Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asjaolud ja hageja nõue T K K ja T Z esitasid 19. oktoobril 2012. a. Harju Maakohtule hagi E K i vastu kahju hüvitamiseks ja kohustuse täitmiseks. Esialgses hagiavalduses nõudsid hagejad kahju hüvitamist T K Kile summas 890 eurot ja T Z ule summas 684 eurot. Menetluse kestel täpsustatud nõude kohaselt nõudsid hagejad T K Kile kahju hüvitamist summas 2175, 27 eurot ja T Z ule summas 816 eurot. Lisaks taotlesid hagejad, et kohus kohustaks kostjat kõrvaldama kostja korterist vee läbijooksu põhjused, järgides tsiviilasjas 2-11-45850 kohtueksperdi antud arvamuses viidatud standardit. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejatele alates 2009. aastast kaasomandina Tallinnas XXXXXXXXXX mis asub korterelamu eelviimasel, viiendal korrusel. Korteri magamistoa ja osaliselt elutoa kohal kuuendal korrusel asuvad korterelamu pööning ning kostjale kuuluva korteri köök ja teised kostja korteri ruumid. Kuni 22. juunini 2011. a. valdas kostja ka ca 10 m2 ulatuses pööningut, kuhu pääses tema kööki pööningust eraldava seina rajatud ava kaudu ja kus ta kasutas muuhulgas pesumasinat.

sanitaarseadmete ekspluatatsioon. Kuni 2011. a. juuni keskpaigani kasutas kostja oma pesumasinat pööningule rajatud ruumis, mis asus kostja köögi seina taga. Pärast seda on kostja pesumasina ümber paigaldanud oma korteri köögis paiknevale alale tualettruumi seina taha ning pesumasina heitvete äravoolutoru on ühendatud tualettruumis asuva kraanikausi äravoolutoruga. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole pesumasina ja tualettruumi kanalisatsiooniühendused teostatud vastavalt standardi juhistele ning pesumasina töötamisel ja kraanikausil asuvate veevõtuseadmete üheaegne kasutamine tekitab otsese uputuse. Lisaks on kostja köögi kraanikausi hallvee kanaliseerimiseks paigaldatud sifoontorustik paigaldatud selliselt, et ei ole välistatud torustikuosa ummistumine. Köögi kraanikausi alusel kanalisatsioonitorustikul on puudu pööningul asunud pesumasina veevarustuse tagamiseks ja pesumasinast tuleva hallvee kanaliseerimiseks vajalikud torustikuosad. Kanalisatsiooni torustiku põlvedel on pruuni tooni jäljed, mis viitavad torustikuosade varasemale lekkelisusele. 2011. a. suvel tekkisid vee- ja niiskuskahjustused hagejate elutoa seina- ja laepindadele, maalile ning raamaturiiulile kostja korteris asuvate kanalisatsioonitorustike ja neil paiknevate sanitaarseadmete ekspluatatsiooni tõttu. Kostja on keeldunud vaidluse kohtuvälisest lahendamisest. Kahjustunud maali ja selle raami ning riiuli restaureerimise hinnad ning vastavalt sissenõutavad kahjud on suurenenud. Maali ja selle raami restaureerimise kulu on nüüdseks 1733, 56 eurot (käibemaksu arvestamata) ning T K Ki kahju veekahjustusest moodustab seega 2175, 27 eurot (1733, 56 + käibemaks 20% + omavastustus 95). Kahjustunud riiuli restaureerimise hind on nüüdseks 816 eurot.

Katuse lekkeprobleemid pööningul, m. h. ka kostja abiruumis korteri 13 kohal, olid hagejatele ammu teada. Veeleke 23. juuni ja 17. juuli 2011. a. vahelisel perioodil võis leida aset kas juba enne katuseremonti või oli tingitud hagejate enda tegevusest pööningul. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis rahuldamata hagi kahju 2896, 27 euro hüvitamiseks ning lõpetas menetluse T K Ki ja T Z u nõudes kohustuse täitmiseks ja T K Ki nõudes kahju 95 euro hüvitamiseks. Kohus märkis otsuse resolutsioonis, et hagejatele tuleb tagastada pool riigilõivu nõuete eest, millest hagejad on loobunud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hagejad Tõnismägi 3/Hariduse 2 – 13 asuva korter kaasomanikud ja kostja on XXXX asuva korteri omanik. Hagejate esitatud nõude õiguslikuks aluseks on korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg. 1 p. 1, mille kohaselt korteriomanik on kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. KOS § 11 lg. 3 kohaselt ei vastuta korteriomanik oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Kui takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist. Korteriomaniku kohustust hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud seega erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena muid sätteid. KOS § 11 kohaldamisel ei ole oluline kahju tekitaja süü, kohustuse rikkumise korral saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui tõendab et rikkumine oli vabandatav. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel kohaldatakse võlaõigusseaduse (VÕS) 7. peatüki sätteid. Omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses (Riigikohtu lahend 3-2-1-38-05). Pooltel puudub vaidlus, et hagejate korteris on veekahjustusi olnud ka enne 2011. a. suve, kuid need ei puutu asjasse ja üheselt arusaadav on, et hagejad tuginevad veekahjustustele, mis väidetavalt tekkisid perioodil 24. juunist kuni 17. juulini 2011. a. Esmalt tuleb tuvastada kahju tekkimise aeg. Eksperdi Ain Luhse arvamuse kohaselt ei ole veekahjustuste tekkimise täpset aega võimalik määratleda (kd. I, tl. 57, 60). Niiskuskahjustused on olnud pikaajalised ja korduvad ning kahjustatud on mitte üksnes lae pinnaviimistlus, vaid tugevalt on korrodeerunud ka lae konstruktsioonis olev metallist tala. Ka asjatundja Valdeko Liiva arvamuse kohaselt ei ole võimalik tuvastada, kas tegemist on uue veekahjustusega või vana uuesti esitamisega (kd. I, tl. 113). Kodukindlustuse kahjuavaldus on kindlustusandjale esitatud 3. augustil 2011. a. (kd. I, tl. 78 – 80). Kindlustusandja on väljastanud 16. septembril 2011. a. garantiikirja korteri taastamistööde tasumiseks. Samas ei teostanud ta kindlustusjuhtumi registreerimisel korteri ülevaatust ning leidis, et kindlustusjuhtum on aset leidnud. Korteri remonditööde osas on koostatud 11. oktoobril 2012. a. tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (kd. II, tl. 18 – 19). Kostja esitatud argumendid ei lükka ümber kirjalikes dokumentides kajastatut ning kohtul puudub alus kahelda kirjalike dokumentide usaldusväärsuses. T K K ostis maali 19. jaanuaril 2011. a., see on tõendatud kviitungiga (kd. II, tl. 38). Tunnistaja M V e ütluste kohaselt oli ta 2. märtsil 2011. a. kolleegidega T Z ul külas ja nimetatu näitas neile uut maali. Tunnistaja silmaga nähtavaid kahjustusi korteris ei näinud ja veekahjustusi elutoas ei märganud. Uuesti külastas tunnistaja T Z ut 2011. a. sügisel ning

5(15)

ilmselgelt oli elutuba saanud veekahjustusi. Tunnistajale näidati kahjustada saanud maali, samuti juhiti tähelepanu kahjustada saanud elutoa seinale, riiulile ja laele (kd. II, tl. 175). Kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ja tunnistaja M V e ütlustega kogumis on tõendamist leidnud asjaolu, et hagejate korter ja selles olevad asjad said ajavahemikul 24. juunist kuni 17. juulini 2011. a. veekahjustusi. Järgnevalt tuleb tuvastada, milline KOS § 11 lg. 1 punktis 1 sätestatud kostja kohustuse rikkumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Esialgu pidasid hagejad veekahjustuse põhjustajaks kostja poolt pööningul kasutatavat pesumasinat. Samas ei ole vaidluse all, et 22. juunil 2011. a. teostati pööningul ehitustöid ja ava, mille kaudu kostja pööningut kasutas, suleti. Hagejad võtsid omaks kostja väite, et veelekke võimalus kostja pööningul olevast pesumasinast ei olnud pärast 22. juunit 2011. a. võimalik. Seega ei ole vajalik käsitleda poolte väiteid seoses pööningul pesumasina kasutamisega. Hagejad tuginevad eksperdiarvamusele, mille kohaselt lae ja seina niiskuskahjustuste tekkimise põhjuseks pärast elamu katusekatte uuendamist saavad olla vaid ülakorrusel kostja korteris asuvad kanalisatsioonitorustikud ja neil paiknevate sanitaarseadmete ekspluatatsioon. Veekahjud pärast 2009. a. toimunud katusekatte vahetamist on seotud ülakorrusel teostatud ümberehitustega, ehitatud sanitaarseadmete toimimise nõuetega mitte kooskõlas olevate kanalisatsioonitorustike puudustega ning/või sanitaarseadmete kasutamisega. Vaidlustamata asjaoludel toimus elamu katusekatte remont 2009. a. Paikvaatlusel ei tuvastanud ekspert katusekatte defekte ega katusekatte lekkeid. Vastupidine ei ole tõendamist leidnud. Seega ei ole eksperdiarvamuse kohaselt veekahjustuse põhjuseks vee läbijooks elamu katusest. Ekspert on arvamuses tuvastanud, et kostja korteris pesumasina ja tualettruumi kanalisatsiooniühendused – kraanikausi haisuluku ja pesumasina ühendus äravoolutorustikku – ei ole teostatud vastavuses standardi EVS 846:2003 juhistega. Veevõtuseadmete ja sanitaarseadmete veeneelude üheaegsel toimimisel võib tekkida uputus. Köögi kraanikausi hallvee kanaliseerimiseks paigaldatud sifoontorustik on paigaldatud selliselt, et ei ole välditud torustikuosa ummistumine. Kasutatud on ebaõigeid liitmikke (kd. I, tl. 52 – 53). Asjaolule, et kostja korteris ei vastanud vee- ja kanalisatsioonisüsteemid nõuetele, ei vaidle kostja vastu ning seda kinnitavad ka tunnistaja Valdeko Liiva ütlused, mille kohaselt ta likvideeris 2013. a. jaanuaris seal kaks puudust – vannitoas tõstis haisuluku ülespoole ja köögis tegi kahekordse haisuluku ümber ühe paindega haisulukuks; pärast seda vastavad need nõuetele (kd. I, tl. 128 – 129; kd. II, tl. 175). Majaplaanist tulenevalt on välistatud, et veeleke, mis kahjustas hagejate elutuba ja seal asuvaid esemeid, sai alguse kostja vannitoast (kd. I, tl. 142 – 143). Seda kinnitab lisaks Valdeko Liiva arvamus. Valdeko Liiva arvamuse ja tunnistajana antud ütluste kohaselt ta välistab, et kostja korteris asuva vannitoas aset leidev võimalik veeleke võiks avalduda hagejate korteri suures toas (kd. I, tl. 133 – 141; kd. II, tl. 176). Tunnistaja Valdeko Liiva ütluste kohaselt tekiksid kostja köögis aset leidnud veelekkest tulenevad veekahjustused hagejate teises, mitte vaidlusaluses toas, sest tulemüüri all praktiliselt keskel on hagejate korteri vahesein ning kalle on köögi keskpõranda poole (kd. I, tl. 111 – 118; kd. II, tl. 24 – 26 ja 175).. Valdeko Liiva on nimetatud seisukohta põhjalikumalt selgitanud oma arvamustes. Ekspert on eksperdiarvamuses märkinud, et kanalisatsioonitorustiku muhvi välispinnal on varasemast kasutusest tulenevad lekke jäljed ning põlvedel on pruuni tooni jäljed, mis viitavad torustikuosade varasemale lekkelisusele. Eksperdiarvamus on koostatud 24. mail 2012. a. Kostja on esitanud kohtule tõendid, mille kohaselt on tema korteri torustikke kontrollitud 29. märtsil 2012. a. ja 18. jaanuaril 2013. a., mille käigus leket köögi kanalisatsioonist ei tuvastatud, põrand ja seinad on kuivad (kd. I, tl. 130 – 131). Kuigi eksperdiarvamuses on viidatud võimalikele jälgedele, mis viitavad torustikuosade varasemale lekkelisusele, on need oletuslikku laadi ja tõendamata. Sellise järelduse lükkavad ümber teised tõendid: tunnistaja Valdeko Liiva ütlused ja arvamus ning 29. märtsi 2012. a. akt (kd. I, 6(15)

tl. 130). Valdeko Liiva arvamuse kohaselt on „pruuni tooni lekke jäljed“ tekkinud kohvipaksu valamisel prügikasti. Valdeko Liiva on ütlustega kinnitanud, et tema ei märganud torustiku põlvedel pruuni tooni jälgi, mis viitaksid varasemale lekkelisusele, ja selgitanud, et kostja korteris eksperdiarvamusega tuvastatud puudused saavad tekitada vaid siis veeuputuse, kui haisulukk läheb sodi täis ja vesi hakkab üle valamu serva jooksma (kd. II, tl. 175). Vaidlusaluses asjas ei ole tuvastamist leidnud, et sellisel viisil oleks vesi hagejate korterisse veekahjustusi tekitanud. Tuvastamist on leidnud, et rikkumised, mida on kostjale korteriomanikuna ette heidetud – pesumasina ja tualettruumi kanalisatsiooniühendused ei ole teostatud vastavuses standardi EVS 846:2003 juhistega; kraanikausi haisuluku ja pesumasina ühendus äravoolutorustikku ei ole kooskõlas standardi juhistega; veevõtuseadmete ja sanitaarseadmete veeneelude üheaegsel toimimisel ei ole välditud uputuse tekkimise võimalus; köögi kraanikausi hallvee kanaliseerimiseks paigaldatud sifoontorustik on paigaldatud selliselt, et ei ole välditud torustikuosa ummistumine; kasutatud on ebaõigeid liitmikke – ei ole põhjuslikus seoses hagejatele tekkinud kahjuga. Nendest torustikest veeleket vaidlusalusel perioodil ei esinenud. Seega ei esinenud veeleket torustikest, mis kuuluvad kostja korteriomandi reaalosa hulka (KOS § 2 lõiked 1, 2). Elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskommunikatsioonid nagu ühiskasutuses torustikud kuuluvad korteriomanike kaasomandisse. Kostja ei vastuta ainuisikuliselt KOS § 11 lg. 1 punktist 1 tulenevalt korteriomandi reaalosa hulka mittekuuluvate ehitiste osade ja seadmete korrasoleku eest. Eksperdiarvamuses on märgitud, et veekahjustused on seotud kostja korteri kanalisatsioonitorustike puudustega ning/või sanitaarseadmete kasutamisega. Kostja on tõendanud, et torustikest, mis on tema korteriomandi reaalosa hulgas, ei ole toimunud veeleket, mis tekitas hagejatele kahju. Tunnistaja Valdeko Liiva ütluste kohaselt on maja põranda sees torusid, mille kaudu on võimalik veeleke korraga suure kasutamise korral ja pole teada, millega need torud ühendatud on. Samas ei ole need torud ühendatud kostja korteri süsteemiga (kd. II, tl. 176). Nimetatud tundmatud torud on märgitud Valdeko Liiva joonises, mida kohus hindas dokumentaalse tõendina (kd. II, tl. 164). Samuti on tõendamist leidnud, et kuigi vee- ja kanalisatsioonitorud ei vastanud nõuetele, ei ole nõuete rikkumine põhjuslikus seoses hagejatele tekkinud kahjuga, kuna nendest veeleket aset ei leidnud. Vastupidist ei tõenda korteriühistu juhatuse esimeheks oleva T Z u elektronkiri, mille kohaselt maja vee- ja kanalisatsioonisüsteem on korras ja kahju sai tekitada üksnes kostja (kd. II, tl. 17), kuna tegemist on paljasõnalise väitega. Eeltoodust tulenevalt ei vastuta kostja hagejatele tekitatud kahju eest. Et vastutuse eeldused ei ole täidetud, ei ole vajadust hinnata tekkinud kahju suurust. TsMS § 162 lg. 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude jaotusel tuleb lisaks arvestada TsMS § 168 lõikega 2, mille alusel kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud hageja, kui sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 168 lg. 5 järgi tuleb kostja kanda jätta kohustuse täitmise nõude menetlemise menetluskulud, kuna kostja täitis selle nõude pärast hagi esitamist. Puudub vaidlus, et kostja korteri reaalosas olevate kanalisatsioonitorude paigaldus ei vastanud nõuetele ja puudus kõrvaldati 2013. a. jaanuaris. Hagejatel oli õigus kostjalt kui teiselt korteriomanikult sellist kohustuse täitmist nõuda KOS § 11 lg. 1 p. 1 alusel, kuna valesti paigaldatud torudest tulenes oht hagejate omandile. Tunnistaja Valdeko Liiva ütluste kohaselt võis torude valesti paigaldamisest tekkida uputuse oht. T K Ki kahju 95 euro hüvitamise nõude menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. TsMS § 170 lg 1 järgi kannab eeltõendamismenetluse kohtukulud isik, kelle taotlusel menetlus algatati ning lg. 3 järgi võetakse eeltõendamismenetluse kulud arvesse põhimenetluses kulude jaotamisel. Eeltoodust tulenevalt jäävad kostja kanda mittevaralise nõude eest tasutud pool riigilõivust ja hagejate lepingulise esindaja kulud, arvestades 7(15)

kohustuse täitmise nõude menetlemise mahtu ja keerukust, 10% ulatuses. Kostja menetluskuludest jääb 73% T K K ja 27% T Z u kanda. Nõuete osas, millest hagejad on loobunud, tuleb menetlus lõpetada. Vastavalt TsMS § 150 lg. 2 punktile 2 tuleb hagejatele tagastada pool mittevaraliselt nõudelt tasutud riigilõivust summas 125 eurot. Hagejate apellatsioonkaebus Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata, rahuldades uue otsusega hagi ning määrates vastavalt menetluskulud. Maakohus rajas otsuse kostja eriteadmistega isiku Valdeko Liiva arvamusele. Eeltõendamismenetluses kogutud Ain Luhse ekspertarvamus erineb sellest. Vastuolude lahendamine on kohtuotsuses piisavalt põhjendamata. Valdeko Liiva kinnitusel pruuni veelekke jälgi kostja korteri kanalisatsioonitorustikul ei esinenud (istungiprotokoll) ja need on tekkinud kohvipaksu valamisel prügikasti. Nimetatud pruunid jäljed on nähtavad Ain Luhse ekspertarvamuse fotol nr. 10. Kohtu hinnangul on riiklikult tunnustatud eksperdi leitud lekkelisusele viitavad jäljed oletuslikku laadi ja tõendamata. Kohus eelistas eelkirjeldatud järeldusele jõudmisel kostja palgatud eriteadmistega isiku vastuolulist arvamust eeltõendamismenetluses kogutud ekspertarvamusele ning tuvastas ebaõigesti, et veeleke pärines mujalt kui kostja korteri veetorustikust. Sellele arvamusele tuginedes tuvastas kohus, et veeleke pärines torustikust, mis ei kuulu kostja korteriomandi reaalosa hulka. Selline järeldus on ebaõige ja vastuolus kohtu teise järeldusega. Nimetatud tundmatud torud ei ole millegagi ühendatud ning paiknevad Valdeko Liiva skeemi kohaselt samuti teisel pool tulemüüri ehk samuti mujal, kui hagejate korteri kahjustunud ruumi kohal. Mõistuspärane ja kostja vastuväidetega haakuv võinuks olla järeldus lekke pärinemise kohta viidatud tundmatutest torudest, kui need paiknenuks kohakuti hagejate korteri kahjustunud ruumiga. Valdeko Liiva istungil esitatud skeemi kohaselt see aga nii ei ole. Kirjeldatud järeldus on vastuolus ka kohtu järeldustega hagist loobumise taotluse lahendamisel. Nimelt viitas kohus, et kostja korteris valesti paigaldatud torudest (s. o. mitte Valdeko Liiva viidatud tundmatutest torudest) tulenes uputuse oht. Lisaks jättis kohus kõrvaldamata vastuolu erinevate eriteadmistega isikute arvamuste vahel. Eeltõendamismenetluses kogutud arvamuse kohaselt pärineb veeleke kostja korteri defektsest süsteemist, kostja korraldatud arvamuse kohaselt mitte. Kuivõrd Valdeko Liiva hüpotees esitati alles viimasel istungil ja eelmenetluses tugines kostja vastuväitele, et kui lekked üldse toimusid, siis katuse läbijooksu tõttu, esineb mõjuv põhjus TsMS § 331 lg. 2 tähenduses tõendite vastuvõtmiseks, millised täiendavalt kinnitavad vee pärinemist kostja korterist. Vesi sai tungida kostja korteri köögist läbi tulemüüri viimases olevate kostja rajatud mulkude kaudu. Sellised mulgud on nähtavad lisatud fotodel. Fotod jäädvustavad kostja korteri köögiga piirnevat tellisseina vaatega elamu kuuenda korruse pööningult. Seina allservas on nähtav mulk, kust ulatub välja kostja korterist lähtuv elektrikaabel. Sama kaabel on nähtav ka Ain Luhse ekspertarvamuse fotol nr. 6. Viidatud mulgu vahetus läheduses kostja korteri köögis asub valamu, mille kanalisatsioonitorustikult leiti eeltõendamismenetluses veelekke jälgi. Hagejad paluvad fotod vastu võtta ja uurida. Fotod tehti pärast vaidlustatud kohtuotsuse saamist ja pööningupõranda lõhkumist. Kohus tuvastas õigesti, et kostja korteri reaalosas olevate kanalisatsioonitorustike paigaldus ei vastanud nõuetele, puudused kõrvaldati 2013. a. jaanuaris ja selles puudub vaidlus. Nendel põhjustel rahuldas kohus ka hagejate hagist osaliselt loobumise avalduse, jättes nõudega seotud kulud osaliselt kostja kanda. Kuivõrd elamu kuuenda korruse pööningul pärast 22. juunit 2011. a. ei olnud ühtegi veesüsteemi, kust oleks olnud võimalik läbijooks hagejate korterisse, kostja kuuenda korruse korteri sisesed kanalisatsioonitorustikud ei vastanud nõuetele ja neilt leiti veelekke jälgi, on usutav eeltõendamismenetluses antud 8(15)

ekspertarvamuse lõppjäreldus. Selle kohaselt saavad olla niiskuskahjustuste tekkimise põhjuseks pärast elamu katusekatte uuendamist üksnes kostja korteris asuvad kanalisatsioonitorustikud ja neil paiknevate sanitaarseadmete ekspluatatsioon. Kokkuvõtvalt esines põhjuslik seos kostja KOS § 11 sätestatud kohustuste täitmise ja hagejatel tekkinud kahju vahel ning kahju oleks õigem hüvitada. Kostja viidatud VÕS § 132 lõigete 1 ja 3 alusel hüvituse piiramine saaks olla võimalik, kui kostja tõendanuks, et kahjustunud asjade parandamine on võrreldes nende väärtusega ebamõistlikult kulukas. Seda kostja teinud ei ole. Kostja tugines menetluses Eesti Kunstimuuseumi töötajate arvamustele, kusjuures sama muuseumi pakkumise alusel arvestati ka parandamise kulu (hagejate 11. aprilli 2013. a. nõude suurendamise avaldus). Kui asjas esitatud tõendite alusel oleks võimalik järeldada, et kahjustunud esemete parandamine on võrreldes nende väärtusega ebamõistlikult kulukas, on kostjal jätkuvalt tõendamata kahjustunud esemete väärtuse vähenemise ulatus (VÕS § 132 lg. 3 lause 2 ja lg. 1 lause). See oleks ilmselt ka välistatud unikaalse ja T K Ki jaoks kordumatu kunstiteose tõttu. Maakohus hindas loobutud mittevaralise nõude menetlemisega seotud hagejate lepingulise esindaja kulude mahuks 10%. Selline hinnang on jälgimatu. Kuni kohtuistungini

Kostja vastuapellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagejate menetluskuludest tema kanda pool mittevaralise nõude eest tasutud riigilõivust ja lepingulise esindaja kulud 10% ulatuses ning uue otsusega jätta kõik hagejate menetluskulud nende endi kanda. Hagiavalduses palusid hagejad kohustada kostjat kõrvaldama oma korterist hagejate korterisse tuleneva vee läbijooksu põhjused vastavalt tsiviilasjas 2-11-45850 antud kohtueksperdi arvamuses viidatud standardile. Kostja lasi vannitoa ja köögi valamute all olevate kanalisatsioonitorude mittevastavused (vannitoa kraanikausi negatiivne kalle ja köögivalamu sifoontorustiku äravoolukalle) kõrvaldada ja selle töö tegi asjatundja arvamuse koostamise kõrval ära Valdeko Liiva, kelle sõnul kulus tal maksimaalselt 5 minutit, et kalded õigeks seada. Hagejad nõudsid nii vannitoa kui ka köögi valamu aluste äravoolutorude kallete muutmist, samas kui vannitoa valamust ei saanud isegi hagejate endi väitel leke pärineda. Kuivõrd hagejad nõudsid hagiavalduses kostja korterist hagejate korterisse tuleneva vee läbijooksu põhjuste kõrvaldamist ning kohtuotsusega on tuvastatud, et hagejate korterisse tekkinud läbijooksu ei ole põhjustatud kostja korteriomandi reaalosa hulka kuuluvate torude lekkimisest, ei saa asuda seisukohale, et kostja on hageja nõude peale hagi esitamist TsMS § 168 lg. 5 kohaselt rahuldanud. Kuivõrd vaidluse esemeks olev veeleke ei tulenenud kostja korteris olevatest torudest, ei saa kostjapoolne äravoolutorude puuduste kõrvaldamine hagejate huve rahuldada ega anda kindlustunnet, et sarnased veelekked tulevikus enam ei korduks. Hagejate korterisse lekkinud vee allikaks olid tõenäoliselt hoone konstruktsioonide sees olevad ja praeguseks kasutusest välja langenud torud. Hagejad nõudsid kostjalt 9(15)

konkreetse veelekke põhjuste kõrvaldamist, mitte KOS § 11 lg. 1 punktis 1 sätestatud kohustuse täitmist. Kohus on andnud hagejate nõutule ebaõige hinnangu, mistõttu on lähtunud ka menetluskulude jaotamisel valedest asjaoludest. Kuna kostja ei ole hagejate nõuet pärast hagiavalduse esitamist rahuldanud, ei ole hagejate menetluskulude kostja kanda jätmine kooskõlas TsMS §-s 168 sätestatuga. Vastused Kumbki pool vaidleb vastaspoole esitatud apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega menetlus osaliselt lõpetati. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, milles seda ei ole vaidlustatud. Osas, millega hagi jäeti rahuldamata, on kohtuotsus ebaõige ja tuleb tühistada. Kolleegium saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega hagi osaliselt rahuldatakse, mõistes kostjalt kahju hüvitamiseks välja T K Ki kasuks 350 eurot ja T Z u kasuks 684 eurot. Menetluskulud tuleb ümber jaotada, arvestades kõikide esitatud nõuete lahendamise tulemust. Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Maakohus tuvastas ja vaidlust ei ole selle üle, et pooled on ühes ja samas elamus asuvate korterite omanikud, kusjuures hagejate kaasomandis olev korter asub elamu V korrusel ja kostja korter VI korrusel osaliselt hagejate korteri peal. Samuti ei ole enam vaidlust selle üle, et ajavahemikul 24. juunist kuni 17. juulini 2011. a. toimus hagejate korteri elutuppa vee läbijooks, mille käigus said lisaks elutoa laele ja seintele kahjustada ka toas olnud esemed – seinal olnud maal ja seina ääres seisnud riiul. Hagejad on kostja vastu esitanud toas olnud esemete kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude ning niisuguse nõude aluseks võib olla KOS § 11 lg. 1 p. 1, mille kohaselt korteriomanik on kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud, koosmõjus VÕS § 115 lõikega 1, milles on sätestatud kahju hüvitamise kohustus. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega KOS § 11 lg. 1 p. 1 tõlgendamise kohta ega pea vajalikuks neid korrata. Hagejad peavad vee läbijooksuga tekitatud kahju põhjuseks kostja korteris asuvaid vee- ja kanalisatsioonitorustikke ning nende ekspluatatsiooni. Maakohus tuvastas, et vaidlusalusel ajavahemikul kostja korteris olnud pesumasina ja tualettruumi kanalisatsiooniühendused – kraanikausi haisuluku ja pesumasina ühendus äravoolutorustikku – ei vastanud standardi nõuetele ning et need puudused kõrvaldati 2013. a. jaanuaris. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonikohtus vaidlustatud. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas puudused kostja korteris olnud kanalisatsiooniühendustes olid põhjuslikus seoses hagejate korteris aset leidnud veelekke ja sellest tekkinud kahjuga. Kostja on põhjuslikku seost eitanud, väites, et kahju tekkimisel võis olla kaks põhjust: katuse läbijooks või vee valgumine majas olevatest tundmatutest torudest, mille paiknemise täpne koht ei ole teada. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel, et 2009. a. remonditi elamu katus ning järeldas selle põhjal, et pärast katuse remonti ei saanud katuse puudused olla vaidlusaluse vee läbijooksu põhjuseks. Kolleegium leiab, et osundatud asjaolu kohta esitatud tõenditele hinnangu andmisel ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, järeldus vastab asjas kogutud tõenditele ning kolleegium nõustub sellega. Oma väidet, nagu oleks katusest läbijooksust tingituna ka pärast eespoolmärgitud katuseremonti saanud vesi joosta hagejate korterisse, ei ole kostja rajanud faktiväidetele, mis võimaldaksid sellesse loogiliselt uskuda, väite tõendamisest rääkimata. Kasutusloa puudumisest iseenesest ei saa läbijooksu tekkida, juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa niisugune väide olla piisav, et sellisel viisil kahju tekkimise võimalust põhjendada. Ka Valdeko Liiva poolt tunnistajana antud ütlused (kd. II, tl. 175 – 176) ei ole selleks piisavad. Nii väitis tunnistaja, et nägi 2013. a. aprillis koos 10(15)

T Z uga pööningul käies põrandal tulemüüri ääres veekahjustusi, kuid ei selgitanud kohtuistungil asjatundjana nende iseloomu, ulatust ega võimalikku tekkemehhanismi või päritolu. Samuti ei väitnud tunnistaja, et ta oleks katuse üle vaadanud. Kostja T Z selgitas apellatsioonikohtu istungil, et pööningul oli tehtud remonditöid ja nende tarbeks segu ning selle tegemisel oli vett maha aetud – neid jälgi pidaski Valdeko Liiva silmas, kui rääkis veekahjustusest. Asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis kostja väited ümber lükkaksid ja võimaldaksid järeldada vee päritolu mujalt kui kostja väitis, ei ole esitatud. Samas ei saa ehituseksperdi Ain Luhse arvamuse kohaselt olla veekahjustuse põhjuseks vee läbijooks elamu katusest (kd. I, tl. 23, 35, 60 – 61; foto kd. I, tl. 46). Mis puudutab kostja versiooni tundmatutest torudest, siis jääb see üldsõnaliseks ja ebamääraseks väiteks, mida ei ole kohtule usutavaks tehtud. Kostja ei ole mõistetavalt selgitanud ega esitanud fakte, millest nähtuks, et elamus on mingid tundmatud torud, mis küll ei ole ühendatud vee- ja kanalisatsioonisüsteemi, kuid mille kaudu ikkagi teadmata põhjusel ja asjaoludel võib vesi voolata, nagu kostja on väitnud, sest teisiti ei oleks nende torude kaudu veekahju tekkimine võimalik. Et majad ehitatakse vastavalt projektile, siis peaksid ka kõik vee- ja kanalisatsioonisüsteemi kuuluvad torud olema selles kirjeldatud ning kostjal oleks olnud soovi korral võimalus taoliste torude olemasolu välja selgitada. Ehitusekspert Ain Luhse on oma arvamuses muuhulgas lekkejälgede uurimise tulemusena taoliste torude olemasolu välistanud (kd. I, tl. 33). Kostja tellimuse alusel asjatundja arvamuse koostanud Valdeko Liiva kinnitas tunnistajana ütlusi andes, et tema ei tea, mis on põranda sees ja pööningu põranda alla ta ei vaadanud, ning samas, et põranda sees on vanu torusid, mille kaudu on võimalik veeleke korraga suure kasutamise korral (kd. II, tl. 176). Kuidas tunnistaja väidetavate torude olemasolu tuvastas, kui ta vastavaid uuringuid ei teinud, kas väide puudutab vaidlusalust elamut või hüpoteetilist olukorda, aga samuti, millel tema taoline väide põhineb, ei ole asjatundja selgitanud. Selliselt ei ole asjatundja ütlustel taolise tõendi väärtust, mille alusel kostja poolt väidetud võimalike torude olemasolu või veel enam nendest pärineva veelekke saaks tuvastada. Pealegi, hagejate kirjelduse ja asjas esitatud tõendite kohaselt ei olnud vaidlusalusel juhul tegemist vee immitsemisega, vaid lagi ja sein ning toas olnud esemed olid üle ujutatud rohke veega, nii et need olid osaliselt vettinud. Isegi kui seinas, vaheseinas või mujal oleks mingeid kasutusest välja langenud torusid, ei saaks need juba iseenesest uputust põhjustada seetõttu, et kui torud on veesüsteemist kõrvaldatud, nagu kostja on väitnud, siis ei saa vesi nendes ringelda, nagu kostja samuti on väitnud, sest vastasel juhul peaksid torud olema vee- või kanalisatsioonisüsteemi osaks. Seda, et see nii ei oleks, ei ole kostja usutavalt põhjendanud, tõendamisest rääkimata. Eespooltoodud põhjendusel on välistatud hagejate korterisse vee läbijooksu põhjustena kostja esiletoodud versioonid. Hagi rahuldamine eeldab aga tuvastust, et vaidlusalune vee läbijooks leidis aset kostja korteris paiknevatest sanitaartehnika süsteemidest ja nende ekspluatatsioonist. Et kostja korteris olevatel sanitaartehnika süsteemidel olid veekahju tekkimise ajal puudused, on maakohus tuvastanud ja see asjaolu ei ole ka vaidluse all. Kolleegium nõustub hagejate väitega, et maakohtu otsus on vastuoluline osas, mis puudutab põhjuslikku seost nende puuduste ja hagejatele tekkinud kahju vahel, sest ühest küljest on maakohus välistanud kostja korteris aset leidva veelekkega hagejate korteri kahjustamise, teisest küljest on aga menetluskulude jaotamisel lähtunud siiski sellest, et kostja korteris valesti paigaldatud torudest tulenes hagejate korteri uputuse oht. Kui hagejate korteri kahjustamine ei oleks olnud võimalik, nagu maakohus leidis, siis oleks asjakohatu rääkida ohust, mida kostja korteris vigaselt paigaldatud torustik võib endast hagejate korteri suhtes kujutada. Maakohtu järeldusega põhjusliku seose puudumise kohta kolleegium ei nõustu. Ehituseksperdi Ain Luhse arvamuse kohaselt saab hagejate korteri niiskuskahjustusi seostada üksnes kõrgemal korrusel asuvate sanitaarseadmete teenindamiseks ehitatud torustike nõuetele mittevastavuse ja sanitaarseadmete mitte asjakohase ekspluatatsiooniga (kd. I, tl. 35, 11(15)

38, 39). Muuhulgas on ekspert märkinud, et hagejate korteri kahjustused on piirkonnas, mis asub kostja korteri ning pööningu vahelise seina paiknemise alal, muuhulgas kostja köögivalamu paiknemise piirkonnas, aga samuti, et võimalik on leke kraanikausi kanalisatsioonitorustikust, mille puhastamiseks on kasutatud kemikaale – rasvaeemaldajaid (kd. I, tl. 57, 58). Oma arvamust, sealhulgas kostja korterisse paigaldatud sanitaarseadmete ühendustorustikest ja taoliste torustike ekspluatatsioonist lähtuvat ohtu, on ekspert põhjalikult põhjendanud, osundades konkreetsetele puudustele kostja korteris paiknevate sanitaarseadmete teenindamiseks ehitatud torustikes ühes viidetega normidele, kus vastavad nõuded on ette nähtud. Eksperdi arvamusest nähtub, mida ja kuidas on ekspert uurinud, tema arvamuse kujunemine on loogiliselt jälgitav (kd. I, tl. 23 – 61). Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta eksperdi arvamusega ei arvesta ning eelistab sellele asjatundja Valdeko Liiva arvamust, et majaplaanist tulenevalt on leke kostja korteri vannitoast ja köögist hagejate elutuppa välistatud. Tõenditele hinnangu andmisel tuleb nende usaldusväärsuse väljaselgitamiseks muuhulgas hinnata tõendi allikat ja selle kogumise viisi. Ain Luhse on riiklikult tunnustatud ehitusekspert, kellele ekspertiisi tegemise on ülesandeks teinud kohus ja kes on teadlik vastustusest valearvamuse andmise eest. Mingeid asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda tema erapooletuses, asjas ei esine. Valdeko Liivalt on arvamuse tellinud kostja ning kohtuistungil on nimetatu kinnitanud, et ta on kõrgharidusega ehitusinsener; muud andmed tema asjatundlikkuse kohta puuduvad ja Valdeko Liiva kogemused ehitusekspertiiside tegemise alal on teadmata. Mis ehituseksperdi ja asjatundja arvamuste sisu puudutab, siis on Ain Luhse arvamuses keskendutud küsimustele, mille lahendamine eeldab ehitusalaseid eriteadmisi. Valdeko Liiva on oma arvamustes keskendunud peamiselt hagejate poolt esiletoodu kritiseerimisele, isegi kui see ei ole seotud küsimustega, mille lahendamiseks on vajalikud ehitusalased eriteadmised. Tema arvamused sisaldavad hulgaliselt hinnanguid asjaolude kohta, millele hinnangu andmine on kohtu, mitte asjatundja pädevuses. Kui taolistest vaid mõnda nimetada, siis on sellisteks, näiteks, järeldused selle kohta, mis hagiavalduses esiletoodust käib vaidlusaluse juhtumi kohta ja mis mitte või milline hinnang tuleks neile väidetele anda, millal ja millistest tõenditest tulenevalt ostis kostja uue pesumasina, mida otsustati korteriühistu koosolekul jne. Arvamus sisaldab ka vastuste asemel küsimusi ning etteheiteid on tehtud mitte üksnes hagejatele, vaid ka, näiteks, korteriühistule, et see ei ole 12 aastat teinud midagi katuse remontimiseks jne. jne. Arvamustest kumab läbi kostjat õigustav ja kõiki teisi kritiseeriv hoiak. Oma järeldused on Valdeko Liiva suures osas rajanud kostja väidetele ning nende kujunemise loogika ei ole jälgitav. Sellest kõigest nähtub, et Valdeko Liiva ei ole päriselt mõistnud oma pädevust ehitusala asjatundjana. Eespooltoodu seab tema erapooletuse ja arvamuse usaldusväärsuse kahtluse alla. Valdeko Liiva arvamusest ei nähtu ka, millistel erialateadmistel põhineb tema põhijäreldus, nagu ei oleks kostja korteris olevatest sanitaarseadmetest vee sattumine hagejate korteri kahjustatud alale juba ehituslikult võimalik. Selliselt esitatuna ei ole see piisav, et lükata ümber ehituseksperdi Ain Luhse antud arvamuses esitatud seisukohad. Lisaks sellele on asjatundja Valdeko Liiva väitnud, et uputuse ohtu kostja korterist, nii nagu ehitusekspert seda näeb, tegelikult ei ole, sest kraanikausi kasutaja näeb seda ja keerab ohu korral kraani kinni (kd. I, tl. 116). Küsimus on ehitustehnilises võimalikkuses, millele Valdeko Liiva ei ole keskendunud. Asjatundja ei ole selgitanud, mis saab siis, kui kasutaja ohtu ei märka. Kui seadmed ei vasta nõuetele ja uputuse vältimiseks on vajalik kasutaja poolt nende pidev jälgimine ning ohu korral kraani kinnikeeramine, siis järeldub sellest seadmete objektiivne ohtlikkus, sest ohu vältimine sõltub üksnes kasutaja käitumisest ohtlikus olukorras: kui kasutaja seadmeid ekspluatatsiooni käigus pidevalt ei jälgi või kui tema tähelepanu hajub, võib seadmete ekspluatatsioon uputuse põhjustada. Seega järeldub lisaks ehituseksperdi Ain Luhse arvamusele ka Valdeko Liiva arvamusest kostja korteris olnud toruühenduste ohtlikkus. Ringkonnakohtule esitas kostja kaks fotot, millelt nähtub, et 12(15)

tema korteri poolne sein, mida Valdeko Liiva on nimetanud tuletõkkeseinaks, on küll plaaditud, kui põranda ja seina kokkupuutejoon on hermeetikuga katmata (kd. III, tl. 61 – 62). Selliselt ei ole kostja korteris asuv köögisein, mille ääres paikneb valamu, pööningust ning all asuvast hagejate korterist selliselt eraldatud, et vee läbijooks sealtkaudu oleks välistatud. Hagejate poolt apellatsioonikohtule esitatud fotodelt nähtub lisaks, et selles tuletõkkeseinas, mis Valdeko Liiva seisukoha kohaselt peaks vee väljavalgumise kostja korterist välistama, on avaus, mille täiteks on ehitusvaht, mis ilmselgelt vee väljavalgumist ei takista (kd. III, tl. 8, 10). Eespooltoodust nähtub, et hagejad on piisava tõenäosusega tõendanud, et uputus pärines kostja korteris olevatest sanitaarseadmete teenindamiseks ehitatud torustikest ning oli seotud nende puuduste ja sanitaarseadmete mitte asjakohase ekspluatatsiooniga ning kostja on hagejatele vee läbijooksu tagajärjel tekkinud kahju eest vastutav. Hagejad hagevad hüvitist seinal olnud maali ja seina ääres seisnud riiuli restaureerimiseks vajalike kulutuste katmiseks. Seni on esemed restaureerimata. Esialgses hagiavalduses taotles T K K kostjalt tema kasuks maali restaureerimiskulu 795 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmist. Nõude suuruse tõendamiseks oli hageja esitanud ennistuskoja „Kanut“ hinnapakkumise (kd. I, tl. 65 – 66). Menetluse kestel suurendas hageja nõuet 2080, 27 euroni, rajades selle Eesti Kunstimuuseumi hinnapakkumisele (kd. II, tl. 142). Vaidlust ei ole selle üle, et kahjustatud maali omandas hageja Stockholmi oksjonilt 19. jaanuaril 2011. a. 3660 Rootsi krooni eest, millele meil kehtivas vääringus vastab 350 eurot (poolte kohtuistungil antud selgitused – kd. II, tl. 178). VÕS § 132 lg. 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise; kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt sama paragrahvi lõikele 1. VÕS § 132 lg. 1 lause 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega lähtutakse ebamõistlikult kuluka parandamise korral hüvitise maksmisel sellest, nagu oleks asi hävinud ning reeglina ei saa asja parandamise kulu ületada asja maksumust. Vaidlusaluse maali restaureerimiskulu on peaaegu kuus korda kallim kui oli selle ostuhind. Kuigi õige on hageja väide, et iga kunstiteos on erakordne, ei ole hageja siiski esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et tegemist on sellise ka kunstiteoste hulgas erakordse ja väljapaistva taiesega, mille restaureerimiseks on mõistlik kulutada sedavõrd suurt rahasummat. Tegemist on tuvastamata autori tööga ning ainuüksi asjaolust, et see loodi 19. sajandil, selle väljapaistvust teiste teoste hulgas järeldada ei saa. Kolleegium leiab, et kahjustatud maali restaureerimine tema algsest väärtusest pea kuus korda kallimalt on ebamõistlikult kulukas ning seega tuleb kostjal hagejale maksta hüvitist VÕS § 132 lg. 1 alusel 350 eurot. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et uue samaväärse asja soetamiseks tehtavad mõistlikud kulutused oleksid sellest rahasummast suuremad. T Z taotles esialgses hagiavalduses riiuli restaureerimiskulu 684 euro ulatuses ning nõude suurendamise järgselt taotles ta selleks 816 eurot. Riiuli restaureerimiskulu tõendamiseks on esitatud kaks ühe ja sama isiku – füüsilisest isikust ettevõtja T V – hinnapakkumist (kd. I, tl. 73 ja kd. II, tl. 145). Seejuures ei nähtu hinnapakkumistest, mille arvel on hind erinevates pakkumistes erinev. Hageja on hinnatõusu selgitanud sellega, et aega on möödunud ning varasema pakkumise usaldusväärsuses on kostja kahelnud ja seetõttu küsiti uut hinnapakkumist (kd. II, tl. 139 p. 3. 3. 3). Seda, kuidas on aeg hinnapakkumist mõjutanud, ei ole täpsemalt selgitatud nagu sedagi, miks saab ühe ja sama isiku poolt samadel alustel tehtud hinnapakkumistest pidada üht usaldusväärsemaks kui teist. VÕS § 132 lõikes 3 sätestatud kulutuste mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt peab asja parandamine toimuma mõistlikel tingimustel ehk kahjustatud isik peab võimaluse korral valima selleks soodsaima võimaluse. Seda, nagu ei oleks riiuli restaureerimine hageja enda poolt esialgselt 13(15)

esitatud hinnapakkumises märgitud rahasumma eest võimalik, tõenditest ei järeldu. Tõendite hindamise tulemusena tuleb riiuli restaureerimise mõistlikuks kuluks pidada 684 eurot, see rahasumma tulebki kostjal hagejale hüvitada. Maakohus on ebaõigesti kindlaks määranud tsiviilasja hinna, TsMS § 137 lg. 11 alusel tuleb seda muuta. Nii on ühise hagiavalduse esitanud kaks hagejat, kellest kummalgi on kostja vastu oma rahaline nõue. Vaid kohustuse täitmise nõude esitasid hagejad kostja vastu ühiselt. Vastavalt TsMS § 207 lg. 2 lausele 1 osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Rahaliste nõuete osas ei ole tegemist TsMS §-s 134 sätestatud olukorraga. Kolleegium leiab, et sellest ja TsMS § 124 lõikes 1 sätestatud põhimõttest lähtudes tuleb kummagi hageja ja kostja menetlussuhtes määrata tsiviilasja hind eraldi. Arvestades nõuete suurendamist, oli T K Ki poolt esitatud nõuete puhul tsiviilasja hind maakohtus 5675, 27 eurot (2080, 27 eurot hüvitis maali eest, 95 eurot omavastutus kindlustuslepingu järgi ja 3500 eurot kohustamisnõue) ja T Z u nõuete puhul 4316 eurot (816 eurot hüvitis riiuli eest ja 3500 eurot kohustamisnõue). Apellatsioonikohtus on vastavalt TsMS § 137 lõikele 1 T K Ki kaebuse hind 2080, 27 eurot (vaidlustatud maali kahjustamise eest hüvitise välja mõistmata jätmist), T Z u kaebuse hind 816 eurot (vaidlustatud riiuli kahjustamise eest hüvitise välja mõistmata jätmist) ning E K i apellatsioonkaebuse hind on 0 eurot (vaidlustatud on üksnes menetluskulude jaotust, TsMS § 122 lg. 4 kohaselt ei arvestata tsiviilasja hinda määrates menetluskulusid). Menetluskulud tuleb jaotada, arvestades kõiki asjas esitatud nõudeid ja nende rahuldamise tulemust. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poote endi kanda. Et kumbki hageja esineb kostja suhtes menetluses iseseisvalt, tuleb seda ka menetluskulude poolte vahel jaotamisel arvestada, lähtudes nõuete rahuldamise ulatusest. T K K oli esitanud rahanõude 2175, 27 eurot, mis rahuldati 350 euro ehk ca 16% ulatuses. Samas vahekorras tuleb tema selle nõudega seoses maakohtus kantud menetluskulud jaotada, jättes nendest hageja kanda 84% ja kostja kanda 16%. T Z oli esitanud rahanõude 816 eurot, mis rahuldati 684 euro ehk ca 84% ulatuses. Samas vahekorras tuleb tema selle nõudega seoses maakohtus kantud menetluskulud jaotada, jättes nendest hageja kanda 16% ja kostja kanda 84%. Lisaks olid hagejad ühiselt esitanud kohustuse täitmise nõude, millest loobumisel nad tuginesid kostja poolt kohustuse täitmisele kohtumenetluse kestel. Kolleegium ei nõustu kostja vastuapellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks TsMS § 168 lg. 5 järgset alust arvestada menetluskulude jaotamisel temapoolse kohustuse täitmisega kohtumenetluse käigus ja hagejate poolt sel alusel hagist loobumisega kohustuse täitmise nõude osas. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjenduse ja järeldusega (otsuse p. 16) ega pea vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et on eespool põhjendanud, miks ta leiab, et kostja sanitaarseadmete teenindamiseks ehitatud torustike nõuetele mittevastavus ja sanitaarseadmete mitte asjakohane ekspluatatsioon kujutasid endast mitte üksnes ohtu hagejate korterile ja seal paiknevatele esemetele, vaid et ka vaidlusalune veekahju leidis aset just nimetatud põhjusel. Et kostja oma korteris parandustöid tegi ja on nüüdseks torustike nõuetele mittevastavuse kõrvaldanud, ei ole vaidluse all. Sellistel asjaoludel saab lugeda, et kostja on oma hagetud kohustuse täitnud ning vastavalt TsMS § 168 lõikele 5 tuleb kostja kanda jätta poolte poolt seoses selle nõude menetlemisega maakohtus kantud menetluskulud. Hagejate apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt – T K Ki kaebus ca 17% ulatuses ning T Z u kaebus ca 84% ulatuses ning arvestades TsMS § 171 lõikes 1 ja § 163 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid, tuleb nimetatute kaebustega seotud menetluskulud poolte vahel vastavalt jaotada. Kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning seoses oma kaebuse esitamisega kantud menetluskulud jäävad sellest tulenevalt TsMS § 171 lg. 1 alusel kostja enda kanda. 14(15)

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti TsMS § 444 lõikele 1 tuginedes ja TsMS § 442 lõikes 7 sätestatut arvestamata jätnud otsuse kirjeldavas osas märkimata olulised asjaolud, millest lähtudes on hagi lahendatud. Vaidlusaluses asjas osaliselt uut otsuste tehes on kolleegium selle puuduse kõrvaldanud.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.