleppe saavutamiseks. Kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid pärast teatiste saamist pöördunud võlgnevuse tasumiseks hageja poole. Lepingute põhjal oli kostjatele ettenähtav, et hagejal on õigus arvestada viivist tasumata summalt. Vaatamata sellele ei võtnud kostjad midagi ette, et võlgnevust vähendada. Samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks viivitanud kohtusse pöördumisega või et sellise viivituse tagajärjel oleks kostjate vara vähenenud. Kohus ei nõustunud ka kostja III kohtuistungil esitatud vastuväitega, et kostja III oli käenduslepingu sõlmimisel eksituses, kuna ei teadnud, et käendab äriühingu laenu.
Käenduslepingu p-s 1 on selgelt märgitud, et kostja III vastutab OÜ Rexton lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest. Lepingu p-s 3 on kostja III kinnitanud, et on tutvunud lepinguga ja selle sisust ning käenduslepinguga endale võetud kohustustest aru saanud. Samuti ei ole tõendatud, et kostja III oleks käenduslepingu tühistanud vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 98 lg-le 1 ja § 99 lg 1 p-le 2. Kohus tuvastas, et kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus moodustab 11 119,61 eurot. Kostjad II ja III on VÕS § 150 mõttes kaaskäendajad ning vastutavad käenduslepingute alusel kostja I kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I, sealjuures kostjate II ja III vastutuse piirmäär on kummalgi 10 864,98 eurot. Kostja II on tasunud hagejale kostja I kohustuste täitmise katteks 858,24 eurot. Kohus leidis, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Kostja III taotluse laenukomitee otsuse väljanõudmiseks jättis kohus TsMS § 238 lg 3 p 4 alusel rahuldamata, kuna kostja III ei ole põhjendanud, millist faktilist asjaolu ta soovib selle tõendiga kinnitada. Kohus andis kohtuistungil tähtaja taotluste esitamiseks, kuna kostja III avaldas, et kohtuistungil ei ole võimalik nõuetekohast taotlust esitada. Kostja III põhjendatud taotlust tõendi kogumiseks tähtajaks kohtule ei esitanud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V. Tarjan esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 15. märtsi 2013 otsuse tühistamist V. Tarjanilt väljamõistetud summa osas ja asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas kohus vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1; § 438 lg 1). Kohtuotsus ei ole põhjendatud. Apellant esitas 11.08.2011 tuginedes TsMS § 236 lg-le 2 taotluse tõendite kogumiseks. Taotletud tõendite pinnalt oleks võimalik tuvastada asja õiglaseks lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid: kas hageja tegevus võlgnevuse sissenõudmisel vastab hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele; kas põhivõlgniku varanduslik seisund on muutunud võrreldes laenulepingu sõlmimise ajaga ja kas kostjal on VÕS § 145 lg-st 5 tulenevad õigused; kas hageja täitis laenu andes vastutustundliku laenamise nõudeid vajaliku hoolsusega ning kui osutub, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kas sellega on kostjatele tekitatud kahju ja kas on võimalik selline kahju tasaarvestada hageja nõudega. Taotluse esitamise põhjuseks oli asjaolu, et apellant andis käenduse, arvestades, et hageja on põhjalikult kontrollinud põhivõlgniku maksevõimet. Hageja peab krediidiasutusena laenu andmisel kontrollima, et laenusaaja suudab laenu tagastada. Apellant palus koguda tõendeid, mis kajastavad laenu andmisega seotud hageja siseotsuseid. Tuginedes Eesti krediidiasutustes kujunenud praktikale vormistatakse laenu andmise otsus krediidiasutuse laenukomitee otsusena. Kohus jättis apellandi taotluse laenukomitee otsuse väljanõudmiseks rahuldamata ja taotluse ülejäänud osas tähelepanuta; 2) ei vastanud kohus kostja väitele, et tema vastutust tuleb vähendada, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta tegi laenu andmisel põhivõlgnikule nõuetekohase riskianalüüsi ja oli veendunud tema võimes leping täita. Krediidiasutus peab krediidivõimekust hindama igal juhul konkreetselt. Makseraskustesse sattumist peaks aitama ära hoida laenuandjatele kehtiv vastutustundliku laenamise põhimõte, mida on põhjalikult selgitanud Riigikohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud (3-2-1-136-12), et professionaalsel krediidiandjal võib olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma
andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Riigikohus märkis, et krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tsiviilkolleegium rõhutas, et kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Riigikohus järeldas, et VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. Lähtudes sellest leidis kostja III, et esinevad tema vastutust vähendavad asjaolud, kuid kohus ei kogunud nende asjaolude kontrollimiseks vajalikke tõendeid. Nimetatud asjaolude kontrollimiseks tõendite kogumine on võimatu II astme kohtumenetluses. Seega tuleb asja õiglaseks lahendamiseks saada asi tagasi I astme kohtusse.
5.Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei rikkunud kohus menetlusnorme. Apellant loobus kohtuistungil taotlustest ja oli nõus alustama kompromissläbirääkimisi. Juhuks, kui kompromissi ei saavutata, andis kohus tähtaja esitada kõik taotlused, tõendid ja seisukohad kuni 25.01.2013. Kostjad ühtki täiendavat seisukohta, taotlust ega tõendit ei esitanud. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb vastavalt TsMS § 633 lg-le 5 apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astmes kohtus esitamata jätmise põhjus. Apellant toob välja, et apellandi krediidivõimekust ei ole hinnatud ja järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kuna nimetatud asjaolude üle kohtus vaidlus puudus, ei saa need olla apellatsioonimenetluse aluseks; 2) hinnati nii laenusaaja kui käendajate krediidivõimekust igakülgselt. Käendajate aktsepteerimiseks toimus korraline krediidikomitee, kuhu esitati ka käendajate kontoväljavõtted. Pank jälgis pidevalt ettevõtte majandusolukorda, selleks esitas kostja I regulaarselt finantsandmeid (31.12.2005, 30.06.2006, 31.12.2006, 31.12.2007), kuid kuna majandusolukord muutus, tekkisid ettevõttel makseraskused; 3) ei määratle seadus võlausaldajale kohtusse nõude esitamise kiirust. Hageja tegi seda esimesel võimalusel. Kui leping lõpetati (01.07.2009), oli ettevõte sisuliselt maksejõuetu (Krediidiinfos algavad maksehäired 2008 kevadest). Järelevalve osakonda jõudis leping novembris 2008, käendajad olid võlgadest informeeritud, esmased kirjad saadeti 28.11.2008, mispeale esimene suurem võlgnevus likvideeriti (juhatuse liige Oleg Matrossov tasus käendaja M. Drangovski kaudu võlad). Seejärel ei toimunud taas kolm kuud tasumist, uued võlateatised saadeti 25.03.2009, kuid kostjad võla tasumise vastu huvi ei tundnud. Leping lõpetati ja kogunõude kirjadele reageeris juulis 2009 käendaja M. Drangovski, kes käis koos O. Matrossoviga pangas. Kaaluti ettevõtte võla ümbervormistamist juhatuse liikmele, käendajad oleksid jäänud sel juhul tagama O. Matrossovi eraisiku laenu. Laenu ümbervormistamist ei toimunud ning keegi vabatahtlikult nõuet ei tasunud. Apellant ei ole
kunagi näidanud üles tahet oma käenduskohustust tasuda. Käendajad on ise käitunud vastutustundetult, jättes oma käenduskohustuse hagejale tasumata; 4) on apellandi väide, et apellandile on tekkinud kahju, mis tuleb tasaarvestada hageja nõudega, paljasõnaline ja meelevaldne ning tuleb jätta tähelepanuta. Apellant ei ole tõendanud kahju, põhjuslikku seost teo ja kahju vahel ega kahju suurust.
6.M. Drangovski teatas ringkonnakohtule, et toetab apellatsioonkaebuse väiteid. M. Drangovski ei ole maakohtu otsusega nõus, kuna kohus ei arvestanud kostja I seadusliku esindaja O. Matrossovi avaldust kohtuistungil, et ta tasub ise võlgnevuse hageja ees, samuti ei arvestanud kohus M. Drangovski rasket majanduslikku olukorda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V. Tarjan ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes V. Tarjani apellatsioonkaebuse põhjendustest lähtuvalt.
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on V. Tarjani osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Apellatsioonkaebuses tugineb apellant sellele, et maakohus jättis rahuldamata tema taotluse hageja laenukomitee otsuse väljanõudmiseks ning seetõttu ei olnud maakohtul võimalik kontrollida, kas hageja kontrollis piisavalt põhivõlgniku maksevõimet. Eelnimetatud rikkumise tõttu tuleb maakohtu otsus apellandilt väljamõistetud summade osas tühistada ja saata tsiviilasi apellandi osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellandi seisukoht on põhjendamatu. Maakohtu istungi protokollist (I kd, t.l 153-153 pöördel) nähtuvalt apellant (kostja 3) loobus 11.08.2011 esitatud taotlustest info ja dokumentide kogumisest. Järgnevalt apellant esitas taotluse laenukomitee otsuse väljanõudmiseks ning seejärel kinnitas, et ei esita nimetatud taotlust ja palus asja arutamise edasi lükata. Pärast lühiajalist vaheaega olid pooled nõus kirjaliku menetlusega ning kohus andis pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks ja kohtule esitamiseks kuni 18.01.2013. Ühtlasi määras kohus, et kui kompromissi ei saavutata, tuleb pooltel esitada kohtule kõik taotlused ja tõendid hiljemalt 25.01.2013. Asja materjalidest nähtuvalt apellant kohtule 25.01.2013 ühtegi taotlust ega tõendit ei esitanud, samuti ei esitanud ta omapoolset seisukohta hageja 21.01.2013 vastusele (I kd, t.l 166-167). Eeltoodu kinnitab, et apellant loobus 11.08.2011 esitatud taotlusest tõendite kogumiseks ning vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud ei 25.01.2013 ega hiljem taotlust tõendite (sh laenukomitee otsuse) väljanõudmiseks. Seega ei esine TsMS § 652 lg-s 3 märgitud asjaolusid, st maakohus ei ole rikkunud apellandi taotluse lahendamisel menetlusõiguse norme ning puudub alus saata tsiviilasi apellandi osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et apellandi viited VÕS § 145 lg-le 5 ja 146 lg-le 3 ei ole asjakohased. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 5 kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem.
Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 145 lg-t 5 kohaldatakse üksnes käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud muude tagatiste lõpetamise ja muutmise korral, millega kaasneb tagatiste vähenemine. Käesoleval juhul muid tagatisi ei olnud ning hageja ei saanud ka seetõttu olematuid muid tagatisi vähendada. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuivõrd VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja andma teavet käendaja nõudel, siis VÕS § 146 lg 3 kohaldamine eeldab käendaja poolset teabenõude esitamist võlausaldajale. Käesolevas asjas ei ole apellant tõendanud, et ta sellekohase nõude oleks hagejale esitanud.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.