1.Elion Ettevõtted Aktsiaselts (hageja) esitas 6. märtsil 2013 Külli Kuldkepi (kostja, täitemenetluses sissenõudja) vastu Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 052/2013/159 sundtäitmine lubamatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt edastas kohtutäitur 25. veebruaril 2013 hagejale nimetatud täiteasjas täitmisteate, mille kohaselt oli kostja algatanud hageja vastu täitemenetluse Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 20. novembri 2012. a otsuse nr 4.4-2/2197 täitmiseks,
s.o 1682 euro 73 sendi saamiseks. Koos kohtutäituri tasuga nõuti hagejalt kokku 1910 eurot 9 senti. Sundtäitmine on lubamatu, sest hageja on oma kohustuse kostja vastu täitnud. Töövaidluskomisjon tunnistas 20. novembri 2012. a otsusega koondamise tõttu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks, lõpetas töölepingu ja mõistis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hagejalt kostja kasuks välja hüvitise, mis vastas kostja kolme kuu keskmisele töötasule. Kuna hageja oli tasunud kostjale töölepingu lõpetamisel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses koondamishüvitist, oli hagejal õigus nõuda kostjalt alusetult makstud koondamishüvitis tagasi. Hageja esitas pärast töövaidluskomisjoni otsuse saamist kostjale nõude tagastada alusetult saadu ja saatis tasaarvestusettepaneku (21. ja 29. novembril 2012 e-kirjaga ning 10. detsembril 2012 tähitud kirjaga). Kostja ei esitanud tasaarvestamise ettepanekule vastuväiteid ning pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist luges hageja kostja nõude osaliselt tasaarvestatuks ja maksis kostjale pärast nõuete tasaarvestamist 2674 eurot 98 senti. Hilisemast kirjavahetusest hagejaga nähtub, et kostja sai tasaarvestusavalduse kätte ja oli selle sisust teadlik. Hagejal oli õigus poolte nõuded tasaarvestada, sest töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg-s 1 nimetatud koondamishüvitis ja TLS § 109 lg 1 alusel töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu makstav hüvitis on erinevad hüvitised. Töövaidluskomisjon mõistis hagejalt TLS § 109 lg 1 alusel välja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise ega võtnud seisukohta hageja makstud koondamishüvitise kohta. Tasaarvestus ei olnud töövaidluskomisjoni esitatud nõude esemeks ja selle kohta ei võetud otsuses seisukohta. Seega oli hagejal õigus nõuded tasaarvestada. Hageja ei pidanud tühise tehingu alusel makstud koondamishüvitist nõudma töövaidlusorgani kaudu, tal oli õigus tasaarvestada vastastikused nõuded kattuvas ulatuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 alusel ning kostja nõue hageja vastu lõppes VÕS § 186 p 2 alusel tasaarvestusega. Kostja ei ole käitunud heas usus. Kui 21. novembri 2012. a tasaarvestusavaldus ei peaks kehtima, on hagejal VÕS § 200 lg 2 järgi õigus protsessuaalsele tasaarvestusele.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsuse tegemisel arvestati kõiki asjaolusid, sh seda, et hageja maksis töölepingu lõpetamisel kostjale hüvitisena ühe kuu keskmise töötasu. Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses taotles hageja vähendada TLS § 107 lg 2 alusel väljamakstud hüvitist ühe keskmise kuutasu võrra, kuid töövaidluskomisjon ei teinud seda. Hageja töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud ja see on jõustunud. Seega ei saa hageja enam kostjalt makstud hüvitist tagasi nõuda. Hageja nõude esitamise tähtaeg oli hagi esitamise ajaks individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi lõppenud. Kostjale tasutud hüvitise tagasinõudmine on vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2 p 3), sest töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eelset olukorda ei ole võimalik kahepoolselt ennistada. Hageja peab maksma kostjale nii töölepingu ülesütlemise eest hüvitist (TLS § 100 lg 1) kui ka töölepingu ülesütlemise korra rikkumise eest hüvitist (TLS § 109 lg 1). Seega ei saa hageja nõuda
makstud hüvitist tagasi ega oma nõuet kostja nõudega tasaarvestada.
3.Harju Maakohus rahuldas 13. augusti 2013. a otsusega hagi, tunnistas sundtäitmise lubamatuks ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu 28. augustil 2012 üles ja tasus kostjale koondamishüvitisena ühe kuu keskmise töötasu (2298 eurot 85 senti). Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon tuvastas
20.novembri 2012 otsusega, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, lõpetas töölepingu ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses (5754 eurot). Hageja tasus kostjale 3455 eurot 15 senti. Kuna hageja, uskudes töölepingu ülesütlemise kehtivusse, tasus kostjale TLS § 100 lg 1 järgi koondamishüvitist, kuid töövaidluskomisjon tuvastas, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, langes alus ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise maksmiseks ära ja hagejal tekkis alates töövaidluskomisjoni otsusest kostja vastu alusetu rikastumise nõue (VÕS § 1028 lg 1) koondamishüvitise tagasisaamiseks. Töövaidluskomisjon lõpetas töölepingu TLS § 109 lg 1 alusel ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Pooled ei vaidle selle üle, et töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisel tekkis kostjal nõue hageja vastu kolme kuu keskmise töötasu saamiseks. Hageja tasus kostjale töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summa, millest oli maha arvatud kostjale makstud koondamishüvitis. Hagejal oli õigus nõuded VÕS § 197 järgi tasaarvestada, sest hagejal oli õigus täita kostjale töövaidluskomisjoni otsusega tunnustatud nõue ning ühtlasi oli hagejal sissenõutavaks muutunud alusetu rikastumise nõue kostja vastu. VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud alates töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisest, milles tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus. Hageja tegi VÕS § 198 järgi kostjale tasaarvestusavalduse. Kostja ei ole väitnud, et ta pole hageja ekirja ega tähtkirja teel saadetud tasaarvestusavaldusi kätte saanud. Õige ei ole kostja arusaam, et töövaidluskomisjoni otsusega tuvastati, et hagejal ei ole õigust saada alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kostjale tasutud koondamishüvitist. Nimetatud küsimus ei olnud töövaidluskomisjoni vaidluse esemeks. Töövaidluskomisjon otsustas vaid, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, ja kohustas hagejat tasuma kostjale kolme kuu keskmise töötasu. Töövaidluskomisjoni otsusest ei saa järeldada, et selles on vaikimisi võetud seisukoht hageja alusetu rikastumise nõude kohta. Töövaidluskomisjon ei olnud kohustatud seda tegema, kuna lahendati üksnes hageja nõuet lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks. Ekslik on kostja järeldus, et kuna töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud, ei saa hageja enam tasaarvestusele tugineda. Kuna alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ei kohaldu ITVS §, ei olnud nõude esitamise tähtaeg lõppenud. Kostjale töölepingu lõpetamisel tasutud hüvitise tagasinõudmine ei ole vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega ega sellise sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2 p 3). Kostja ei toonud välja, millise tehingu tühisust ettenägeva sätte või sellise sätte eesmärgiga on koondamishüvitise tagasinõudmine
vastuolus, ega asjaolusid, millest nähtuks tehingu tühisus. Kuna sundtäidetav nõue on tasaarvestatud, on töövaidluskomisjoni otsuse täitmine TMS § 221 lg 1 järgi lubamatu.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et hageja tehtud tasaarvestus oli seaduslik ja põhjendatud. Maakohus andis hinnangu kõigile kostja väidetele ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata. Lisaks leiab kostja apellatsioonkaebuses, et TLS § 109 lg-l 1 põhinev töövaidluskomisjoni otsusest tulenev hageja täiendav (hüvitise) maksekohustus põhineb asjaolul, et hageja rikkus töölepingu ülesütlemisele seadusega ettenähtud korda, millest tulenevalt said kahjustada kostja õigused, ja seetõttu on hageja kohustatud tasuma kostjale hüvitist. Järelikult on hagejal kostja vastu kaks erinevatel õiguslikel alustel põhinevat eraldiseisvat maksekohustust: töölepingu lõppemise eest ülesütlemise (koondamise) hüvitis ühe kuu keskmise töötasu summas TLS § 100 lg 1 alusel ja töölepingu ülesütlemise korra rikkumise eest hüvitis kolme kuu keskmise töötasu summas TLS § 109 lg 1 alusel. Kostja selline seisukoht ei tulene töölepingu seadusest ega võlaõigusseadusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on koondamishüvitise tagasinõudmine vastuolus töölepingu seaduse mõttega. VÕS § 1028 lg 2 p 3 järgi ei või saadut tagasi nõuda, kui tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sätte eesmärgiga. TLS § 109 lg-s 1 nimetatud hüvitise maksmise korral ei kaota töötaja õigust saada ka koondamishüvitist, sest see oleks vastuolus TLS § 104, § 107 lg 1 ja § 109 lg-te 1 ja 3 mõttega ning viiks töötajale ebasoodsa olukorrani. Koondamishüvitise tagasinõudmine on ka hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Kostja ei ole alusetult rikastunud, sest tühine tööleping ei jäänud kehtima. Kuna tööandja ei tagastanud tühise tehingu alusel saadut, st töösuhe ei jätkunud, ei tule ka töötajal saadud koondamishüvitist tagastada. Ebaseadusliku koondamise korral ei ole olukorra ennistamine võimalik. Tööandja ei saanud oma nõuet töötaja nõudega tasaarvestada, sest TLS § 109 lg 1 alusel makstav
hüvitis on täiendav hüvitis koondamishüvitisele.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtud asusid õigesti seisukohale, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt koondamishüvitis tagasi ja see tasaarvestada kostja nõudega hageja vastu. Kostja teistsugused käsitused ei ole põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
10.Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus asusid õigesti ja põhjendatult seisukohale, et hagejal oli töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise tõttu õigus nõuda kostjalt talle alusetult makstud koondamishüvitis VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi. Töövaidluskomisjon tuvastas 20. novembri 2012. a otsusega, et kostjaga töölepingu erakorraline ülesütlemine koondamise tõttu oli tühine. TLS § 107 lg 1 järgi loetakse töölepingu tühisuse tuvastamise korral, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Muid töölepingu ülesütlemise tühisuse tagajärgi ei ole töölepingu seaduses otseselt sätestatud. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning selle alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete järgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb ka töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tühise ülesütlemise tõttu saadu tagastada. Eelkõige puudutab see TLS § 100 alusel makstud hüvitisi. Iseenesest on õige kostja arusaam, et teatud olukorras ei või tühise tehingu alusel üleantut tagasi nõuda. VÕS § 1028 lg 2 p 3 järgi ei või tühise tehingu alusel täitmisena saadut tagasi nõuda, kui see oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sätte eesmärgiga. Kolleegiumi arvates sellist vastuolu töölepingu seadusest ei tulene. Töölepingu seaduse mõttest ega TLS §-dest 100 ja 109 ei tulene tööandja kohustust maksta töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale nii töölepingu ülesütlemise hüvitist (TLS § 100 lg 1) kui ka töösuhte kohtus või töövaidluskomisjonis lõpetamise hüvitist (TLS § 109 lg-d 1 ja 2), nagu arvab kostja. Töölepingu ülesütlemise tühisuse korral jätkub TLS § 107 lg 1 järgi töösuhe, kui seda ei lõpetata TLS § 107 lg-s 2 sätestatu kohaselt. Töölepingu lõpetamise puhuks on aga töötajale TLS §-s 109 ette nähtud eraldi hüvitis. Riigikohus on asunud seisukohale, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning sisaldab kohtu või töövaidlusorgani kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32). Kolleegiumi arvates saab kohus viidatud sätte alusel hüvitist välja mõistes arvestada kõiki olulisi asjaolusid, et tagada töötajale töölepingu lõpetamisega kaasnevate negatiivsete tagajärgede hüvitamine. Seetõttu ei ole töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tühise ülesütlemise tõttu makstud hüvitise tagasinõudmine töölepingu lõpetamise korral töölepingu mõtte ega tühisust ettenägeva sättega vastuolus ega hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, nagu leiab kostja.
11.Kuna hagejal oli õigus nõuda kostjalt alusetult makstud koondamishüvitis tagasi ja kostjal oli töövaidluskomisjoni otsuse järgi õigus saada hagejalt töölepingu lõpetamise eest hüvitist, asusid kohtud õigesti seisukohale, et hagejal oli õigus need nõuded tasaarvestada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja edastas pärast töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist kostjale tasaarvestusavalduse. Iseenesest saanuks hageja esitada juba vaidluses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise üle tasaarvestusavalduse juhuks, kui töövaidluskomisjon tuvastab ülesütlemise tühisuse ja mõistab hagejalt kostja kasuks töölepingut lõpetades välja hüvitise. Kolleegiumi arvates ei tähenda aga tasaarvestusavalduse hilisem esitamise seda, et hageja ei oleks saanud täitemenetluses enam sundtäitmisele tasaarvestuse tõttu vastu vaielda. Kuigi kohtulahendi puhul on TMS § 221 lg 2 järgi tasaarvestuse vastuväide lubatud üksnes siis, kui alus, millel see põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, oli praeguses asjas tegemist töövaidluskomisjoni otsusega. Seega esitas hageja põhjendatult töövaidluskomisjoni otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, sest sissenõutavas osas oli hageja poolte vastastikused nõuded tasaarvestanud.
12.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja, s.o kostja kanda. Kolleegium selgitab, et menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.