Kohtulahend

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palub jätta hagi rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsuse tegemisel arvestati kõiki asjaolusid, s.h, et hageja maksis töölepingu lõpetamisel kostjale hüvitisena ühe kuu keskmise töötasu. Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses taotles hageja vähendada TLS § 107 lg 2 alusel väljamakstud hüvitist ühe keskmise kuutasu võrra, kuid töövaidluskomisjon seda ei teinud. Hageja töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud ja see on jõustunud. Seega ei ole hagejal võimalik hagis vaidlustatud summat enam kostjalt nõuda ja hagi tuleb jätta rahuldamata ning lõpetada menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Hageja väidetava nõude esitamise tähtaeg on lõppenud. Hageja lõpetas kostjaga töölepingu 31.08.2012. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, v.a sama sätte lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Neljakuuline tähtaeg on õigustlõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Antud juhul tuleb tähtaja kulgu hakata arvestama päevast, mil hageja sai kätte kostja töövaidluskomisjoni esitatud avalduse töölepingu lõpetamise vaidlustamise osas. See ei saanud olla hiljem kui 08.10.2012, kuna hageja esitas töövaidluskomisjonile vastuse 09.10.2012. Kuna hagi esitati kohtusse 06.03.2013, s.o hiljem kui 4 kuud pärast hagejal kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kättesaamist, on hageja nõudeõiguse kaotanud. Hageja töölepingu lõpetamisel tasutud hüvitise tagasinõudmine on vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2 p 3). Tühise tehingu korral peavad mõlemad pooled tagastama nende poolt saadu ehk taastama endise olukorra. Käesolevas asjas tähendaks see, et kostja tööleping oleks pidanud jääma kehtima. Seega pole hageja tagastanud kostjale hagejalt saadut. Hagejal on kostja ees kaks eri õiguslikel alustel põhinevat eraldiseisvat maksekohustust: töölepingu ülesütlemise hüvitis (TLS § 100 lg 1) ja töölepingu ülesütlemise korra rikkumise eest hüvitis (töövaidluskomisjoni otsus, TLS § 109 lg 1). Need maksekohustused ei kata üksteist osaliselt ega tervikuna ja seetõttu ei saa hageja nõuda, et töövaidluskomisjoni otsuse alusel kehtivat hageja makskohustust võiks vähendada hageja poolt töölepingu ülesütlemisel tasutud summaga. Puuduvad VÕS § 197 lg 1 kohased tasaarvestuse põhieelduseks olevad asjaolud, s.o hageja ja kostja vastastikused nõuded. Hagejal on kostja ees kaks maksekohustust, kostjal ei ole hageja ees maksekohustusi. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 052/2013/159 lubamatuks. Menetluskulud jäid kostja kanda. Puudub vaidlus, et hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu 28.08.2012 üles ja tasus talle koondamishüvitisena ühe kuu keskmise töötasu 2298,85 eurot. Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni 20.11.2012 otsusega tuvastati hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetati tööleping. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja hüvitisena kolme kuu töötasu 5754 eurot. Hageja tasus kostjale 3455,15 eurot (millest lahutas maksud). TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hageja leidis, et sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks, kuna sundtäidetav nõue on tasaarvestatud. Hageja tasaarvestas kostja vastu suunatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude ja töövaidluskomisjoni otsusest tuleneva kostja nõude hageja vastu.

VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või see langeb hiljem ära. Hageja ütles kostja töölepingu üles. Uskudes ülesütlemise kehtivusse, tekkis tal TLS § 100 lg 1 alusel kohustus tasuda kostjale ühe kuu keskmise töötasu suurune koondamishüvitis. Töövaidluskomisjoni otsusega tuvastati, et lepingu ülesütlemine oli tühine, mistõttu langes tagasiulatuvalt ära alus ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise maksmiseks. Seega tekkis hagejal alates töövaidluskomisjoni otsusest kostja vastu alusetu rikastumise nõue kostjale makstud koondamishüvitise tagasisaamiseks. Töövaidluskomisjon lõpetas töölepingu TLS § 109 lg 1 alusel ja mõistis välja avaldaja kasuks hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses. Vaidlus puudub selles, et töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisel tekkis kostjal nõue hageja vastu kolme kuu keskmise töötasu hüvitamiseks. Samuti puudub vaidlus, et hageja tasus kostjale töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summa, millest oli maha arvestatud kostjale makstud koondamishüvitis. Tasaarvestuse eeldused sätestavad VÕS § 197 jj. VÕS § 197 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Puudub vaidlus, et hagejal oli õigus täita töövaidluskomisjoni otsusega tunnustatud nõuet. Kohus leidis, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel makstud koondamishüvitise tagastamist. Alusetust rikastumisest tulenev nõue tekib, kui on täidetud nõude aluseks olevas õigusnormis sätestatud eeldused. VÕS § 82 lg-st 7 tulenevalt muutub alusetu rikastumise nõue ka samaaegselt sissenõutavaks. Kohtu hinnangul olid VÕS § 1028 lg 1 eeldused täidetud alates töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisest, milles tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisuse. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub tasaarvestuse avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja ei väitnud, et ta pole hageja e-posti ja tähtkirja teel saadetud tasaarveldusavaldusi kätte saanud, mistõttu luges kohus need edastatuks. Kostja leidis, et töövaidluskomisjoni otsusega tuvastati, et hagejal ei ole õigust saada alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kostjale tasutud koondamishüvitist. Kohus leidis, et viidatud küsimus polnud töövaidluskomisjoni vaidluse esemeks. Töövaidluskomisjon otsustas vaid, et töölepingu ülesütlemine oli tühine ja kohustas hagejat tasuma kostjale kolme kuu keskmise töötasu. Töövaidluskomisjoni otsusest ei saa järeldada, et selles on vaikimisi võetud seisukoht hageja alusetu rikastumise nõude osas. Töövaidluskomisjon ei olnud kohustatud seda tegema, kuna lahendati üksnes hageja nõuet lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks. Ekslik on kostja järeldus, et kuna töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud, ei saa hageja enam tasaarvestusele tugineda. Kostja leidis, et hageja nõude esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 1 alusel lõppenud. Hageja ei tuginenud töölepingu rikkumisele, vaid esitas tasaarvestuseks nõude alusetu rikastumise sätete alusel. ITVS ei välista nõuete esitamist alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ei kohaldu ITVS § 6 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1134-09, p 12), mistõttu polnud nõude esitamise tähtaeg lõppenud. Kostja väitel oli töölepingu lõppemisel hageja tasutud hüvitisesumma tagasinõudmine vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2 p 3), kuna kostja tööleping ei jäänud kehtima. Kostja ei toonud välja, millise tehingu tühisust ettenägeva sätte või sellise sätte eesmärgiga koondamishüvitise tagasinõudmine vastuolus on. Eelkõige kuulub viidatud säte kohaldamisele juhul, kui tehingu tühisuse toob kaasa seaduses sätestatud keelu rikkumine või heade kommete vastasus. Kostja ei toonud välja selliseid

asjaolusid, millest nähtuks tehingu tühisus. Kohus rahuldas hagi ja tunnistas TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks, kuna sundtäitmisel olev nõue on tasaarvestatud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus rikkus otsuse tegemisel VÕS § 1028 lg-s 1 ja VÕS § 1028 lg 2 p-s 3 sätestatut. Hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu ühepoolselt üles (koondamine) ja maksis selle eest kostjale seaduses ettenähtud hüvitisena ühe kuu keskmise kuupalga. Töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu ülesütlemise tühiseks, kuid töövaidluskomisjoni otsusest tulenevalt lõppes tööleping samal kuupäeval, mil hageja selle ebaseaduslikult lõpetas. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt peavad alusetust rikastumisest tuleneva nõude tekkimiseks kehtima järgmised eeldused: isiku (saaja) poolt teiselt isikult (üleandja) millegi saamine olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena; saaja poolt saadu saamise aluseks oleva üleandja kohustuse puudumine, mittetekkimine või hilisem äralangemine; VÕS § 1028 lg-s 2 nimetatud välistuste mitteesinemine. VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt kuna tunnistati lepingu ülesütlemise tühisust, langes tagasiulatuvalt ära alus ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise maksmiseks. Hageja poolt kostjale töölepingu lõpetamisel üleantud koondamishüvitise tagasinõudmine on vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga ning lähtuvalt VÕS § 1028 lg 2 p-st 3 ei saa hageja seetõttu tema tasutud koondamishüvitist tagasi nõuda. Juhul, kus töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, ei ole TLS § 107 lg 1, lg 2 ja TLS § 109 lg 1, lg 3 sätete eesmärgiks tühistada töölepingu lõpetamist tervikuna. Tervikuna tühistamine tähendaks sisuliselt töölepingu edasi kehtima jäämist. Nimetatud sätete eesmärgiks antud asjaoludel on eelkõige kohaldada vastutust töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu lõpetamise tühisust seadusega vastuolu tõttu, kuid lõpetas töölepingu sama päeva seisuga, mil tööandja oli töölepingu lõpetanud. Seega jäi hageja ja kostja jaoks töölepingu täitmise olukord samasse seisu, nagu oli kujunenud tööandja poolsel töölepingu (õigusvastasel) lõpetamisel. Seega poolte jaoks jäi tööandjapoolne töölepingu lõpetamine sisuliselt kehtima. TLS § 107 lg 1 ja lg 2 ning TLS § 109 lg 1 ja lg 3 eesmärgiks ei ole tühistada töötaja garantiisid tööandjapoolsel töölepingu lõpetamisel (nt seaduses või lepingus ettenähtud koondamishüvitis või lepingu lõpetamise muu hüvitis), vaid kohaldada vastutust töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kohus jättis VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaldamata, kuigi oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1028 lg-t 1, kus on sätestatud alusetu rikastumise nõude tekkimise ühe eeldusena tingimus, et kohustus kas puudub, ei teki või langeb hiljem ära. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 ja § 90 lg 2 tuleb tühise/tühistatud tehingu järgi saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS-i sätted tähendavad, et tühise tehingu korral peavad mõlemad pooled tagastama nende poolt saadu ehk taastama endise olukorra. Käesolevas asjas oleks endise olukorra taastamine tähendanud, et kostja tööleping oleks pidanud jääma kehtima ja hageja oleks pidanud tagastama talle makstud hüvitise summa. Antud juhul ei jäänud tööleping kehtima, vaid lõppes samal päeval, mil hageja selle üles ütles. Seega saavutas hageja oma eesmärgi, s.o kostja töölepingu lõpetamise ja ei tagastanud/ei pidanud

tagastama tema poolt tühise tehingu alusel saadut. Seetõttu ei ole kostja VÕS § 1028 lg 1 mõttes alusetult rikastunud ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt koondamishüvitise tagastamist. TLS § 109 lg-l 1 põhinev töövaidluskomisjoni otsusest tulenev hageja täiendav (hüvitise) maksekohustus põhineb asjaolul, et hageja rikkus töölepingu ülesütlemise seadusega ettenähtud korda, millest tulenevalt said kahjustada kostja õigused ja seetõttu on hageja kohustatud tasuma kostjale hüvitist. Järelikult on hagejal kostja ees kaks erinevatel õiguslikel alustel põhinevat eraldiseisvat maksekohustust: töölepingu lõppemise eest ülesütlemise (koondamise) hüvitis ühe kuu keskmise töötasu summas TLS § 100 lg 1 alusel ja töölepingu ülesütlemise korra rikkumise eest hüvitis kolme kuu keskmise töötasu summas TLS § 109 lg 1 alusel. Kaks maksekohustust põhinevad erinevatel asjaoludel ja alustel ning ei kata üksteist osaliselt ega tervikuna ja seetõttu ei saa hageja nõuda, et töövaidluskomisjoni otsuse alusel kehtivat hageja maksekohustust võiks vähendada/tasaarvestada hageja poolt töölepingu ülesütlemisel tasutud summaga. Hageja möönis 18.06.2013 arvamuse p-s 3, et koondamishüvitis ja töölepingu seadusvastase ülesütlemise tõttu makstav hüvitis on olemuselt erinevad hüvitised ja õigus nendele tekib erinevatel alustel. Kohus ei pööranud otsuses hageja seisukohale tähelepanu. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 13.08.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja arutamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab kostja samu väiteid, mis olid esitatud maakohtus vastuseks hagiavalduses toodud asjaolude kohta. Kõigile neile väidetele on maakohus hinnangu andnud. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et TLS § 109 lg-l 1 põhinev töövaidluskomisjoni otsusest tulenev hageja täiendav (hüvitise) maksekohustus põhineb asjaolul, et hageja rikkus töölepingu ülesütlemise seadusega ettenähtud korda, millest tulenevalt said kahjustada kostja õigused ja seetõttu on hageja kohustatud tasuma kostjale hüvitist. Järelikult on hagejal kostja ees kaks erinevatel õiguslikel alustel põhinevat eraldiseisvat maksekohustust: töölepingu lõppemise eest ülesütlemise (koondamise) hüvitis ühe kuu keskmise töötasu summas TLS § 100 lg 1 alusel ja töölepingu ülesütlemise korra rikkumise eest hüvitis kolme kuu keskmise töötasu summas TLS § 109 lg 1 alusel. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu, kuna kostja selline seisukoht ei tulene ei töölepingu seadusest ega ka võlaõigusseadusest. Maakohus on põhjendatult otsuses leidnud, et tööandja poolt teostatud tasaarvestus oli seaduslik ja põhjendatud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.